Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2017

Lihasõpradele: MEAT Resto & Butchery

Sõitsin ükspäev suvilasse ja vaatasin, et tohoh – Tiskresse on tekkinud mingi uus restoran. Rahvast paistis murdu olevat ja kõik õige rahulolevate nägudega.
Ega mina ka ilma taha jääda – nii istusimegi laupäeval Estonias marsa peale, mis viis otse restorani ette.

Vaatasin enne kodulehelt üle, et mis kohaga tegu on. Peale selle, et kohapeal saab süüa, saab ka osta kaasa liha ja lihameister pidi andma hüva nõu, kuidas seda imelist tükki valmistada, mis kastme ja veiniga serveerida.

IMG_5470

Restoran ise mulle väga meeldis, täpselt minu maitsele. Sain hästi palju inspiratsiooni suvila sisustamiseks. Hall, puit ja matt must on täpselt minu teema.

IMG_5471

Eelroaks pakuti veise tartari ja Taipärast veisesalatit sidrunheina ja tšilliga. Ma ei tea, kas ma olen elus liiga palju tartari söönud, aga see oli üsna lihtne ja klassikaline. Mitte et see muidugi halb oleks.
Veisesalat seevastu… olalaaa! Nii mõnus ja värske – täpselt paras eelroake enne suurt söömaaega.

PicMonkey Collage-2

Pearoaks toodi lauale mingi kümne mehe kogus liha. 😀 Kui sinna lähete ja tellite jagamiseks portsud, võtke kindlasti sõbrad kaasa, sest seal saab tõesti mehemoodi süüa.

Meie maitsesime söeahjus küpsetatud Picanhat, mis oli seest mõnusalt roosa. Cooked to perfection, ausalt! Ideaalne liha!

IMG_5494

Ja musta anguse T-Bone steiki, mis oli minu lemmik. Mingeee… kui pehme! Nii pehme pidavat see olema, sest seda oli tervelt 30 päeva kuivlaagerduse kapis hoitud.
Kaaslasteks kaks erinevat kastet, kartulid ja maailma kõige mahlasemate kirsstomatite ja imelise kastmega värske salat.

IMG_5448

Nii et lihasõbrad, te lihtsalt peate sinna minema. Kümme kümnest!

 

image

Nii kauaks seda jaguski

Nägemist.

Ma muidu olen enda arvates alati hästi näinud. Sellel sügisel koolis alles panin tähele, et kuramus, üldse kaugelt pingist ei näe ja istusin alati ees nagu väike nohik. Ma muidugi kahte asja kokku ei viinud ja arvasin, et kaugelt ei peagi nägema, sest kauge on kaugel.
Siis aga proovisin niisama nalja pärast võõraid prille ja olin nagu HD-maailmasse sattunud, kõik oli nii selge!

Täna oli mul nagunii kaubanduskeskusesse asja ja mõtlesin, et astun prillipoest ka läbi. Teen luuret, et mis seal üldse toimub.
Näppisin vaikselt prille ja müüja küsis, et kas saab aidata. Ma pomisesin, et mul pole enne prille olnud, kas nemad kontrollivad silmi või ma pean arsti juurde minema või…
Sain aja kohe poole tunni pärast.

Topiti mingi aparaat näkku, kus oli mingi maja pilt, mis muutus uduseks ja siis jälle teravaks. Siis pidin nagu kunagi kooliarsti kabinetis ühe silma kinni katma ja tähti lugema. Tuli välja, et ei näe ma jah kaugele. paberil kirjas, et ühel silmal -0,75 ja teisel -0,25.
Kaug PD on 30,5/31… mis see ka ei tähendaks.

Mul oli juba oma peas välja mõeldud kui lahe ma Ray-Bani prillides välja näen, aga ei sobinud need mulle kohe üldse mitte. Ühedki teised prillid ka ei sobinud. Need olid vist ainsad, mis enam-vähem sobisid. Samas kuidagi nii veider näeb välja, et mingid… asjad on näos. 😀
Ma lähen kaen veel ringi, enne kui ära tellin.

On teil prillid? Kui kaua juba? Kuidas te avastasite, et teil on prille vaja? Millised prillid teil on? Nii palju küsimusi… nii vähe vastuseid 😀

IMG_5397

image

Soolalamp

Kui on miski, milleta mu kodu kuidagi võõras tundub, on see soolalamp. Mul on mingi… 7 aastat vist kodus ööpäevaringselt põlenud soolalamp ja ma olen selle sooja valgusega nii harjunud, et suvilas tundus öösiti kuidagi väga võõras ja pime.

Seepärast viisingi vana soolalambi suvilasse ja käisin tõin Viru keskuse Looduspere kauplusest linnakoju uue.

Seda ma ei teadnud, et soolalampi peab valima ruumi suuruse järgi. Näiteks 25 ruutmeetrises ruumis võiks olla 10-12 kilone soolalamp. Tundsin küll kiusatust võtta hiigelsuur 25 kilone kivijurakas, aga siis mõtlesin, et väiksem ajab ka asja ära ja vedasin koju kümnekilose lambi. Aga on ka pisemaid, paarikiloseid lampe. Või üleüldse väikseid küünlaaluseid, millega kodus mõnus hubane meeleolu luua.

Peale selle, et soolakivist lamp hoobilt kodukese mõnusaks ja hubaseks muudab, peletab see ka viirus- ja külmetushaigusi. Soolakristallid puhastavad õhku, võitlevad allergia, astma ja bronhiidiga, ülemiste hingamisteede haiguste ja põskkoopapõletikega, nohu, köha ja kurgumandlite põletikuga. Lisaks aitavad saada üle närvilisusest ja keskendumis- ja unehäiretest.
Nagu pisikesed soolakambrid!

IMG_5385

image

Saa üle

Vaatasin eile filmi Nocturnal Animals. Mõnikord on megatüütu otsida mingeid normaalseid filme, mida veel näinud ei ole ja mul on alati hea meel soovituste üle. Nii et soovitan teile ka seda filmi, netist saab juba vaadata, kui hiina keeles subriitrid ei sega.

Kunagi ma vaatasin ainult õudukaid ja komöödiaid, nüüd pigem vaatan põnevusfilmide poole, kus mingi huvitav pööre on.

Aga tegelikult pani see film mind mõtlema rohkem inimsuhete peale. No film räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas üks mees oma endisele abikaasale, kellest ta mingi 20 aastat juba lahus on, pühendab niiöelda kättemaksuks väga vägivaldse raamatu, mis on metafoor nende suhtest. See ei tohiks vist midagi spoilida.
Kui mulle mingi kakskümmend aastat hiljem mõni eks halama kukuks, et ma olen ilge värdjas, et ta maha jätsin, siis ma soovitaks tal küll ravile minna. Ma ei saa aru, mis häda on inimestel nii hullult teise küljes kinni olla. Inimesed muutuvad tundmatuseni, lähevad lahku. Sitta juhtub, nagu öeldakse, ei ole midagi teha. Tasub eluga edasi minna, mitte ühe koha peale tammuma jääda ja teist süüdistada. Okei, keegi solvas sind ja tegi sulle haiget, aga mida sa arvad, kes sellest kaotab, kui sa kulutad aastakümneid oma elust kättemaksuplaanide haudumisele ja viha pidamisele.

Mul on ka minevikust üks härrasmees, kes 16aastase mineviku-Merje peale nii hirmsalt solvus, et juba üle kümne aasta aegajalt kuskilt välja ujub ja kukub mind kuskil netisügavustes sõimama. No siin on ilmselgelt juba vaja arsti sekkumist. Kui ta vähegi kirjutada oskaks, saaksin vist samasuguse raamatu. Oleks tegu Jake Gyllenhaaliga, oleks muidugi teine asi. 😀

pwN1FUK

image

Koolijuttu

Nüüd lõpuks on vist enam-vähem sotid selged, mis seis on.

Sügissemestril ma võtsin viis ainet.

Globaalne ajalugu – kohustuslik humanitaarteaduste instituudi õpilastele. Ühtlasi ka kõige raskem aine. Iga loengu kohta pidi tegema loengupäeviku, mingi miljon rühmatööd ja lõpuks eksam KÕIGE PEALE. Lisaks oli peaaegu kogu materjal inglise keeles ja noh, kuigi ma üsna hästi inglise keelt valdan, siis ma tundsin nagu õpiksin esperanto keeles. See oli niiii raskeeeeee.
Aga eksam läks üllatavalt hästi, 38 punkti viiekümnest. Olin siiralt üllatunud, sest ma olin juba veendunud, et siit head nahka ei tule. Oleks pidanud vist ajalugu hoopis õppima minema. 😀

Suured küsimused – ka kohustuslik humanitaarteaduste instituudi tudengitele. Kui on palju vaba aega, võib ju ajaviiteks kuulamas käia filosofeerimist teemadel, mis on õnn ja mis on ilu, aga üldiselt oli mõttetu kohal käia. Sai arvestuse kolme raamatu lugemise ja ühe rühmatöö eest.

Erialane inglise keel – 50% loengutest pidi kohal käima… ja ma käisingi kohal 50% loengutest. 😀 Valisin igaks juhuks I taseme, aga see oli suhteliselt lihtne, nii et pingutama ei pidanud. Järgmisel semestril võtan II taseme.

Keeleline toimetamine – Kui eksami läbi kukkusin, hakkasin küll kõigis oma valikutes kahtlema. Kamoon, sa õpid toimetajaks ja kukud toimetamise eksami läbi. Teise korraga õnnestus, aga ka napilt. Hea jobu ikka, uskumatu.
Tõlke toimetamise loengud olid megaägedad ja seal olid head tulemused.

Eesti kirjakeel – Häbi-häbi, aga kukkusin läbi. Ma ei teagi, kas ma saan eksamit korrata või mitte, õppejõud väitis, et tema ei tea. Uskumatu, et ma erialaainetes nii nõrk olen. Ma ei kujuta ettegi, mis saab edasi. Eesti keelt ei oska! Kuhu see kõlbab? 🙁

30 ainepunktist sain 24, asi seegi, saab tasuta edasi õppida. Nüüd ma ei saa aru, kas ma pean kevadsemestril võtma 36 EAP-d? Kas ma võin siis lisaks teha ära mingi aine järgmisest aastast? Kirjutasin nüüd kellelegi ja ootan vastust. Mitte kottigi ei saa endiselt sest koolist ja süsteemidest aru. Kurb on olla.

16142922_1113965072063558_3757638942498470041_n

image

1. semester

Mul oli plaanis 1. semestrist kirjutada.
Ma arvasin, et semestri lõpuks peaks hinded ÕIS-is ilusti kirjas olema ja asi selge, mitu ainepunkti käes on.

Noh, paraku see nii ei ole, kaks ainet on välja panemata. Mul pole õrna aimugi nüüd, kas ma sain eksami läbi ja kas selles teises aines on kõik tööd ikka õigesti tehtud. Öeldi, et kõik, kellel on tööd õigeaegselt esitatud, saavad läbi. Miks siis ei märgita ÕIS-is ära? Äkki on mõni kodune töö valesti tehtud ja ei saagi?

Ma ütlen ausalt, ma olen nii pettunud selles koolis. Näiteks kirjakeele õppejõud on lihtsalt üle mõistuse. Vaatas üle septembris tehtud tööd alles semestri lõpus. Märkis ära, et mul on kaks tööd mittearvestatud. No tore on, tahaks siis need ära parandada, kui on valesti tehtud.
Saatsin talle meili, ei vastanud. Ootasin natuke, saatsin teise meili, ka ei vastanud. Ja nii mingi kaks nädalat. Inimene lihtsalt ignoreerib ja ei vasta. Lõpuks tal vist viskasid mu igapäevased meilid üle, halastas mulle ja kulutas vastuse kirjutamiseks oma hinnalisest asjast pool minutit.
Jumal tänatud, ma arvasin juba, et ta on äkki elavate hulgast lahkunud.

Saatsin parandatud tööd ära, ei mingit tagasisidet jälle. Nüüd ma ei tea, kas ma sain üldse selle aine sooritatud, sest inimene lihtsalt ei vasta mu meilidele. Ma ei tea, mida teha. Pean talle ukse taha minema või?

Tahaks järgmise semestri õpingukava kokku panna, aga ma ei saa seda teha, sest ma ei tea, mitu EAP-d mul käes üldse on.

16195455_1112989312161134_1601898142267387669_n

image

Jäta joodik maha

Mäletate, ma rääkisin, kuidas me käisime Soomes vanaemaga ja saime tema ristitütrega kokku. Ütlesin ka, et selle tüdruku ema (minu ristiema) sai aasta tagasi autoõnnetuses surma.
Noh, mu ristiema oli alkohoolik ja see autoõnnetus oli rohkem nagu… tema enda süü.

Istusime siis restoranis ja rääkisime selle tüdruku emast. Minu vanaema hakkas lihtsalt heast peast rääkima, et tead, kui sa oleks äkki oma ema juurde elama jäänud, siis äkki ta oleks kaineks ja normaalseks saanud. (Ta läks juba alaealisena tädi juurde elama, sest ei suutnud enam emaga olla)
Ma olin nagu, tõsiselt?? Noor naine peab oma elu tahaplaanile asetama ja taidlema oma purjus emaga. Selle asemel, et õppida, tööd teha ja oma perekond luua? Milleks?

walter-white-jr-bulshit

 

 

 

 

 

Ma austan küll oma vanaema väga ja ta on kõige heasüdamlikum inimene, keda ma tunnen, aga tema elust ma olen õppinud, et joodik tuleb maha jätta.

Mihkel Raudki kirjutas oma uues raamatus, et olgu joodik su laps või abikaasa, joodik tuleb maha jätta. Piisab ühest rikutud elust, ei ole vaja lasta end põhja kaasa vedada. Punkt.

Ja oi kui palju joodikuid minu vanaema ei ole maha jätnud. Alustades tema vennast. Selle asemel, et lasta inimesel rahulikult end surnuks juua, tahtis vanaema oma venda aidata. Mu vanaonu oli küll tore, aga ta oli joodik. Ta oli haige. Ja teda ei saanud aidata.
Minu vanaema aga andis endast kõik, et teda august välja tõmmata. Ostis vennale korteri, et ta saaks oma elu üles ehitada ja ise elas selle arvelt oma vanemate juures. Tulemus? Ta vend jõi end sealsamas korteris surnuks.

Järgmine joodik oli minu ema, tema tütar. Muidugi ei jäta ema oma last hätta. Aga teate, mis? Võibolla peaks. Vanaema on terve oma elu tema pärast elamata jätnud. Kasvatanud üles neli minu ema last. Andnud mu emale korteri, maksab siiani tema arveid, viib kottidega süüa, sest “inimesel peab aitama august välja tulla.” Kui kaua? Kaua võib, ma küsin? Kaua sa kantseldad joodikut ja kasvatad tema lapsi, kuni tema joob ja süüdimatult sigib?
Tema vanuse tõttu loodetavasti enam lapsi ei saa, tuleb ainult Carmen üheskoos üles kasvatada ja siis on sellega lõpp. Loodetavasti mu vend ei sigi ja sama nõiaringi ei alusta.
Nüüd ema õnneks käib vähemalt tööl, aga alkohoolik on ta ikkagi. Ja mitte keegi ei saa teda aidata, kui ta ise ei taha.
Kui olin noorem, mu ema rääkis kogu aeg, et meie perel on needus. Nüüd ma saan aru, et see needus on inimene.

Järgmine on mu vend, kes ei ole küll joodik. Ma ei teagi, mis ta on. Joodik oleks asjale lihtsam selgitus. Tööl ta ei viitsi käia, käekotti temaga ühte tuppa jätta ei saa, valetab iga asja kohta. Vanaema tassib talle toidukotte, annab suitsuraha, andis korteri, kus tüüp lihtsalt lagastab ja naabritele närvidele käib oma läbude ja külalistega. Ja vanaema aina räägib, et inimese peab august välja aitama.
Ma küsin ta käest, et kaua võib? Sa ei ole kedagi aidanud, sa oled ainult enda elu ohverdanud joodikutega taidlemise peale.
Täiskasvanud mees peab ise oma elu elama. Üürigu korter ja mingu tööle. Milleks teda üleval pidama peaks? Aga tema kohtleb mu venda nagu invaliidi – ta ei saa ju hakkama, teda peab aitama, kuidas niimoodi inimest tänavale visata?
Ma ei tea, kuidas teised täiskasvanud inimesed saavad elatud ja tema ei saa?

Võibolla ma olen südametu, aga minu arvates joogu joodikud end üksinda surnuks, kui nad on nii otsustanud.

image

Soome

Vanaema tuli esmaspäeval jutuga, et ta plaanib minna Helsingisse paarile näitusele ja meie sugulasega kokku saada. Või noh, ta ei ole meie sugulane, vaid minu vanaema on tema ristiema ja tema ema oli minu ristiema. Ta ema sai autoõnnetuses aasta tagasi surma.

Mis mul ikka selle vastu olla saab, nii et seadsimegi sammud Soome!

IMG_5181

Ma polnud varem suurem asi Helsingi fänn, aga samas ma pole seal ka käinud… eesmärgiga lihtsalt sinna minna. Olen paar korda šoppamas käinud, kui Eestis veel H&M-i ei olnud ja lennujaama sõitnud… aga lihtsalt niisama mitte.

Esimese asjana läksime Modigliani näitusele, mis oli IMELINE! See on küll näitus, mis mulle terveks eluks meelde jääb. Ma olen nii tänulik oma vanaemale, et ta mind sinna kutsus.
Siiani tuleb pisar silma kõigist nendest tunnetest 😀

IMG_5220

Ma vaatasin enne ära Modigliani filmi ja lugesin tema tütre kirjutatud raamatut “Modigliani: man and myth”.

Parasjagu etendatakse Estonias balletti “Modigliani: neetud kunstnik”. Võite kolm korda arvata, kas ma jooksen sinna ja naudin iga sekundit sellest. 😀IMG_5217

Siis käisime söömas. Jeesus, kui kallid hinnad Helsingis on. Kuidagi õnne peale leidsime koha, kus lõunasöök oli enam-vähem mõistliku hinnaga. Kamppis mingi Tai söögikoht. Seal olid megahead toidud! Ma sõin mingit vürtsikat krõbedat pork bellyt ja see oli niiii hea.

IMG_5228Siis tahtis vanaema minna Yayoi Kusama näitusele. See polnud just mu lemmik. Mingi tädi, kes hallukates mumme ja kõrvitsaid maalib. 😀

IMG_5245

 

IMG_5279Ma pidasin enne väga veidraks oma vanaema kommet pidevalt kallites hotellides tsillimas käia, aga käisime Kämpis ja tegelt ta jutus on iva küll. Kui pole raha hotellis ööbida, siis kümme euri ikka on, et klaasike võtta, interjööri ja laitmatut teenindust nautida.

IMG_5300

image

Diivan

See rahata remondi tegemine teeb ikka leidlikuks. Mõelge, see diivan läks ainult 20 eurot maksma!
Tuleb ainult leida keegi, kellel tööl euroaluseid on ja keegi, kes hästi õmmelda oskab ja ongi diivan valmis. 😀

IMG_5164

image

Lauamängudest

Kunagi ma ei olnud eriline lauamängusõber. Peamiselt vist sellepärast, et mulle ei meeldi kaotada. 😀 Meie pere arusaam koos veedetud õhtust oli pigem koos mingit filmi vaadata.

Siis Carmen hakkas peale käima nagu uni, et tema tahab “Monopolys” mingi koer olla ja nii ta läks. Avastasime, et ülitore on koos laua taga istuda ja mängida. Saab palju rohkem suhelda ja kvaliteetsemalt aega veeta.

Aga veel on meil selline mäng nagu “Tik Tak Põmm, mis on selles mõttes lahe mäng, et keegi ei tunne end halvasti, kui kaotab, sest see ei sõltu otseselt sinu oskustest, vaid sellest, millal edasiantav pomm kellegi käes plahvatab.

Üks mu lemmikuid on kindlasti “Imago, mis sobib nii perega mängimiseks kui ka täiskasvanutega. Alati saab nalja.

Nüüd tellisin lauamängud.ee-st juurde veel “Colt Expressi”, mis sai 2015. aasta parima koguperemängu auhinna. Nüüd ootab “Colt Express” kapi peal, millal Carmen Egiptimaalt tagasi tuleb ja mul eksamid läbi saavad, et saaksime Metsikusse Läände rongiröövleid mängima minna.

Rääkige, mis teie lemmikud lauamängud on? Lauamängud.ee-s on küll selline valik, et silme ees läheb kirjuks. Teadsite näiteks, et “Game of Thronesil” on lauamäng?
Ainus mäng, mis mulle ei meeldi, on Reaalsuskontroll. Kui kõik teised on seal alati kõige ilusamad ja kõige meeldivamad ja kõige ilusamate pepudega, siis mina olen alati kõige karvasem, kõige labasem ja kõige ropum. 😀

img_5041

image