Aitäh teile nõuannete eest… ja nende võigaste juttude eest, mida ma parema meelega poleks enda pähe talletanud, aga ok. Nagu ma ka ütlesin, siis lõksuvend ma ei ole, pealegi ei saa ma lõkse panna, sest kass võib ju haiget saada. Ostsime need elektrilised pistikupessa käivad seaded, mis peaksid tekitama heli, mis hiiri eemale peletab ja ei tohiks inimesi ega koduloomi häirida.
Siin on ainult üks probleem – mina olen vist ise hiir. Õhtul oli kõik tore, sest televiisor käis, igast olmemüra, aga nii kui ööseks tuled kustutasin, signa peale panin, saabus vaikus ja valmistusin voodisse minema, kuulsin ma imelikku pininat. Alguses ma ei saanud aru, mis kuramuse asi see on, aga siis kiskusin need junnid pistikupesast välja ja oli vaikus. Küsisin mehelt ka: “Kuule, kas sa kuuled seda jubedat pininat?” Tema ei kuulnud. Kassi ei paista ka üldse häirivat, kuigi temal ometi peaks olema ju parem kuulmine kui inimestel.
Eks ma siis leppisin sellega, et olen hiir ja läksin ülemisele korrusele ja ma ei saanud reaalselt magama jääda, sest see pinin lihtsalt lõikas mul läbi pea. Paki või ise oma seitse asja ja koli välja.
Kui juba loomadest rääkida, siis ma olen mõelnud võtta koera. Vahepeal oli elu selline liikuvam, nüüd aga paikseks jäänud ja mõne aasta jooksul võiks sellele täitsa mõelda. Mul on kindel värk see, et koer peab olema tõukoer. Mitte selles mõttes, et fa-faa, hakkan kuskil mööda näitusi käima, vaid sel lihtsal põhjusel, et varjupaigast võetud koerad on üsna ettenägematud. Sa ei tea, kui suureks ta näiteks kasvab, millise iseloomuga ta on. Minevikutraumad võivad muuta ta agressiivseks. Kass on mul mõistagi kodutuna hoole alla võetud, aga kass on ka väike. Koer on parajalt suur ja kui kunagi näiteks lapsele (või ka kassile) kallale läheb, on see ikka väga nadi lugu.
Mul on kaks tõugu, kes mulle väga meeldivad – üks on samojeed ja teine kuldne retriiver. Ma hakkasin uurima, et kas keegi on võtnud tõukoera ja kuidas see kennelitega suhtlemine täpsemalt käib – et mis kutsikate hinnad on, kuidas ja mis. Enne kui kennelite jutule minna, sest noh, mul pole nagunii plaanis võtta koera kohe ja praegu.
Ja ma ütlen, et mulle tuldi kallale täielikult. Esiteks ma julgesin öelda, et ma valin koera peamiselt välimuse järgi. Mis mõttttttttes sa valid koera välimuse järgi?
Issand jumal, ma valisin isegi oma mehe välimuse järgi! Asi mul koera valida välimuse järgi! Kas ma peaksin endale mingil veidral põhjusel võtma koera, kelle välimus mulle üldse ei meeldi?
Koera valitakse ikka iseloomu järgi. No loomulikult valitakse – minu jaoks on kõige olulisem see, et koer ei oleks agressiivne ja oleks hästi sõbralik, selline õige perekoer. Muidugi ma ei vali endale väga nunnut koera, selle mööndusega, et ta on tapjakoer ja kõigil kõri läbi närib.
Muud iseloomuomadused – et kas ta vajab palju ajutööd või palju jalutamist, pole minu jaoks väga olulised, sest ma võin neid mõlemaid teha, üks ei välista ju ometi teist. Võib jalutada, võib joosta, võib kaevata, võib ujuda, võib pulgaäratoomismängu mängida, võib pea peal seista, võib kogu aeg meiega tšillida, võib ka oma koeraasju üksi ajada kui tahab – no problem.
Kas tal on soodumus südameprobleemidele või silmaprobleemidele, pole ka koera valikul mulle eriti oluline, sest ma tegeleks just sellega, mis tema probleem on.
Aga ei sõbrad, nii see ei käi.
Siis algas täielik Gestapo stiilis ülekuulamine.
Aga mõtle, kui sind hakkab häirima mõni koera iseloomuomadus! Miks mind peaks häirima, jumalauda. Ega ma koera ära ei anna, sest ta kipub näiteks aias kaevama. Las inimene kaevab, kui talle kaevata meeldib.
Kuidas sul on aega temaga tegeleda, kui sa tööl käid? Ma ei tea, kas koeri saavad pidada ainult töötud inimesed? Polnud nagu plaanis võtta koera, et ta nüüd seisab nurgas nagu üks kena H&M-ist ostetud lillepott, aga paratamatult peab tegema tööd, et üldse koera pidada saaks, ei? Kuigi ilmselgelt ma ka ei tea seda, et koer peab kvaliteetset toitu sööma ja arstiarved maksavad raha, nii et kui ma talle saepuru hakkaksin söötma nagu mul esialgu enne neid teadmisi plaanis oli, siis pole nagu tööd ka palju vaja rabada.
Mis saab, kui ta näiteks su diivani ära närib? Kuule, sõbrake, sa peaksid nägema mu vana diivanit – kass tegi sellega üks-null. Mis ikka sai, õpetasime mitte kratsima ja ostsime uue diivani, elu läks edasi, midagi ei saanud. Mis siis tavaliselt saab, kui koer diivani ära närib?
Kas sa ikka tead, et koer võib elada nii kaua, kuni sa saad 50aastaseks. Oi tõesti, see on küll suur üllatus. Ma mõtlesin, et ta on kaks aastat nunnu kutsikas ja siis haihtub vaikselt tuldud teed tagasi ja ilmub paljast õhust uus nunnu kutsikas asemele.
See ka muidugi, et kas sa ikka tead, et ta ei jää selliseks kutsikaks. See on mu jaoks küll kõige suurem üllatus, sest ma siiralt arvasin, et koerad on ainus liik loomi, kes jäävad alati kutsikateks ja ei kasva suureks. See on tõepoolest väga üllatav fakt mu jaoks, et nad kasvavad suureks.
Ühesõnaga lõpuks mul oli selline tunne, et jep, ma ei peaks kunagi koera võtma. Ma isegi ei julge ühtegi kennelisse kirjutada, kui juba niisama inimestega vesteldes tehakse selline ristküsitlus, siis ma ei kujuta ette, mis päriselt kenneliga suheldes üldse saaks. Kujutan ette, et alguses on nad hästi sõbralikud ja meelitavad sind naeratades tahatuppa: “Jaa, tule vaata kutsikaid, tule-tule…” Ja seal ootab Daniel Sepp, kes sulle kilekoti üle pea tõmbab ja küsitleb sind mitu ööpäeva jutti, et kas sa ikka tead, et koer ei jää alati kutsikaks.
M
20/11/2019 — 07:31
Selline rünnak teiste koerainimeste poolt on seetõttu, et reaalselt on neid inimesi niii palju, kes nende asjade peale ei mõtle, võtavad kutsika ja paari kuu pärast otsib kutsikas uut kodu. Ja see on kurb.
Ja kasvatajale ära küll karda kirjutada 🙂 Üldiselt on nad ikka sõbralikud, veel eriti kui kirjutad talle endast/oma perest, mis plaanid sul koeraga on, kuhu ta elama asub jnejne. Mitte esimese asja ei küsi “palju maksab?”
Soovitan külastada ka mõnda näitust, kus näed erinevaid tõuge ka päriselt ja saad otse omanike/kasvatajatega suhelda. Sealt võib väga häid kontakte saada 🙂
Good luck with pup!
merjeblogi
20/11/2019 — 07:46
Point pole selles, et küsitakse, point on selles, KUIDAS küsitakse. Enamasti toimub see sellisel tänitaval ja iniseval alatoonil ja iga su vastuse peale antakse kerge irvega mõista, kui loll sa oled ja koera ei vääri 😀
Mari
20/11/2019 — 07:32
Minumeelest väga tore mõte! Meil maal naabritel on Samojeedid – neil peres ka lapsed ja tõesti vahvad ja toredad. Omanik tegeleb näitustega ja teab tõust päris palju, ma võin otsida kontakti kui soovid. Retriivereid peab vsit palju õpetama alguses aga peaksid ka väga toredad perekoerad olema. Edu otsingutel! 🙂
merjeblogi
20/11/2019 — 07:33
jaa ikka, miks mitte 🙂
Mari
20/11/2019 — 07:43
Uurin kohe jagamiskontakti ja kirjutan sulle Facebooki 🙂
Helen
20/11/2019 — 10:43
Mul oli naabritel retriiver, kes vanadusse suri. Nüüd on samojeed. Mõlemad vajavad ikka väga palju õpetamist kutsikana. Mõlemad koerad on ülimalt sõbralikud ja armsad, aga see samojeed teeb ikka 3 korda rohkem pättusi. Näiteks jäi 2h üksi koju ja selle ajaga sõi ennast läbi köögiseina elutuppa 😁 Ja samojeedil tahab karv ka rohkem hooldamist. Mõlemad valikud on igatahes väga vahvad ☺
merjeblogi
20/11/2019 — 10:49
haha appi 😀 lihtsalt pulli pärast või pandi ta siis kinni kööki?
Helen
20/11/2019 — 17:08
Pandi kinni jah. Vaene loom ei suutnud selle ebaõiglusega lihtsalt leppida 😁
merjeblogi
20/11/2019 — 17:41
päris hea 😀
bruu
20/11/2019 — 11:00
Võikate? Kas nagu või-kate leivale? 🙂 Ise tõlkija veel tahad olla….
merjeblogi
20/11/2019 — 11:09
Me kõik teeme vigu. Ka tõlkijad, isegi keeletoimetajad. 🙂
Elsa
20/11/2019 — 12:09
Sa oled nii kaua eemal olnud, ma kohe ei saa kysimata jatta. Kuidas nyyd seis isaga ja emaga on? Kas vanaema andis suvila sinu nimele, et ei ole ohtu et mingi tsurka tuleb tagasi ja hakkab omavolitsema?
merjeblogi
20/11/2019 — 12:13
Emaga on täitsa tavaline seis, isast olen küll mingi aasta aega juba eemale hoidnud, vahel ikka kirjutab ja jaurab, siis ignoreerin 😀
Suvila on juba ligi 2 aastat minu nimel olnud, nii et ühelgi tsurkal küll siia asja pole.
T
20/11/2019 — 14:43
Mis signa sul on, kas selline, et põrgulärm läheb lahti kui keegi peaks uksest-aknast su une ajal sisse tulema? Ja siis hommikul ärgates võtad signa maha? Kui mõtlesid ikka eluruumide signat, mitte abiruumide või auto oma 😀
merjeblogi
20/11/2019 — 15:04
Täpselt selline jah 😀
Katre
20/11/2019 — 15:34
Mul on 11 aastane kuldne retriiver. Koertekoolis käisin temaga täpselt 3x ja kogu selle õpetuse najal on terve elu ka püsinud. Väga kuulekas koer on, naljalt kuhugi üksi ei lähe kuigi mul ei ole krundi ümber aeda. Püsinud on suht terve kuigi paar korda on nahk liiga hulluks läinud, aasta tagasi oli mingi kirbuallergia ja siis kratsis ennast lolliks. Seedimine on neil nõrk koht – sugulased kippusid igasugu jura andma ja siis kohe kõht lahti.
Samas, sõpradel on sama tõug ja vot nende koer on ikka hull pärdik, koertekoolitusest hoolimata 😀
merjeblogi
20/11/2019 — 16:07
Siis on sul hästi läinud, eks selle taga ole ilmselt ka sinu enda iseloom:)
Marleen
21/11/2019 — 19:54
Mul on Jack Russel. No nii sobib meie perekonda. Hea suurusega on ta kaa, saab igale poole kaasa võtta. Ja tehelikult on nad ka rotipüüdjad, seega see võib kasuks tulla.
Paar halba kommet on neil kaa – klähvivad ja kuna nad on väikesed, siis võivad teiste koertega ülbikud olla. Minu koeral on ntks üks sõber ja selleks on ta õde 😄 teisi no lihtsalt ei salli. Vb sellepärast, et sai suurema koera käest pureda ja nüüd kardab
Maarja
22/11/2019 — 00:11
Mõistan Su soovi võtta tõukoer, kuid ka nende iseloomu on raske ennustada. Soovitan siiski anda esmalt võimalus varjupaigas olevatele koertele – viska pilk peale, mine mõnega jalutama – vb klikib ära ja leiadki sealt oma lojaalseima sõbra. Mul on neid nüüdseks 2! 🙂
Vaike
22/11/2019 — 10:24
Kui sul on magamistuba ülemisel korrusel, siis ära seal toas seda vidinat kasutagi. Piisab, kui nad all pistikus on.
JJ
22/11/2019 — 12:04
Su kass võib solvuda ja minema kolida. Ma sain endale niiviisi kassi, et kolis ise naabrite juurest ära, kui sinna nähvits võeti.
Anon
22/11/2019 — 14:24
Mina ei taha kritiseerida ega küsida midagi, aga anda lihtsalt ühe soovituse. Nimelt tean inimest, kes võttis ka kuldse retriiveri, aga kuigi ta võttis paberitega ja nii, siis ta ei teinud piisavalt eeltööd ja tuligi välja, et sellel koeral olid nö nõrgemad geenid ja hästi palju terviseprobleeme. Nimelt tohib tõukoertel ainult nö täiuslikke, terveid isendeid paaritada, et järglastel ei oleks ootamatuid terviseprobleeme, aga vahel rahaahnuses paaritatakse ka nõrgemaid isendeid ja uued omanikud ja loomad kannatavad pärast. Nii et kindlasti uurida ka siis seda tausta hoolega. Aga muidu kuldsed on imelised loomad mu arust, nii et edu!
Siret
23/11/2019 — 09:27
Mul on labradori retriiver. Iseloomu, jah, ennustada ei saa. Õpetama pole teda väga pidanud. Natuke kutsikana ja pisut ka hiljem. See on tegelikult päris oluline, saab palju häid näpuniteid. Ütleme, et esimesed 3 aastat oli ta parasjagu segane 😀 Täielik energiapomm. Seda on siiani, aga mitte enam nii segane. Allub kenasti, on hästi õpetatav ja üldse lahe tegelane.
Terviseprobleemid on tõuti erinevad. Meil on potentsiaalne oht silmahaigusteks (paistabki, et sellega tal mingi teema) ja puusahaigusteks (sellega hetkel korras). Meil oli paberites pikka ajalugu vanemate ja esianemate kohta ning mingid kategooriad terviseprobleemide avaldumise kohta. Ma täpselt ei mäleta enam. Kennelist selgitati meile seda kõike täpselt, kui ostsime. Samuti on väga oluline toit, mille pealt kokku hoida ei tasu. Paljud kõrva- ja nahaprobleemid saavad just valest toiduvalikust alguse. Ka seda selgitati meile kennelist põhjalikult. Meie kutsa on Royal Brown kennelist. Käisime enne ostmist tutvumas ja vaatamas ja uurimas, pidasime kirjavahetust ja kontakt on ka pärast ostmist olnud. Kennelipidajale läheb väga korda, mis tema kasvandikest on saanud. Samojeedid olid meie koeratreeneril, kes ütles, et nemad vajavad üsna palju distsipliini. Kas see on tõueripära või konkreetsete koerte eripära, seda ma ei tea.
Laura
24/11/2019 — 12:04
Mina selgitasin varjupaigas, millist koera otsin (perekoer, kodus laps ja kassid jne), sain neilt hea soovituse, mis on tõesti paika pidanud. Väga rahul! Tartu varjupaik oli see.
See jama on küll, et ei tea kui suureks kasvab, kui on tundmatut päritolu krants. Minu kindel eelistus oli, et oleks vähemalt põlvekõrgune, nii ka on, poolde reide lõpuks. Aga jah, suht segadusse ajab, et kas peaks kutsikale andma suure või keskmise tõu toitu, millise suurusega kaelarihm, söögikauss jmt. Kõik muidugi laheneb lõpuks ära:)
HS
24/11/2019 — 13:38
Mul on olnud kaks tõukoera (siberi husky oli ja alaska malamuut) ning võtsin nad suuresti ikka välimuse pärast ja kuna mulle meeldib, et koer elab õues, siis peaks ta vastu pidama õues ka talviti. Koerad vastasid kõikidele mu ootustele ja megarahul olen valikutega. Iseloom on ka neil ideaalne olnud, sh väga sotsiaalsed. Kutsika-või koerakoolis ei käinud kumbki, kuid arvan, et seda pole vajagi kui omanik mõistlik on ja saab aru, et koeraga peab tegelema. Ja no ilmselgelt arvestab iga mõistlik tulevane koaeromanik sellega, et koer võib närida jne.
Mis mulle veider tundub, on nende loomakaitsjate ja -armastajate ülim hirm selle ees, et äkki võtad looma ja pärast enam ei taha. See on umbes sama ennatlik ja üldistav olukord, et kuna maailmas on sarimõrtsukaid omajagu, siis igale uuele tuttavale teed full taustauuringu ja KGB tasemel ülekuulamise, et kas ikka päriselt pole mõrvar. Lamp. Kõik pole debiilikud.
Kellukas
26/11/2019 — 18:54
Maksad koera eest hunniku raha ja siis enam pole kutsikas,annad ära 😀 Lubage naerda.Tasuta looma võtavad tavaliselt inimesed kes suure tõenäosusega annavadki koera mingi hetk ära.Ei,mitte kõik kindlasti.