web analytics

8 kommentaari

  1. Liisa
    30. november 2017 @ 17:19

    Jaa, täiesti nõus. Ma loen paari inimese blogi, kellel on täpselt sama teema. Kogu aeg on kõik nii halvasti, täiesti lihtne igapäevaelu ja logistika isegi suudetakse serveerida draamana, rääkimata siis inimsuhetest. Suhteliselt hämmastav.
    Ja kui lahendusi (vahel täiesti ilmseid, igaühele nähtavaid) pakkuda, siis sellele järgneb kas vaikus või selgitustelaviin, miks need lahendused üldse ei toimi. Muidugi, kuidas nad saakski toimida, siis polegi ju probleemi.

    Reply

  2. Kristina
    30. november 2017 @ 17:30

    Nii nõus su postitusega, ma ka paar korda sinna blogisse ära eksinud ja tekitab samu tundeid. Nagu üks asi kui inimesega juhtuvad õnnetused ja halvad asjad, aga see on ju puhtalt inimese vaba valik, need tema kogemused..
    Ja mõtlen veel, et ta kirjutab seal postituses, et tal on ka laps. Internetti jääb kõik igaveseks. Loodan, et see laps tulevikus oma ema heietuste pärast kannatama ei pea..

    Reply

  3. Vesper
    30. november 2017 @ 17:57

    “The woe is me” ehk kuidas ainuke viis tähelepanu saada on end märtrina risti lüüa.

    Reply

  4. Gerli
    30. november 2017 @ 19:02

    Issand, mis blogi see oli :O inimene kirjutab avalikult internetti selliseid asju? Jeerum.

    Ühesõnaga, ma olen Sinuga nõus, kuidas külvad, nõnda lõikad ja nii ongi.

    Reply

  5. Ütle jah positiivsetele mõtetele, ütle jah heale. – Lihtsalt Linda
    1. detsember 2017 @ 13:02

    […] eile minu postituste peale kirjutas merje.ee väga tugeva ning maha tegeva postituse. Ma lugesin seda ning ma ei saanud ausalt täpselt aru, […]

    Reply

  6. vellokas24
    3. detsember 2017 @ 19:13

    Õudus kuubis.
    Ma ei leia, et sellist asja peaks sheerima internetis. Tundub üldse, et viimasel ajal on mingi mood end haledaks teha, rääkida avalikult ahistamisets , vägistamistest, alkoholi/narko tarbimisest jms. Ühesõnaga madalseisus olla on kuidagi popp.

    Reply

  7. Rents
    4. detsember 2017 @ 17:38

    Mul oli Austraalias korterikaaslane, kes kurtis mulle, kui vaene ta on ja kuidas ta on õnnetu, et kõik sugulased-sõbrad on kaugel USA-s jne jne. No ja siis ühel hetkel, kui teda kodus polnud, tuli mingi 40aastane mees ukse taha ja küsis, et milles kühvel, Nadia pole kaks päeva oma telefonile vastanud ja et öelgu ma edasi, et kui sugulaste kõnesid vastu ei võta, keerab emme rahakraanid kinni ja sünnaks uut autot ka ei saa. Tuli välja, et: a) tal oli Austraalias sugulasi sitaks (ei tulnud onu USAst kohale sõnumit tooma) ja b) ta pere oli keskmisest ikka hulga jõukam, selline “sünnipäevaks LOOMULIKULT uus auto, mitte mingi kasutatud pann” jõukas. Nadia kehitas õlgu ja ütles, et ei tea, miks ta valetas, kartis tõtt rääkida. Hui sa kartsid öelda, et sul on sugulased siin, tahtsid lihtsalt, et kõik sulle kaasa tunneksid, sest sa ju nii õnnetu ja üksik.

    Reply

    • merjeblogi
      4. detsember 2017 @ 17:44

      jeesus, miks :d

      Reply

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga