web analytics

20 kommentaari

  1. Gerli
    14. veebruar 2018 @ 13:56

    Me vôtsime kuuaega tagasi Scottish Straight isase kassipoja. Enne kui ta meile üle anti, kasvataja rääkis aina kui kehv konservisööja kass on, ise mòtlesin, et pagan küll, loomapoest sai kuhjadena konservi varutud..
    Tuli siis kass meile, muudkui käis ja mjäugus, aru ei saanud mis tal häda. Môtlesin, et proovin siis konservi, äkki tahab…..
    Püha jeesus, ta oleks oma toidukausi ka ära söönud koos selle konserviga :O
    Ma ei tea kust kasvataja sellist juttu vôttis, meil läheb päevas üks 70g konserv 😄😄😄

    Reply

  2. Kerttu-Kadi
    14. veebruar 2018 @ 14:39

    Mul kolm kassi, kõik varjupaigast võetud. Ja täiesti lõpp, kui erineva iseloomuga saab olla. Meie esimene kass on tõeline leedi. Ta on suure ja paksu kasukaga ning tõelise daami iseloomuga: teab täpselt kui ilus ta on, milline väärtus tal on ja ta naudib täiel rinnal seda.

    Teine on selline.. kõhnake, veidi arglik. Jällegi samas kaval, kedagi endale juurde ei lase, kui pole veendunud, et tegemist on ohutu inimesega.

    Kolmas on meie meelest rumal ja naiivne blondiin, kes ongi naiivse ellusuhtumisega ja kes nagu väga ei taha õppida elu õppetundidest :D. Samas hästi kaisutaja ja sõbralik. Inimesena oleks ta kindlasti ilus, hästi ilus, aga rumal. 😀

    Reply

  3. Ave
    14. veebruar 2018 @ 14:50

    Mul endal kassi pole, aga maal ema juures on üks väike punapäine kassipoiss, kes alati mind ootab, kui maale lähen. Kutt juba teab, et jälle kui uksest sisse astun, siis midagi head on kaasas tema jaoks. Jõulud on alati kõige ägedamad – traditsiooniks on kujunenud kiisule oma uhke pakk teha, ja iga kord kui pärast jõule maale jõuan ja emalt küsin, kas kiisupoisile maitses, ütleb ema, et kõik on juba otsas 😀 . Kui muidu ikka nii krõbinad kui konserv väga kiirelt ei lõppe, siis jõulupakid kaovad sõrmenipsuga ning kass on õnnelik, et jälle heast-paremast kõhu täis sai vitsutatud.

    Reply

  4. Heidi
    14. veebruar 2018 @ 14:51

    Mul on kaks maailma parimat kassi, ema ja tütar. Saabusid meile ”heategevusprojektina”, ehk ema oli lõpptiine kiisu varjupaigas ja pakkusime hoiukodu. Samal õhtul kui meile saabus poegis kiisu neli kassipoega ja ühe nendest jätsime endale. Õnneks on ema megahea iseloomuga ja täpselt selline kass, kellest ma unistanud olen ning õpetas oma lapsed täpselt samasugusteks. 🙂 Niiet neile kahele kuluks see kott ära küll. 😉

    Reply

  5. Helen
    14. veebruar 2018 @ 14:58

    Minu kassike on pea kolm aastat tagasi väga tillukese ja räbalana prügikastist leitud. Alguses toitsin teda lutipudelist. Siis kui krõbinaid sööma hakkas, ostsin alguses neid tavalisest toidupoest, kuid tuli välja, et need tekitasid talle allergiat ja kasukas hakkas maha pudenema. Siis läksime loomapoe toidu peale. Kassike elab maal mu vanemate juures ja jäi eelmise aasta lõpus päris koledasti haigeks. Tuli välja, et isa oli talle salaja nurumise peale muud toitu ka andnud ja sellest jäid looma neerud haigeks. Isa sai peapesu ja kass läks ravimite ja ravitoidu dieedile. Nüüd on ta nii palju terve, et arst lubas ravitoitu hakata segama ka muude krõbinatega. Midagi uut ja kvaliteetset rõõmustaks mu Kustit kindlasti 🙂

    Reply

  6. Kairi
    14. veebruar 2018 @ 15:22

    Meil on kodus neli kassi. Kaks neist õde ja vend, ning sellel õel on ka poeg. Viimane neist neljast ei ole sellest perest, tema leidsime kui otsisime enda kahte kadunud kassipoega,kedagi lõpu ei leidnudki.
    Hetkel söövadki vaid tavalist poetoitu, sellepärast olekski hea pakkuda neil mõnda kvaliteetsemat, et näha kas sööksid neid. 🙂

    Reply

  7. EvaPrüüs
    14. veebruar 2018 @ 17:52

    Sain paar nädalat tagasi omale Ragdolli kiisupoja. Ta on armastab vaheldumisi mängida ja magada. Mängimiseks aga vajab energat ja seda ammutab ta kvaliteetsest kiisupojatoidust. Olen talle erinevaid toite ja maitseid pakkunud, siiamaani kindlat lemmikut veel välja pole kujunenud. Seega usun, et ta prooviks ka hea meelega Nutram toite 😛

    Reply

  8. Helen
    14. veebruar 2018 @ 18:01

    Mulle isiklikult on VÄGA tähtis, et mu kassid sööksid tervislikku toitu. Üritan ju isegi tervislikult toituda (Ja mitte-iga-jumala-päev-krõpsu-näost-sisse-ajada), miks siis kassid, pereliikmed, halvemini peaksid sööma. Toitu valides vaatan, et oleks liha (mitte lihasaadused) ja selle protsenti toidus ning seda et teravilja ei oleks, või siis minimaalselt, samuti jälgin et toortuhka liiga palju poleks. Ka omega 3 ja 6 rasvhapete protsenti jälgin. Vanem kass on meil, tõsi küll, spetsiaalsel veterinaalsel dieedil (Kuivtoit ja konservid on mõlemad Hills i/d), aga noorem saab meil minuarust sellest veelgi kvaliteetsemat kuivtoitu – Orijen cat&kitten, kus toorvalku on 42,2% (koostis: 80% liha, 20% puu- ja köögivilja, 0% teravilja). Konservidest saab applawsi. PS. tellin kõik saksamaalt sest nii saab odavamalt 🙂
    PS. Kui auhinna võidaksin, siis sooviksin selle loovutada Pesaleidja kiisukestele.

    Reply

  9. Jkk
    14. veebruar 2018 @ 21:08

    Mina toidan oma kasse ainult loomapoe toiduga, sest poe omad neile ei maitsegi. Kunagi oli mul kass, kellel poetoidust tekkis liiv põide:(
    Kuna meil kasse kaks, siis kuluks ära see auhind.

    Reply

  10. Kats
    14. veebruar 2018 @ 22:55

    Mul on kaks kassi, mõlemad 2016 aasta veebruaris Pesaleidjast võetud õde-vend. Emane on kõige malbem,tagasihoidlikum ja heatahtlikum loom, keda ma eales kohanud olen. Isane seevastu täielik vastand- egoist, kes peab alati oma tahtmise saama. Näiteks on mul suuuur kott-tool, kui emane seal magab ja isane ka parajasti sinna magama tahab minna, ajab ta lihtsalt emase ära. Olgugi, et sinna kott-toolile mahuks vabalt 20 kassi magama. 😀 Mehega ikka naerame, et kui isane oleks inimene, siis oleks ta raudselt vähemalt 10 korda vangis istunud ja hetkel tingimisi vabaduses. Aga siiski-ma armastan oma mõlemat kassi hullupööra!
    Lisaks enda kassidele on mul hetkel hoiukodus üks kass veel, niiet kott toitu kuluks igati mu näljasele kassihordile ära.

    Reply

  11. Mls
    15. veebruar 2018 @ 15:45

    Mul on 4 kassi. Kaks on varjupaigast võetud, üks vanur on päästetud surmasüstist ja üks kass – minu kõige esimene, on võetud halbadest tingimustest, kus ta oleks ilmselt surnud… (ta vend suri, sest nende eest ei hoolitsetud). Minu kõik kassid on vahvad ja nii erineva iseloomuga, armastan neid meeletult! Mulle on väga tähtis, mida mu kassid söövad, Nutram on hea toit ja koostis on korralik (nii korralik, kui see ühel krõbinal üldse olla saab). Kuna kasse on parasjagu, siis toit kuluks igati marjaks ära 😀

    Reply

  12. Anna
    15. veebruar 2018 @ 16:53

    Minul on kodus 2 kassi. Üks on varjupaigast päästetud ja teine on Tartu Kassikaitsest võetud. Mõlemad on 2 aastased. Ostan kassidele ka ainult kvaliteetset sööki ja jälgin alati koostist, sest minu jaoks on kõige olulisem, et mu kasside tervis oleks korras.

    Reply

  13. Jansa
    15. veebruar 2018 @ 20:44

    Minul on varjupaigast võetud kiisu. Tegelikult plaanisin ma minna 200km kaugusele ühe teise kassiga tutvuma, aga samal õhtul mõtlesin et käin kohalikust varjupaigast ka läbi. Ja siis see pisike habras karvakera tegi kõik mis tema võimuses, et ta vaid silma paistaks. Ja kuigi ta ei olnud välimuselt üldse see, mida ma otsisin (mul olid üsna kindlad nõudmised, millist kassi ma tahan), siis ta suutis mulle seal nii südamesse pugeda, et ma läksin ja ütlesin töötajatele, et see kass tuleb minuga koju 😀

    Aga kuna minu kassil on oma kindel söök olemas ja muud ei söö, siis võidu korral läheksingi täiendaksin varjupaiga varusid.

    Reply

  14. Liisa
    16. veebruar 2018 @ 00:46

    Meil pesaleidja kaudu võetud kassipreili, imeilus valgekirju triibik. Türi printsess😀

    Minu maailmapirts Miia oleks selle kassitoidu ùle kindlasti õnnelik, meil lähebki kaubaks vaid krõbuskid ja konserv. Ei sòò ta vàsket kana ega liha, ei keedetud liha. Ühesõnaga, mis normaalsele kassile delikatess, sellele kraabitakse tuimalt meie majas käpaga peale😀

    Ükskord mõtlesin, et ah las olla kassil ka pidupäev.. tegin endale heast veiselihast hautist, poetasin kassi taldrikusse ka paar tûkki -sõi ta jah! 😀

    Mänguasjadest meil lemmikud vàikesed valged pehmed hiired, kelluke sabaotsas ja mingi palderjaniessents vms sees. Neid meil mingi 10tk, et kui diivani alla pooled peitu aetakse mànguhoos, on uus alati vótta.

    Reply

  15. Minna
    16. veebruar 2018 @ 10:20

    Minu punane kass on pärit varjupaigast! Kui varjupaika läksin, siis ei arvanud, et kohe kassiga koju naasen, aga teda nähes puudub igasugune muu valik.
    Kassitoitu tellime sõbrannadega koos zooplusist, et saada kvaliteetset parema hinna eest… aga kassi see alati ei huvita, sest ta on üsna pirts, kord sööb, siis ei söö. Värske liha/kana lõhna peale on aga küll platsis ja väga rõõmus.
    Mänguasjadest meeldivad talle sulgedega asjad ja muidu lendlevad asjad, kaotab neid üsna tihti kuskile diivani või kapi alla ka. Vahel meeldib talle lihtsalt tagaajamismängu mängida.
    Öösel magab voodijalutsis.
    🙂

    Reply

  16. Laura
    16. veebruar 2018 @ 11:42

    Meil on kaks kassi: 14-aastane vanaproua, kes ongi paras proua, ja pooleaastane isane marakratt. Esimene on ülejääk ühelt laadalt, teine varjupaigast võetud. Meie vanaproua pole elu sees ühtki teist kassi sallinud ja olin kassipoega võttes üsna mures, et kas nüüd proua kolib välja solvumisest. Tal on komme ära minna ja näole mitte anda, kui miskit ei meeldi. Samas, noort kassi oli vaja, sest hiired jooksid juba avalikult köögis ringi, vanaproua põõnas samas kõrval (elame maal). Aga uskumatu lugu – nüüd on nii, et vana kass, kes muidu naljalt end ei liigutanud, oleks justkui uue nooruse leidnud. Kassid mürgeldavad mürades mööda elamist ringi, passivad peale, kus teine on ja mida teeb. Vana sööb kangekaelselt kassipoja toitu ja kassipoeg vanaproua oma, ükskõik kui palju neid õige kausi juurde tõstan. Nummid on! Ja söök on ikka loomapoest, endale ju ka ostan parimat, kuidas neile siis teisiti.

    Reply

  17. T.
    16. veebruar 2018 @ 15:19

    Minu kass sattus mu ellu täiesti ootamatult ja kummaliselt. Jalutasin ühel suvehommikul oma praktikakohta, kui kuulsin tänaval mingit veidrat häält. Ma ei saanud kohe arugi, kas kusagil on mõni laps või hädas loom. Seisin tükk aega, aga edasi oli ainult vaikus. Arvasin, et noh, järelikult hakkan hulluks minema!

    Järgmisel hommikul oli täpselt sama olukord ja uurima hakates selgus, et naabermaja seina küljes oleva elektrikapi vms sees (ja osaliselt ka vist seina vahel) oli üks pisike kassipoeg. Keegi ei saanud aru, kuidas ta sinna oli sattunud: kas puges ise kuidagi või toppis keegi ta naljaviluks sinna. Küll sai helistatud tuletõrjesse, mina võtsin veel ühendust kohaliku varjupaigaga, kelle puhul teadsin, et nad on väga suured loomasõbrad…

    Aga väike loomake kartis nii meeletult, et teda oli võimatu nende juhtmete tagant kätte saada. Nii sattus ta ka ka meie ajalehte: “Kass ei tulnud kapist välja”. 😀 Kogu selle aja mu süda valutas, et kuidas see loom seal küll ellu jääb. Lõpuks, pärast pea kahte päeva õnnestus majaomanikul väike karvapall söögi abil välja meelitada. Olin kohe ajakirjanikega jälle platsis ning ka teisel päeval oli kass ajalehestaar!

    Ma olin terve elu endale kassi igatsenud, aga vanemad ei olnud nõusse jäänud. Tolleks ajaks olin juba mitu aastat elanud omaette ning kõik võimalused kassi võtmiseks olid olemas. Ometigi polnud ma ikka jalutanud varjupaika, et sealt endale sõpra leida. Aga kui ma lõpuks seda tolmust ja õnnetut olevust nägin, teadsin ma kohe, et tema ongi see, tema on minu kass. Saatsin oma (allergikust!) mehele kassi pildi ja küsisin, et mis sa arvad. Mees ütles oma jah-sõna ning olemegi juba pea kuus aastat kassiomanikud. Ka mehe allergia taandus üsna kiiresti, nii et kõik on rõõmsad. 🙂

    Reply

  18. Laura
    17. veebruar 2018 @ 10:27

    Ostan ka oma kassile ikka kvaliteetset toitu. Heameelega prooviks ka midagi uut.

    Reply

  19. Kristin
    17. veebruar 2018 @ 15:11

    Minu kassi nimi on Mandy. Ta on võetud varjupaigast. Mandyle meeldib väga oma hiirt taga ajada. Toidan teda ainult kvaliteetse toiduga ja loodan, et loosiōnn naeratab mulle 🙂

    Reply

  20. Kätriin
    25. veebruar 2018 @ 11:09

    Tõin oma kiisu Coco novembris Pesaleidjast koju. Alguses oli ta ikka hirmusarglik, elas diivani taga ja öösel hiilis hiirvaikselt sööma. Nüüd juba jutustab rõõmsalt, et pai saada ja mängib kõigega, mis vähegi ette jääb. Kaissu ronimiseni on veel pikk tee minna, aga mulle tundub, et ühel hetkel võib see juhtuda küll!

    Reply

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga