Arhiiv kuude lõikes: september 2017

Kool on da best

Viimasel ajal ei ole väga harv juhus kui ma tulen koju ja vatran vaimustunult mingi tund aega, kui lahe koolis oli. Ja saan märkuse, et alles paar aastat tagasi ma rääkisin, kui mõttetu on haridus ja nüüd olen iga jumala päev nagu lõbustuspargist tulnud… 😀

Ma jään endiselt muidugi oma arvamuse juurde, et haridus ja haritus on kaks väga erinevat asja. Ning vahe põhi- ning keskhariduse vahel on olematu. Ma lõpetasin keskkooli alles 25aastaselt ja ma tegin 12. klassi täiesti “oma intelligentsist”, v.a. matemaatika, kus ma palkasin koduõpetaja, kes õpetas mulle rohkem kui ma 12 kooliaasta jooksul õppinud olen… kusjuures eksami sai läbi ka 1 punktiga, aga ma lihtsalt õppisin temaga enda huvist (Sander Ševtšenko, kui keegi tõeliselt head mata abiõpetajat otsib)

Nii et küsimusele, et miks sa keskat ära ei tee, vastaksin praegu samamoodi nagu enne. See ei anna mulle mitte midagi juurde. Keska paberiga võib pühkida sedasamust.
Ainus, mida see teeb… see avab ukse millelegi imelisele. Ja see on ÜLIKOOL! 😀

Oma eriala valides lähtusin ma praktilisest poolest: mida ma sellega teen. Kuna ma olen tõlkija, siis tundus mõistlik valida eesti filoloogia, mille abil ma saaksin toimetajaks, kes on tõlkijast samm kõrgemal. Pealegi ma armastan igavaid loenguid ja eesti keelt ja…

Aga alles teisel ülikooliaastal läks tõeliselt põnevaks, kui sai valida kõrvaleriala. Ma põdesin terve aasta, kas peaksin valima Lähis-Ida keeled ja kultuurid või mitte, aga eile õhtul ma sain aru, et see oli ideaalne otsus. Mitte ainult see keel, vaid need tudengid, kes seda õpivad.
Meil oli eile kokkusaamine ja ma pole vist elus viibinud nii põnevas seltskonnas, kellel oli niivõrd palju kogemusi, kes on nii palju reisinud ja kellel on nii avar silmaring.

Nagu Lähis-Ida erialal olevatel tudengitel ikka oli palju juttu pagulaste ümber, millega ma ei saa ka parima tahtmise juures nõustuda, aga see selleks… lihtsalt kogu see kursus nagu… OMG SEE ON NII LAHE! 😀

Rääkige teie ka, kui oluline on teile haridus? Mida te õpite või olete õppinud?

tumblr_njmmblW2XR1u61ufbo1_500

image

Vanglajutud

Kes parooliga postitust luges, see teab, et mu vend on vanglas. Ma olin täiesti hullumas, kui mingit infot ei antud ja ma juba kujutasin ette, kuidas ta seal kümme aastat istuma peab, aga tegelikult ei ole asi üldse hull ja ta on enne jõule juba kodus. Ma täpsustama ei hakka, aga jah… tühiasi ja tema enda rumal viga.

(Jah, ma olen jõudnud oma elus sinna punkti, kus ma ütlen, et mu vend on vanglas ja see ei ole tegelt midagi erilist… :D)

Aga sellel ajal kui ma hüsteerias juukseid kakkusin, hakkasin ma mõtlema igasuguseid erinevaid asju. Ma näiteks ei tea Eesti vanglatest suurt midagi. Kas seal on kõik mõrvarid ja vargad ja vägistajad koos? Või on eraldi osakond pisisulidele ja päris retsid on kuskil omaette oma retside seltskonnas mõrvajutte arutamas?
Kui ma nüüd ei eksi, siis staarvang Beebilõust mu meelest rääkis, et päris mõrvarid on seal lihtsalt teistega koos.

Teiseks olen ma ilmselt nagu paljud teisedki olnud seisukohal, et mida nendel vangidel vaja on: saavad siin süüa ja peesitada. Profülaktika mõttes tuleb peksa anda igapäevaselt.
Aga kui ise oma lähedasega sellisesse olukorda sattusin, siis hakkasin mõtlema, et tegelikult vajavad paljud vangidest siiski abi.
Mu vend ei ole tegelikult ju paha poiss. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ta on mu vend. Vaid lihtsalt on tal olnud väga raske elu. Juba maast-madalast õpetasid vanemad teda varastama. Ei ole ime, et nõrk inimene ka selliseks kasvab. Ta vajab abi ja temast võiks saada normaalne inimene.
Üleüldse ma julgen isegi öelda, et ta on kõige heasüdamlikum inimene, keda ma olen kunagi tundnud. Kuigi me eriti viimasel ajal ei suhtle, võiksin ma helistada talle keset ööd ja ta tuleks kasvõi jala teisest linnast mulle appi. Lihtsalt hariduse ja vanemliku hoole puudumine, halvad geenid, võimalik et ka depressioon ja muu kompott…
Vanglad ei peaks tegelema ainult kinnihoidmisega, et sealt tuleks välja väikesed sulid veel suurtemate sulidena, vaid suunama neid õigele teele.

Järgnev video on küll Viru vanglast, tema on Tallinna omas, aga mina viskaks küll viis meie vanglasüsteemile, kui kogu see jutt tõele vastab, kui hästi seal vangidega tegeletakse ja üritatakse neist täisväärtuslikud ühiskonna liikmed voolida.

Selles mõttes, et mul tuli meelde film, mida ma just hiljuti vaatasin: “Shot Caller”, kus mängib Jamie “Troonide mängust” ja no seal oli üks normaalne pereisa, kes nats õhtusöögi kõrvale veini jõi ja tegi avarii ning tema tagaistmel istuv sõber sai surma. Läks siis vangi ja muutus lambist mingiks retsiks, kes sai eluaegse ja inimesi surnuks pussitas.
Ma siiski loodan, et mu vend ei hakka gängsteriks 😀 ja ehk ehmatab seal nii hirmsasti ära, et enam sellisesse kohta sattuda ei taha, läheb tööle ja õppima ja alustab oma elu puhtalt lehelt.

Aga jah… tegelikult ma tahtsingi küsida, et kas teist kellelgi on mingit kogemust vanglaga või tunnete kedagi, kes on kinni istunud. On ju ka palju lugusid, kus pätt läheb vanglasse ja tuleb sealt välja, hariduspaber taskus ja igavesti tubli poiss? Või vastavad hoopis tõele need jutud, kus vaseliiniga noori poisse vägistatakse? Eesti vanglate kohta on minu arvates üldse väga vähe infot internetis.

Ma hakkasin Beebilõusta kuulama ja see lugu nii meenutab mu venda, need erikoolid ja asjad ja… Beebilõustast on kahju ja vennast on kahju ja oehh… 😀 Homme üritan talle kõneaega saata, neil on mingid spets vanginumbrid ja uurin, kuidas tal üldse on ja…


image

Restoran Trühvel

Ma olen siin viimasel ajal mõelnud, et peaks ikka rohkem restoranis käima. Kunagi käisin päris tihti erinevates söögikohtades, aga remontide ja värkidega on see kuidagi soiku jäänud.
Nii mõnus on ju ennast natuke sättida, istuda ilusas kohas ja lasta endale aina ette vedada maitsvaid roogi. 😀
Kas teile meeldiks ka erinevatest restoranidest lugeda või pigem ei huvita? Mul endal on alati see, et hullult raske on valida alati kohta ja kui juba minna, siis võiks ikka hea ka olla. Ja siis on hea teiste kogemustest lugeda.

Suve lõpus me igatahes käisime Carmeniga restoranis Trühvel. Sai see valitud, sest ilm oli mõnus ja päikeseline ja mulle Telliskivi loomelinnakus väga meeldib, seal on selline mõnus vibe ja sagimine. Mitte stressirikas nagu kesklinnas, aga kuidagi… kulgev. Pealegi tahtsin Balti jaama turult ka läbi jalutada, sest ma polnud seal varem käinud.

Seadsime end mõnusalt väliterrassil sisse, eelroogi me tellima ei hakanud, sest ma valin alati, et kas eelroog või magustoit ja Carmeniga jääb valik alati kindlasti magustoidu peale. 😀
Pearoaks valis Carmen turvalise pasta, mida sedapuhku seentega pakuti ja mina valisin välja kala, sest kodus ma seda eriti tihti teha ei viitsi ega oska.
3F499B88-E3D4-4682-9A73-C7DD27481870

Enne sai aga värskelt küpsetatud pekileiba, mis oli imeeeeehea.
Ja no see kala oli ka muidugi…. imeeeehea (kui sa ei leia imeheale piisavalt häid sünonüüme)
Ma olen mitu korda üritanud seda kodus järele teha, aga mitte ei tule nii maitsev. Selline mõnus grillimekk oli juures ja parajalt sidruniga maitsestatud. Ja kõrvale klaas külma kerget valget veini. Mmm!

A32A3C2A-59B5-4002-B33A-1544E2F2397E

Magustoiduks valis Carmen flambeeritud banaani, mis minu arvates kõige parem välja ei näinud… 😀 Samas ma ei tea, kas ühte banaani saabki väga ilusti serveerida. Aga see kohapeal valmistatud karamellijäätis…. oleks pidanud hoopis jäätisevaliku võtma.

B0FF5237-EB6B-4C5E-B150-C07127D41F7C

Mina tellisin vana hea tiramisu, mis samuti ei olnud kõige ilusamini serveeritud. No ma ei tea, mis neil nende magustoitude serveerimistega toimub. Või on asi lihtsalt minus. 😀
Kohv oli aga võrratu. Kusjuures Trühvel on väga tuntud just kohvide poolest, sest seal pakutakse igasuguseid peeneid ja erilisi kohvisorte, mida ma küll seekord proovima ei hakanud, aga ehk mõni teine kord.

Te olete viimasel ajal mõnes heas kohas söömas käinud? Kus?

image

Wildy LOOS

Poleks muidugi elus arvanud, et hakkan oma blogis puudildodest kirjutama või üleüldiselt dildodest kirjutama, aga noh, teate ju küll mind, kui miski on puidust ja veel peale selle kodumaine, siis… nii mulle siis potsataski pakiautomaati kaks Wildyt. 😀 Üks mulle, üks teile! Mul kahte pole vaja, he-hee.

Aga mis siin ikka itsitada ja punastada, eks, oleme kõik täiskasvanud inimesed ja küllap enamik meist ikka voodielu ka elab.
Kui ma päris ausalt ütlen, siis ei olnud mul enne Wildyt mitte ainumastki mänguasja. Kunagi ammuses nooruses midagi isegi oli, aga mingil hetkel ma viskasin kõik minema. Aga kui Wildyst kuulsin, siis alguses naersin pihku, aga siis mõtlesin, et kui mul üldse mingi mänguasi öökapi sahtlis oleks, siis just selline.

Wildyt voolivad kvaliteetsest vahtrapuust hoolega ja 100% käsitööna Saaremaa mehed. Nagu nad ise on öelnud: “Igas magamistoas võiks olla tükike Eesti loodust.”
Ja miks ka mitte? Eestlased on aegade algusest olnud metsarahvas. Töödeldud ja keemiat täis silikoon, põrisev plastmass või külm klaas ei ole meile loomuomased: aga täiesti öko ja soe oma metsast pärit puit… vot see on õige asi! 😀

Aga nagu ma ennist mainisin, siis on mul üks Wildy teile ka ära anda.
Selleks ei pea tegema muud kui selle postituse all loosis osalema ja natuke juttu ka vestma, et kas teil on kodus lelusid ja kui ei ole, siis kas või milliseid te tahaksite. 
Et ma saaks võitjaga ühendust võtta, pange vastavasse kastikesse oma e-mail. Ja ärge muretsege, seda näen ainult mina. 
Võitja saab endale lähimasse pakiautomaati uue roosa Wildy 4. oktoobril.

Wildyt saab osta nende kodulehelt https://wildy.eu/ või Ulaka Kaunitari kauplustest.
Oktoobri lõpuni saab kodulehelt ostes koodiga “merje23” tasuta personaliseerimise ehk siis küljele soovitud kirje. 🙂

30829EA8-D3C6-4533-8DC6-A2E949DA4821

 

image

Viimased päevad Hispaanias: Peratallada, Cadaques, Tossa de Mar

Kui kohustuslikud linnatripid olid tehtud, läks ilm jälle ilusaks. See oli päris tore tegelikult, sai vabamalt võtta ja niisama pikutada ja puhata.

Järgmine päev rentisime auto ja võtsime suuna Cadaquesile, mis on mu lemmik koht terves maailmas. See on lihtsalt nii-iiiii ilus koht, et tahtsin seda Carmenile ka näidata. Kes sellest paraku suurt ei pidanud. Ütles, et normaalne on. 😀

7F3F215F-E966-4254-A0D3-9D8DB384709F

Kui muidu jääb teele Cadaquesi Dali majamuuseum, siis ma olen seal käinud ja kujutasin ette, et Carmen istub nagu tavaliselt muuseumites nagunii tülpinud näoga pingil, siis sõitsime hoopis Peratalladasse, mis on pisikene keskaegne linn.

AEBA1F75-CE0C-4EBC-9764-504534701E9D

Vaatasin et seal on mingid megakallid ööbimiskohad ja noh, ega seal suurt midagi teha ei olnudki. Majadesse sisse ei saanud, lihtsalt oli ilus läbi jalutada ja ringi vaadata.

534DD097-7506-44F0-B0D2-FD9FB25434C5

Me asusime suht varakult teele ja seal varalõunast vist alles hakati ärkama, sest enamik söögikohti oli kinni. Leidsime siiski ühe väikese kohviku, kus sai väikese kõhutäie süüa.

8D225356-08E9-402B-9D18-577D27239EA1

Edasi viis tee hops mälest üles ja mäest alla Cadaquesi. Cadaquesis veetis Dali nooruses perekonnaga puhkused ja suure osa oma ülejäänud elust elas seal lähedal Port Lligatis. Tänu Dalile külastasid Cadaquesi ka paljud kuulsad inimesed. 1929. aastal külastas teda seal luuletaja Paul Eluard ja tema naine Gala, kellega Dali Pariisi põgenes ja kes sai tema abikaasaks.

Eelmine kord me jõudsime Cadaquesi nii halval ajal, et kõik restoranid suleti õhtuni ja ma ei saanudki minna söögikohta, mille olin välja vaadanud.
Seekord võtsin kindla sihi Casa Nuni poole, mis asub kohe promenaadil.
Otsustasime võtta lõunapakkumise ja… minu toit oli parim toit maailmas, aga kogustega on nad küll natuke mööda pannud. Lapse lõunamenüüs oli näiteks eelroas suur ports pastat ja pearoaks friikad kanaga ja magustoiduks jäätis. 😀 Ühesõnaga me veeresime sealt minema ja tol päeval enam midagi muud süüa ei jaksanud…

68898067-A279-4FB0-BD3B-82B9CF385637

Siis käisime ujumas, jalutasime poodides ja nautisime niisama linna.

Kuna see kuramuse auto ei võtnud peaaegu üldse kütust… (ausalt, me tankisime 40 euro eest, sõitsime üle 300 kilomeetri ja kulus ainult 10 euro jagu kütust), siis otsustasime veel natuke ringi kruiisida ja põigata korra Prantsusmaale, mis on kiviga visata.
Prantsusmaal midagi põnevat ei olnud, ostsin poest ainult veini ja läksime koju tagasi. 😀

Hispaaniaga on mingi värk, et kuni on valge, orienteerud megahästi. Aga nii kui läheb pimedaks, jooksed ringi nagu peata kana ja midagi ei saa aru. Nii sõit sinna läks täiega hästi, aga tagasi me aina sattusime tasuliste teede peale ja vahepeal oli tunne, et ei saagi enam koju.
Hotelli juures samamoodi: päeval käid ringi rahulikult ja leiad vabalt kodu üles, aga nii kui pimedaks läheb, ei saa enam mitte midagi aru. Väga imelik. 😀

E4AB54AB-649B-42A3-9351-6F4937898E75

Viimased kaks päeva oli meil plaanis ainult ujuda, päevitada ja jalutada, muud mitte midagi.
Hommikusöögiks rannakarbid, mis Hispaanias on nii odavad, et neid võib hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa.

DCFA48B2-AE7D-4278-8D76-41EC1FD4FB9E

Carmenil oli juba esimesest päevast väljavaadatud jäätisekujuline madrats, mille ta isegi kohusetundlikult kohvrisse surus.
Vesi oli soe nagu supp, ma pole vist kunagi nii soojas vees ujunudki. Käisin kaugel poide juures ka, pärast klaaspõhjaga paadist nägin, et seal oli megasügav. Pole ime, et mul ei õnnestunud kuidagi põhja jalgadega puudutada, kuigi ma seda mitu korda üritasin. 😀

1832E122-DAB8-4538-9F38-BAAB6ED18A9F

Tossas mingit erilist ööelu ei ole, aga kuna meil polnudki plaanis mööda baare käia, siis meile sobis. Paar baari isegi oli, kus pärast loojangut päris mõnus istuda ja melu jälgida oli.

Ausalt ütlen, et kuigi maitsesin väljas igasuguseid häid mereande, siis ise teen ikka paremaid. 😀 Seetõttu me ka võtsime apartmenti ja vaaritasin tihtipeale ise. Sest poes on täiega suur valik igasugust head kraami.

CCD6A5EF-FD2B-40A7-B574-5BCF103E97C1

Viimasel päeval käisime teises Tossa rannas, mis oli palju rahulikum, väiksem ja ilusam ja ujusin seal mõnusalt, kuni mingid venelased karjusid, et mingid peasurused meduusid hammustavad neid ja siis tulin sealt kärmelt tulema. 😀

D32CC427-E579-4971-862B-74F08CB57688

Õhtul jalutasime oma linnas, ostsime vanematele mõned suveniirid ja kogos logos, oligi reis läbi. 🙂

6B5381FA-47AC-4DD7-82F7-736551581A4A

image

Hispaania, 2. ja 3. päev: Girona ja Barcelona

Mitte et mul oleks praegu asjaolusid arvestades erilist tuju reisist pajatada, siis mõtlesin ikkagi mälestuseks kirja panna, et kus me käisime ja mis tegime.

Ma olen mitu korda lennukiga Girona lennujaamas maandunud, aga Gironas ei ole ma mitte käinud. Mul oli mingi tobe eelarvamus, et see on mingi mõttetu lennujaamalinn. Aga oiiii, kuidas ma eksisin. Kui saime teada, et seal on filmitud mõned kaadrid “Troonide mängust”, siis oli ruttu selge, et peab sealt läbi hüppama. Teisel päeval pööras ilm ka ära, taevas olid pilved ja vihma pladistas, nii et hea ilm mõne suurema linnaga tutvumiseks.

720B574C-43F9-43D7-B8A9-37259004AE13

Ehkki Tossa de Mar on kordades parem linnake kui Lloret de Mar, on selle miinus see, et seal on KO-HU-TAV bussiühendus. Et kuskile saada, peab sõitma just Lloreti ja sealt edasi. Ehkki Girona ei ole sugugi mitte kaugel, oli kohale jõudes tunne nagu oleks sinna pidanud roomama, mitte mugavas bussis sõitma.

Girona on Põhja-Kataloonia suurim linn, mis on täis muuseume, galeriisid ja gooti stiilis kirikuid ning seal ringi jalutada on tõeliselt vahva ja iga nurga tagant tuleb välja midagi põnevat.

Esimene peatus oli Girona katedraal, mis “Troonide mängus” oli Sept of Baelor. Teate küll, kuidas Jamie uljalt nendest treppidest üles ratsutas, kui Margaery üle kohut mõisteti. Vaata siit: https://www.youtube.com/watch?v=-ShxxG1VSto

C89E36F8-75FC-4152-BAA9-47FC46D6CDD6

See võimas 86 trepiastmega katedraal on kõvasti vanem kui tundub. See on ehitatud vana Rooma foorumi peale ja mõned osad sellest pärinevad isegi 5. sajandist.

5FD87E96-2152-4609-A8B2-5403D42F6B63
Veel meeldisid mulle hirmsasti araabia saunad, kus Arya selle veidriku tsiki eest põgeneb, kellega nad jumal-teab-mida õppisid selle imeliku venna juures. Vaata siit: https://www.youtube.com/watch?v=J6l9oS16S1I

48197DC4-CA30-4AD8-A09C-ED3ACCDCC1F0

Järgmisel päeval oli minu sünnipäev ja kuigi me plaanisime rentida auto ja ringi trippida, olid kõik linna autod väljarenditud, sest toimus mingi tähtis jalgpallimäng. Ilm oli ka jälle kehv, nii et pidi plaanid ümber tegema. Läksime bussijaama uurima, kas ehk saaks Barcelonasse sõita (kuskil 100 km eemal). Pidime kaks tunnikest järgmist bussi ootama ja olimegi teel.

Barcelonaga ma tegin suure vea, et ma ei broneerinud asju ette. Tahtsin Carmenile näidata Sagrada Familiat ja Güelli parki, aga kõik plaanid läksid vett vedama. Eks Sagrada Familiat nägi ju väljast ikka, aga piletid olid kõik väljamüüdud.

D8CDFE19-3840-4DD4-81FF-69B7ECD2C5CF

Sõitsime hirmsa ja lärmaka metrooga Güelli parki, kus mul polnud aimugi, et oleks vaja midagi ette broneerida, sest noh… sinna peaks ju inimesi mahtuma küll.
Aga võta näpust… kohale jõudes selgus, et järgmine seltskond pääseb sisse alles kell 19.00, aga kuna meie buss tagasi läks juba 19.45, siis me ei oleks kuidagi sinna jõudnud.
Ma olin megapettunud, et vedasin inimesi ilmaasjata mööda Barcelonat ja kõike pidi kuskilt läbi ukseaugu vaatama, sest sisse ei saanud.

B8A63C48-EB05-4DDA-9B66-AAEA2E1BB2831900. aastal ostis krahv Eusebi Güell nõlva ja tahtis sinna rikkuritele uhke elamurajooni ehitada. Selleks palkas ta Gaudi. Projekt kahjuks ei õnnestunud, aga Gaudi jõudis siiski luua muinasjutulise võlumaa. Vähemalt saime üle vaadata Gaudi maja, kus ta elas.

Nii see sünnipäevake õhtusse veereski. Nüüd peab jälle Barcelonasse tagasi minema, et park ära vaadata. Raske on see elu, ma ütlen!

E517911C-232A-47DF-B4AD-7BDFC972EF2E

 

image

Hispaania, 1. päev

Kuna suvi oli selline nagu ta oli, siis mõtlesime sel aastal septembris sooja otsima minna. Kui juba septembris, siis võiks ju mu sünnipäev ka reisi sisse jääda… ja valituks osutus Hispaania.
Ryanair teeb Gironasse megamugavaid lende, Tallinnast ja neli tundi ja supsti kohal. Alguses mõtlesime tegelikult Dubrovnikusse sõita, aga pikk vahemaandumine ja ööbimine Istanbulis tundus veits liig. Ei viitsi seal lennujaamades üldse jebida, tahaks rahulikult lennuki peale istuda ja kohale jõuda.
Ja et kunagi oleks huvitav lugeda, siis kirjutan kõik reisipäevad üles. Isegi kui need sisaldavad ainult magu päikese poole pikutamist.

Kuurorti osas kaua mõtlema ei pidanud. Kaks aastat tagasi samal ajal me käisime Lloret de Maris, mis oli suht jube koht: otsast ääreni mäkke ja ööklubisid täis.
Aga käisime niisama naaberlinnakeses Tossa de Maris, mis oli imeline.
Nii et seekord me ka sinna hotelli bronnisime.

Kuna lend hilines, siis jõudsime hotelli alles kell kolm öösel. Aga mulle tegelikult meeldibki nii. Et on pime ja kui hommikul ärkad, siis alles näed, kus sa oled. Siis on põnevam ärgata. 😀
Esimesel reisipäeval ma ärkan alati megavarakult üles ja lähen otsima poodi, et midagi hommikusöögiks tuua. Ja tavalise hotellitoa asemel eelistan ka alati kööginurgaga apartmenti: Hispaanias on ju naeruväärselt odavad mereannid ja pealegi säästab kõvasti raha, kui juba hommikusööki ise teed, mitte ei söö väljas.

Tõime Carmeniga jamoni ja chorizot ja gazpachot ja oliive ja värsket saia ja katsime rõdule hommikusöögilaua.

Esimesel päeval oli meil plaanis niisama natuke meie linnas ringi jalutada, ujumas käia ja niisama puhata.
Sõime ära ja läksime linna peale.
Käisime ujumas, siis ronisime üles kindlusesse, sõime mõned tapased ja jalutasime niisama.

tossa1

image

Jootrahast

Eile ma käisin restoranis ja nagu tavaliselt kerkis vaikselt lõpetama hakates esile küsimus, et palju jootraha jätta. Kunagi üks ettekandjast sõbranna pidi mu äärepealt ära kägistama, kui ma teatasin, et miks peaks üldse jootraha andma. Mulle ju ei helista keegi pärast filmi vaatamist ja ei ütle: “Kle väga hea tõlge, tubli, ma kannan sulle viis euri üle.”
Ettekandjad ja taksojuhid, kellele tavaliselt tippi jäetakse, saavad palka. Kusjuures taksojuhid veel eriti palju. Üks Taxify juht just praalis mulle, et teenib kaks tonni kuus. Ma ütlesin, et nojah, ma teenin poole vähem, ma siis sulle tippi ei jäta. 😀

See ei tähenda muidugi, et ma üldse jootraha ei jätaks. Aga ma ei näe ka põhjust niigi suurele arvele lahkest südamest peale maksta, kui inimene:
1) võttis mu tellimuse
2) tõi selle
3) viis mustad nõud ära
4) tõi arve

Ehk siis tegi oma tööd, mille eest ta palka saab.

Et siis… ma ütleks, et eilne kelner oli väga viisakas, väga abivalmis ja midagi halba öelda ei ole. AGA ma ei jätnud talle mitte sentigi jootraha.
Miks?

Esiteks. Tellisime siis meie toitu ja üks lauas olija küsis, et mis metslooma lihaga praes tegemist on. Kelner pidi minema seda KÜSIMA. Jeesus, seal menüüs on mingi viis praadi, võiks ju ometi teada, juhuks kui keegi küsib. 😀

Teiseks. Tõi meile eelroad. Tellisime vaagna suitsuliha ja karaskit hummusevalikuga. Me küll ei küsinud, millega täpsemalt tegu on, aga ma eeldaks, et kui tuuakse sellised asjad, siis tutvustatakse. Et näe, see on hummus peediga, see hernestega, lihavalikus on meil see ja see.
Aga meie sõime ja mõistatasime omavahel, et millega see hummus olla võib. 😀

Kolmandaks. Ma eeldaks, et kui kelner parajasti näeb, et klaasid on tühjad, siis valab veini juurde. Ei, tema upitas meile pearoad ette, aga veini pidime ise valama. 😀

Neljandaks. Läksime magustoitu sööma terrassile ja seda ei jälgitud üldse. Vahepeal võiks ju pilgu tõsta seest läbi akna või midagi, et äkki inimesed tahavad juurde tellida. Pidi sees käima juurde tellimas ja ise minema sisse arvet maksma. Kui terrass kuulub restorani juurde, siis võiks seda jälgida ka. Sorry, aga samahästi ma võiks endale ise juba joogid tuua, kui ma nagunii kogu aeg pean terrassi ja restorani vahet kablutama. 😀

Viiendaks. Me tähistasime sünnipäeva ja seda oli kaugele näha. Toodi lilli ja kingitusi, eks. Sellisel puhul oleks kena üllatus midagi restorani poolt pakkuda. Ma ei tea muidugi, kui levinud see on, aga minu arvates annaks see nii-nii suure positiivse emotsiooni, kui näiteks sünnipäevalapsele oleks magustoit tasuta või ma ei tea, trühvlid või väike üllatus koka poolt.

Kui tegu on tavalise söögikohaga, siis mind need punktid ei häiri sugugi. Aga kuna tegu oli suhteliselt kalli restoraniga (20.- pearoog, mis minu jaoks on kallis), siis jäi puudu sellest väikesest lisapingutusest, mille eest tõesti tahaks teenindajat premeerida, et ta meie nimel ekstravaeva nägi.

Kuidas teil jootraha jätmisega on? Kas jätate alati või pigem mitte?

reservoir

image

Minu uus ihujuuksur: Patrice Daniel

Me siin hiljuti käisime koos Mari-Leenu, Manjana ja Itiga Foorumi keskuses Thaya ilusalongis blogiõhtul, kus meile räägiti sellisest uhkest juuksehooldussarjast nagu Gold.
Ma ütlen ausalt, et ma olen kogu aeg oma juukseid pigem häbenenud. Neid lühikeseks lõigata ma ei raatsi, sest siis ma näen välja nagu muna, aga üldiselt… noh, need on nagu on. Rolli mängib siin suuresti see, et ma ei ole seni leidnud oma ihujuuksurit. Mäletate ju küll mu nuttu ja hala, kui ma juuksuritoolist välja astusin ja selline välja nägin: http://merje.ee/kuidas-hairlook-mu-juuksed-ara-rikkus/
No sellise asja peale kaob tõesti igasugune isu juuksuritega tegemist teha.

Aga tagasi blogiõhtu juurde… see oli küll hirmus äge! Selliseid koolitusi peaks kohustuslikus korras koolis tütarlastele korraldama. Kujutate ette, ma olen terve elu oma juukseid valesti pesnud. Ja ilma naljata. Kui ma hakkasin pärast seda õhtut nende juhtnööride järgi pesema (kusjuures tavalise Garnieriga, mitte mingi udupeene vahendiga), on mu juuksed mingi miljon korda pehmemad ja ilusamad.
Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes… seal blogiõhtul olid kohal Thaya kaks meesjuuksurit Heiki ja Patrice. Manjana ja Mari-Leen õhkasid kohe Heiki järele. Kujutan ette, et üks põhjus oli selles, et tüüp nägi välja nagu noor kreeka jumal 😀

Minule jäi aga meelde hoopis Patrice. No mis teha, mulle alati avaldavad muljet välismaalased, kes puhtalt eesti keelt räägivad. Nimelt on Patrice prantslane, kes üle kümne aasta Eestis on elanud. Ja peale selle alustas ta juuksuritööga juba aastal, mil mina alles sündisin. Nii et kogemust on tal ka omajagu.

Kuna seal räägiti, kui tähtis on, et inimesel oleks oma juuksur, kes tema juukseid teab ja tunneb, ja nagunii tundusid juuksed juba suht kriitilises seisus, siis panin aga aja kinni.
Kui Mari-Leen rääkis, et laseb Heikil oma juuksed värvida roosaks või jumal-teab-mis-värvi, siis minu soovid olid esialgu tagasihoidlikud: palusin lihtsalt otsi lõigata ja värvida vähe tumedamaks, et väljakasvu väga märgata ei oleks. Nimelt mu juuksed kasvavad megakiiresti.

Kõigepealt arutasime väheke, et mida teha ja siis tehti mulle esimest korda Olapexi hooldust. Ma olen sellest küll kuulnud, aga ükski juuksur pole mulle seda varem välja pakkunud ja ega ma suurt sellest osanudki arvata.
Aga kui see tehtud sai, siis kui värvida poleks vaja olnud, oleks võinud põhimõtteliselt koju sättida. 😀 Juuksed olid nagu uued! Megapehmed ja terved.

Tegime väikese enne ja pärast pildi ka. APPI! Ma teadsin, et mu juuksed ei ole just kõige ilusamad, aga et seis on NII HULL. Miks keegi mulle ei öelnud?!

C31EE178-5831-462A-AD24-28E08501A27E

Igatahes segas Patrice kokku Goldi juuksevärvi ja lubas mulle veel mõned heledamad triibud sisse teha, et üldmulje jääks loomulikum ja suvisem, nagu oleks päikesest pleekinud.
Goldi juuksevärvi üks plussidest on see, et see ei lõhna ebameeldivalt. Mind juuksevärvide juures hais eriti ei häirigi, see käib asja juurde, aga mul hakkab tihti peanahk jubedaaalt kipitama, nii et pean kiitma, et värv oli selline… “pehme”. Ei lõhnanud, ei tekitanud kipitust.

See pilt ei anna hästi tulemust edasi, aga see värv tuli… ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada kui et eriline. Heas mõttes muidugi. See nagu muutub olenevalt valgusest ja minu arvates sobib mulle nagu valatult.

Ma lahkusin salongist nii rahulolevana, et kes teab, ehk järgmine kord lasen isegi midagi järsemat teha: värvin roosaks ja lasen bobi lõigata 😀

Patrice’i tegemisi saate jälgida siit: https://www.facebook.com/patricedanielhair/

 

image