Arhiiv kuude lõikes: mai 2017

Miks ülikool on nii raske??

Sel nädalal oli jälle kaks eksamit: üks andmeallikates ja refereerimises ja teine eesti keele struktuuris. Andmeallikates läks vist suht normaalselt, läbi peaks vähemalt saama. Kuigi õppejõud peedistas mind mingi 15 mintsa, pani mulle kodutöö ette ja palus öelda, et mis seal valesti on. Ma lugesin mingi 10x ja ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Lõpuks kui üks tsikk ei suutnud enam naeru kinni hoida (toimetajahuumor), sain aru, et ma olin kirjutanud, et makaronide keetmiseks kasutatakse terminit al dente. Keeletoimetaja võiks teada, et makaronide keetmiseks kasutatakse tegelikult vett…

Eesti keele struktuuri eksamil ei läinud nii hästi. Seal oli kolm osa: foneetika, sõnamoodustus ja morfoloogia. Ja et eksam õnnestuks, peavad kõik kolm osa õnnestuma, mitte et ühes saad megapalju punkte ja teises ei saa üldse. Ja kohe hoiatati ka, et sõnamoodustusele pööraksime erilist tähelepanu, sest nendel, kes enne meid eksamit olid teinud, oli see osa nõrgaks jäänud ja raske oli selle osa punkte kokku saada.
Nojah. Üks pilk sõnamoodustuse tööle ja ma sain aru, et mul pole ilmselt mõtet üldse seda eksamit teha. Ma ei saanud isegi küsimustest aru. Ja ma olin miljon tundi õppinud. Savi… kui juba seal olin, siis proovisin midagigi teha, äkki joppab. Või näeb vähemalt eksamitki ja saab järele teha pärast.

Lahkusin suht masekas ja mõtlesin, et lähen koju nutma ja veini jooma. 😀 Aga siis sain Carmeniga kokku, läksime hoopis sushit sööma ja tuju läks paremaks. Carmen proovib järgmisel aastal saada saksa osakonda, kus kogu õpe toimub saksa keeles, nii et väikesel inimesel on ka suured mured.

Nüüd ma ärkasin ja jälle on kass peal. See eesti keel on nagu mingi hiina keel. Täiesti uskumatu, lihtsalt mitte kottigi ei saa aru. Ma mõtlesin, et olen seal nagu kala vees: noh, ma olen ikkagi kümme aastat tõlkija olnud ja loen palju ja mul on suht hea keelevaist. Aga seal olen ikka ilmselt kõige lollim.
Okei, ma saan seda eesti keele struktuuri eksamit uuesti teha ja kui selle ka läbi kukun, siis järgmisel aastal uuesti võtta, aga mis point sellel on, kui ma lihtsalt ei saa sellest aru. Ma vaatan neid asju ja ma mõtlen lihtsalt, et what the fuck, mida see kõik üldse tähendab. Ma olen kõik erialased kursused nii napilt läbi saanud, et mul on juba tunne, et kas see eriala on üldse minule õige, kui ma päevad läbi ainult õpin ja ikka midagi ei oska.

tumblr_m9832wDUx11r7ksqyo1_500

image

Elutuba: öelge ausalt!

Ma küsisin teilt ennist nõu, sest Eesti Etnos oli soodukas ja no sellisel puhul peab ju ikka midagi ostma. Ma olin veendunud, et võtan punast värvi koti ja kardina ja kollase panin rohkem niisama pulli pärast, aga paljud arvasid, et just kollane sobiks paremini. Siis ma hakkasin ka seda kollast vähe teise pilguga nägema ja mõtlesin, et riskin.
Täna sain siis asjad kätte. Päris hea teenindus on seal ikka, läksin järele asjadele ja müüjatüdruk pakkus isegi, et viskab mu autoga koju ära, kuidas ma muidu seda suurt kotti jala tassin. 😀

Aga selline see sai. Ma ei teagi, osalt nagu meeldib, aga osalt on kuidagi… harjumatu. Liiga kollane? Öelge oma aus arvamus.
Ja muidugi pidage meeles, et tegu on suvekoduga, mitte elumajaga. Ma olen väga must-valge inimene päriselus, ma ei suudaks vist igapäevaselt kannatada nii erksaid värve 😀

IMG_6869

IMG_6867

image

Kuidas ühe artikliga rikkuda kellegi elu

Eile levis kulutulena artikkel, kuidas Home Disaini poe noor müüjatüdruk on varastanud kassast raha ja pange tähele… purki kakanud.

tumblr_mbwfapdqq91rd06hno1_400

 

 

 

 

 

 

Alguses ma olin täiega jahmunud, et on ikka inimesi olemas. Ja naersin.
Aga siis hakkasin mõtlema, et okei… varastas kassast väidetavalt raha. Kas asi on antud üldse politseisse? Selliste summade puhul peaks nemad asja uurima. Kas poes on kassa poole suunatud kaamerad?

Teiseks. Tüdruk jättis tööle tulemata ja ütles, et ta on haige, aga tegelikult läks hoopis Lennart Meri konverentsile. Noh, mina ausalt öeldes ei näe siin mingit surmapattu. Küllap on paljud luisanud, et nad on haiged, et mitte tööle minna.

Ja kolmandaks… artikli lõppu oli pandud pilt purgist konkreetselt sitaga, et müüjatüdruk oli purki kakanud ja selle lattu jätnud.

Muidugi artikkel oli “anonüümne” ja nime ei olnud mainitud, aga no kui oli öeldud, et ta on konverentsil presidendi kõrval fotol ja kus ta töötas, siis polnud väga raske leida, mis neiuga tegu on. Artiklil polnud ka teise poole kommentaare, sest väidetavalt tüdruk ignoreerib kõnesid.

See võib vabalt olla nii, et lasid veits töö üle, ikka juhtub… ja järgmisel päeval on õhtulehes artikkel, et sa oled purki sittunud. 😀
Ilmselt paljud teavad seda lugu, kuidas üks naine läks mehe juurde ööseks, hommikul läks mees tööle ja jättis naise üksinda. Naine käis vetsus, aga junn ei läinud veega alla. Eks ta siis võttis selle kilekotiga välja ja mõtles, et võtab lahkudes kaasa ja viskab ära. Aga unustas selle söögilauale…

Vabalt võib olla, et hoopis tööandja oli siin füürer. Nagu… kui kaugele peab inimese viima, et ta purki kakaks. Äkki tal ei lubatud minna minna vetsu tööajast ja tal ei jäänud lihtsalt muud üle? Ja no kui silmamunad juba pruuniks tõmbuvad ja on valida, kas põrandale, püksi või purki, siis tsiviliseeritud inimene valib ikka purgi. Tahtis pärast ära visata, aga unustas lattu peitu.
Mu ühe sõbranna ema töötas kunagi mingis kotipoes, kus ei tohtinud tööajast hetkekski ära käia ja poodi kinni panna. Sõbranna pidi minema pärast kooli poodi valvama, et ema saaks jooksuga vetsus käia ja võileiva hamba alla pista.
Miks ta muidu valetas, et on haige? Kui oleks nii sõbralik ja vastutulelik tööandja, oleks ju vabalt saanud vaba päeva, kui selgitad, et sul on tõesti väga tähtis konverents presidendiga.

Minu arvates peaks siin selgelt esitama tööandjale küsimused: kas teie kaupluses ei ole turvakaameraid, et kaitsta teie ja teie töötaja huve? Et teie saaksite leida varga ja töötaja saaks vajadusel end valesüüdistuste eest kaitsta. Kas teie töötajatele ei ole tualetti või võimalust seda töö ajast kasutada? Miks teie töötaja tunneb end sunnituna kakama purki? Kas te ei võimalda töötajal vajadusel saada päev vabaks, et osaleda võimalik et õppetööga seotud üritustel ja töötaja tunneb end sunnituna valetama, et töölt ära saada?

image

Üks blondiin ja üks veepump

Mäletate, ma rääkisin teile, et meil on suvilas torud külmunud. Talvel lihtsalt ei tulnud enam vett. Pump undas, aga kaevust midagi välja ei tõmmanud. Ma arvasin, et vana pump on katki läinud ja ostsin uue. Uus ka ei töötanud. Nojah, sulatamine tundus mõttetu kulu, õuest saab vett tuua, nagunii talvel seal eriti ei käi ja parem oli oodata, et torud lahti sulaks.

Ootasime ja ootasime, aga vett ikka ei olnud. Ei jäänud muud üle, pidi kutsuma torumehe.
Ma mõtlesin, et on kaks võimalust a) mingi toru on lõhki külmunud ja peab miljon euri maksma ja terve hoovi üles kaevama või b) torumees paneb juhtme seina ja pump hakkab tööle.

Ma üks kord tegin võtmest mingi viletsa koopia ja poest tulles ei saanud lihtsalt korteri uksest sisse – võti ei keera. Pusisin ja pusisin, aga ei jäänud lihtsalt muud üle kui kutsuda lukuabi, lihtsalt ei saa koju sisse! Lukuabi tüüp tuli, pani võtme lukuauku, lõi seda mingi jullaga kõvemini sisse, ütles, et ma teeks parema koopia ja kasseeris 50 euri. Kokku läks mingi 1 minut.

Ja nüüd täpselt sama. Tuli torumees, vaatas pumpa. Valas sinna natuke vett sisse ja pump hakkas tööle. Oli kohal max 10 minutit ja küsis 50 euri.
Nimelt uude pumpa on vaja valada pisut vett, et see tõmbama hakkaks! Saate aru? Mul oleks juba pool aastat tagasi vesi olnud majas, kui ma oleks sinna lihtsalt veits vett valanud! Miks poes ei öeldud?? See müüja nägi ju kaugelt ära, et ma olen täislammas, kui ma küsimuse peale: “Milline kaev teil on?” vastasin: “Ee… tavaline…” Oleks võinud ju mainida, kuidas seda tööle ka saada.

giphy

image

Tuleohutusest meie majas

Siin suvilas oli enne laes üks viimati aastal 500 enne Kristuse sündi vahetatud patareiga suitsuandur ja suur kolakas aegunud tulekustuti kööginurgas. Kuna siin käib kütmine siiski ahjuga ja kaminaga, siis mina, kes ma eriti varem ahju kütmisega kokku puutunud ei ole, olin pidevalt parakates, et ükskord ma vingumürgitusse suren või miski põlema läheb.
Vingugaas on veel ju pealegi värvitu ja lõhnatu, nii et mine tea, millal see tuppa hiilib ja une pealt tapab!

Siis ma leidsin tuleohutuskaubamajast sellise asja nagu vingugaasianduri, mis minu küll igati maha rahustab. Sellel on selline väike ekraan, mis näitab vingugaasi sisaldust õhus. Kui see hakkab lähenema ohtlikule tasemele, siis hakkab see väike andur jube kõva häält tegema.

IMG_6852

Ma nüüd riskin sellega, et kõlan nagu rumal blondiin, aga minu arvates on tulekustutid erakordselt koledad asjad. Meil on kamin keset elutuba ja tahaks, et tulekustuti oleks käeulatuses, et kui mõni põlev halg näiteks puupõrandale lendab, ei tekiks suurt õnnetust. Aga kole jurakas keset elutuba… no ma ei tea.
Õnneks on selliste asjade peale ka mõeldud. Tuleohutuskaubamaja müüb uhkeid Rootsi disainiauhindu võitnud tulekustuteid, mis ilusti seina külge käivad ja peale selle, et võivad õnnetuse ära hoida, kaunistavad tuba.

No vaadake seda! Ilus, eks?

IMG_6848

Suur tulekustuti on mul köögis peidus, aga kui midagi juhtuma peaks, saan kohe kiiresti Firephanti seina küljest lahti tõmmata ja kustutama hakata.

IMG_6851

*Postitus on valminud koostöös Tuleohutuskaubamaja.ee-ga

image

Kaks tehtud, neli veel

Ma vandusin selle semestri alguses, et ma püsin kõigi töödega joonel ja saan kergelt kepsutades eksamitele minna, ilma et peaksin nädalaga poole aasta jagu materjali endale selgeks tegema. Mhm…

Enda arvates ma tegin küll kõik ära… kuni avastasin, et akadeemilise kirjutamise referaadi tähtajani on KAKS päeva. Kuidas see juhtus, on täiesti müstiline ja ei allu ühelegi loogilisele selgitusele. Kogu aeg mõtlesin, et aega on, aega on… kuni enam järsku ei olnud.
Noh, mis mul üle jäi, üheski aines ma läbi kukkuda ei tohi, sest raha mul ei ole õppemaksu maksta, nii et pidi ära tegema. Laenutasin mingi spordikotitäie raamatuid, laotasin need mööda tuba laiali ja hakkasin aga tegema. Lõpuks, mõni minut enne tähtaega, veremaitse suus, panin mingi viimistlemata referaadi üles. Mõtlesin, et savi, vähemalt midagigi, äkki joppab. 😀
Esitlemisel oli ka selline tunne, et vaju või häbist maa alla. Kõik olid hullult valmistunud ja olid mingeid megakeerulisi teemasid süvitsi uurinud. Ja siis olin mina… nagu mingi kartul.

Täna tuli tulemus ja sain õnneks aine läbi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma ei hakka liigseid küsimusi ka esitama. 😀

Kuigi ma lähen ilmselt järgmine aasta salakuulajaks sinna kursusele, sest sellise tulemusega küll lõputööd ei kirjuta.

Erialane inglise keel sai ka läbi, see õnneks hea tulemusega. Samas arvestades seda taset, siis… Selgituseks: ühes loengus me pidime näiteks grupis välja mõtlema loo, kus on sõnad butler, lady ja shoe.

17903893_1207283799398351_6884154419295013246_n

image

Vana puitpõrand uueks

Mul oli kindel plaan, et suvel teeme minimaalselt sisetöid suvilas. No ei viitsi seal toas tolmu sees istuda, tahaks väikesel aiamaal kõpitseda ja õndsalt lillepeenarde vahel kohvi juua.
Põrand oli vist kõige raskem asi, mis tegemist vajas. Suure masinaga sai see lihvitud juba talvel, aga kuna see on väga-väga vana põrand ja need lauad ei ole päris sirged, siis jäid ikkagi vahele jutid, milleni suur lihvimismasin ei küündinud ja pidi väikese käsilihvijaga üle tegema.

Ehk siis põrand nägi tükk aega välja selline. Pluss sinna jäi iga sodi ja jalajälg külge, sest see oli lakkimata.

IMG_6505

See käsilihvijaga lihvimine on igavene raske ja tüütu töö, nii et lükkasin seda aina edasi. Kui ma seda tegema hakkasin, siis vahepeal oli juba tunne, et viskaks selle lihvija aknast välja ja lööks lihtsalt mingi parketi peale. Aga noh, kui juba alustatud sai…

Kolm nädalavahetust hiljem oli põrand kenasti lihvitud. Mõtlesin tükk aega, et kas õlitada või lakkida, aga otsustasin lakkimise kasuks, sest seal tekib kogu aeg igast mustust põrandale ja lakitud põrandat on minu arvates hulga lihtsam hooldada.

Valisin siis aga välja läbipaistva mati Sadolin Celco Parquet laki ja kukkusin lakkima.

IMG_6587
Katsetasin alguses igaks juhuks veerandi toa peal ja see jäi kahtlaselt kollakas. Ma siis ohkasin kergendunult, et ma tervet põrandat sellega üle ei lakkinud.
Tormasin järgmisel nädalavahetusel Värvikeskusesse ja pahandasin, et miks see lakk minu põranda kollaseks tegi. Spetsialist kohe vaatas pilte ja ütles, et kuule, see on ju lihtsalt märg veel ja lakkimine toobki esile puidu loomuliku värvi.
Mina jäin endale kindlaks, et ma tahan heledat põrandat ja palusin laki heledamaks toonida.
See oli käkitegu, lisati lihtsalt pisut valget pigmenti ja oligi hele lakk valmis.

Siis ma sõitsin oma toonitud lakiga suvilasse ja… JOPENPUHH, see põrand oli nädalaga kuivanud imeilusaks. Ei olnud enam üldse kollane, vaid imeilusat sooja meekarva puit. Mul tuli lausa pisar silma, et miks kuramuse pärast ma lasin selle laki nüüd heledamaks toonida.

Enam polnud midagi teha, lakki ju raisku ei lase ja uut ei osta. Pidin selle lakitud ilusa osa UUESTI üle lihvima ja seekord heledama lakiga lakkima.
Kusjuures kui läbipaistvat lakki peale kanda oli hästi lihtne, siis toonitud lakiga oli mõnevõrra keerulisem, et see ühtlane jääks. Ühe kihi pealekandmiseks kulus umbes 1,5 tundi. Teise kihiga avastasin, et seda on hulga lihtsam teha rulliga, mitte pintsliga…

Aga tehtud see raske töö lõpuks sai ja tegelikult mulle meeldib isegi hele põrand palju rohkem.

Põrand sai selline. Mis te arvate?IMG_6716IMG_6723

*Postitus on valminud koostöös Sadoliniga

image

Prügijumal

Lugesin hiljuti Jane postitust sellest, kuidas ta prügikasti kõrvalt on toredaid asju leidnud. Sealt kumas läbi sellist natuke varjatud piinlikustunnet ka. Mina olen nüüdseks üsna kindel, et ma olen mingi prügijumal. Ausalt.

Alguses see tundus nagu mingi veider kokkusattumus, et mõtlen rahulikult omaette, et oleks pesuresti vaja ja siis paar päeva hiljem leian prügikasti kõrvalt jumala normaalse pesuresti. Ja kui see katki läheb, siis leian järgmise jumala normaalse pesuresti. Haige ju! Palju need inimesed siin pesureste ära viskavad? Ja jumala korralikke veel.

Möödunud nädalal tekkis mul mõte, et suvilasse on vaja tolmuimejat. Seal tekib nii palju tolmu ja jama maha, et harjaga seda kokku pühkida on piin. Ja täiesti uskumatu, täna tulen eksamilt… ja mida ma näen! Mu kodu lähedal prügikasti kõrval on jumala normaalne tolmuimeja! Saate aru? Läksin vaatama, et mis seal on. Ja kõrval on veel ilusti pakitud kotike erinevate otsikute ja varufiltriga.
Kui tihti prügikastide kõrval tolmuimejad vedelevad just siis kui sul on parajasti tolmuimejat vaja?

3jhWOnf

 

image

Andke nõu!

Ma alguses liikusin suvila sisustamises sellise… skandinaavialiku “kõik on valge ja hall” poole, aga viimasel ajal tuleb sellist stiili uksest ja aknast ja ma ei tea, kuidagi natuke vastu hakkab. Mõtlesin, et äkki peaks mingit värvi ka sisse tooma, aga no absoluutselt ei oska.

Täna on E-esmaspäev ja Eesti etnos on kõik -20%, mis teeb täitsa arvestatava sooduka. Ja nüüd ma mõtlen, et kas sellised punased kardinad ja 90×140 cm põrandapadi oleks väga suur möödalask? Pärast ostan ära suure raha eest ja ei sobigi üldse.

Panin oma suurepärased photoshop skillid tööle, nii et… 😀

IMG_6579-2

IMG_5584-2

Või hoopis kollane?

IMG_6640-2

image

Vaat nii peab juuksuris käima

Ma käisin viimati juuksuris… oktoobris. Issand, praegu on maikuu! 😀 Ma ei tea, kas te mäletate, aga ma sain sellest kogemusest nii hullu šoki, et polnud tükk aega enam tuju kuskile juuksuritooli istuda. Kes ei mäleta, siis siit saab lugeda vana postitust.

Nii pika aja peale läheb asi juba päris käest ära ja lõpuks hakkasin isegi juukseid kogu aeg kalasabas kandma, sest lahtisena nägid need päris koledad välja. Midagi polnud teha, tarvis oli leida juuksur. Seekord HEA juuksur. 😀

ilusalong13

Pilt Fifthfloori kodulehelt

Uurisin natuke maad ja leidsin Stockmannist viiendalt korruselt ilusa uue salongi. Istusin aga juuksuritooli ja arutasime juuksuriga läbi, mida ma soovin. Ma tahtsin võimalikult loomulikku juuksevärvi, mis mu oma juuksetooniga kokku sulaks, et väljakasv järsk ei jääks, sest ma värvin juukseid suhteliselt harva.

Mõeldud-tehtud, jõin seal mõnusalt kohvi, kuulasin lõõgastavat muusikat ja lehitsesin infolehte, kus oli täpselt kirjas, et millega mu juukseid värvitakse: nimelt kasutavad nad orgaanilisi Hnectar värve, mis ei sisalda ammoniaaki ja igasuguseid halbu asju, sisaldavad ainult Ausa Kaubanduse orgaanilisi koostisaineid ega lõhu juukseid.
Tõepoolest tundus värv kuidagi… pehme. Mul hakkab tihti värvimise ajal peanahk hirmsasti kipitama, aga sellega ei juhtunud midagi sellist.
Samuti kiitis juuksur, et need värvid jäävad erakordselt erksad. Näitas, et tema oli just mõned päevad tagasi enda juukseid nendega värvinud ja tõesti oli neil mingi selline ilus ja eriline läige.

IMG_6602

Kui oli aeg värv maha pesta, siis olin juba natuke murelik, et kas saab ikka ilus. Kui juuksur oli pead masseerinud ja maskitanud ja kuivatanud ja kena sahmaka katkiseid juukseotsi maha lõiganud, siis ma ei saanud rohkem rahul olla. Nägin lõpuks välja nagu inimene! 😀

Aeg läks ka kuidagi hirmus kiiresti. Kell 11 istusin juuksuritooli ja juba kuskil enne poolt kahte läksin vanaemaga lõunat sööma.

Mina ei saaks igatahes rohkem rahul olla. Kõik on täpselt nii nagu ma tahtsin. Ja kolm päeva hiljem on ka juuksed ülimõnusad ja pehmed nagu oleks just juuksurist tulnud.
Mis te arvate?

IMG_6616

*Postitus on valminud koostöös 5th Floor ilusalongiga

image