Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2017

Aastapäevast ja Pesasisustuse loos

Ma olin pika nädalavahetuse suvilas, nii et netis eriti ei viitsinud käia, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks? Mis seal pattu salata, minagi istun alati teleka ette naelutatuna ja passin kiluleibu nosides vastuvõtu kleite.
Ma pole kunagi eriti vastuvõtul rahvariideid fännanud, tundus kuidagi… igav valik või nii. Aga presidendi rahvariided olid ikka imelised! Kõik teised kleidid kahvatusid tema oma kõrval. Nagu rusikas silmaauku! (eesti keel on ikka vägivaldne)
See on vist suht ebapopulaarne arvamus, aga mulle meeldisid väga Evelini kleidid ka. Ma ei leia üldse, et no on mutt, pani hullu raha hakkama oma hilpude peale. Ta edendas pigem Eesti käsitööd ja disaini ning esitles seda vastuvõtul. Minu arvates on see igati sobilik. Mina maksumaksjana toetan hea meelega Eesti disaini. 😀

Järgmisel aastal tahaks kindlasti maja külge lippu, aga sel aastal oli mul sellegipoolest niisamagi igast Eesti kama. Näiteks Lennart Mere tsitaadi kõrvale tellisin Pesasistuselt sellise ägeda ruumilise Eesti postri.
Pesasisustus on selline vahva koht, kust koju igasuguseid ilusaid postreid tellida saab. Eriti ilusad on nende lastetuppa mõeldud kiisud ja jänkud.

Üks teist saab ka Pesasisustuse lehelt kingituseks valida ühe vabalt valitud A4 mõõdus postri. Selleks uudistage natuke ringi Pesasisustuse Facebooki lehel, visake neile laik, pange siia postituse alla oma e-mail ja kirjutage, millist postrit te nende valikust tahaks.
Võitja selgub 7. märtsil. 🙂

IMG_5848

IMG_5787

image

Eriline ülbus ikka, nõuab veel puhkust!

Mind juba ajab veits närvi see presidendi kallal võtmine. Kommentaaridest tundub, nagu inimene peaks tasuta tööd tegema ja jumala eest mitte sentigi kulutama, vaid oma taskust kinni maksma.

Kõigepealt see krediitkaartide kasutamine lähetustel. Saate aru, kommenteeritakse täie tõsidusega, et kas mutil on veel raha vähe, et maksumaksja raha eest oma hotelle maksma peab.
Ma ei tea, kas Maximas töölähetusi korraldatakse ja võibolla see üllatab neid, aga normaalsete inimeste maailmas on niimoodi, et kui sa sõidad komandeeringusse, maksab hotelli tööandja ja saab päevarahagi lisaks palgale.
Ärge saage valesti aru, tuppa kahe tuhande euro eest veini ja libestit tellida on veits liig, aga 70 euri hotelliöö eest maksab kinni ka täiesti tavaline tööandja täiesti tavalisele töötajale.

Kujutage nüüd ette, kui teie tööandja ütleks teile, et vähe saad palka või? Maksa hotell ise kinni, nagunii sa seal komandeeringus ainult sügad hotellis kotte, see on ju lõbureis.

Nüüd see jama puhkusega. Issand jumal, president tahab puhata! Mis õigusega?? Ta nagunii puhkab kogu aeg! Mis töö tal selline on?

Keegi isegi kommenteeris, et mõelge kui arstid puhkusele läheks. Jah, tõepoolest. Kujutate ette, kui arstid julgeks puhkusele minna? Kujutate ette seda kaost? Võtaksid patsiendid endaga paketireisile kaasa või?

Nüüd kujutame ette kui teie tööandja ütleks teile, et kuule mis puhkust sul siin veel vaja on, sa nagunii päevad läbi istud kontorilaua taga, nokid nina ja vahid kassipilte. Millest sa nii väsinud oled?

kersti

image

Veel blogimisest

Pärast seda viimast sissekannet sattusin täitsa juhuslikult hommikul voodis kohvi juues mingi venekeelse telekanali peale, kus alguses näidati Venemaa noorte tüdrukute vloge ja siis tuli ekraanile mingi surmtõsise näoga vanamees, kes neid analüüsima hakkas. Alguses ma pahvatasin lihtsalt naerma, sest see oli kuidagi nii tobe 😀 Aga pärast sain aru, et see oli vist mingi psühholoog (pead ei anna, sest hakkasin poole pealt alles vaatama), kes üritab aru saada, mis sunnib vaatama näiteks kümmet miljonit inimest, kuidas mingi vend endale wasabit ninna topib. Ja vastupidi, et mis sunnib mingit tüüpi endale kaamera ees wasabit ninna toppima, et kümme miljonit inimest seda vaataks.

Viimasena näidati videot nendest Pihkva tüdrukust ja poisist, kes tulistasid aknast välja ja lõpuks ennast ära tapsid. Ja seda kõike sotsiaalmeedias otse üle kandsid.
Videost oli täpselt aru saada, et nad tegid nii nagu vaatajad neile ütlesid. Nad küsisid mitu korda, et kas me peaks alla andma. Mida me tegema peaks? Nad tahtsid kangesti olla vaatajatele meele järgi ja teha nii nagu nad ütlevad. Nad kogu aeg utsitasid vaatajaid, et kutsuge oma sõbrad vaatama, muidu on igav. Vaadake meid, rääkige kaasa, vaadake meid.

Meie blogidestki leiab nii palju näiteid, kuidas kirjutajad on valmis tegema mida iganes, et ainult neid tähele pandaks. Et olla tähelepanu keskpunktis. Noh, loodetavasti siiski mitte endale kuuli pähe laskma otse-eetris, aga ikkagi selliseid tobedaid väiksemaid asju.

Näiteks ma alles lugesin, kuidas marimell kirjutas, kuidas neil oli kunagi suur summa raha käes ja nad lõid selle Tais laiaks, et… pange nüüd tähele, ET OLEKS MILLEST BLOGIDA. 😀
Mitte selleks, et saada lahedaid kogemusi või et veeta toredasti aega, vaid selleks, et oleks millest blogida.

Ma ei ürita nüüd öelda, et keegi teeb midagi valesti. Igaüks elab ikka nii nagu ise paremaks arvab. Lihtsalt huvitav on jälgida tegelikult. Ma olen ise kaamera ees endale vahukomme suhu toppinud, et näha mitu mahub, enne kui need tuldud teed tagasi tulevad. Tundus hiilgav idee, tänan küsimast.

Aga arutaks, et miks te näiteks vaatate videot, kuidas mingi vend endale wasabit ninna topib. Miks on see teie jaoks meelelahutustlik? Lihtsalt tahaks teada.

telekas

 

 

image

Blogimine on idiootidele

Ma olen bloginud juba… oh issand, üle kümne aasta! Alustasin ma kuskil 15-16aastaselt põhikoolis, kui mu klassiõde Anna Elisabeth hakkas blogi pidama ja minu arvates tundus see megatore mõte, sest päevikut kirjutasin ma niigi iga päev – miks mitte seda internetti kirjutada!

Alguses kirjutasingi rohkem iseendale, mõned lugejad olid ka, aga enamasti vist tuttavad. Issand, ma suutsin vist mingi… 21. eluaastani pidada blogi rahulikult omaette, ilma et ma oleks üldse aimanud, et mingeid teisi blogisid olemas on või et kedagi üldse blogid huvitavad. Ma ausalt ei teadnud mitte ühtegi teist blogi! 😀

Siis ma hakkasin Buduaari foorumis käima, sest mul oli nii sitt suhe ja polnud üldse sõbrannasid ega midagi teha, et ma vajasin mingit inimsuhtlust. Seal ma rääkisin veits oma blogist ka ja siis läks raibe nagu lumepall veerema. 😀
Märkasin, et assa mait, blogisid on veel ja järsku lugesid jumala võõrad inimesed, mida ma hommikusöögiks sõin.

Olgu öeldud, et too suhe sai läbi ka osaliselt blogi pärast. Nimelt mu kihlatu leidis, et kui sa jagad kogu oma elu tuhandetele inimestele neti kaudu, siis nad võtavad su energia ära. Nüüd aastaid hiljem ma nägin teda “Selgeltnägijate tuleproovis”, nii et ta polnudki vist peast päris korras, aga samas ta jutus võis iva olla.
Vahepeal tundus see megahea mõte kõik oma elust üles kirjutada, nii et isegi tuttavad hoiatasid iga juhtumi juures, et “ära seda blogisse kirjuta, eks?”

Feim aina tõusis, eks, vaatajaid oli nagu murdu. Vahepeal, kui mul peika ajakirjas töötas, avastasin, et blogi lugejatenumbrid on suuremad kui ajakirjade lugejatenumbrid. Ja nad kõik loevad ainult sinust! Mida sina hommikul sõid ja mida sa arvad homoabielust!

Ma olin kange hariduse vastu võitleja olnud terve oma nooruspõlve. Ma väitsin kangesti, et haridus ja haritus ei ole sama. Samas kui ma läksin kooli, siis ma tunnen, et ma olen nii muutunud. Ma isegi ei saa aru, mille pärast. Ma pole isegi suurt midagi õppinud.

Eelmisel aastal ma ei kandideerinudki blogiauhinadade galal. Ma ei tahtnud lihtsalt. Ma ei saanud aru, milles täpselt asi on, aga see tundus nii mõttetu. Kuigi aasta enne olin ma rõõmuga oma auhinnal järel käinud.
Mis mõte sel on? Et ma olen hirmus lahe, et kõik mu poolt hääletavad? Et ma saan kotitäie kraami, mida ma saan niigi lademetes, kui mainin, et ma olen blogija merje punkt ee?
Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks. Oi, vaadake, mina arvan asju! Oi, mul on kunsttissid, vaadake kõik neid! Oi ma sünnitasin, olen Eesti kangelane! Rinnapiimast võõrutamine on laste vastane vägivald! Oi, kõik arvavad, et mu mees on homo, tundke mulle kaasa!

Ma olen hakanud mõtlema küsimusele MIKS ma blogin. Nagu ma alustasin, algas kõik minu päevikust. Mul on tore lugeda näiteks praegu minu meenutusi. Aga et ma jagan seda tuhandete inimestega, see tundub mulle järsku natuke creepy.

Ma ei tea, kas see tundub teile üldse loogiline, kui blogija ütleb, et blogimine on ülim debiilsus, aga ma ei saa midagi parata, see kogu jama ajab lihtsalt südame pahaks.
Kopp on ees, ma ütlen, kopp on ees.

Screen Shot 2017-02-17 at 20.06.46 copyPildil mina, Mallukas ja Marimell videochati ajal

image

Kass õue?

Ma kujutan ette, et loomakaitsjad kargavad mulle nüüd kõrri, sest kunagi ma veetsin mingi tund aega telefoni otsas vaieldes mingi varjupaiga naisega, et miks peaks kasse toas vangis hoidma. Nimelt meie crackhouse’i kass on eluaeg käinud õues, ega ta kaugele ei lähe, jalutab hoovis ja vahest läheb üle tee parki. Mingil hetkel hakkas mingi eriti agar kodanik vaest looma kinni krabama ja varjupaika viima. Siis tekkiski ilge jama varjupaigaga, kes ei tahtnud kassi tagasi anda, valetasid otse näkku, et oi teie kass on mingi nädal aega siin olnud, kui ma omaenda silmaga teda eile nägin, sest seadus keelab tegelikult Tallinnas kassidel õues käimist.
Mingil määral ma mõistan seda seadust, sest hulkuvaid kasse on palju ja see on ohtlik. Aga samas loomaomanik tunneb ise oma looma ning ümbruskonda, näiteks seal on lamavad politseinikud ja lastepark, nii et nagunii ei kihutata ja on väga rahulik piirkond ja oma aed. Ma ei näe mingit põhjust looma toas vangis hoida.

Minu kass Mustang ei ole aga eriti palju õues käinud, sest noh, loogiline ju, et ma ei lase oma kassi keset Lasnamäge jalutama. Küll aga on meil plaanis suve suuremalt osalt suvilas veeta ja muidugi Mustang kaasa võtta. Seal on aga pidevalt uksed-aknad lahti ja kassike võiks ju ka täitsa aias olla. Probleem on aga selles, et kuidas teda aias HOIDA. 😀
Koeraga on lihtne, aiast ta üle ronima ei hakka, aga kassi ei hoia ju ükski vägi kinni. Koerale saab panna GPS-kaelarihma, aga kass ju tirib ära.
Ma ei kujuta ettegi, kuidas talle selgeks teha, et tohib ainult aias olla, kui ta inimkeelt ei oska ja kunagi kuskil käinud ei ole! Ei taha ju, et ta kuskile nelja tuule poole plagama paneks, aga samas tahaks, et ta natuke vaba elu ka nautida saaks.

On teil kogemusi toakassidega, kes maale elama lähevad? Kuidas te oma loomi harjutasite?

IMG_5728-2

image

Köögimõtted

Jee, lõpuks olen ma jõudnud oma lemmikosa – köögini! Pole enam kaugel see aeg, mil ma ei peagi suvilas nurgas kükitades pliidi peal muna ja peekonit praadima.
Mul on juba peas plaan valmis, milline mu köök välja hakkab nägema ja see saab olema imekaunis! Ma otsustasin, et ei ole mõtet osta odavat saepurust köögimööblit ja korralikule ka hammas peale ei hakka. Ma leidsin netist üliägeda mõtte, kuidas üks naine oli köögimööbli teinud telliskividest. Näis muidugi, kuidas see õnnestub. Praegu ma olen suutnud alles… poolteist riiulit seina vuristada. 😀
Aga riiul on uhke, ei ole midagi öelda.

Ma olen juba kaua unistanud sellisest lahedast vanakooli mehaanilisest kaalust. Kaalu ma kasutan iga jumala päev ja eks kõige tavalisem kaal ajab asja ära, aga no te vaadake minu uut uhket Nicolas Vahe köögikaalu. See on lihtsalt maailma lahedaim köögikaal! Ja pole sugugi kehvem digitaalsest, jumala täpne. Kerge puhastada ka, sest see kausike käib pealt ära. Ma nimelt olen lugematuid kordi digitaalseid kaalusid, mis lahti ei käi, vett täis kraanikaussi visanud. ..

Pärit on see sellisest Tartu poekesest nagu Strössel, mis pakub igasuguseid ilusaid ja veel ilusamaid kodukaupu, mida mina enne ainult internetiavarustest moodsate kodude piltidelt olen näinud.

IMG_5748

 

Mõtlesin teilegi näidata, mis suunas mu mõtted umbes liiguvad. Kuna telliskivi on ise silmapaistev, siis muud detailid ma valin võimalikult neutraalset värvi, jääbki sutike punast, must, puit ja hall. Liiga kirjuks ei maksa ka minna.

whitebk22-2

Need kõrrega joogipudelid on odavad, ainult 3 euri, aga täiega ägedad ju? Nii tore oleks sealt smuutit juua.
Kuna riiuliruumi ülearu ei ole, siis sobiks mu kööki selline metallist tassihoidja. Sobiks jumala hästi mu sepistatud riiulikandurite ja puuderiiuliga.
Selliseid hoiukotikesi ma olen näinud uhketes sisustusblogides ja kuigi alguses need mulle üldse ei meeldinud, siis nüüd täitsa meeldivad. Jällegi mõnus koht, kus pudi-padi hoida, sest otseselt lahtikäivaid sahtleid mul olema ei saa.
Koorekannu olen ma ammu tahtnud, sest kuidagi tobe on tavaline koorepakk lauale virutada. Nii oleks ju palju ilusam, eks?
Loomadega rätikuid nägin ma ühes liharestoranis ja kuna me suvilas väga palju grillime ja ahjuliha teeme, siis miks mitte? Väga lahedad ja stiilipuhtad.
Ma küll ei taha maja üle külvata igasuguste kirjadega, aga puuvillane põll kirjaga “One day, I’m gonna make the onions cry” on päris naljakas.
Ja noh, igasuguseid kausikesi kulub ära. See metallist kauss on nõnda kaunis, et see võib isegi diivani ette puuviljakorviks sattuda!

image

Sõbrapäeva-grinchid

Kui saavad läbi jõulud, pistavad sõbrapäevaks urust nina välja sõbrapäeva-grinchid. Need on sellised inimesed, kes igal jumala aastal kuulutavad, kuidas NEMAD KÜLL ei saa aru, milleks on vaja sõbrapäeva tähistada ja käituvad nagu tõesõna oleks sõbrapäev ainus päev, mil kellelegi ta sõbrad meelde tulevad ja ainus kord aastas, mil peikaga restorani minnakse.

Ma ei saa aru, mis häda on osadel kõik ilusad asjad ära rikkuda. Sõbrapäev on tore päev, mil kohe eriliselt oma sõpru ja kallimat meeles peetakse, see on ju tore.
Aga ei, alati on mingi grupp inimesi, kes peavad kaagutama, kuidas NEMAD KÜLL seda ei tähista.
Kõige hullemad on need: “Kas ma olen ainus, keda ei huvita sõbrapäev??”
Jah, maailmas on faking 7 miljardit inimest ja sina oled kindlasti ainus, keda ei huvita sõbrapäev.

medal

 

 

 

 

 

 

Mina näiteks ei tähista eriti jaanipäeva. Ma ei kuku juba 24. juuni varahommikust kaagutama, kuidas minu meelest on lõkked mõttetu puude genotsiid ja kuidas jaanipäeval ainult juuakse ja kuidas ma olen no täiega välja kasvanud jaanipäevast. Ma lihtsalt istun kodus ja söön oma šašlõkki ja olen vait nagu normaalne inimene.

image

Padi ja padi

Ma olen viimasel ajal hästi palju igasugustel sisustuslehtedel ringi vaadanud, sest lõpuks ometi ma saan tüütud värvipotsikud ja keerulised masinad tagaplaanile asetada ja tegeleda väikeste detailidega, mis maja hubaseks ja meie nägu muudavad.

Näiteks ma leidsin sellise ägeda lehe nagu pillowandpillow.com, kus müüakse eestimaisete kunstnike loomingut patjadel! Äge, eks? Ühtaegu ilus, huvitav ja praktiline ka.

Ma sain sealt kingiks ühe padjakese valida ja valisin Lucky Son of a Bitchi padja. Alguses ma polnud kindel, kas see padi creepib mind täiega outi või meeldib mulle. 😀
Aga need padjakesed on inspireeritud Mehhiko pühast Dia de Muertosest ning sinna on sisse põimitud meie oma Eesti rahvamustreid. Minu padi on inspireeritud Setumaast ning pealuud kaunistavad pihlakaoksad, mis mulle meeldisid, sest meil kasvas kunagi maja ees pihlakas ja vanaema hoidis alati pihlakaoksi autos.

IMG_5729

image

Prügiprobleemid

Mul on suvilas kogunenud mingi hunnik prügi, mis ma viskasin garaaži ja vanasse suvekööki, mis eraldi majakeses asub. Noh, mingid vanad madratsid, prügikotid täis riideid, vanad nõud ja muu sarnane nodi, paar katkist telekat. Ma ei teagi, mis seal veel on. Ma olen seni iga kord mõned prügikotid auto peale visanud ja nii päris suurest hulgast lahti saanud, aga no mingeid suuremaid asju väga võtta ei saa ju, prügikasti ei mahu.
Kuna mul on plaanis suveks vanast suveköögist teha külalistetuba, siis oleks viisakas sellest prügist lahti saada, et vaesed inimesed ei peaks prügikottide peal magama.

Võtsin lahti sõbra interneti ja hakkasin otsima inimesi, kes kaubikuga prügi minema veaks. No mingit konteinerit ei ole vast mõtet tellida, sest umbes kaubikutäis seda kama ainult ongi. 10 m3 konteiner, mis mahutab 8 tonni prügi, maksab 150 eurot.
Ma kunagi tellisin taolised vennikesed, kes crackhouse’is ühe suure kapi laiali lammutasid ja hunniku prügi minema viisid, aga ma täpselt ei mäleta ka, palju nad raha tahtsid. Ma mäletan, et ma krimpsutasin veits nägu, aga see üle saja euro ei saanud olla. Äkki mingi 70-80? Aga seal oli hinna sees see lõhkumine ju ka.
No kindlasti mitte alljärgnevad summad. 😀

Helistasin siis kolmele tüübile, rääkisin oma mure ära. Esimene ütles, et läheb kuskil 130 eurot. Ma olin mingi… eee, okei, võibolla võtan ühendust. (Ei võta :D)
Teine küsis 150 eurot. Ma hakkasin juba mõtlema, et mida värki, kas tõesti maksab see nii palju raha?
Ja kolmas küsis KAKSSADA EUROT. Saate aru?

Mul puudub täielikult igasugune ruumiline mõtlemine, aga kas 10 m3 on suurem kui kaubik? Ja palju prügi kaalub? Kui palju on tonn? 😀
Ma ei usu, et mul on tonn prügi, sest need asjad on pigem kerged. Kas 130-200 eurot on tõesti reaalne hind prügiveo eest? Kui jah, siis on vist lihtsam prügi vahel elada. 😀

money

image

Uued märkmikud + loos

Mulle hüppas FB-s ette reklaam unenäopäevikuga ja ma pidin selle kohe saama! No te vaadake, kui ilus see on! Unenägudega on see nadi lugu, et need kipuvad meelest minema. Unenäopäevikusse saab aga kõik kohe üles kribada ja te ei kujuta ette ka, kui naljakas seda pärast lugeda on.
Markus Tõnissoni disainitud Eesti ainsas ökotrükikojas trükitud märkmikus on 160 lehekülge, nii et olenevalt sellest, kui üksikasjalikult sa asju üles armastad kirjutada, jagub aastaks küll.
Samuti on unenägude üles kirjutamine vist ainus võimalus näha kirkaid unenägusid (enamikele tuttav lucid dreami nimetuse all) ja õppida oma unenägusi kontrollima nagu oleksid tegelikult ärkvel. Seda suudavad tegelikult kõik, see vajab lihtsalt kannatust.

IMG_5673

Näiteks mõned nopped mu vanast unenäopäevikust:
“Mulle kirjutas üks moslem, et ta on Tartus ja et ma ka tuleks.”
“Tegin oma korterisse kohviku, aga kedagi ei tulnud ja kokk läks ka töölt ära :(“
“Olime suvilas Diana ja Kaspariga. Ma olin Kasparisse täiega armunud, aga no teda ei kottinud ? Õnneks amelesime, aga järsku puhkes epideemia ja zombied tapsid kõik ära”
“Kalli oli hästi rikas ja ma olin tema teenija ja pidin tal aitama õhtusöögiks outfitti osta.”
“Ma olin Imresse armunud, aga ta lubas mu hüljata, kui talle tütre sünnitan.”

Ma tahtsin küll unenäopäevikut, aga piilusin veel natuke Trileviku lehel veel ringi ja seal on igasuguseid lahedaid märkmikke veel. Näiteks “not to do” märkmik. Enamasti kirjutatakse märkmikusse üles, mida sa tegema pead. Aga miks mitte kirjutada midagi, mida kindlasti tegema ei peaks? Koduleht ütleb, et kui kipud purjus peaga sõnumeid saatma või kohatuid märkusi tegema, on see märkmik just sulle. 😀

Aga teile, armsad sõbrad, on mul ära kinkida üks “AmIMG_5675azingly idiotic ideas” märkmik.

Sinna saab üles kritseldada kõik oma hämmastavalt tobedad ideed. Näiteks kunagi üks mees tuli mõttele, et pakendaks ära kõige tavalisemad kivid ja müüks neid “lemmikutena”. Ja ta sai miljonäriks! Loll mõte? Geniaalne!

Aga et võita “Amazingly idiotic ideas” märkmik, palun jätke siia alla oma e-mail ja puhuge natuke ikka juttu ka, kui juba siin olete – kui palju te märkmikke kasutate, kas märkmikud peavad olema ilusad/ägedad või piisab tavalisest vihikunurgast? Või rääkige, mis te täna unes nägite. 😀 Võidumees saab selgeks 16. veebruaril. 🙂 

petrock

 

image