Kas oma elu peesse keeramine on uus must?

Lugesin siin ühe oma vana klassiõe blogi (tegelt päris hea lugemine, kui mul ei tekiks iga kord seda lugedes tunnet, et ma tahan enda veenid läbi nüsida), kes oma postitusi blogipostituste reklaamimise grupis jagab ja… hakkasin mõtlema, et on lihtsalt üks inimgrupp, kellele meeldib oma elu perse keerata. Nad nagu osaliselt muidugi kannatavad, aga samas nad osaliselt naudivad ka oma kannatusi. Neile kohe eriliselt meeldib rääkida, kui perses nende elu on.

Ärge saage valesti aru, ma ei hakka kellelegi mingit psühhoanalüüsi tegema ja ei naeruväärista üldse depressiooni, sest tegu on raske haigusega, aga…

Mul on näiteks üks lähisugulane. Terve mu elu on ta ainult kurtnud, kui jube raske ta elu on. Väiksena ma ei saanud sellest aru, aga nüüd täiskasvanuna ma näen, kuidas inimene lihtsalt järjekindlalt ja meelega keerab oma elu perse. Näiteks peab ta üleval oma täiskasvanud lapselast. Miks? Võite temalt küsida, miks ta seda teeb ja ta hakkab lihtsalt nutma, kui jube raske elu tal on ja kuidas kõik on tema kaelas. Ta ei pea seda tegema, aga ta teeb. Sa võid pakkuda abi, lahendusi, nõuandeid – ta laseb ikka samas vaimus edasi, sest ta tegelikult ei taha midagi muuta.
Nüüd ma olen aru saanud, et talle lihtsalt endale meeldib see. Sisimas ta naudib seda, kui ta saab kõigile öelda, kui raske tal on, sest siis tuntakse talle kaasa. Ta elu ei pea tegelikult olema üldse raske, ta on selle lihtsalt meelega raskeks teinud.
Ta on endale võtnud kolme inimese töö ja rabab tööd teha, kuigi tegelikult ta ei pea seda tegema, tal ei ole seda raha vaja. Ta lihtsalt naudib seda, et ta saab öelda, kuidas ta peab kogu aeg tööd rabama. Tegelt ju ei pea.
Karm, aga tõsi.

Kõigist inimestest ei pea muidugi aru saama, sa ei ole nende kingades käinud. Aga mind paneb siiski imestama, miks keegi peaks tahtma oma elu lihtsalt sinnasamusesse keerata. Sul magab üleval su väike laps ja sa mingi pilves peaga üritad enekat teha ja kutsud endale kiirabi, sest tegelt sa ei taha enekat teha. Okei, jah, sul on depressioon.
Aga miks sa tahad mingi võõra lambimehega kuskil LSD-d teha? Mu meelest LSD tegemine ei ole depressiooni sümptom.

Lihtne öelda, eks, aga ma arvan, et igaühe elu on tema enda kätes. Sinu otsused mõjutavad sinu elukvaliteeti. Sa ei pea tegema kõiki neid asju, mis su elu ära rikuvad. Ausalt ei pea.

Mul oli endal ka elus periood umbes 4-5 aastat tagasi, kus ma jumala meelega oma elu sinnasamusesse keerasin. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda sügavamale ma kaevusin. Ja kuna kõik minu lugude peale mulle kaastundlikult õlale patsutasid: “Jessas, sul ikka juhtub! Nii õudne!”, siis mingil määral ma nautisin ka seda tähelepanu. Ainult minul juhtub. Nii õudne. Ei tea, mis järgmiseks juhtub. Mul ikka juhtub.
Mingil hetkel ma sain aru, et kui ma seda mustrit murran, siis mul enam ei juhtu. Kui ma ise suunan oma elu teisiti, siis ka mu elu läheb hästi. Ja nüüd lähebki.

image

Comments

comments

8 mõtet “Kas oma elu peesse keeramine on uus must?

  1. Liisa

    Jaa, täiesti nõus. Ma loen paari inimese blogi, kellel on täpselt sama teema. Kogu aeg on kõik nii halvasti, täiesti lihtne igapäevaelu ja logistika isegi suudetakse serveerida draamana, rääkimata siis inimsuhetest. Suhteliselt hämmastav.
    Ja kui lahendusi (vahel täiesti ilmseid, igaühele nähtavaid) pakkuda, siis sellele järgneb kas vaikus või selgitustelaviin, miks need lahendused üldse ei toimi. Muidugi, kuidas nad saakski toimida, siis polegi ju probleemi.

    Vasta
  2. Kristina

    Nii nõus su postitusega, ma ka paar korda sinna blogisse ära eksinud ja tekitab samu tundeid. Nagu üks asi kui inimesega juhtuvad õnnetused ja halvad asjad, aga see on ju puhtalt inimese vaba valik, need tema kogemused..
    Ja mõtlen veel, et ta kirjutab seal postituses, et tal on ka laps. Internetti jääb kõik igaveseks. Loodan, et see laps tulevikus oma ema heietuste pärast kannatama ei pea..

    Vasta
  3. Gerli

    Issand, mis blogi see oli :O inimene kirjutab avalikult internetti selliseid asju? Jeerum.

    Ühesõnaga, ma olen Sinuga nõus, kuidas külvad, nõnda lõikad ja nii ongi.

    Vasta
  4. Pingback: Ütle jah positiivsetele mõtetele, ütle jah heale. – Lihtsalt Linda

  5. vellokas24

    Õudus kuubis.
    Ma ei leia, et sellist asja peaks sheerima internetis. Tundub üldse, et viimasel ajal on mingi mood end haledaks teha, rääkida avalikult ahistamisets , vägistamistest, alkoholi/narko tarbimisest jms. Ühesõnaga madalseisus olla on kuidagi popp.

    Vasta
  6. Rents

    Mul oli Austraalias korterikaaslane, kes kurtis mulle, kui vaene ta on ja kuidas ta on õnnetu, et kõik sugulased-sõbrad on kaugel USA-s jne jne. No ja siis ühel hetkel, kui teda kodus polnud, tuli mingi 40aastane mees ukse taha ja küsis, et milles kühvel, Nadia pole kaks päeva oma telefonile vastanud ja et öelgu ma edasi, et kui sugulaste kõnesid vastu ei võta, keerab emme rahakraanid kinni ja sünnaks uut autot ka ei saa. Tuli välja, et: a) tal oli Austraalias sugulasi sitaks (ei tulnud onu USAst kohale sõnumit tooma) ja b) ta pere oli keskmisest ikka hulga jõukam, selline “sünnipäevaks LOOMULIKULT uus auto, mitte mingi kasutatud pann” jõukas. Nadia kehitas õlgu ja ütles, et ei tea, miks ta valetas, kartis tõtt rääkida. Hui sa kartsid öelda, et sul on sugulased siin, tahtsid lihtsalt, et kõik sulle kaasa tunneksid, sest sa ju nii õnnetu ja üksik.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga