Lugu kangelaslikest kassipoegadest, kes otsivad kodu

Juulikuu lõpus kadus meil maal terrassilt kilpkonn Kipsi. Ta muidu peesitas kõrgemal terrassil, kust pagema ei pääse, aga kuna olime lapse saanud, tegime terrassile väikse kaldtee, et lapsevankriga mugavamalt peale pääseda.

Me ei osanud aimatagi, et ta selle kaudu jalga laseb, aga minema ta jooksis. Jah, kilpkonnad on päris kärmed, kui õues on päikseline suveilm, nad pole sugugi nii aeglased kui multikates.

Otsisime küll kõik ümbritsevad kohad läbi koos naabritega, aga kilpkonna ei leidnud. Möödus tükk aega ja lootus kadus, sest ega kilpkonnad jooksus niimoodi üle kahe nädala vaevalt vastu peavad. Saime ainult panna külagruppi kuulutuse ja parimat loota, et ehk ta on kellegi hoovis kuskile pugenud.

Septembri lõpus – kaks kuud hiljem! kirjutas üks naine, kes oli kuulutust näinud ja leidis kilpkonna. Ikka tükk maad eemal poe taga märkas ta tühermaal, et seal on kodutu kassiema nelja kassipojaga.

Kui ta lähemalt vaatas, leidis ta kassipoegade alt kilpkonna. Need väikesed olid oma kehadega kilpkonna soojendanud, muidu poleks ta elusees ellu jäänud.

Tädi võttis kilpkonna kaasa, aga kassipoegi ja kassiema võtta ei saanud, sest tal on kodus väga palju päästetud loomi ja lihtsalt ei mahu. Kui keegi on endale kassipoega just otsinud ja tahaks ühe nendest neljast kangelasest päästa, anna märku ja kirjuta mulle.

Kassipojad asuvad küll Tartu külje all Vana-Kuustes, aga ehk kuidagi leiame transpordi. Ööd on külmad ja nii nagu nad soojendasid puntras üksteist ja kilpkonna, tahaks väga, et nad saaksid sooja päriskoju.

Laigi ja jaga: