Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2016

Zombied tulevad!

Meil tuli Tuvilas hiljuti jutuks, et juhuks kui tuleb sõda või üleüldse olukord, kus ei pääse näiteks kodunt välja, siis kauaks on kellegi peres varusid – vett, süüa jne.
Mina pidin tunnistama, et ma peaksin vastu umbes… õhtul kella kuueni. 😀

Tõtt-öelda ma isegi vaatasin kord Rimis mingit kümnekilost makaronipakki ja mõtlesin, et see kuluks küll ära kui zombied ründavad, aga siis jätsin selle mõtte sinnapaika – kuhu ma üldse peaks mingi hiiglasliku makaronikoti panema. Ma söön makarone keskmiselt sagedusega kord kolme kuu jooksul, nii et ma sööks seda pakki mingi kümme aastat.

Olukorras, kus näiteks elekter ja küte peaks ära minema, on linna jääda vist üldse mõttetu. Ma külmuks talvel siin vist esimese kahe päevaga surnuks, kuigi tuleb tunnistada, et süüa võibolla jätkuks kokkuhoidlikult tarbides pisut vähem kui nädalaks.
Ma nimelt ostan korraga ainult mõneks päevaks ja reeglina kappidesse väga ei kogu ka asju. Ja ega lasanjeplaatide või riisiga näiteks suurt midagi teha olekski, kui pole elektrit ega vett.

Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kui selline olukord peaks tekkima, oleks vist mõistlik suvilasse sõita. Seal on näiteks kaev, nii et vesi, mis on kõige tähtsam, oleks alati olemas. Samuti on seal puupliit, kus peal saab süüa teha, kui elektrit ei ole. Ja kütta ka muidugi.
Jama lugu on see, et küttepuid ei ole eriti, aga mets on ümber.

Mida rohkem ma hakkasin selle peale mõtlema, seda enam ma kartma hakkasin ja koostama nimekirju, milliseid konserve oleks mõistlik koguda. Palusin endale isegi hunniku kartulit saata, et seda keldris hoida igaks juhuks.

Samas ma pean tunnistama, et mu survival skillid on ümmargune null. Kas kuskil on mingit doomsday preppersite laagrit, kus õpetatakse tuld tegema ja nii edasi? Nagu skaudilaagrit täiskasvanutele või midagi 😀

end

image

Mychef

Ma olen eriti nädalavahetuseti selline laisk lohe, kes ei viitsi mitte süüa teha ja näljast värisevate kätega esitab netis tellimuse, et kuller ometi midagi süüa tooks.

Mina kipun süüa tellima tavaliselt Sushi Plazast, mille jumala enda kätega valmistatud kanatempurad ukse taha toob näiteks MYCHEF.

Seekord oli meil Carmeniga väike tüdrukuteõhtu ja tellisime kana- ja hiidkrevetitempurad ja et asi liiga riisiseks ei läheks, siis prooviks ühe grillitud tuunikalaga salati. Ma olen muidu täiega kanatempurausku, aga proovisin ükspäev vegan tempurasid ja need olid ausõna veel paremad – tofu, india pähkli kastme, spinati, porrulaugu ja teriyaki kastmega. Mmmmm!

Naljakas oli veel, et kui kuller ukse taha ilmus, siis ta tundus täiega tuttav. See oli see Ameerika Gerli, kes blogi peab! Või siis see ei olnud Gerli ja vaene kuller lihtsalt viisakusest noogutas, kui ma teda Gerliks nimetasin.

Rääkige, tihti te koju süüa tellite ja kust restoranist?

sushi

image

Aga ma olen eestlane, mulle meeldibki vingudaaaa

Ma olen vist enne kuskil keldris elanud ja pole mina varem märganud, et pärast kella keeramist kõik suremas on, magada ei saa ja kõik lapsed röögivad hüsteeriliselt juba kella kahest öösel.

Ma saan aru kui aega oleks mingi kaks aastat tagasi keeratud, siis võiks natuke isegi muret tunda, aga see on ÜKS tund. Sa tunned selle mõju reaalselt mingi üks päev, mitte rohkem. Ma ei märkakski seda, sest telefonis ja arvutis muutub aeg automaatselt, ainult et seinakella peab keerama.
Praegu tikub uni natuke peale, kuigi kell pole veel 11 ja hommikul ei pea peaga pimedas põõsasse kõndima (mul juhtus nii kui marsa pealt suvilasse õhtul kõndisin – seal pole tänavavalgustust ja ma ei näinud midagi, nii et kõndisin peaga tee pealt välja põõsasse :D)

Keegi ütles päris hästi, et kas need suured vingujad üldse Rootsis suudavad käia? Rootsis on kell tund aega vähem kui meil.

kell

image

Mitu lugu on raadios?

Ma pole kunagi eriline raadiokuulaja olnud, vähemalt kodus ei ole küll eriti kuulanud. Eks autos mängib ka, aga autos tavaliselt terve päeva nagunii ei sõida, nii et ei pane tähele, mitu lugu täpselt raadiost lastakse.
Lae värvimisel panin siis raadio mängima. Ma täpselt ei tea, mis kanal see oli, aga see mängis seal kõige normaalsemalt, ei kippunud sahisema.

Alguses kuulasin, et oh, päris head uued lood kõik. Teisel päeval ma panin tähele, et mul on raadiost tulevad lood juba peas. Kolmandal päeval sain aru, et seal vist konkreetselt mängitaksegi ainult mingi kolme lugu. 😀

1. Päris tore lugu on, isegi nats meeldib veel. Mul tekkisid ainult mõned küsimused – kuidas saab inimene hammustada tätoveeringut oma õla peal ja miks ta ostab endale Roveri, kui tal pole isegi madratsiraha ja ta peab oma korterikaaslaselt madratsi rottima. Ja kes Roveri roolis on? Ja kas madrats on Roveris?

2. See mulle esimesed nelisada korda eriti ei meeldinud, aga nüüd paneb isegi jala tatsuma 😀 Suht hariv ka, sest ma ei teadnud varem sellist sõna nagu “heathens”, aga nüüd tean.

3. Huvitav, mida see tähepoiss tegi kogu selle ajaga, mis tal jäi üle, kui ta “weekendi” “weekndiks” lühendas.
Ja ta naine peaks turvakodusse minema, kui tüüp laseb tal elevandiluud oma näoga puhastada. See ei ole terve suhe, okei?


image

Vaheaja toimetused

Tegelt on ülikoolis vist hoopis uhke nimega “vahenädal”, mitte vaheaeg. Nii on vähemalt kirjas. Aga noh, minu jaoks on endiselt “õpetaja” ja “tund” ka, nii et savi.

Mis mul ikka teha on kui suvilas istuda ja vaikselt nokitseda lootuses, et see kõik kord valmis saab. Carmeni tuba hakkab juba vaikselt ilmet võtma. Öökapi võõpas Carmen ise Annie Sloaniga üle (oh jumal, palju ma Vintage Chick’i raha olen jätnud…)
Poster on nagu ikka Kukupesast.

suv4

Tellisin eBayst veel sellised mummukleepsud, ainult mingi eur ja minu arvates täiega armas!

suv1

Ma elutoa lae suhtes olin pikalt kahtleval seisukohal, et mida tollega peale hakata, aga siis mõtlesin, et proovin. Värvisin aga valgeks ja talad mustaks. Jälle pean Annie Sloani kiitma, mingit ettevalmistust ei ole vaja. Ja see must toon Graphite on imeiluuuuus mattmust! Ainult määrib jubedalt, nii et peab ettevaatlikult värvima. Mul lendas seda veel näkku ka ja tekkis allergia. Kui ma värvin, on mul alati nägu värvine. 😀

suv3

Siis koristasin veel garaaži ja leidsin mingi vana redeli, millest vannituppa rätikuhoidja sai.

suv2

image

Üleminek talvevärvidele

Ärge saage valesti aru, ma pole mingi sisustuskunn, ma ei tea neist trendidest tuhkagi. Ma igal nädalavahetusel istun suvilas põrandal maas elutoas ja mõtlen, et ma olen teinud vea. SUURE vea. Mitte miski ei sobi kokku.

Täna sattusin niisama juhuslikult Grossi üle pika aja ja uudistasin riiulite vahel. Seal on vahest igast lahedaid asju üliheade hindadega. Ja nii ma siis lahkusin sealt terve kotitäiega, kuigi tegelikult polnud plaaniski midagi osta. 😀

Mulle meeldib suvel hullult roheline värv, aga kui ilmad jahedaks lähevad, läheb kogu roheline kraam kindlalt kappi peitu ja asemele tuleb hall ja hõbedane.

Leidsin Grossist täiega ägedad hõbedased lauakatted. Ma käisin eelmisel aastal Viimsist ostmas Shishi laost igast hõbedasi jõuluasju (soovitan teil ka üle kaeda, Shishi on muidu roppkallis, aga nad müüvad oma laos, Rohuneeme tee 1/17, möödunud hooaegade kaupa väga-väga soodsalt. Nii et hõbedased lauakatted peaks mu kuusega imeliselt sobima!

talv1

Lillepotid tuleb ka välja vahetada, nii et minuga tuli kaasa üks hall isend. Sädelev Svetlana padi oli mul varem sahtlis ootamas, hirvega padjake jälle Grossist ja viie eurist tähekest ei tihanud ka riiulile jätta. 🙂

talv2

image

Koolijutud

Mina arvasin, et grupitööd on suurepärane võimalus leida toredaid sõpru ja arutada tähtsaid teemasid. Noh, ütleme nii, et ma eksisin. Rängalt.

Meil oli vaja teha rühmatöö nelja teema kohta, grupis viis inimest, kokku 800 sõna. Ehk siis 200 sõna iga teema kohta. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasime, et igaüks teeb ühe teema – kaks tükki siis jagavad ära ühe keerulisema teema.

Tähtaeg lähenes mühinal. Päev enne tähtpäeva oli töö tehtud kahel inimesel, minul ja veel ühel tsikil. Tuletasin siis meelde, et teised võiks ka töö üles panna ja las mina vaatan viimasena üle, sest meil on grupis suuremalt osalt venelased ja nende õigekeelt on vaja natuke parandada.

Tähtaja päeval (tähtaeg kell 23.59) kell neli hakkasin juba muretsema, et kas teised ei kavatsegi oma tööd üles panna. Vastati, et kohe hakkavad tegema.
Ma eeldasin, et täiskasvanud inimesed saavad aru, et kui igaühele on antud 200 sõna, siis täpselt nii ongi. Rohkem sõnu ei mahu ja pead lihtsalt õppima oma jutu pointi lühidalt edasi andma, mitte kirjutama romaani.

Kell 23 mul juba närvirakud hakkasid üles ütlema. Käratasin, et kus kurat on teiste rühmatöö osa? Kuidagi häda pärast saime siis kogu töö kokku ja saate aru, üks oli kirjutanud lihtsalt üle 500 sõna, teine üle 400 (MILLEST SA FAKING ARU EI SAA, et piir on 200??!!!!!!!!!!!!!!!!!!!).


Tähtajani oli pool tundi. Ehk siis oli vaja teksti selle võrra kokku võtta.
Ma hakkasin siis vägivaldselt seal teiste teksti hakkima ja nad kraaksuvad, et ärge parandage meie teksti. Mingi kuradi 10 minutit on aega ja töös on mingi 400 üleliigset sõna ja nad ei taha aru saada, et üle 800 sõna sisestada ei ole võimalik.

Me saime töö üles põhimõtteliselt 3 minutit enne tähtaega.

Kas inimesed tõesti ei saa aru, et võiks päev varem valmis teha ja näiteks mina ei viitsi eriti reede keskööl arvutis istuda ja kellegi tööd parandada, sest ta ei tundu aru saavat, mida tähendab 200 sõna? Mis siis kui mul oleks elu (ei ole:D) ja ma oleks olnud hoopis kuskil väljas ja siis nad oleks üritanud toppida oma hiigelsuurt tööd sinna kell 23.56 ja aru saanud võibolla lõpuks, et sinna lihtsalt ei mahu nii suur töö (mida on faking miljon korda rõhutatud)??

Ma ei suuda lihtsalt. Ma ei suuda mõelda järgmisele grupitööle. Ma tean, et selle point ongi see, et kui keegi jätab oma osa tegemata, kukub terve grupp läbi ja pead õppima ise vastutama kõige eest, aga ma lihtsalt… ei suuda. 😀

grupp

image

Bassein (vett ei ole)

Oi, kuis mulle meeldib käia teatris! Seekord külastasin ma esimest korda sellist tillukest Kalamaja teatrit nagu Teoteater. Seal mängiti parajasti lavastust “Bassein (vett ei ole)”, mis räägib loo inimlikust kadedusest. On kamp hipilikke kunstnike, kellest vaid üks sai väga-väga edukaks, teised üldse mitte ning kutsus neid sõpru endale külla tähistama uue basseini saamist.
Lavastus nagu… tungis inimese kõige sügavamatesse hingesoppidesse, kus sa teed küll hea näo ja väliselt on sul hea meel, kui sõbral hästi läheb, aga samas oled ikka veits kade ka. Mõtled, et miks sina ei ole nii hea. Miks sinul ei ole basseini ja temal on.
Ja kui su sõbraga läheb seejärel midagi nihu, siis kas sa tõeliselt tunned talle seejuures kaasa või salamisi kuskil sügaval-sügaval-sügaval siiski mitte.
Ehk siis asjad, mille puhul enamik meist ütleks, et “mina küll nii ei tunneks ega teeks!”

Teater ise mulle täiega meeldis. Selline mõnus ja tilluke. Puhvetist sai osta istmele kaasa klaasikese veini, teed, kohvi või konjakit, mis tekitas kuidagi hubase ja koduse tunde. Noh, tavaliselt pead ikka istuma teatris pulksirgelt ja viisakalt käituma. 😀
Rekvisiite ka eriti ei olnud, aga see oli just täiega lahe, sest näitlejatöö oli ikka viimase peal – haarata vaatajad endasse ja edasi anda lugu edasi vaid näitlejate abil.

Minule kokkuvõttes meeldis täiega. Ei olnud liiga pikaks venitatud, selline easy watching, aga samas on asjal sügavam uba sees.
Nii et kaege üle, seal on õpilasele pilet ainult 7 juurot.

  • bassein


image

Aheldage oma vanaemad keldritesse!

Kui veel rahast rääkida, siis minu arvates on eestlased end üldse segi hindade panemisega. Näiteks ma olen Facebookis mingis käsitöögrupis. Jumal teab, miks, sest mul on selles vallas null oskusi, aga olen. Eile ma igavusest tsekkisin, et mis seal head toimub ja mingi tsikk tahtis kedagi, kes kooks talle villased sokid.
Ja seal all olid pakkumised.

Hinnad mingi 35-50 euri. Isegi mingid 85eurised kootud põlvikud olid (okei, need olid päris ilusad, aga kamoon simmo)
Kui küsija imestas, et enamasti küsitakse ju mingi 10-15 eurot, siis öeldi vastu, et KÄSITÖÖNA valminud sokid maksavad ikka rohkem.
Ma pole küll sokkide kudumisega väga kokku puutunud, aga mu vanatädi kudus ikka vanasti sokke – mingi sada miljonit paari meile ja müüs vist ka kuskil 100 krooniga kuskil, aga oleks ma teadnud, et see sokiäri selline kullaauk on, oleks ma ta kohe keldrisse aheldanud. Mõelge ise, talle annan kümpa, 40 euri per paar võtan vahelt. Elu nagu lill!

raha

 

image