Arhiiv kuude lõikes: juuni 2017

Toidumured

Ma olin kunagi aaaaaaastaid taimetoitlane (piimatooteid ma küll mingitel perioodidel tarbisin, aga vähe). Ja siis ma hakkasin liha sööma. Täiesti lambist. Ma isegi ei mäleta miks. Mulle meenub, et mu eksi isa tõi meile käntsaka suitsuliha ja see lõhnas nii võrratult ja ma võtsin väikese ampsu ja sellest hetkest ma hakkasin liha sööma.
Vist oli sellel ka mingi seos sellega, et ma õppisin parajasti kokaks ja ehkki ma tahtsin oma põhimõtetele kindlaks jääda, siis pidi ikkagi tehtud toite maitsema, midagi ei olnud parata.

Mu õde on tükk aega olnud vegan ja ehkki ta on selline tüütu vegan, kes nagu jehoova tunnistaja sulle tundidepikkuseid loenguid peab (sorry :D), siis ma ei allunud provokatsioonidele. Ütlesin, et ma tean jah ja sõin ikka liha edasi. Ja uskuge mind, MA TEAN. Mul pole olnud mingeid illusioone, et liha söömine on normaalne. Ma tean väga hästi, mis hind mu õhtusöögil on. Ja hommikusöögil… ja lõunasöögil.
Sest ma võin julgelt öelda, et mu terve ostukorv on loomne. Näiteks hommikuti on mul kombeks süüa muna ja peekonit. Lõunasöögiks mõnus kanasalatike. Õhtusöögiks chilli con carne.
Nimelt kui ma hakkasin kaalus juurde võtma, hakkasin ma ka kartma süsivesikuid. Mul oli tunne, et iga kord kui ma makaroni suhu pistan, võtan ma kaks kilo juurde.
See on naljakas, sest taimetoitlasena oli mu lemmiktoit koorene seenepasta, mida ma kahe suupoolega pistsin ja kaalusin 50 kilogrammi.

Kuna mu õde on lihtsalt veganina alla võtnud 10 kilo, siis ma hakkasin mõtlema ja… Ma tõepoolest hakkasin juurde võtma, kui ma liha sööma hakkasin. Ma kusjuures olen alati arvanud, et asi on selles, et ma olen vanem või stressis või… Aga ei, mul polnud taimetoitlasena vähimaidki kaaluprobleeme ja ma sõin kõike, aga nüüd ma ainult möödun kurva näoga süsivesikutest poeriiulil, kui välja arvata juurviljad. Isegi puuvilju ma naljalt ei söö.

Ja mul on oma kaaluprobleemidest nii kõrini. NIIIIIIII KÕRINI. Mul on nii kopp ees sellest, et ma pean oma toitu kaaluma ja kava järgima. Kõrini on, et mu kaal kõigub nii, et ma pidevalt saan märkusi, et oi sa oled jälle juurde võtnud. Kõrini on, et riided pitsitavad. No nii kõrini on.

Läksin õe juurest koju ja mõtlesin, et savi, ma ei söö enam liha ja vaatab, mis saab. Ma ei ole nagunii kunagi pidanud liha söömist õigeks. Või noh, kui hull isu tuleb, siis ikka võin süüa, aga üldiselt prooviks piirata.

Ostsin poest igasugust kraami, mis pähe tuli ja täitsa hea tunne oli. Ükspäev tegin kikerhernekarrit (kikerherned, sibul-küüslauk, kookospiim, purustatud tomatid, maitseained ja kõrvale riis). Nii imelik oli riisi süüa. Siis tegin tortillasid guacamole ja maisi, tomati, jalapeno, salatilehtede ja kurgiga. Eile tegin köögiviljapastat purustatud tomatite ja kookospiima kastmega. Ja täna teen riisi-seenepada. Hommikusöögiks võikusid taimse vorstiga ja kohvi sojapiimaga.
Tahaks selliseid sööke teha, kuhu saab liha juurde lisada, kui keegi seda tahtma peaks. Näiteks tortilladesse kana ja nii edasi.

Noh, praeguse seisuga on mu kaal 2 kilo suurem kui alustades, mis on muidugi megamasendav, aga peeglist minu meelest tundub küll kõht saledam ja palju kergem tunne on. Nii et äkki… võibolla…

Kas teie seas on mõni vegan? Mul hakkavad ideed otsa saama. Mis teie lemmikud taimsed toidud on? 

image

Koogile!

Ma enda tuttavate puhul olen tähele pannud sellist veidrat asja, et keegi kunagi ei taha magusat. Aga kui magusat ei ole, küsivad kõik, et kus kook on. 😀
Meil oli näiteks hiljuti suvilas väike peoke ja kui ma ütlesin, et grillime alles õhtupoole ja mul on hullult häid kooke pakkuda, siis kõik suhtusid üsna leigelt, et noh… ma ei tea, praegu pole kõht tühi.
Aga kui ma koogid lauale tõin, siis hakkas selline kühveldamine pihta, et hoia ja keela. Kõigil taldrikud koogist lookas ja keegi ei nurise.

IMG_7038

Mul on magustoitudega selline suhe, et mina neid kohe mitte teha ei oska. Olen üritanud, aga lõpuks läheb see maksma ikka sama palju kui kuskilt tellida pluss igavene vaev. Ja ma kipun olema selline kokkaja, et ma retseptis näpuga järge ei aja ja… mul tihtipeale ununeb mingi väike asi nagu küpsetuspulber või midagi muud sellist, tänu millele tulevad mul ahjust tavaliselt välja kivikõvad käkid.

Samas üritusele koogi või tordi tellimine eeldab seda, et sa pead selle ära tooma ikkagi samal päeval või päev enne, millega on ka paras keberniit.

Ma avastasin ükspäev MyChefi lehel kolades sellise koha nagu Smackers, kust saab sealtsamast lehelt endale tellida koju juustukooke ja küpsetisi (praegu kusjuures -25% soodukaga) ja marimelli koodiga peaks veel vist viimaseid päevi saama kojuveo 90 sendiga?

Vaatasin siis nende kodulehelt lähemalt, et mis värk see täpsemalt on. Tuli välja, et tegu on KÜLMUTATUD kookidega, mis üles sulatades maitsevad täpselt sama hästi kui värsked. Ühelt poolt ma natuke kahtlesin, et kas külmutatud kook võib tõesti hüva olla… ja teisalt on see ju igavesti hea mõte: kui külalised tulevad, võtad sügavkülmast varust mõned koogitükid sulama kohvi kõrvale ja olemas! Või kui endal õhtul hirmus koogiisu peale tuleb.

Kirjutasin neile ja nad olid lahkelt nõus meile andma kohe mitu kooki mekkimiseks, et ma järele prooviks ja sõna levitaks, et sellised koogid olemas on. Üks oli maasikatega juustukook, üks murakatega ning õuna- ja browniekook.
Minu lemmik oli murakatega. See nägi esiteks juba välja nagu ideaalne juustukook. Nimelt üks Smackersi plussidest on ka see, et nad viilutavad kooke spetsiaalse masinaga, mitte noaga, ja see jätab ideaalse tulemuse.
Ja noh, mis külmutamisesse puutub, siis ma ütlen käsi südamel, et need olid tõesti ühed parimad koogid, mida ma oma elus maitsnud olen. Brownie oli küll minu maitse jaoks natuke liiga kuiv, aga need juustukoogid…!

IMG_7039

image

Õhus on armastust!

Ma olen lootusetu romantik. Kuidas seda öeldigi… Behind every great man there’s a great woman? Ja vastupidi.
Ma olen selline veider inimene, et kui ma tahan mõne laulja, näitleja, seltskonnategelase, kirjaniku või kunstniku kohta midagi teada, siis esimese asjana ma uurin, milline on ta abikaasa või elukaaslane ja kas tal on lapsi. 😀 Näiteks ma sõidan varsti Riiga Foo Fightersit kuulama ja tean, et Dave Grohl on abielus ja tal on kolm tütart, kes fännavad Taylor Swifti.

kids

 

 

 

 

 

 

 

Peale armastuslugude meeldib mulle veel hullupööra Eesti. Ma lausa armastan Eestit. Eesti on parim koht siin maailmas. Ma võiks tunde rääkida sellest, kui tore on Eestis. Siin on nii mõnus kliima: talvel mõnus näpistav külm ja imeilus valge lumi, suvel jälle palav, aga mitte ülemäära. Meil on nii ilus loodus, nii palju metsa. Meil on igal pool internet. 😀 (ma just Bremenis imestasin, et kohvikutes ei ole wifit. Mitä helvettiä?? Mida ma seal kohvikus tegema peaks, kohvi jooma ja oma kaaslasega juttu rääkima või??)

Härra Mart Laar on kokku pannud kaks asja, mis mulle meeldivad: armastuse ja Eesti ja sündinud on raamat nimega “Eesti suured armastuslood”! Härra Laar on seal kirjutanud lahti üle 300 lehekülje Eesti kõige põnevamaid ja kaunimaid armastuslugusid. Jakob ja Eugenie Hurda, Carl Robert ja Julie Jakobsoni, Gustav ja Aino Suitsu, Artur Adsoni ja Marie Underi, Paul ja Maria Kerese, Ernst ja Claire Jaaksoni ja paljude teiste lood.

Kas te teadsite näiteks, et Friedrich Reinhold Kreutzwald abiellus pärast ülikooli oma majaperemehe tütre Marie Elisabethiga. Mariet eriti Kreutzwaldi kalevipojavärk ei huvitanud ja ta armastas rohkem majapidamises askeldada, süüa teha ja sokke kududa.
Küll aga vana Kreutzwald hakkas semmima kirja teel Lydia Koidulaga. Lydia sõitis isegi Kreutzwaldile külla (wut, talle koju??), aga proua Kreutzwald viskas Lydia välja.
Kuna nad sebimist ei jätnud, siis Kreutzwaldi naine kirjutas Lydia Koidula VANEMATELE 😀

Nii et jumala äge raamat, viis pluss! Mulle meeldib.

IMG_7370

*Raamat oli kingitus Varrakult

image

Nädalavahetus Bremenis

Need, kes kurdavad, et ma kirjutan alati hirmus lühikesi postitusi, võivad nüüd end mugavalt viieks tunniks sisse seada, sest see tuleb üks hirmus pikkkkkk postitus.
Kes juba instast pilte on näinud, sellel ilmselt väga huvitav ei ole, aga kirjutan piltidele mõned sõnad juttu ka juurde.

Lendasime me Ryanairiga, Tallinnast oli miski 50 eurot. Reede õhtul sinna ja esmaspäeva hommikul tagasi: hea nädalavahetuse tripp.

IMG_7070

Lend kestis sinna ainult kaks tundi, tagasi tund ja 40 minutit. Ilm oli ilus, üldse ei raputanud ja sujus mõnusalt. Carmen jonnis, et pidime 10 minutit kauem ootama ja minutipealt ei startinud. Oi, kallis laps, sa ei tea, mis lennujaamas ootamine ongi… 😀

Hotelliks ma valisin Best Western Bremen Easti. Miks, ma enam ei mäleta. Nägi okei välja ja maksis ka vist kahepeale mingi 50 euri öö, polnud vanalinnast väga kaugel ka.
Võtsime lennujaamast takso ja ma mõtlesin, et mis see ikka läheb, nii lühike sõit ju. Faking 27 eurot. 😀
Lisaks küsiti kohapeal veel 5 eurot mingit turismimaksu.

Jõudsime tuppa ja kell laual näitas, et kell on 21.30. Mina selle peale ütlesin, et veel on vara ja lähme tutvume natuke ümbruskonnaga, äkki pistame midagi hamba alla. Tänav oli kahtlaselt tühi, no mitte kedagi ei olnud ja kõik kohad olid kinni.
Siis vaatasin telefoni ja avastasin, et kell oli hoopis 23.00, mitte 21.30. Tunduski natuke kahtlane, et kuidas nii vara veel on… 😀

Võtsime siis hotellist väikesed krõpsupakid, vaatasime telkut ja kobisime tuttu. Hotelliga olin suhteliselt rahul, fuajee oli kena, tuba oli kaasaegne ja mugav. Teed ja kohvi ja keetja oli, vann oli. Ainult koridorid ja liftid olid väga väsinud olemisega ja kohvi juurde ei toodud karpi. All oli mingi restoran ja baar ka, aga seal me ei käinud, nii et ei oska selle kohta midagi öelda. Hotell oli küll vanalinnast eemal, bussiga kuskil 10-15 minutit ja buss läks otse hotelli eest, aga kui transpordikulud kokku lüüa, oleks võinud ikkagi lähemale hotelli võtta. Hotelli läheduses ka suurt midagi ei olnud, mingi pood, pitsakoht ja baar ainult, mis ei tundunud eriti mõnusad kohad lapsega õhtul istumiseks.

Hommikul mina ärkasin mingi kell 5, aga Carmenil lasin heldelt magada poole seitsmeni, mil serveeriti hommikusööki. Meil polnud seda muidu võetud koos ööbimisega, aga mõtlesin, et nii oleks kõige mugavam. 9.90 maksis näkku ja sai süüa palju jaksad.

IMG_7083

Siis sõitsime bussiga vanalinna (kahepeale üheotsapilet 4.50)
Kell oli nii varajane, et poekesed olid kõik kinni ja inimesi vähe, nii et läksime Starbucksi ja jõime ühed kohvid. Carmen jõi üsna vastumeelselt, sest talle ei maitse kohvi, aga… Starbucks. 😀

Esimesel päeval meil oligi plaanis tutvuda vanalinnaga. Käiisme vaatamas moosekante, jalutasime Schnoori tänaval. Nii ilus linn ikka, nagu oleks sattunud sinna Harry Potteri võlukülasse. Sõime seda spagetijäätist ja raekoja platsil lõunat.

IMG_7185
Imestasin hindade üle. Ma küll varem ei uurinud, aga olin lihtsalt kuulnud, et Saksamaa on hirmus kallis. Mis meil maksab raekoja platsil õlu mingi 8 euri? Seal olid kõige turistisemas turistikohas praad kuskil 13 ja klaas veini 4 eurot. Käisime toidupoest ka vett ostmas ja vaatasin pisut ringi: hinnad mingi 25% soodsamad kui meie toidupoodides. Ulme!
Pani ikka mõtlema küll natuke Eesti sissetulekutele ja hindadele.

Ega ega muud ei olnudki, jalutasime vanalinnas, astusime sisse katedraalidesse ja suveniiripoodidesse ja jälgisime mõnusalt õuekohvikutes istudes inimesi. Aa, paadireisil käisime ka mööda jõge. Ma millegipärast ekslikult arvasin, et see on ilus väike kruiis, kus paadist näeb vanalinna maju, aga tegelikult sõitis see kuskile jube koledasse tööstuslikku piirkonda, kus olid tehased. Seda ma eriti ei soovita, mina seal midagi ilusat ja põnevat ei näinud ega kuulnud.

IMG_7188

IMG_7187

IMG_7186
Kella seitsme ajal sõitsime tagasi hotelli, sest olime mõlemad rampväsinud.

Järgmisel hommikul olin mina jälle krapsti kell viis üleval, tegin kohvi ja vaatasin saksa telekanaleid, millest ma mitte kottigi aru ei saanud. Carmenil lasin lahkelt magada kella kümneni, sest ikkagi viimane päev ja ma lootsin, et jaksame siis natuke kauem linnas olla.
Seekord hotellis hommikust ei söönud, sest ma tahtsin bratwursti mekkida. 2.40 ja vorst naha vahel.

IMG_7233

Edasi läksime Paula Modersohn Beckeri näitusel, millest mina olin vaimustuses ja Carmen… kergelt öeldult tüdinenud. 😀 Kogu reisi point oligi talle pakkuda saksa keele praktikat ja näidata kunsti, sest ta õpib keelt ja joonistab. Saksa keeles lobises ta nagu vana kala, aga pärast näitust mul teda Kunsthallesse vedada ei õnnestunud… Aga pool võitu on ka võit.

IMG_7274

Siis võtsime ette teekonna tuulikusse, kus asub imeilus park ja kohvik.

IMG_7283

Vot seal tuulikus olid tõesti kallid hinnad, aga väikese jätsi saab ikke lubada. Väga mõnus oli seal istuda ja väsinud jalgu puhata.

Lõunat käisime söömas kohas nimega Kleiner Olymp. Mina võtsin shnitsli spargliga ja Carmen tomatisupi. See oli IMEEEEEELINE! Meil oli selline kokkulepe, et ühe söögikorra valin mina ja teise Carmen (eelmisel päeval oli tema valik mäkk… :D), siis tema tungival nõudmisel läksime me õhtul sinna veel korra sööma. Ta võttis ikka oma lemmiku tomatisupi, aga mina valisin seekord kala.

IMG_7301

Siis kebisime aga tagasi hotelli asju pakkima ja magama, sest kell viis hommikul pidi juba taksosse istuma ja lennujaama poole sõitma. Aga viimasel päeval sõitsime bussiga jänest ja lootsime, et vahele ei jää, sest no kamoon, meil oleks bussisõitude peale kulunud mingi rohkem kui 30 euri 😀

Sakslased mulle üldiselt väga meeldisid. Ma ei oska selgitadagi… nad nagu ei käinud sulle ajudele ja ei tülitanud sind. Näiteks poes ei tulnud keegi sulle midagi pähe määrima ega abi pakkuma, aga kui nende poole ise pöördusid, siis nad olid hästi sõbralikud, abivalmid ja soojad. Nad nagu… said aru, et igal inimesel on oma privaatne tsoon, kuhu ei tikuta, kui just ise ei kutsu või… ma ei tea. 😀

image

Kõrvaleriala?

Nagu ma aru saan, ma pean valima nüüd lisaks oma peaerialale (referent-toimetaja) ka kõrvaleriala. Ma alguses olin suht veendunud, et võiks vähe araabia keelt õppida, sest see tundus lahe, aga nüüd ma ei tea… Võibolla ma ei saa hakkama ja siis on kogu senine vaev vastu taevast.

Nüüd vaatasin neid valikuid ja silma jäi eesti keel ja kirjandus ehk siis saaks põhikoolis õpetada eesti keelt ja kirjandust. See tundub suht lihtne, aga kas ma tahan õpetajaks saada? Õpetaja rolliga kaasneb vast suht palju piiranguid – näiteks ei oleks enam ilmselt sobilik sellist blogi pidada.

Siis veel hispaania keel, itaalia keel, prantsuse keel, saksa keel, vene filoloogia… inglise keel tundub jälle suht lollikindel valik, et vast ikka saab läbi. Venekeelsete tekstide toimetamine?

Soovitage midagi! Ma tahaks hullult araabia keelt õppida, aga kuna ma sel aastal avastasin, et ma saan hädavaevu eesti keelegagi hakkama, siis ma kardan, et ma olen liiga stupid.

anigif_enhanced-5572-1405990661-2

image

Taskukoer ja purk lima

Kuna ma suhtlen rohkem ikka täiskasvanutega, siis ma kuulen viimasel ajal alatihti jorinat, et noortel on jälle mingi loll asi välja mõeldud: näpuvurr, mis kõigil tingimata olema peab. Ma ka alguses kergitasin ainult kulmu Carmeni soigumise peale, et tal on hädasti vaja näpuvurri ja kõigil tema sõpradel on see olemas ja see on elu ja surma küsimus, aga siis jõudsin järeldusele, et me oleme lihtsalt vanaks jäänud ja ei taju enam biiti.

Kui nüüd meenutada, siis meil olid ka ikka omal ajal mingid moeasjad, mis pidid kõigil olemas olema. Näiteks Tasod: mingid ümmargused jullad, mida vist krõpsupakkide? seest sai koguda (kes see lastele nii palju krõpse ostis??) Mäletan, kuidas koolis koridorides nendega mängiti ja kui sul Tasosid polnud, siis sind ei olnud olemas.

Ja siis veel need väikesed erinevate kujudega kaasaskantavad lemmikloomad: Tamagotchid. Mul oli neid oma kolm tükki, kandsin taskus ja hoolitsesin oma “lemmiklooma” eest. Kuigi mul oli kodus päris lihast ja luust loom.

Siis oli veel kõigil sõbrannadel väike purk mingit värvilist lima. Oi, kuidas ma tahtsin lima, see oli kõige tähtsam asi maailmas. Aga mu vanaema keeldus mulle seda ostmast, sest see oli… purk lima. Siis ma kogusin sente ja ostsin endale oma unistuste lima. See oli mingi selline asi, mida sai vastu seina visata ja see jäi sinna kinni.
Ostsin salaja ära ja loopisin oma toas vastu seina. Sellega ma muidugi ei arvestanud, et see lima tapeedi ära rikub ja pärast pidi kogu toa tapeedi ära vahetama. 😀

Ja usun, et paljude 90ndate laste vanemad ka ei mõistnud, milleks kogu seda jama vaja on ja mis tobe mood see on, nemad väidetavalt üldse mängisid puuokstega ja kõndisid -30kraadise külmaga 50 kilomeetrit iga päev kooli. 😀

272

image

Miks ei tohiks kirjutada oma lapse pükstest

Sellest on suht palju juttu olnud, et mida on sobilik jagada laste kohta internetis ja mida ei ole. Ma olen selles suhtes suht tolerantne ja mul on enamasti ükskõik. Kui ma näen pudruse näoga lapse pilti, siis ma mõtlen, et see on armas, sest ta on laps.

Muidugi on ka kaks äärmust. Näiteks üks meie blogija on nii põhimõttekindel, et ei jaga oma lapse nägu, et pildistab pidevalt ta jalgu ja kukalt. Minu arvates on see ka veits overkill, mis sa neist piltidest üldse siis jagad. 😀 Nagu Michael Jackson, kelle lapsed pidid kilekotid peas päevad läbi ringi käima, et keegi nende nägusid ei näeks.
… aga see pole muidugi üldse minu asi, lihtsalt mulle tundub natuke kummaline.

Teine äärmus on need, kes ei saa hästi aru, et laps on ka inimene ja ei ole sobilik kõigest rääkida. Eile ma näiteks sattusin blogipostituste reklaamimise grupis peale ühele blogile, kus ema oli rõõmsalt jaganud postitust, et nad läksid pojaga (piltide järgi tundus umbes viiene) rongi peale ja ta poeg tahtis just enne rongile minekut kakale. Ma ei tea, võibolla mul on mingid kakapõhimõtted, aga ma hakkan selliseid postitusi nähes mõtlema, et me kõik tahame aegajalt kakale, eks. Mõelge kui teie mees peaks blogi ja kirjutaks sinna, et ah teate, läksime rongile ja ma mainisin Tiinale, et käime enne sõitu vetsus ära ja siis tema ütles viimasel hetkel, et ta tahab nüüd kakale minna ja siis pidin teda ukse taga ootama, no täitsa lõpp!

See ei ole muidugi kõige hullem, võib täitsa mõista.
Siis lugesin veel mõned postitused niisama ajaviiteks ja mida ma ühes nägin, lõi mind täiesti pahviks. IS THIS REAL LIFE??? Saaksin veel aru, kui tegu oleks beebiga, aga tegu on suht suure poisiga, kes hiljemalt mõne aasta pärast hakkab ka internetis käima.
Nagu… milleks???

IMG_7050

Ma muidugi ei saanud vaiki olla ja kirjutasin blogipostituste reklaamimise grupis postituse reklaami alla, et ei taha muidugi solvata, aga lapsest selliseid asju kirjutada ei ole normaalne. Selle peale ma sain postkasti vihase kirja, et kas ma privaatselt ei saanud seda öelda ja see on väga haige grupp. 😀 Nojah…

image

Suvii

Mul on kuidagi nii kujunenud, et mul algab suvi alati Käsmus. Ikka mere ääres ilusat muusikat kuulates. Tavaliselt on seal muidugi megakülm, aga pärast seda on kohe suvetunne sees.
Sõitsime veel Võsult ka enne läbi ja sõime O kõrtsis. Nii lahe oli, nagu oleks ekskursioonil olnud. 😀

Suvega seoses ma märkasin jälle kappi inspekteerides, et mul ei ole mitte midagi selga panna! Olen jälle aastaga vanemaks ja paksemaks läinud ja vanad asjad enam üldse ei istu. Noh, mis teha, tuleb midagi uut kappi soetada ja vanad asjad jätta ikka alles lootuses, et ma kunagi viitsin ennast kokku võtta (homme, eks)

Sain elisabeths.eu e-poest kingituseks ühe armsa kollase suvekleidi, mida ma nüüd muudkui kannan. Mulle meeldib, et see on mõnusast tugevast materjalist, hoiab oma vormi, rõhutab piha ja on piisavalt pikk, et sellega linnaratta seljas ringi kruiisida.
Seal e-poes on muide üüratu valik igasuguseid lahedaid bikiine. Ma ei tea, kas need Triangl stiilis bikiinid on veel moes? Ma kunagi hullult tahtsin, aga millegipärast ei ostnud.

IMG_7036

image

Jälle need juuksurid

Carmenil oli hirmus häda enne Saksamaa reisi esimest korda juukseid värvida. Just Maribelli salongis, sest tema sõbranna käis ka seal. No okei, läksime. Tööraha oli 40 euri + materjal, tundub soodne. Läksime sellise pildiga kohale, aga palusime värvida ainult alt, ülevalt loomulikuks jätta.

IMG_6936

Neli tundi hiljem ma pidin maksma 87 euri ja ma ei saa hästi aru, mille eest ma maksin, sest see on pm sama, mis enne. 😀 Juuksur jälle väitis, et esimese korraga ei jäägi õige tulemus. Nagu… ma ei tea. Mis te arvate? Selline ongi ombre? Carmen on rõõmus, aga ma ei saa lihtsalt ei saa aru vahest. 😀

IMG_6942


 

image

Kuskil on ikka kell viis

Andestage, et kell pole veel kümmegi, aga mina juba alkohoolsetest vedelikest räägin, aga ma ärkasin varakult ja seda tänane plaan ette näeb! Kõigepealt alkohol, siis Carmeniga juuksurisse ja siis surmast esseed kirjutama. 😀

Meil sai hiljuti suvilas valmis (pool) terrassi (kui keegi plaanib ka ehitada, ma võin kirjutada, kuidas meie seda tegime) ja Peenjoogivabrik saatis mekkimiseks siidreid, siis tuleb kaks asja kokku viia ja pidu korraldada, et näha, mitu inimest terrassile mahub!

Peenjoogivabrik on pisike Nõmme käsitööjoogivabrik, kus valmistatakse vähese suhkrusisaldusega siideid ja toonikuid.

Me mekkisime ära Ieva siidri, kuhu on peale kodumaisete õunte lisatud ka pisut Lätis kasvatatud õunu; Mr. Miyagi, kuhu on lisatud ingverit ja matega Pablot.

Kujunduse ja idee poolest meeldis mulle kõige enam Ieva. Ma siiani itsitan.. haaaa, lisatud veidi Läti õunu. 😀 Aga maitselt meeldis mulle enim Mr. Miyagi: nii mõnus ingverimaitse. Seda peab sushi kõrvale ostma.

Kuna tegu ei ole klassikaliste läilade siidritega, siis soovitan neid neile, kes ei armasta väga magusat või jälgivad kaalu ja ei taha liiga palju suhkrut tarbida.

IMG_6932

 

IMG_6808

 

image