Arhiiv kuude lõikes: aprill 2017

Jätke Tanel rahule

Ma pole varem eriti juutuuberitega kursis olnud, aga pärast Playnupu üritust kaesin ka natuke seda maailma. Mu õde Carmen oli mulle rääkinud, et mingi Sniff on lahe, aga nüüd suudan näod ja nimed ka kokku viia. Aga üldiselt ma olen vanakooli gängtser ja Youtube’is ei käi peaaegu üldse.

HDTaneli kohta ma teadsin ainult nii palju, et on mingi 30aastane vend, kes oma 10aastastelt fännidelt videomängude jaoks raha palub. Aga “Prooviabielu” ajal sattusin kuidagi tema videole saate kohta ja vaatasin, et jumala lahe tüüp on ju tegelt. Ma mingeid arvutimänguvideosid ei viitsi vaadata, aga üleüldiselt tundus selline vaimukas ja lahe.

Viskasin aga lehele laigi ja siis nägin, et TV3 ei lubanud tal enam “Prooviabielu” kohta videosid teha ja ähvardasid tal Youtube’i kanali kinni panna või midagi. Ma mõtlesin, et hull asi kah. Ma oleks TV3-le vastanud, et andku hagu.

Nüüd korraldas ta kuskil kinos mingit mänguüritust, kus pidid osalejad mängima mingit mängu, mis pole soovitatav alaealistele. Ja siis ta sai lihtsalt mingi päev enne üritust tarbijakaitselt kirja, et kui ta selle ürituse läbi viib, saab ta kümme tonni trahvi.
Nüüd kõik lehed kirjutavad sellest, inimesed on tänavatel paanikas ja riigis on välja kuulutatud eriolukord.

Samas vaatasin, et populaarne kinos toimuv samalaadne mängudeüritus MängudeÖÖ on vanusepiiranguga 16+ ja seal mängitakse Mortal Kombat XL-i, mis on ka soovitatav vanuses 17+, nii et… kah asi?

Ja no Tanel muidugi jättis ürituse ära. Mul on temast lihtsalt kahju. Ma ei saa aru, miks ta ürituse ära jättis, kui Eestis ei ole antud mäng mitte keelatud alaealistele, vaid mitte soovitatav alaealistele. Ja ma ei saa aru, miks keegi ei lase tal oma elu elada ja päevast-päeva teda ähvardab? 😀 Tüüp tahab rahulikult Lasnamäel oma ema juures elada lihtsalt ja pelada ja rahulikult nalja visata. :S

gta5

Pildil 12aastane Carmen GTA5-te mängimas. Sest ma pole nii kuri nagu tarbijakaitse ja mina luban

image

Puhasta ise

Ma ei tea, kui tihti teised aknaid pesevad, aga mina olen seda seni teinud mingi… kord aastas. Kuigi säravpuhtad aknad teevad kodu hoobilt miljon korda mõnusamaks, siis ma lihtsalt ei viitsi. See on maailma kõige tüütum töö, ikka jääb mingi jama peale ja triibud ja…
Eelmine aasta ma vist pesin suurt elutoa akent pool päeva ja magamistoa aknani ei jõudnudki, lihtsalt ei olnud aega ja jaksu.

Nüüd hiljuti avastasin, et Kärcheril on selline aknapesur, millega akende pesemine on lapsemäng. Ehkki see ei ole eriti kallis, siis ma seda ostma ei tormanud, sest laenutada saab ka. On selline leht nagu https://puhastaise.ee, kust saab rentida aknapesurit, tekstiilipesurit, aurupesurit ja vee- ja tolmuimejat. Ühesõnaga kõike suurpuhastuse jaoks.

Ja ma ütlen teile käsi südamel, et see aknapesur on parim asi, mida inimkond iial leiutanud on. Ma ostan selle endale koju ja hakkan aknaid või korra kuus pesema, sest see on lihtsalt nii lihtne. Akent, mida ma mullu pesin pool päeva, ma pesin sellega väljast ja seest KÜMNE MINUTIGA. Sai ideaalselt puhtaks ja mitte üht triipu ka ei jäänud!
Ma ei hakka elusees enam aknaid käsitsi pesema, neverrrrrr!

Kes aga osta ei taha, ei raatsi või pole kuskil hoida ja peseb aknaid harva, siis soovitan teil tõesti see laenutada. Te hoiate meeletult aega ja vaeva kokku. Meil on suvilas 11 akent ja ma oleks neid vist kuu aega pesnud, aga selle masinaga käis Carmen need kärmelt üle ja isegi ei jõudnud vinguma hakata.

IMG_6555

Kui juba võetud sai, siis laenutasin aurupesuri ka. Ma suurt sellest ei arvanud, olin lihtsalt kuulnud, et pidi olema hüva asi ja saab peaaegu kõike puhastada. Meil on suvilas koristada ja pesta küll ja küll.
See on selline imemasin, mis puhastab puhastusvahenditeta, paned ainult vee sisse, see soojendab selle üles ja torust tuleb välja kuum aur, mis mustuse ära võtab ja bakterid hävitab. Kaasas on erinevad otsikud – selline pisike väikeste vahede jaoks, siis suurem küürimisotsik ja põrandaotsik.
Meie puhastasime sellega kaminat, kus telliste küljes oli vana tahm, mis mitte ühegi vahendiga maha ei tulnud. Ja see lihtsalt KOORUS MAHA.
Veel oli sellest suur abi vannitoas – seal on ülivana ja räpane dušinurk, mille peenikesi vahesid ma ühegi vahendiga puhtaks ei saanud, aga see pisike otsik lihtsalt võttis kõik maha ja oli nagu uus.

IMG_6527

Kõigil fotodel on kasutatud lapstööjõudu. Kuni lapsed (vabatahtlikult) koristavad (sest see aur on nii lahe), võivad täiskasvanud…

IMG_6554-2

*Postitus on valminud koostöös puhastaise.ee-ga.

PS. Ärge andke kindlasti aurupesureid väikeste laste kätte, vaid ainult suurte ja ettevaatlike, sest see aur on väga kuum. Ja ärge laske lastel pesuriga akendel kõõluda, kui just kukkumine väga madal ja pehme ei ole. 😀 

image

Ma olen nii igav

Ma sain täna sellise päris huvitava kommentaari, kus lugeja avaldab arvamust, et ma olen muutunud nii igavaks ja kirjutan ainult reklaampostitusi. Noh, mis seal salata, vahepeal tuleb ikka selliseid kommentaare, sest tõepoolest oli mu elu vahepeal hirmus tormiline, aga nüüd on mõnus ja rahulik ja mul on käed-jalad muid tegemisi täis.

Kommentaar ise oli selline:

Merje, mis juhtunud on, et sa viimasel ajal enam muud ei postita kui ainult reklaami? Ma ei tea, kas see sul vaatamisstatistikas ka kajastub, aga ma usun, et küll.

Ma näiteks isegi võtsin hoogu, et see postitus avada, sest aimasin, et see reklaam. Avasin, kerisin lõppu, mott. Läbi ei viitsinud lugedagi seetõttu.

Kunagi oli su blogi üks ägedamaid üldse. Kas asi on koolis (st vähe aega) või selles, et elu pole lihtsalt nõnda värvikirev enam? ? (kõik need ulmelised lood seoses venna ja ta semudega, siis kui korteriomanik sind kinni sidus jne…)
Ega see iseenesest on ju okei, et inimese elu muutub ja prioriteedid muutuvad. Mõtlesin lihtsalt, et ehk viitsid avada pisut tagamaid, miks see nii on.
Mallukas näiteks pole ka absoluutselt enam selline blogija nagu ta oli kolm aastat tagasi. Mina isiklikult ei ütle, et see oleks halb või et ta blogi oleks nüüd halvem. Ma arvan, et on loomulik, et inimene areneb ning pigem on praegune Mallukas mulle rohkem meelepärane kui see skandaalitar, kes ta varem oli. Tundub, et praegu ta saab rohkem kasulikku tehtud.
No enivei, see läks juba pisut offtopicuks. Ma tahtsin selle Malluka näitega tegelt öelda seda, et kuigi ta sai kuulsaks hoopis oma bravuurikate postitustega, siis nüüd, olles oluliselt muutunud, on tal ikkagi publikum olemas. Ja nagu ma aru saan tema enda jutu järgi, siis on ta isegi menukam kui eales varem. See on päris amazing isegi.
Eks ta muidugi elatub ka ainult blogimisest ja päris ühele pulgale teid panna ei saa. Aga minu point on, et nagu Mallukas oskab hästi tegelikult kirjutada, oskad ka sina. Et sul on ka potentsiaali kirjutada huvitavaid postitusi nagu minevikus. Kas see on su teadlik valik, et sa enam ei kirjuta? Oled välja kasvanud blogindusest, aga pole loobunud, sest tore ikka, kui koostööpartnerid vahel veidi nänni viskavad? Või on meil oodata sinu comebacki? ?

Normaalne romaan sai valmis, loodan, et võtad vaevaks vastata.

Cheers!

Eks ma siis selgitan teile kõigile, kes te samamoodi tunnete, oma vaavinklit sellest asjast. Esiteks…. ma saan aru, et on väga põnev lugeda, kuidas kellelegi murtakse korterisse sisse, kinni seotakse ja teda vastu tema tahtmist kinni hoitakse. Uskuge mind, seda on hirmus põnev lugeda. Aga uskuge ka mind, et seda on märksa vähem põnev läbi elada.
Väga põnev on lugeda, kuidas keegi elab kuskil crackhouse’is ja jageleb oma venna pooletoobiste sõpradega. See on umbes nagu vaataks võsapetsi saadet ja itsitaks pihku, et on ikka inimesi olemas.
Ma ei tea, kas see kõlab teile loogiliselt, aga ma olen nii vana küll, et ma ei viitsi enam probleeme otsida. See konkreetne aeg, mil ma olin “põnev”, oli minu jaoks väga raske aeg. Ma ei tahaks seda uuesti läbi elada, et kellelegi oleks lõbus ja põnev lugeda.
Nii et ma ei oskagi tegelikult kuidagi aidata neid, kelle arvates ma olen muutunud igavaks. Jah, olen küll. Ja olen väga hea meelega igav. Ja tahan endale ligi tõmmata ka samasuguseid igavaid inimesi. Kindlasti on maailmas mitmeid põnevaid inimesi, kes blogivad.

Reklaampostitustest. Jah, ma teen reklaampostitusi. Minu arvates oleks ääretult jabur mitte teha reklaampostitusi, kui sul on võimalik teha reklaampostitusi.
AGA ma teen reklaampostitusi ainult toodetest, mida ma ise ostaksin. Eranditult. Ma ei kuhja endale koju kokku mingeid huulepulki, et neid ainult ühe korra kanda.
Mul ei ole raske teile öelda, et lakkisin oma põrandat just Sadolini lakiga, kui ma nagunii oleksin selle laki ostnud ja teile öelnud, et ma lakkisin põrandat. Hoian 50 euri kokku üksnes sellega, et ütlen, et see oli Sadolini lakk, mitte lihtsalt lakk. Millest me üldse räägime?
Seega: kas postitus oleks teie jaoks huvitavam, kui ma ostaksin toote oma raha eest, mitte ei saaks seda tasuta?

Vaatamata sellele aga ei tasu kindlasti mind võrrelda Mallukaga. Ma ei ole Mallukas. Milleks üldse kedagi kellegagi võrrelda? Mina ei taha saada kuulsaks ega kuulsaks blogijaks, ma tahan üldse keeletoimetajaks saada. 😀
Ma olen bloginud üle kümne aasta ja kindlasti ma blogimist ei lõpeta, sest see on minu hobi. Aga muud see ei olegi. Kõigest hobi. See oli mu hobi kui mul oli kaks lugejat ja see on mu hobi ka nüüd kui mul on mitu tuhat lugejat.
Blogimine ei ole minu elu keskpunkt, ma ei mõtle päevad läbi ainult blogimisest ja sellest, kuidas vaatajanumbreid hoida. Sorri. Mul ei ole plaanis blogiga elatist teenida, seega mul ei ole mingit tahtmist lugejaid kinni hoida. Ma olen viimasel ajal leidnud, et tähtsam on kvaliteet, mitte kvantiteet.
Nii et ma ei defineeri end blogijana. Kui keegi küsib, et millega ma tegelen, siis ma ütlen, et ma olen tõlkija. Ma ei ütle kunagi, et ma olen blogija. Kui küsitakse, et mida ma vabal ajal teen, siis ma ütlen, et blogin ja ma ei tea… sõidan jalgrattaga. Saate vahest aru?

Vot sellised on lood. Tahan teile lihtsalt öelda, et kõik tõepoolest arenevad ja muutuvad. Sellest ei ole ju tegelikult midagi. Kui sa leiad, et sul ei ole siit blogist enam midagi saada, siis liigu aga rõõmsalt edasi. Aga kui sulle meeldib aegajalt siin ikkagi lugemas käia, siis käi terviseks.
Lihtsalt teadke, et see siin ei ole mingi tsirkus ja mina ei ole teile mingi kloun. 🙂

image

Imelikud sisustustrendid

Ma jälgin hästi palju sisustuspilte Pinterestist, et inspiratsiooni ammutada ja mu lemmik koht, kus jalutada… on sisustuspoed.

Mulle tundub, et igal pool, kuhu ma vaatan, on viimasel ajal see imelik käsi. Blogides, piltidel, isegi Kaubamaja vaateaknal. Tundub mingi jõle popp värk ja kõigile meeldib. Vot sellest ma tõesti aru ei saa. Ma olen seda mitu korda Kaubamajas katsunud ja ma ei saa aru, mis selle point on. Miks kõigile meeldib kui neil laua peal või riiulis mingi veider käsi on? Mis selle funktsioon on? Veits creepy ju.

PicMonkey Collage-8

Teine asi, millest ma aru ei saa, on nende tähtedega tasside populaarsus. Okei, ma saan aru, et võibolla igaüks tahab oma nimetähega tassi, aga nii palju kui ma neid näinud olen, siis valitakse mingid lambitähed. Näiteks majapidamises, kus elavad Malle ja Jüri, on O-tähega tass.

yNlQWRM

Mis mulle aga meeldivad, on need rippuvad lambithingyd. Need on nii lahedad! Kusjuures eBayst saab neid kahe euriga (meil poes olid umbes 20).
Müüja andis kaasa valed pirnid, mis nende lampidega ei töötanud, nii et esialgu on seal tavalised pirnid. Muidu peaks olema sellised suured ümmargused. Aga ikkagi mulle täiega meeldivad. Jagasin oma vaimustust sõbraga ka, kui elektrik need lakke pani.
“Nii ägedad, eks?!”
Sõber: “Päris ägedad jah… aga kus kuplid on?”

IMG_6474

image

Ma olen tüdruk

Ma olen vist sellest rääkinud ka, et kui mina olin teismeline, siis meil peres sellist pulli küll ei olnud, et oleks laua taha istutud ja mulle kõik naisemaailma saladused paljastatud. Meie peres oli see rohkem tabu. Ja noh, kuna ma kasvasin vanavanaisa ja vanavanaemaga, siis polnud ka kapis sidemeid ega muud sellist. Kui mul päevad hakkasid, siis ma häbenesin seda, kuna meil kodus seda ju kunagi jutuks ei võetud. Ja varjasin jälgi. Ostsin oma taskuraha eest vajaminevad asjad ja peitsin ära, et keegi jumala eest teada ei saaks.
Ja nii veider kui see ka ei tunduks, siis mulle ei ostetud isegi rinnahoidjat. Pikka aega ma vist kandsin üldse mingit väikseks jäänud hästi ümber toppi, et miskit särgist välja ei paistaks, sest ma küsida ei julgenud ja keegi kodus ei pakkunud ka, et võiks rinnahoidja osta juba. 😀

Omamoodi isegi päris kurb mõelda, sest minu arvates vajab tüdruk ikka mõningast ettevalmistust ja selgitustööd selles vallas.
Ja oh issand, mis veel seksist rääkida! Mu vanaisa ei lubanud mul väiksenagi poistega sõbrustada. Ammugi ei hakanud mulle keegi kodus rääkima, kuhu mis käib! 😀

Carmen on ka juba varateismeline ja tal on õnneks ema ja vanemad õed ja… internet. Nii et temal vist samasuguseid muresid ei ole nagu minul temavanusena. Aga sellegipoolest on ilmselt enamikel teismelistel tüdrukutel teemasid, mida arutada on võibolla natuke piinlik või lihtsalt ei taha.
Varrakul tuli just aprillis välja üks päris lahe raamat “Ma olen tüdruk”, mille on kirjutanud Hayley Long, mis on üks igavesti kihvt teejuht tüdrukuks olemise juurde. See on kirja pandud hästi naljakalt ja vürtsitatud ägedate illustratsioonidega.
Seal on juttu üleüldse naiseks olemisest, kuulsatest naistest ja nende kangelastegudest, hormoonidest ja tujudest, päevadest, meikimisest ja moest, selfiedest, raseerimisest, hügieenist, rinnahoidjatest, sõbrannadest, suitsetamisest ja alkoholi proovimisest, suhetest vanematega, peikadest, lahkuminekutest, seksist ja paljudest muudest katsumustest, mis seisavad ees noortel tüdrukutel, kes naisteks sirgumas on.

Ma mõtlesin, et sirvin ka veits enne Carmenile kirjutuslauale panemist, lugesin selle ühe jutiga läbi ja sain kõhutäie itsitada. Küll see tüdruk olla on raske!

IMG_6467-2

IMG_6470*Raamat oli kingitus Varrakult

 

image

Käisin Vova sünnipäeval

Ma sain hiljuti iseäraliku kutse Vladimiri sünnipäevale Tartusse. Parkisime siis auto kenasti Tiigi tänav 78 ette, otsisime tükk aega õiget ust, vaatasime postkastidelt välja õige korruse ja astusime lifti. Ma ei armasta väga lifte ja võimalusel lähen ikka trepist, aga seal lihtsalt ei olnud treppi.

Ja siis täitus mu kõige suurem hirm – lift hakkas jubedalt rappuma ja ähvardas alla kukkuda! Mina hoidsin seintest kinni ja olin end täis laskmas, aga mu nutikad kaaslased oskasid õnneks liftis paneeli lahti võtta ja lifti ära parandada. Huhh, vedas!

Aga siis juhtus jälle mingi ilge jama, lift läks lahti mingil valel korrusel. Kuskilt ülevalt kostus juba mõnus peomuss ja olime nii lähedal, aga liftiga edasi ei saanud. No täitsa lõpp! Mis võiks veel valesti minna?
Eks tuli siis seal maad uurida ja sotti saada, kuhu ja kuidas edasi liikuda.

Kahjuks meie Vova sünnipäevale välja ei jõudnudki, õige vähe jäi puudu, aga kostus signaal ja meie 60 minutit sai läbi.

Tegu oli Escaperi uue põgenemistoaga. Vova sünnipäeva juures oli äge see, et see ei olnud otseselt hirmus. Oleme ju harjunud, et põgenemistoad on jubedad ja pead kuskilt hullu mõrvari juurest põgenema. “Vova sünnipäeva” tuba oli aga pigem selline naljakas, ootamatu ja kummaline. Kujutan ette, et päris lahe oleks sealt sõpradega reedel enne pidu läbi käia. Eriti kui Vova sünnipäevale jõudes pits kangemat ees ootaks auhinnaks. 😀

Kuna me juba nagunii seal olime, siis proovisime veel ühe värskelt avatud toa ära. Selle eellugu oli selline, et sõidad mõnusal suvepäeval sõbraga Pärnu randa, aga äkitselt hakkab kallama nagu oavarrest ja kütus saab ka otsa. Ei jää üle muud kui kuskilt teeotsast sisse pöörata ja otsida mõni maja, kust ehk kanistritäie kütust laenata saaks.
Jõuate vana ja räsitud maja ette ja koputate uksele. Uks avaneb ja astute pimedasse tuppa…

No see tuba oli juba teine tera. Naljast oli asi kaugel. Me kõik röökisime ehmatusest karjuda mingi kolm korda 😀 Kuigi on teada, et tegu on mänguga, tekkis mul küll vahepeal hull klaustrofoobia. See oli ikka tõeliselt õudne! Pimedus, madalad tunnelid, kõrvalised tegelased, akende taga pladisev paduvihm… nagu oleks kuskile õudusfilmi sattunud.

Vot nii, saime Escaperi uued ruumid läbi proovitud. Hullult äge oli! Põgenemistoad on minu arvates üldse lahe viis sõpradega aega veeta.

17390555_1689355694413075_8990721290142604614_o

*Postitus on valminud koostöös Escaperiga

image

Kaltsukatest

Ma pole kunagi suurem asi kaltsukates šoppaja olnud. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei leia sealt mitte kunagi mitte midagi. Ma olen mitu korda sõbrannaga Paavlis kaasas käinud, tema leiab endale igasuguseid ägedaid asju, aga mina satun ainult mingite vanade kaltsude peale. Pealegi ma ei armasta väga mööda riidepoode käia. Ma olen rohkem sellist tüüpi, et kui mul on vaja kampsunit, siis ma lähen a’la Zarasse või H&M-i ja ostan kampsuni.
Samas olen ka alati kadestanud neid, kes kaltsukatest igasuguseid ägedaid asju leiavad. See on vist mingi eriline anne. 😀

Vahepeal mõtlesin, et jalutan Uuskasutuskeskusest läbi. Ja lahkusin kohe hullult suure saagiga! Mul läks vist mingi 10 euri ja ma sain kaks pluusi, hullult ägeda küünlajala, betoonist pliiatsitopsi, kolm hommikusöögitaldrikut, maitseainetopsid ja nugade-kahvlite hoidja. Ainult tehnika- ja mööbliosakonnas pani natuke kulmu kergitama, et miks ometi peaks keegi ostma mingeid suuri vanu nõukaaegseid sektsioone ja neid suuri vanu telekaid.

Sattusin nõnda hoogu kohe, et otsustasin, et käin kõik kaltsukad läbi. Hüppasin siis ülikooli vastast kaltsukast ka läbi. Ja no need olid nagu öö ja päev. Müüdi mingeid kasutatud H&M-i kleite 10 euriga. Einoh! Ma saan poest uue suht sama hinnaga. Mõttetu.

Näiteks selle pluusi sain Uuskasutuskeskusest 2 euriga. KAHE EURIGA! No kujutate ette?

Rääkige nüüd oma lemmikutest kaltsukatest ka. Meeldib teile üldse kaltsukates käia või pigem ostate riideid tavapoest? Mis teie kõige ägedam leid on olnud?

IMG_6395

IMG_6398

image

Suvila: ootused vs reaalsus

Mina mõtlesin, et suvila on üks tore koht, kus saab suvel päevitamas ja grillimas käia ja ilusa suvekübaraga aiast maasikaid noppida. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mul on tunne, et minu ümber kõik lihtsalt laguneb. Nii kui ühe asja korda saab, läheb jälle midagi peesse.
Talvel külmusid vist torud ära, eks. Pump oli nagunii vaja välja vahetada, see vana tegi oma viimaseid hingetõmbeid, nii et ostsime uue pumba. Vett ikka ei tõmmanud läbi. Noh, mis seal ikka. Torumeest ma ei viitsinud kutsuda, sest see lahtisulatamine maksab ka omajagu raha. Nädalavahetusteti, kui seal olime, sai tuua naabrite juurest vett, neil on mingi vee… asi… täpselt meie aianurgas, nii et pole hullu. Saunas soojeneb ja saab pesta küll.
Lootsin, et esimeste soojadega läheb saadanas lahti, aga ei. Noh, eks praegu pole veel nii soe ka.

Nüüd kõndisin mina selle kaevu juures, eks. Kaev on meil kaetud. Maapind lörtsus imelikult. Siis märkasin, et see kuradi kaevu ümbritsev huinjaa on läinud lõhki ja mingit löga voolab sealt välja ja terve maa on vesine. Tegin kaevu lahti ja jeesus kristus, mis seal all oli. Öök, nagu mingi vanamees oleks sinna hessi burksi roopinud. Pole ime, et see vesi imelikult lõhnab isegi vaatamata filtrile. 😀

Et siis ootused:

77980-emma-stone-singing-shower-gif-lW3B

 

 

 

 

 

 

Reaalsus:

kaev-2

 

 

image

Kevadpuhastus

Õhh, jube kiire on. Ma enda arvates pidevalt askeldan midagi, aga reaalselt ma vist ainult lükkan asju edasi. Nädala keskel kooliasjad. Või noh, pean suuri plaane, et vot täna teen täiega palju ära. Tegelikult teen mingi jupi ära ja siis mõtlen, et homme teen ikka täiega palju asju ära.
Nädalavahetustel suvilaga. Terve talv sai käidud seal külmetamas, et suveks kõik valmis oleks. On ta jee. Nii palju asju sai edasi lükatud, et nüüd on vaja need ruttu ära teha, et suvel mõnus oleks.
Ja siis on muidugi vaja leida ka see aeg, et liikumatult voodis lamada, lage vaadata ja mõelda, kas see kõik on seda väärt…

Aga sel nädalavahetusel oli plaanis teha suurpuhastus ja kõik elektritööd. Elektritöid tegi muidugi elektrik, sest mina ei taipa isegi lampi vahetada.

Et kõik tugitoolid-diivanid-madratsid üle teha, oli tarvis rentida tekstiilipesur. Saab muidugi ka kutsuda mingi tüübi, kes sul kõik ilusti puhtaks teeb, aga Kärcheri tekstiilipesuri rent maksab ainult 25 euri ja saad terve ööpäeva sellega nühkida, võta või naabritega kambapeale.

IMG_6374

Rasket ei olnud siin midagi – soe vesi koos nende antud vahendiga sisse. Pritsid aga tekstiili peale ja tõmbad nagu tolmuimejaga vee sisse. Ja oh issand, see MUST vesi, mis sealt välja tuli… Isegi nendest kohtadest, mis pealtnäha puhtad olid. See pani mind mõtlema, et ma korteris ei ole vist kunagi diivanit puhastanud. Pean kiiremas korras siin ka kõik üle tegema ikka.

Aga ilusti tegi puhtaks küll, ei ole ühtegi halba sõna öelda. See on prügikasti juurest leitud pikutamistool, mis nüüd puhtana oma koha Carmeni toas leidis.

PicMonkey Collage-7

Kuidas teil on? Kas te puhastate oma diivaneid ja madratseid kord aastas nagu kord ja kohus?

*Postitus on valminud koostöös Tekstiilipesurirent.ee-ga. 

image