Loll pea on ihu nuhtlus

Ma ei oska end nii kõrvalt näha, aga ilmselt ma olen keskmisest inimesest rohkem paanikas? Ma enda kaitseks ütlen, et kui ma näen, et koolid suletakse ja võetakse kasutusele erimeetmed, on tegu ohtliku olukorraga. Minu arvates on see tavaline ohutunnetus – sa näed, et midagi on valesti ja tegutsed ettevaatlikult, et ennast kaitsta. Tundub, et ka paljud teised inimesed käituvad nii. Näiteks ei lehvigi mööda poode rõõmsalt ringi ja istuvad kodus.

Aga näiteks minu peres nii ei ole. Carmen on veendunud, et koduõpe tähendab seda, et on lihtsalt koolist puhkus ja rohkem aega enda sõpradega aega veeta. Koroona viirust ta oma lapsemõistusega ei usu, lihtsalt niisama pulli pärast on eriolukord. Ja pahaks panna talle seda ei saa – teine õde selgitas talle pikalt ja laialt, et see olukord tekitati selleks, et tähelepanu “tähtsamatelt asjadelt” eemale tõmmata. Mis need “tähtsamad asjad” on, ei tea, pakun et vana hea chemtrails ja lame maa.
Eile lehvis vabandusega “ema lubas” oma sõbranna juurde ööseks. Võtsin ühendust selle sõbranna emaga, et esiteks, oleme korduvalt teda palunud, et ta Carmenit ööseks ei lubaks (ka tavaolukorras mitte, aga see on teine jutt) ja teiseks, kas karantiini ajal vähemalt ei võiks seda kokkulepet täita. Tema vastus oli muretu, et ega ta ju lapsi kinni hoidma ei hakka, las käivad ringi. 🙂

Siis rääkisin oma emaga, et jumala eest, kas sul aju peas ei ole? Miks sa lubad Carmenit praegu ööseks teiste inimeste juurde? Ema vastus: “Kullake, ära usu meediat. Mine ja vaata kaubanduskeskustesse – inimesed käivad rõõmsalt ringi ja suhtlevad omavahel, elu läheb edasi.”
Ja kui ma ütlesin, et tore lugu küll, just selliste inimeste pärast viirus levibki. Ja tema vastus oli: “Kes kardab, see endale seda ise ligi tõmbab.”
Ja tal polegi mingit probleemi – tema ei istu kodus, ta käib iga päev poest värsket toitu ostmas, inimestega pläkutamas ja lehvib ringi nagu midagi poleks lahti. Ja muidugi käib ta pidevalt ka Carmeni ja vanaema juures, sest ta ei usu, et mingi viirus üldse levib.

Mis emasse puutub, siis ta veel paar päeva tagasi oli veendunud Amsterdami sõitja koos Carmeniga. Oli veel pahane, et ma ütlesin, et nad ei lähe mitte kuskile. Kui lubataks, läheks vabalt, lakuks veel kõik trepikäsipuud ka tee peal üle.

Muidugi oli vanaema endast väljas, et Carmen ringi jookseb. Kirjutas mulle, et Carmen ei kuula, ema lubab teda välja. Ja mida ta ise teeb? Paar päeva tagasi kirjutas mulle, et oi “Pidin Marjuga (nimi muudetud) kohvile minema, aga Marju just helistas, et ta kahel lapsel on diagnoositud koroona.”
Oleks siis õppust võtnud sellest, ise riskigrupis inimene, aga ei. Juba järgmisel päeval oli ta Sirjel (nimi muudetud) külas, rahuliku südamega kohvi joomas.
Rääkimata muidugi sellest, et ta käib ka tööl, ehkki tal on võimalus kodukontoriks. Ma küsin, et milleks sa sinna tööle ronid, tema vastus, et tal pole kodus õigeid programme. Jah, kõik teised saavad töötada kodukontoris ja tema on ainus inimene, kellel pole see kodus võimalik. Kui sind lihtsalt ei koti, siis nii ütlegi, jumal küll.

Igatahes, ma ei jaksa enam nendega vaielda, nagu tuuleveskitega võitleks. Ei saa midagi selgeks teha inimestele, kes asjast aru ei taha saada. Elu läheb edasi, käige ikka rõõmsalt mööda poole ja turgusid, saage sõbrannadega kokku. Räägime kahe nädala pärast uuesti, kas siis on asja tõsidus kohale jõudnud.

Laigi ja jaga: