Arhiiv kuude lõikes: juuli 2017

Kes annab oma tibule krõpsu?

Tsiteerides Rentsi, siis: “Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada.”

Ehk siis… viimasel ajal on blogides hullult palju furoori tekitanud see teema, et mida kes oma lastele söödab. Minul isiklikult ei ole veel olnud õnne kedagi oma vagiinast välja pressida, aga mul on Carmenike, kes on mulle praktiliselt lapse eest. Mu ema küll väidab, et see on tema laps, aga ma võtan kogu au endale. Ma küll mainin Carmenile, et ehk pead jäätisega vähe piiri, aga see vaene lapsinimene sööb enamasti ikka seda, mida mina otsustan parajasti külmkappi osta. Mis tal üle jääb, eks?

Tehke, mis tahate, aga mina ei hakka vist iial mõistma vanemaid, kes ajavad endale kahe suupoolega sisse krõpse ja kokakoolat, kui nende võsukesele aurutatakse ainult kodumaiseid orgaanilisi porgandeid.

Samuti ma olen kogu aeg mõelnud, et mida värki pestakse oma laste riideid mingi hirmkalli orgaanilise pesupulbriga ja enda riideid tavalise Arieliga. Väga ennastohverdav, aga miks?

fbba9294bcff37b6f6a96e91e4e880ce

 

 

 

 

 

 

 

 

Selles mõttes, et võin kohe öelda, et kui ma nõukaajal -30 kraadiga sada kilomeetrit jala kooli kõndisin, siis sõid mu vanemad täpipealt sama toitu, mida minagi. Olime ühe laua taga ja sõime kõik makarone ja keegi ära ei kõngenud.

Nüüd on aga tekkinud ennastohverdavad vanemad, kes ise hävitavad kõik maailma krõpsu- ja burgerivarud ära ja oma lastele annavad ainult õiget ja puhast toitu.

Ehk siis mina olen arusaamal, et lapsele pakutakse seda toitu, mida kogu peres süüakse. Kui ikka süüakse krõpsu, siis laps sööb ka krõpsu. Kui käiakse mäkis, siis sööb laps ka mäkieineid. Kui tehakse ühepajatoitu, siis laps sööb ühepajatoitu. Mis tal üle jääb, kui tal endal töökohta ei ole, kus söögiraha teenida, eks?
Ma ei saa hästi aru, mis on selle asja reaalne väärtus, et sa lapse kolm eluaastat söödad talle ainult orgaanilist toitu ja siis ta hakkab mingit jama sööma nagu sinagi? Kas see muudab midagi?
Mina isiklikult ei ole eriline krõpsusõber ja ma ei näe põhjust, miks väike laps, kes isegi veel sõpru ei oma ja minust oleneb ja minuga ühte toitu sööb, peaks olema eriline krõpsusõber. Kui kodus krõpsu ei sööda, kust peaks tulema 2aastasel üldse mõte, et tahaks krõpsu?
Minu peres süüakse seda, mida mina süüa teen. Kui ei kõlba, siis jääbki mulle rohkem 😀

image

Palmisaarel

Oma lapsepõlvest mäletan ma, et täiskasvanud meie peres ei käinud kunagi meres ujumas. Mina tormasin esimesel võimalusel merre. Mäletan isegi kui solvunud ma olin, kui mulle öeldi, et ujuma võib minna alles pärast jaanipäeva, sest suvi juba poole peal, aga mind ei lubata! Aga täiskasvanud konutasid rätikute peal liival ja minu jaoks tundus see hirmus igav. Eriti mu ema, kes kategooriliselt keeldus ja ütles, et tema jaoks on vesi liiga külm. Kusjuures kui ta talvel õega Egiptuses käis, siis ma esimese asjana tundsin huvi, et kas NÜÜD oli vesi soe, aga ei, tema ei olnud kordagi ujumas käinud, sest vesi oli liiga külm. 😀

Aga noh, enesele märkamata olen ma vist ise ka muutunud selliseks täiskasvanuks, kes meres ei käi. Kuigi meil on suvila rannast jalutuskäigu kaugusel, siis eelmine suvi me käisime mingi… üks kord rannas. Ja siis ka ei ujunud. Mis ma seal rannas ikka passin, liiv tagumiku vahel ja vetikad haisevad, mingeid koolenud kilusid kõik kohad täis ja vesi ka külm.
Kui vett tahan, lähen kodus duši alla.

Eile otsustasin, et no-nii, aitab küll. Lähed ujuma nagu normaalne inimene ja kogu lugu! Suvi niigi lühike, võiks seda nautida. Võtsime aga rattad kuuri alt välja ja läksime õhtul randa maasikaid ja võikusid sööma ja ujuma. Lubati, et vesi on 19 kraadi, tundub täitsa soe.

giphy1

 

 

 

 

 

 

Rannas lapsed möllasid vees nagu segased, pritsisid veega, püherdasid ja karjusid. Mis ma kehvem siis olen. Jalgupidi vette astudes külmus mu aju ka vist ära. Aga soojendasime end pisut päikese käes ja mõtlesime, et kurat… me oleme täiskasvanud inimesed, suudame vette minna küll. Hingasime paar korda sügavalt sisse ja läksime.
Appikene kui jube see oli. Ma reaalselt ei tundnud oma jalgu. Korraks kastsin end vette ja jooksin välja soojenema. Aga nüüd on mul plaanis, et igal õhtul käin ikkagi korraks vees ära.

Kas te olete juba meres ujumas käinud?

giphy

 

image

Instagram: fassaad või mitte?

Sattusin täna lugema Marimelli blogi, kus Meelis kirjutas sellest, et Instagrami elu on hirmus võlts ja jagatakse ainult ilusaid asju. Pildistatakse üles kena lillekimp, aga fassaadi taga sai naine võibolla selle kimbu vabanduseks selle eest, et mees teda eile peaga vastu ukselinki peksis.

Noh… Eks seda teemat ole perekooliski palju arutatud, et mingid instatibid loovad oma elust mingi kuvandi, mis ei vasta tegelikkusele. Ma jälgin instas enamasti oma tuttavaid ja ehkki jagatakse ikka ilusaid pilte, mitte fotosid oma röökivatest ja ropsivatest lastest ja videosid tülidest peikadega, siis mul ei ole tekkinud illusioone, et neil on ideaalne elu. Ma ei arva, et nende lapsed ainult naeratavad rõõmsalt. Ilmselgelt nad ei ärka õhtukleidi ja meigiga.

Sest no ütleme ausalt, et instagrami pannakse enamasti ikka pilte sellest, mida sa parajasti näed. Oled soojamaareisil, siis on soojamaareisist pildid. Oled restoranis, siis uhkest toidust. Ostad uued kingad, siis kingadest. Muidugi oleks tõepoolest võlts see, kui instatibi hüppaks restoraniuksest korra sisse ja ütleks mõnele kliendile, et kle kas ma võin korra su toidust pilti teha, sest ma tegelt ise restoranis ei käi, aga mu fännid peavavad arvama, et mul on uhke elu! Vastasel juhul… käisid ju restoranis, sõid toitu ja tegid pilti: mis siin võltsi on?

Minu arvates enamik instagrame just peegeldavad reaalset elu: mille vastu inimene huvi tunneb, millega tegeleb, mida elus hindab. Vanades fotoalbumiteski ju kui tehti pilte, siis kõik istusid ikka kenasti maha ja tegid naeratava näo pähe ja pilt tehti võimalikult hea nurga alt.
Miks siis peaks instagrami panema pilte oma kõige ebaõnnestunumast võileivast ja põhjakõrbenud omletist? Ikka asjadest, mis tunduvad sulle ilusad ja toredatest hetkedest.

20424601_886626141503722_1980048880_o

image

Hot Tub on Wheels

Ma mõtlesin, et suvel jõuan vast siia tihedamini, sest aega iseenesest on, aga ma olen suurest puhkamisest nii väsinud, et ei jaksa mitte. 😀 No mõelge ise, kui raske on magada lõunani ja õhtuni pikutada. Õudne ju! Kellel hirmus igatsus peal on, siis instas ma olen päris aktiivne (merje910)
Ja no suvilaga käib ikka kaasas korralik võõrustamine ka. Mitte et kõik ukse taga reas seisaksid, aga ma ise ei viitsi sealt lihtsalt kuskile liikuda ja eelistan kui mind külastatakse. 😀 Sest no kamoon, seal on nii mõnus.

Mingi hetk tüütab tavaline grill-ja-saun rutiin ära ja tahaks midagi erilisemat teha. Mõeldud-tehtud: tellisime kümblustünni Hot Tub on Wheelsilt! Ma pole väga suur saunasõber (kui keegi teine kütab, siis võin käia), aga kümblustünnis istumine: vaat see on elu.

IMG_7678

Unistasin küll seal istudes, et võiks olla päris oma kümblustünni, aga siis reaalsus koputas õlale ja ütles, et mul on vaja esiteks köögimööblit, mitte kümblustünni… Aga mis sest ikka, sest rent ei ole eriti kallis (50 euri, mis kamba peale jaotades ei ole eriti suur summa), nii et telli või igaks nädalavahetuseks.

IMG_7687(2)

Kes ei tea, kuidas see imeriist toimib, siis… kõigepealt tuuakse see sulle hoovi peale ja pannakse paika. Siis pead aga ühendama vooliku ja tünni vett täis laskma. Siis tood sületäie puid ja hakkad aga kütma. Kui vesi on juba soojemapoolne, võib julgelt sisse ronida (meie tegime enne tavalist sauna ja kastsime end täitsa külma vette) ja siis rõõmsalt seal terve õhtu sees istuda. Meie kütsime kuni 40-kraadini, mis oli juba natuke liiga hull… mul oli tunne, et hommikuks on seal päris korralik puljong. 😀

Kui teie ka kümblustünni tahate, siis praegu on neil muide käimas loos, kus sama tünn terveks nädalavahetuseks välja loositakse ja osalejaid ei ole eriti palju, nii et võiduvõimalus on päris suur. Osaleda saab siin: https://www.facebook.com/MertabonOU/photos/rpp.294875074203551/454774214880302/?type=3&theater

IMG_7761

image

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu.

Nagu teate, siis ma saan vahepeal endale lugemiseks valida Varraku uusi raamatuid ja see on alati jube raske ülesanne, sest nii palju uusi lahedaid raamatuid tuleb, et tahaks neid kõiki. Kui ma esimest korda nimekirjas Louise O’Neilli “Igavesti vaid sinu” raamatut nägin, siis ma eeldasin millegipärast, et tegu on mingi sellise raamatuga, kus Samantha armub Charlesi ja Charles armastab Penelopet ja kirg lõõmab täiega.

Siis nägin Goodreadsis, et Marca arvustas seda ja… mul läks pirn peas põlema. Düstoopia, kus enam tüdrukuid ei sünni ja nad disainitakse laboris ning kasvatatakse ainsa eesmärgiga rahuldada mehi ja sünnitada poegi.

Oot-oot… kui ma koolist Lasnamäele sõidan, siis on pahatihti minu bussis onkel, kes TÄPSELT sama juttu üle bussi räägib! 😀 Ma ei tee nalja. Et varsti ei ole enam naisi ja naisi hakatakse laboris disainima. Ma ei tea, kas ta on päriselt selgeltnägija nagu ta väidab või on lihtsalt Louise O’Neilli lugenud…

Aga lugu räägibki 16aastasest neiust freidast (naiste eesnimed on väikeste tähtedega kirjutatud, et näidata nende tähtsust ühiskonnas), kes õpib koolis, kus õpivad kõik tüdrukud. Neiud disainitakse ideaalseteks ning järgnevad 16 aastat õpetatakse neile, kuidas olla võimalikult ilus ja meestele meeldida. Siis tulevad kooli noormehed, kes valivad endale kaaslase, kelle eesmärk on meestele poegi sünnitada ja abikaasa eest hoolitseda. Kuna ühe poisi kohta disainitakse kolm tüdrukut, siis ülejäänutest, keda ei valita, saavad kas konkubiinid, kes mehi seksuaalselt rahuldavad või siis õpetajad, kes uusi tüdrukuid õpetavad. Kui tüdrukud saavad 40aastaseks, siis nad likvideeritakse.

Kõlab nagu päris tore fantaasia, eks? Tegelikult oli see hämmastavalt tõepärane. Võtke või lahti suvaline naistefoorum. “Ma olen kole, ma olen vana, ma olen paks.” Nagu eesmärk keerleks ümber selle, et olla võimalikult ilus ja peenike naine.
Minu arvates väga mõtlemapanev raamat. Eriti naljakas on fakt, et kirjanik tuli sellele mõttele, kui vaatas kohvikus mingit tüdrukut, kes sõi muffinit ja mõtles, et tahaks ka, aga ei saa, muidu ta läheb liiga paksuks.

IMG_7624

image

Aqva spaa

Ma olen pikka aega juba tahtnud Aqva spaasse minna. Kõik aina räägivad, et siuke spaa, et parem kui nädalane päikesereis. Muidugi hind ka vastav, kuidagi käsi ei tõusnud sellist raha maksma. Parem seinavärve osta…

Aga kripeldas ikka, et tahaks minna. Õnneks aga jõudis kätte mu isa sünnipäev ja tema ütles, et läheks Aqva spaasse! Einoh, tavai. Mul olid sellised ootused, et oioioi…

IMG_7576

Jõudsime kohale, fuajee oli megailus. Teenindaja oli nagu mingi meeldiv robot, pole vist elusees nii meeldivat teenindust näinud. Kui tuppa kõndisime, siis kõik koristajad koridori peal teretasid nii laia naeratusega nagu nad oleks just sind terve elu oodanud.
IMG_7567

Toas ma kohe pettusin. No kuramus, alati üks ja sama jama igal pool! Meil oli palutud lapsele lisamajutus toas. Eeldasin, et eks ta seal tugitoolis peab magama, aga padjad-tekid? Sussid ja hommikumantel?
Läksime aga alla tagasi ja palusime, et ehk saaks Carmenile ka eluks vajalikud vahendid tuppa. Ja läksime Fresco sohvabaari sööma. Ma võtsin salati, veel telliti lõhesupp, mingi lihapraad, pelmeenid ja pasta. Salat oli nagu salat ikka, aga no lõhesupis ei olnud küll lõhest haisugi. 😀 Samas praad ja pasta olid hiiglaslikud.

Tuppa tagasi jõudes oli Carmenile tugitooli asetatud tema kraam ja läksimegi ujuma. Ma millegipärast kujutasin ette, et see on selline hubane spaa nagu näiteks Viimsi oma, aga oli suht tavaline veekeskus. Niimoodi peigmehega ma sinna küll ei eelistaks minna, aga lastega on vahva. Hulpisime mingis veekeerises ja lasime ainsast torust alla, ega muud seal väga teha olnudki.

IMG_7608

Kell viis oli meil juba kinni Rasulbadi hoolitsus ja Carmenil näohooldus. Rasulbad oli üks soodsamaid hoolitsusi seal, kahele mingi 38 euri – miks mitte? Tore tädi juhatas idamaises stiilis ruumi, kus pidi end mudaga määrima ja koorima ja värki – igatahes väga lõõgastav ja mõnna, ei ole ühtegi halba sõna öelda.

Siis oli tunnike pausi ja tsillisime natuke isa ja tema naise toas, neil oli broneeritud mingi uhkem sviit, mis oli poole suurem kui meie tuba.
Siis oli meil Hiloti massaazh. Mingid lõbusad väikesed Tai tsikid juhatas aga lauale ja siis mudisid nagu vanad mehed. Ma vahepeal isegi tõmblesin, sest nii valus oli. Ma tean ise ka, et mul on selg suht pekkis – vahepeal ma pärast raskemat tööd ei suuda püstigi seista, sest selg räigelt valutab. Massaazhis tundsin end nagu singitükk, mis hõõrumisega vähehaaval pehmemaks muutus.

IMG_7618

Pärast massaazhi oligi ainult 20 mintsa aega, et ennast õhtusöögiks valmis seada ja uuesti alla minna Fiore restorani. Ma võtsin puraviku orsoto ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Ma pean seda kodus ka järgi tegema!
Siis võtsime veel sohvabaaris ühed kokteilid (ma võtsin mingi lavendlikokteili, see oli niiiiii hea ja niii ilus lilla!) ja puhkesime põhku. Carmenist oli ainult natsa kahju, nad võiks lapsele magamiskohana mõeldud tugitoolile vähemalt mingi kattemadratsigi panna. Kuidagi ebamugav ja imelik on niimoodi niisama magada.

Hommikul ärkasime megavara üles, sest eelmine päev ei jõudnud veekeskuses eriti kaua olla ja Carmen juba sügeles, et temal on vaja ujuda. Hommikusöök oli vist üks parimaid hotellihommikusööke maailmas, eriti marineeritud seened!

Siis ujusime ja tegime nahad!
Nii mõnus oli, et tahaks kohe uuesti spaasse minna. Kuidas see uus V-spaa Tartus on? On keegi käinud? Laulasmaale oleks hea lähedal minna, aga ma iga kord sealt lahkudes vannun, et ma ei lähe sinna enam iial, nii et… 😀

image

Carmeni toake

Mu lemmikud asjad kodu sisustamises on ilmselt padjad. Esiteks on see soodne viis tuppa midagi lahedat ja omanäolist saada ja teiseks on patju lihtne vahetada, kui tahad tuppa värskust tuua.
Üks lahe pood, mis müüb ägedaid kvaliteetselt prinditud piltidega asju, on http://www.novemberchild.com/. Peale selle, et seal on igasugused ägedad pusad, telefonikorpused, bikiinid, kleidid, on seal ka dekoratiivpadjad.

Carmeni tuppa saime kingituseks igavesti kihvti ükssarvikuga padja, mis muidu halli tuppa värvi toob. 🙂

IMG_7509

IMG_7508

image