Beebiga välja sööma?

Me enne Oskarit ikka armastasime väljas söömas käia. Vahel on jube hea, kui head ja paremat ette veetakse ja ise midagi tegema ei pea. Ma mõtlesin, et pärast last me käime ikka vanaviisi edasi – elu küll pisut muutub, aga peab muutuma koos sellega. Eile ma ütlesin mehele, et kuule, lähme välja sööma, me vist olemegi ainult üks kord 8 kuu jooksul käinud? Tegelikult telefonikaamerat scrollides meenub, et mõned korrad olid ikka veel.

Esimest korda käisime me Oskariga söömas, kui ta sai 1-kuuseks. Mõtlesime, et teeme jalutuskäigu vanalinnas ja ma ammu tahtsin mehe viia Tai Bohi. Ma käisin seal enne oma õdedega ja jube hea oli, arvasin, et talle meeldib seal kindlasti ka.
Oli ilus suvine päev ja mõtlesime, et kuna restoran ise on järsust trepist üles, sööme väliterrassil. Istusime maha, mõtlesime, et krt kuidagi lärmakas… aga vahet pole, tellisime toidud ära. Aga seal muusika lihtsalt üürgas. Käisin vaatasin üles, et seal on ikka vaiksem. Ütlesime, et me lähme ikkagi üles.
Vankrit ei olnud seal kuskile jätta, lappisime selle kokku ja jätsime kuskile alla nurka, korvi võtsime üles kaasa. Pidin tõdema, et eriti lastesõbralik see koht ei ole, kuhu 1-kuuse imikuga minna. Mitte, et koht oleks halb, sõbrannadega või deidile maru hea koht, lihtsalt mitte beebiga. Aga söödud sai ja kogemuse kätte. Kogemuse, et ei taha enam beebiga välja sööma minna. 😀

Kuna oli suvine aeg, siis eks me kuskil väliterrassil vahel ikka käisime mõnes vaiksemas kohas. See oli täitsa okei, sest nii väike magas nagunii kärus ja tal polnud sooja ega külma.

Kodu lähedal lounge‘is käisime ka alatihti. Vaatan nüüd, et mul igal pildil koksid ees ja igaks juhuks mainin, et need on alkoholivabad, ei käinud tahmas peaga beebiga ringi :’D See oli ka ühtlasi ainus koht, kus meile viltu vaadati. Meil olid söögid-joogid tellitud, aga Oskar hakkas jaurama ja siis mingid tädid põrnitsesid vihaste nägudega. Nagu ma saan aru, kui oled kuskil siseruumis ja segab, aga see on väljas ja minu arvates väga okei koht, kuhu lapsega minna, nii et mida sa põrnitsed.

Kui ilmad jahenesid ja väljas istuda ei saanud, siis ega enam väga ei käinud ka kuskil. Vankriga kuskile laudade vahele ronimine tundus jube tülikas. Ma polnud kindel ka, kuidas tavaliselt käib – kas vankri võib sisse kaasa võtta või peab kuskile välja jätma või… vast oleneb kohast.

Aa, Anija mõisas käisime ka vanaema sünnipäeval. Seal oli nõndaviisi, et istusime terrassil maha ja päike paistis, järsku aga pööras ilm ära ja hakkas vihma sadama. Meid lubati lahkelt tuppa, aga vankrit polnud seal kuskile panna, nii et see jäi õue ja erilist varjualust ka ei olnud, nii et see sai jumala märjaks. Oskar pidi mul süles ka olema ja kuna ta magada ei saanud ju kuskil diivani peal, siis ta oli üsna tusane ja muudkui jauras. Mul oli ka lõpuks tema kantseldamisest ja katsetest selle kõrvalt kooki süüa selg jumala märg. Mul selline tore pere ka, et kui Oskari korra venna kätte andsin, ema pobises, et kantseldagu ise oma titte, mis ta topib teda kõigile.
Pärast seda me vist enam eriti ei käinud, sest mitte istuva lapsega ja oma vankrikodinate ja asjadega tundub see marukeeruline.

Aa ei, siiski käisin ma Oskariga ühel töökohtumisel Radissonis. Ma ei mäleta, mis selle koha nimi oli, aga maru hea pardisalat oli seal. Meil pidi olema ühe projekti asjus töökohtumine, et mu ülemus, mina (ma lihtsalt info saamise mõttes) ja ühe suure ettevõtte juhid. Samal päeval selgus, et mu ülemus tulla ei saa ja mina pidin Oskari kaasa võtma ja ei jõudnud enam kedagi appi ka kutsuda. Ma küll Oskariga olin mitmel töökohtumisel käinud, aga olen appi palunud meie assistendi või oma õe, et ma ise ikka tööd ka teha saaks.
Nii ma pidin seal siis ise asjapulga nägu tegema. Oskarile panin lauale tema ette lusika ja nii ta üritas seda sealt kätte saada ja lauda peksta, ise jumala pinges, et ta ei kukuks röökima või ei vajaks mähkuvahetust. Good times. Aga koht meeldis mulle väga – polnud küll otseselt lastesõbralik koht, kuhu spets lapsega minna, aga teenindajad olid ülitoredad lapse suhtes.

Pärast seda vist polegi väga käinud. Igatahes eile hakkasime mõtlema, et peaks ikka aeg-ajalt väljas söömas käima. Nüüd on Oskar suurem ka, et mängiks mängunurgas ja toolis istuda võib ta ka. Aga kuhu? Ma olen mängunurki näinud küll, aga seal on enamasti palju lapsi ja keegi astub veel pähe vaesele poisile. Pealegi peaks laud olema mängunurga juures, et tal silma peal hoida. Ja see vankriasi ka, et võiks seda ka saada siseruumis hoida.
Me käisime seekord La Tablas ja seda kohta ka täitsa soovitan. Mängunurk oli pisike ja selliseid beebikamaid asju täis, et suurtel lastel selle vastu vist väga huvi polnud, nii et nemad sinna ei tulnud. Õnneks oli vaba laud kohe mängunurga kõrval ka, nii et sai teda püüda kogu aeg, kui ta põgeneda üritas. Ainult mähkimislauda tualetis polnud, mis ilmselt pisemaga oleks päris ebamugav. Vaib oli minu arvates ka lapsega olemiseks täitsa sobilik. Polnud nii vaikne, et laps segaks teisi, samas polnud ka liiga lärmakas lapse jaoks.

Soovitage veel kohti, kuhu beebiga minna võiks. Ja kuhu kindlasti nina pistma ei peaks.

Laigi ja jaga: