Arhiiv kuude lõikes: november 2016

Koostöödest

Kuna ma just tulin ühest poest, siis mõtlesin teile lähemalt rääkida, et kuidas see blogijatega koostöö toimib. Esiteks on muidugi meilivahetus, kus räägitakse tähtsa tegelinski või turundusinimesega tingimused selgeks ja siis kas saadetakse reklaamitav kaup pakiautomaadiga (mida ma alati eelistan.. allmainitud põhjustel) või peab ise poodi sammud seadma ja kokkulepitud toote ära tooma.

Siis lubabki turundusinimene või tegelinski poodi müüjatele teatada, et sa oled sellel või teisel päeval tulemas. Siis sa lähed sinna uhkelt sisse ja teatad, et sa oled see ja see ja sul on kokku lepitud sellise inimesega, et sa nüüd saad selle asja.
Üheksal juhul kümnest vaatavad müüjad sind, et kes kurat sa oled ja miks me peaks sulle tasuta kaupa andma. 😀
See on alati nii priceless reaktsioon, sest neile on kas unustatud teatada või on see lihtsalt kuskil kahe silma vahele jäänud ja siis tuleb mingi suvaline tont, kes ütleb, et andke mulle need asjad palun tasuta.
Vahest nad helistavad mõnele tähtsale tegelinskile üle, et küsida, kas see on ikka nii, aga enamasti nad lihtsalt annavad sulle selle asja.

big

Üks kord oli päris naljakas lugu. Ma rääkisin just ettevõtte omanikuga telefonis ära ja läksin kohe poodi. Omanik ütles, et tal on päris kiire ja öelgu ma lihtsalt müüjale, et mul on temaga räägitud.
Valisin siis aga kauba välja ja lähen kassa juurde. Ütlen tüdrukule: “Tere! Mul on *firma omanikuga* selline kokkulepe, et ma ei pea *nende asjade* eest tasuma.”
Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ütles: “Aa okei.”
😀
Ma küsisin, et kas ta üle kontrollida ei tahaks? Iga suvaline võib poodi sisse jalutada, öelda omaniku nime ja et ta võib nüüd tasuta asju võtta.
Ta mõtles korra: “Ahjaa, hea mõte.” 😀

image

a miks vihkad?

Ma pole eriti USA presidendivalimiste osas sõna võtnud, ka niisama vestlustes mitte, sest öeldakse ju, et kui midagi ei tea, hoia parem suu kinni, paistad targem.
Teate ju küll neid inimesi, kes vasakule-paremale oma arvamusi loobivad ja kui küsid, et miks sa nii arvad, siis ütlevad midagi sarnast: “Ma ei tea, kuulsin kuskilt, et ta pidi ilge tropp vend olema.”

Aga vahetult pärast valimisi käisin raamatupoes ühte kokaraamatut ostmas ja allahinnatud raamatute letis jäi silma “Tõde Trumpist”. See muidu maksab praegu mingi 25 euri, aga siis sai kümpaga. Kuna teema on aktuaalne, siis võiks ju lugeda.
Tagakaanel on kiitused ka kirjas, et tegu on põhjalikul uurimistööl põhineva teosega, mis räägib Trumpi lapsepõlvest, perekonnast, äritehingutest ja põigetest poliitikasse. Ja tõsi ta on, raamat on varustatud korralikult allikate ja viidetega, ükski infokild ei ole kuskilt õhust võetud.

Kuna me õpime parajasti koolis tõlke toimetamist, kus tuuakse palju tobedaid näiteid, kuidas inglise keelest on otse eesti keelde tõlgitud, siis selle raamatu peaks küll kohustuslikuks kirjanduseks määrama. Ma ei tea, kas tõlkimisega oli väga kiire, aga päris naljakas oli lugeda selliseid lauseid nagu: “Ma peksin temast sita välja.” 😀

14980730_1306237909428709_983684342126487353_n

Üldiselt polnud see kirjutatud just positiivsetes nootides, kuigi autor väitis, et ta on täiesti erapooletu. See meenutab mulle ühte ettekannet koolist, mis tehti tätoveeringute kohta. Ettekande koostajad kinnitasid tõsise näoga, et nad on täiesti erapooletud ja neil on ükskõik, kas kellelgi on tätoveering, AGA need, kes end tätoveerivad, neil on ikka peas midagi valesti. 😀

Mina tegin küll igatahes järelduse, et Trump ei ole sugugi mitte halb president. Ta ei ole üldse rumal mees. Ta on sihikindel, kaval ning oma ettevõtmistes väga edukas. Peale selle on ta ka võrratu isa. Samuti on minu arvates paljudes tema väljaütlemistes tegelikult tõetera sees. Näiteks immigratsiooniküsimustes. Okei, müür pole just parim lahendus :D, aga üldjoontes räägib ta lihtsalt ausalt oma arvamuse välja ja esindab läbilõiget USA rahvast, kes ta valisid.
Ja ta osutuks valituks, kuigi tundub, et keegi teda eriti ei salli!

c0gavsx

 

image

MOSSA

Räägitakse ju, et inimese organismile kõige kasulikumad asjad leiab ikka tema enda kodukohast. Kuigi maailma uksed on kõigile valla, tasuks siiski eelistada kodumaist kaupa. Aga miks mitte ka piiluda Läti naabrite kauba poole? Nad on ju samasugused inimesed nagu meiegi (kui paar ülearust varvast välja arvata).

Mina sain au proovida Läti ettevõtte MADARA Cosmeticsi poolt loodud MOSSA tooteid, mis ühele põhjamaa naisele sobivad kui valatult, sisaldades marjade energiat.

Mina katsetasin MOSSA astelpaju ja vaarika sügavniisutavat päevakreemi. Lõhnab see mõnusalt hapukalt ja erinevalt enamikest sügavniisutavatest kreemidest on hästi-hästi kerge tekstuuriga ja kergesti imenduv, üldse mitte rasvane.

Ning AHA-koorijat, millel ilutsev kiri “age excellence” küll mind pisut kulmu kortsutama pani, aga mulle kinnitati, et see sobib ka nooremale inimesele väga hästi. Ja eks pean tõdema, et olekski aeg natuke küpsemale nahale tooteid kasutama hakata. Noh, niimoodi ennetavalt 😀 Kuigi väike korts siin-seal annab juba endast märku.
Ent peab tõdema, et tegu on tõesti mõnusa koorijaga. Musta leedrit sisaldav mask koorib õrnalt ja sobib eelkõige neile, kes ei armasta teralisi koorijaid ja nahk jääb pärast õige mõnus ja pehme.

img_4252


 

image

Nina telefonis istumine: kas tingimata halb asi?

Me inglise keele loengus arutasime hiljuti selle üle, kas arvuti ees istumine tähendab mandumist ja kas netis passimine tähendab seda, et inimesed enam üldse ei loe.

Mina näiteks ei ole sellega üldse nõus. Internet on ilmselt inimkonna parim leiutis. Kujutate ette, teil on taskus pisike telefon, mis annab teile vajadusel vastuse ükskõik millisele küsimusele. Ka kõige pisemale. Seisad nõutult kaubamajas ega tea, millist pastat õhtul teha – aga palun, googelda.
Ei tea, kuidas kuskile minna – aga palun, võta maps lahti. See vastab igale su küsimusele, mis sul olla võib. Ja väidetakse, et nina telefonis passimine tähendab, et inimene on rumal!
Kuidas kassid näevad maailma, kus asub Nicaragua, mis on “conto a metà“, mis aastal sündis Tammsaare – kõik vastused on ühe kliki kaugusel. 😀

Isegi Facebookis passimine on ju tegelikult ääretult arendav. Ma ei tea muidugi, kuidas teiega on, aga mina saan oma Facebooki feedist teada pea kõik päevakajalised teemad. Muidugi jah, on ka inimesi, kes 24/7 internetis passides ei tea isegi, kes on Eesti peaminister.
Inimesed vahetavad pidevalt Facebookis infot, arvamusi, seisukohti, artikleid, pilte, sündmusi.
Isegi naljakate piltide vaatamine 9gagis avardab ju tegelikult tohutult silmaringi. Seal on toredaid fakte (mis muidugi ei ole alati tõepärased:D) ja inimesi üle terve maailma.

internet

image

Kingime lastele reisi Lapimaale!

Ruutlind Ruudi Lastefond tuli mõttele korraldada vahva reis Lapimaale lastele, kellel neist mitteolenevatel põhjustel puuduvad elus positiivsed väljundid. Detsembris plaanivad nad viia jõuluvanale külla kolm last Puuetega Laste Tugikodust Päikesekiir. Selleks on vaja aga kokku 2300 eurot, millest on koos juba 1516 eurot.

Mul hakkas kohe esimese asjana kahju, et jõuluvanale külla saavad sõita ainult kolm last. Aga mida rohkem annetajaid on, seda suurema kambaga saavad väiksed jõnglased sõita jõulurõõmu saama.

Kui sa tahad anda oma panuse, siis saad selle projekti tarbeks teha annetuse Hooandjas sellel lingil: http://www.hooandja.ee/projekt/erivajadustega-laste-elamusreis-lapimaale

Cute little girl and Santa Claus opening a magic gift box.

Cute little girl and Santa Claus opening a magic gift box.


image

Jõulukingiidee mehele – raseerija.ee

Viimasel ajal jutustatakse nii palju jõuludest ja kinkidest, et ma hakkasin ise ka juba vaikselt vaatama, mida kellelegi kinkida.
Meestele on kindlapeale minek kinkida habemeajamistarbeid, sest meestel… kipuvad olema habemed. 😀

Mu pere kõige fancymaid asju armastavale mehele valisin niii kauni asja, et pidin kohe lausa teile ka üles pildistama. Kui ma selle pakiautomaadist kätte sain, siis mul hakkas kole kahju, et mul endal habet ei ole!

img_4212

Minu valitud raseerija komplekt sisaldab saarepuust ja kroomitud metallist käepidemega raseerijat ja mägrakarvadest pintslit. Kõlab uhkelt, eks? Lähemalt saad komplekti näha siit lehelt: http://www.raseerija.ee/
Need karvad on imepehmed ja puidust käepide jätab kohe eriti luksusliku mulje. Mina olen igatahes selle üle vist isegi rohkem elevil kui kingisaaja olema saab. 😀

img_4213

image

Nädalavahetuse toimetused

Oehhhhh nii pikk ja väsitav nädalavahetus suvilas on seljataga!
Ma arvasin, et seal on ropult külm talvel, aga tegelt hoiab maja ülihästi soojust. Hommikulgi oli 20 kraadi toas.
Ema eksmees rääkis, et seal oli alati hommikuti talvel külm nagu hundilaudas (nad elasid seal ühe talve). Mulle tundub, et ta lihtsalt ei tundnud seda maja ja ei osanud seda kütta.
Call me crazy, aga minu arvates elab majas hing. Kui sina hoiad maja hästi, siis hoiab ka maja sind.
Näiteks kui me suure müriseva lihvija sisse lülitasime, lõi kohe korgid välja. Ma siis silitasin seina ja ütlesin, et ära nüüd ehmata niimoodi, me teeme su põrandad ilusaks. Ja enam korke välja ei löönud. 😀

Seekord oli plaanis põrandad ära lihvida. Mäletasin kuskilt, et lasta lihvida ja õlitada on kole kallis, aga samas saab lihvija laenutada ja ise teha (ainult 24 euri + paberid maksis lihvija terveks nädalavahetuseks)
See muidugi ei olnud just kõige mugavam tegevus, ma sain endale lihvijaga muhu pähe. Nii kõvasti sain vastu pead, et korra läks silme ees mustakski, kui üritasime seda teisele korrusele vinnata.
Aga lihvitud sai!
Elutoas peab küll käsilihvijaga veel mõned kohad üle tegema, sest need lauad ei olnud eriti tasased, aga üldiselt võrreldes sellega, mis oli, on ikka ülihea tulemus.

img_4194

Hakkasin vaikselt kööki ka värvima. Ostsin omast arust helehalli värvi, aga välja tuli ikka täpselt sama, mis elutoaski üks sein 😀 Olen kahetisel seisukohal, kas tasuks ikkagi heledama värvi soetada või saab selle kuidagi toimima, ei raatsi eriti minema visata ja uue värvi peale raha kulutada. Heleda mööbliga oleks see tegelikult isegi päris kena. Või ma ei tea ka. Mis te arvate?

img_4180

Ja elutoas said valmis diivani seljatoed. Ma polnud alguses selle riide suhtes täitsa kindel, aga praegu olen täiegaaa rahul.

img_4192

image

Ärahellitatud jõmpsikas

Ma ei tea, kuidas seda kirjutadagi, ilma et jätta muljet: “Ouuuu, vaadake mu uusi asju, ma olen nii lahe!”
Aga mulle on sadanud pähe õnn nimega: “Lõhu oma vanad asjad ära ja uued tulevad sulle niisama kätte.”

Nimelt läks mul sel nädalal katki sülearvuti. Seda oli juba ammu oodata, sest ega see hästi töödanud, aga samas ei mahtunud ka eelarvesse uue ostmine, kui vana ju ikkagi töötab.
Igatahes ühel kaunil päeval andis see otsad.

Ma kurvalt rääkisin isale nagu muuseas, et mul läks arvuti katki ja ma nüüd vaatan, et ehk saan endale mõne korralikuma, mis kauem vastu peab, järelmaksuga osta.
Asi päädis sellega, et mu isa helistas mulle lambist, et kuule, tule Ülemiste keskusesse ja lahkusin ma sealt, näpus uhiuus MacBook Air. 😀

Kuigi see on ikka roppkallis, ütlen ma praegu ausalt, et see on igati oma raha väärt. Kui ma ei viitsinud vana arvutit üldse loengutesse kaasa vedada, see raske arvutikott ja igavene laadimisnurga otsimine, siis nüüd mahub mu Mac mulle vabalt käekotti, võtab sama palju ruumi kui tavaline mapp ja aku peab vastu terve päeva. (Ma ei tea veel, kui kaua. Panin kell 9 hommikul sisse ja õhtuks kella üheksaks oli 60% akut alles)

Täna juhtus aga selline lugu, et mul läks varahommikuse inglise keele loengu ajal saabas katki. Mul olid sellised soojad kõrge säärega talvesaapad. Eile juba vaatasin, et lukk ei lähe lõpuni millegipärast kinni ja kui täna hommikul loengus tõmbasin, tuli lukk täiesti lahti ja kinni seda enam ei saanud.
Nojah, lonkisin TLÜ juurest katkise saapaga häbenedes mingisse kingapoodi (seal kõrval on mingi Italyana shoes vms, kust odavalt saab), aga seal ei olnud tuhkagi saada. Mingid 30eurised saapad olid, aga ma arvasin, et sama raha eest saaks korralikumadki.

Kuna ma pidin vanaemaga nagunii kokku saama, läksin tema juurde. Panin oma saapa kuidagi kinni patsikummiga. Vanaema küsis kohe, et mis mul nüüd juhtus. Ma siis tõdesin, et läks saabas lahti ja ma lähen vaatan kuskilt soodsalt mõned uued saapad.
Tema kohe ütles, et kuule, ma kingin sulle jõuludeks saapad. Mu õde nimelt töötab Sportlandis ja sealt saab päris hää hinnaga, kui töötaja allahindust arvestada.

Nüüd ma ei teagi, mis järgmiseks lõhkuda. Lõhkusin oma vana juustu Asuse ära, sain asemele MacBook Airi, lõhkusin oma vanad juustud saapad ära, sain asemele Timberlandid. Mida ma järgmisena lõhun? 😀
Mõtlesin praeguse seisuga, et võiks oma korteri põlema panna, äkki saan maja asemele

15101948_1315127101873123_77244400_o

image

Miks ma kiizu olen

Mõtlesin hommikul, et olen täiega huumorivend ja teen nalja täiskohaga emmede üle. Vahetasin oma nime ära ja nägin tükk aega vaeva, et tagumise kaameraga endast üks normaalne pardisuuga selfie teha telefoniga (mul on esikaamera ära kriimustatud).

Itsitasin siis vaikselt pihku, kuni sain aru, et Facebookis saab nime vahetada maksimaalselt iga 60 päeva tagant. Nüüd ma pean 60 päeva olema KiiZu. 😀

Nagu see lugu, mis mulle lapsepõlves räägiti. Poisist, kes tegi kogu aeg rumalaid nägusid ja siis ta nägu jäigi selliseks.

Loll pea on ikka ihu nuhtlus. Oleks võinud õppida või tööd teha, mitte rumalustega tegeleda. 😀

img_4131

 

image

Isadepäev restoranis Lucca

Isadepäev on vist minu isa jaoks kõige tähtsam päev aastas. 😀 Ei ole eriline saladus, et me hakkasime lähemalt suhtlema alles mõned aastad tagasi, aga seda enam üritab ta olla minule hea isa ja mina temale vastutasuks hea tütar.
Seetõttu on ka isadepäev meile üks tähtis päev ja me teeme kahekesi koos midagi toredat.

Ma sõidan pidevalt mööda Tabasalust, sest sealt mööda viib mu tee suvilasse ja olen tihti vaadanud, et see Lucca tundub õige äge koht, aga ei ole seni veel jõudnud sisse astuda. Ütlen ausalt, sest see tundub logistiliselt halvas kohas. Autoga ei tahaks eriti minna, sest seal pakutakse nii suurt veinivalikut ja tahaks seda proovida ja taksoga ma pole väga palju linnast välja sõitnud.

Aga see on küll üks suur eksiarvamus, sest sinna me otsustasime lõpuks minna ja kristiine linnaosast me sõitsime sinna taksoga alla 15 minuti ja arve oli ka alla seitsme euro. Põhimõtteliselt sama, mis sõita mõnda kesklinna restorani.

Pean tunnistama, et natuke ma pettusin küll, sest mul oli juba nädal tagasi välja valitud menüüst grillitud kaheksajalg rohelise herne risottoga ja selle nimel ma ainult elasin :D, aga isadepäeva puhul oli tehtud eraldi menüü, mis sisaldas rohkem… “isatoite” 😀
Minu isa vähemalt eelistab iga kell kaheksajalale ühte korralikult küpsetatud liha!

Nii me siis tellisime mõlemad metssiga röstitud porgandite, vaarika ja musta pipra kastmega.

img_4077

Kõrvale palusin teenindajal soovitada mõnd sobivat punast veini. Ma tõeliselt hindan seda kui teenindaja oskab soovitada midagi, mis toidu maitse esile toob ja saavutab täiusliku terviku.
Tema soovitas suurepärast Languedoc-Rousillonist pärit täidlast Syrah’i.

Ma olen kunagi kuu aega Languedoc-Ruissilonis, Prantsusmaal, veetnud ja ma pole eriti selle piirkonna veine Eestis näinud, ehkki minu arvates on see parim piirkond üldse!

Mu isa kinnitas, et metssiga oli suurepäraselt valmistatud ja minu jaoks oli see vaarikas “kirsiks tordil” 🙂

Magustoiduks tellisime sooja šokolaadi fondanti jäätisega ja see oli kibeda kohvi kõrvale ideaalne.

img_4078

Pärast sööki toodi veel üllatuseks lauda jääkülm limoncello. Sellised väiksed asjad tekitavad minu jaoks tõeliselt sooja tunde. Ma olen palju reisil käinud just Vahemere ääres ja seal on ikka kombeks lõpetuseks tuua lauale üks väike naps maja poolt. See on kena traditsioon!

Ehkki ma olen endiselt pettunud kaheksajala puudumise üle, mis muidugi garanteerib selle, et ma järgmine kord just seda sinna sööma lähen :D, soovitan teile täiega Luccat, kui teile meeldib itaalia-stiilis sumisev restoran, kus pakutakse suurepärast veinivalikut. Kes lastega on, siis ma silmanurgast nägin, et seal on üüratu lastetuba, kus oma elu õied saab mängima saata ja ise rahus õhtusööki nautida. 🙂

lucca

image