Arhiiv kuude lõikes: september 2016

Freudiga voodis

Teate neid raamatuklubisid Ameerika filmides, kus igavlevad koduperenaised saavad kokku, joovad Chardonnay’d, räägivad natuke loetud raamatust ja siis kiruvad taga seda naabrinaist, kes parajasti tulla ei saanud?
Ega elu ei ole Ameerika film, eks ole. Aga parim, mida ma pakkuda saan, on Varraku Facebooki kirjandusklubi, kus iga kuu saab arutada mõne raamatu üle. Seekord toimub arutelu David Messeri (mis on Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni pseudononüüm) raamatu “Sigmund” üle. Kusjuures autor on isiklikult tol arutelul kohal ja vastab kõigile küsimustele, mis kellelgi tekkida võisid.
Arutelu toimub 16. oktoobril ja leida võib selle siit: https://www.facebook.com/events/1776965912525121/

Mina igatahes just panin va Sigmundi maha ja mu muljed võib kokku võtta lühidalt umbes nii: “He-he-he-hee!”
Kui te arvate, et raamat räägib Sigmund Freudi elust, siis te eksite. Tegu on täieliku väljamõeldisega (või noh, mitte täieliku, eks mõni asi ole sulatõsi ka). Nimelt Freud suri väidetavalt 13 päeva enne oma aega ja ärkas üles tänapäevas, et need päevad tasa teha! Kui ma alguses mõtlesin, et nii ei saa küll rallit sõita, siis tegelikult oli tegu hullult huvitava ja tõeliselt originaalse looga, mis on pöööööraselt lõbus.

Siin räägib autor ise oma raamatust Terevisioonis. Mu meelest on ta välimus nii üllatav. Kui teda psühhiaatriamet ära peaks tüütama, võiks ta ju vabalt Hollywoodi Jason Stathami dublandiks minna.
http://etv.err.ee/v/7600184e-63c3-4ea6-bd56-29b85d0d6c7f

sigmund

image

Suvila update

Mis tsurkasse puutub, siis ta on kuidagi kahtlaselt kadunud nagu tina tuhka. Alguses ikka käis iga nädala keskel, kogu aeg kadusid mingid asjad. Ühel nädalal kõik pikendusjuhtmed, teisel raadio, kolmandal grill, neljandal muruniiduk. Need olid muidugi suuremalt osalt tema asjad, aga ütlesin ikka vanaemale, et nii on nagu kuidagi tobe – las tuleb ja võtab oma asjad korraga ära. Vanaema hakkas soiguma, et tema ei taha ebamugavaid vestlusi pidada.
Nojah, vahetasin siis luku ära – las siis helistab kui midagi vaja on, mida ta käib hiilimas ja ühekaupa asju võtmas.
Pärast seda ei ole temast enam midagi kuulnud, kuigi majas on tema külmkapp. Ütlesin vanaemale, et ostame selle 50 euri eest ära, rohkem see väärt ei ole, siis jääb mõlemal poolel vedamise vaev ära, ei pea meie uut ostma ja ei pea tema kaubikut rentima. Aga noh, vanaema ei taha ju “ebameeldivaid vestlusi” pidada. 😀
Oleks võinud ta logu muruniiduki ka ära osta, tal pole sellega nagunii midagi Õismäe korteris teha, aga mul suva, isa lubas mulle kevadel uhiuue muruniiduki kinkida.

Praegu on kõik täiega pooleli. Mu vanaemal oli mu osas õigus, ma ei oska vaikselt kuskilt nurgast kõpitsemist alustada, ma pean ikka kõik maha lammutama ja siis vaatan edasi.

Kõige pakilisem oli köögipõrand, sest seal olid talad läbi ja põrand vajus täiega ühes seinaga. See oli keerulisem ja aeganõudvam projekt kui ma arvasin, aga nüüd on asjad sealmaal, et saab juba lauad peale lüüa ja ongi põrand valmis. Siis saab seinad ära värvida ja kuskilt peaks muretsema mingid soodsad köögikapid (teab keegi, kust hea hinnaga saab?)
Ma olen seni mõelnud, et ainult alumised kapid ja üles paneks hoopis riiulid, sest nii tundub odavam.

suvila1

Praegu on söögivalmistamine koondunud väiksesse nurgakesse ahju peale ja nõusid peab vannitoas dušinurgas küürutades pesema.

suvila2

Elutoas ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin välja, et trepp on ikka täiega vales kohas. Egas midagi kui mõõtsin kümme korda ja tegin teise kohta trepiaugu. See on ideaalne lahendus, sest siis saab üleval olema kaks eraldi tuba ja väike garderoobiruum trepi ees, mitte üks pikk läbikäidav tuba. Aga teise korrusega läheb veel kõvasti aega. Vähemalt on visioon silme ees, kuidas olema hakkab.

Siit näeb, et teine korrus on imeõhukestel puujulladel. Kuidas me läbi ei kuku? Kas sellega peab midagi ette võtma? Seni on mingi 30 aastat püsinud, eks vast peab veel.

suvila4

Elutuppa leidsin lõpuks sellise hää puiduvärvi, kust puidustruktuur läbi kumab ja minu meelest on see täitsa kena. Praegu on see pooleli, aga sinna nurka tuleb suur euroalustest nurgadiivan, mis ootab madratseid, mis peaks õige pea saabuma.
Siis peab veel selle laeaugu, kus enne trepp oli, kuidagi kinni panema.
Põrand saab lihvitud ja ilmselt jääb sellist tavalist puidutooni, õlitan ainult üle. Aga mis laega teha? Need pruunid talad ei sobi kohe üldse ja see puiduosa on vastikult kollakas. Kellelgi mõtteid?

suvila5

Siin pilt on kuidagi kehvake, see sein tundub nagu valgeks värvitud, sest kontrast vana seinaga on nii suur, tegelt sealt kumab ikka kõvasti puitu läbi ja üldmulje peaks normalna tulema, kui kõik võõbatud on.
Siin näeb lähemalt, milline see tegelt on.

puit

Teiselt poolt näeb elutuba välja säherdune ja vastas on suur kamin, mis on praegu punane, aga Triinu-Liisi valgeks värvitud ahjud panid mu mõtted ka sinnapoole liikuma, et selle võiks ka valgeks võõbata.

suvila3

Ma loodan, et ehk talve jooksul saab esimene korrus täitsa korda ja kevadel saab õue suure mõnusa veranda ehitada, aeda korrastada ja midagi istutadagi. Päris nadi on tegelikult suvel toatöid teha, ilusa ilmaga mingi tolmu ja lihvimise ja saagimise sees istuda.

Praegu tundub seis lootusetu, aga tsekkige mu linnakodu. Ühel kaunil päeval on suvila sama ilus ja mõnus. 🙂

kodu

image

Vaadake ette, ilupolitsei on majas

Lugesin siin haigena pesas blogisid ja ma pean ütlema, et mind on üsna raske üllatada. Mulle üldiselt pigem meeldivad teravama keelega inimesed, kes julgevad oma arvamust avaldada isegi, kui see teistega ei klapi.
Aga siis jõudsin marimelli blogini ja lugesin rõõmsalt, eks ole, kuidas ta käis teiste blogijatega koos mingis kohvikus õhtust söömas ja et üks ilublogija on päriselus hirmus kole.

what-excuse-me-say-what-gif

Nagu… okei… ma saan aru kui sa räägid, et mõni saatejuht on paks või tal on kole riietus, aga sa veedad sõbralikult aega mingi inimesega, võibolla isegi vahetad mõned viisakusväljendid ja siis lähed kodus kirjutama, et ta on kole ja ilublogija ei tohiks olla kole.

Arusaadav veel, et ütled draamade keerutamiseks, et keegi oli ebaviisakas, käitus nõmedalt, tegi imelikke nalju, kandis veidraid riideid, aga minna lihtsalt ja öelda, et inimene on kole. WHAT. THE. ACTUAL. FUCK.
ERITI veel kui inimene on korduvalt ja korduvalt ise kirjutanud, kui halvasti ta tunneb end enda akne pärast. ERITI lõpurasedale, kellel tänu rasedusele näonahaprobleemid võimendunud on. Mida ta nüüd tegema peaks? Kuskile keldrisse end radika külge aheldama ja enam inimkonnale mitte näitama, sest tal on haigus?

Mina end puudutatuna ei tunne, niisama jauran, sest kui esimest korda nägime, korrutas Leen aina, kui ilus ma olen. Aga samas ta väidab, et ta ise on megailus, nii et võibolla on tal lihtsalt erakordselt halb maitse 😀

image

You are what you think

Teate, ma ei ole mitu aastat haige olnud. Ausõna. Aga miks? See paneb ilmselt kõik meditsiinispetsialistid peaga vastu seina jooksma.
Nimelt käisin ma kunagi kuskil joogatunnis, kus räägiti, et tegelt inimesed ise mõtlevad end haigeks ja tegelikult enamikke haigusi ei ole olemas. Näiteks miks peaks inimene üldse haigeks jääma, kui ta külma kätte läheb sallita? Kas te olete näinud mõnd köhivat metslooma?
Ja põhiline lause, mis garanteerib palaviku, nohu ja köha on: “Ma jään nüüd raudselt haigeks!” ja isegi: “Issand jumal, ma loodan, et ma ei jää nüüd haigeks!”

Mina, kes ma olin just sukeldunud põnevasse esoteerikamaailmasse, mõtlesin, et oujee mees, sul võib õigus olla. Ja kui ma võtsingi endale mõtteviisi, et haigusi ei ole olemas, siis ma lihtsalt ei jäänudki enam haigeks. Mõistagi oli mulgi stressiperioode, kus tekkis tunne, et justkui hakkaks jääma, aga siis ma lihtsalt võtsin tuure vähemaks, puhkasin ega jäänudki kunagi haigeks. Enda keha peab kuulama.
Kusjuures varem ma olin talvel kindlasti 2-3 korda haige. Mulle oli juba maast-madalast selgeks tehtud, et mul on lapsena läbipõetud haigustest väga nõrk organism ja kui ma ikka mütsi pähe ei pane, siis ma RAUDSELT jään haigeks. Ja muidugi ma ka iga kord jäin, sest ma ise uskusin seda.

Ja näiteks kunagi eelmise peikaga koos elades ma mäletan selgelt, et kui tema jäi haigeks, siis oli juba eos selge, et järgmise nädala veedan mina diivanil kokkukäkerdatud salvrätikute vahel ägisedes.
Pärast selle mõtteviisi omaksvõtmist aga võis keegi mulle või ma ei tea… verd näkku köhida :D, aga ma olin mingi naaah, miks mind peaks nakatama mingi haigus, mille sa ise oled endale välja mõelnud.

Nüüd on aga mul hoopis teised huvid, joogat ma ei vinna teha, esoteerikaraamatuid ei loe ja diipe mõtteid ei mõtle. Siin just läks kole jahedaks ja veel ei köeta, nii et on loomulik, et inimkeha sellisele asjale reageerib pisut. Nii minagi. Ainult et seekord selle asemel, et mõelda, et see on kõigest väike temperatuurimuutus, millega ma kiirelt kohanen, ütlesin ma selge sõnaga reedel välja: “Persse küll! Mul on esmaspäeval tähtsad loengud, nüüd jään veel haigeks ka!”

Ja põmaki. Järgmisel päeval voolas mul ninast vähemalt kümne liitri jagu tatti, ülejärgmisel olin täiesti rivist väljas, ei saanud isegi normaalselt magada, sest läbi nina ei saanud hingata ja läbi suu hingates hakkas kurk valutama ning nüüd puudun toimetamise loengust ja palun jumalat, et ma vähemalt kella kaheks end veits paremini tunneks, et kuskil saalinurgas kapuuts peas tähtsamad loengud ära kuulata. Ma isegi ei mäletanud, et nohu on niiiiii kohutav.

dead

image

Hipsteri surm

Ma üldiselt mingit diipi jama eriti ei armasta. Ma pean koolis niigi pool-sunniviisiliselt igal esmaspäeval kuulama, mis on elu ja mis on õnn.

deep

Aga kuna ma Von Krahli teatris polnud kunagi käinud ja olen sada korda mõelnud, et võiks selle üle kaeda, siis mõtlesin eile, et ma ei viitsi eriti rebastepeole minna – läheks hoopis teatrisse.
Tol õhtul mängiti “Hipsteri surma”.
Kusjuures mulle meeldis see, et seal oli lavastatud täiesti tavaline olukord, kontoriruum, millega enamik inimesi samastuvad ja sinna oli põimitud igasuguseid täiesti jaburaid olukordi sisse. Samas see tundus ka kuidagi arusaadav, et alati on mingi vend, kes mingit kelbast ajama hakkab.
Kuni lõpuni oli minu arvates ülihuvitav, aga lõpp oli küll veider. See polnud isegi heas mõttes veider või ootamatu, vaid et oleks lihtsalt millegagi lõpetada. Mõelge ise, rahulikult räägivad inimesed puude vastu hõõrumisest ja siis mingi vend läheb ja lõikab lambist oma kõri läbi?

Üldkokkuvõttes mulle Niinemets väga meeldis, ta on ikka üle prahi näitleja. Jim Ashilevi meeldis mulle ka väga. Eriti mulle meeldis… ma muidugi ei tea, kas see oli taotuslik või mitte… aga Niinemets rääkis sitajunnidest ja siis näitas KAKS KORDA Jimi suunas, nii et mu kõrval istuv tüdruk halvakspanevalt: “Ähh!” mühatas.
Nii et soovitan! Lõpp oli sitt, aga ideaalset maailma ei ole olemas. 😀

Mida te viimati teatris vaatamas käisite?

hipster

image

Mu sünnipäevapidu

Kuna selline pisiasi nagu näiteks köögipõranda puudumine takistas pisut toas peo pidamist ja ilmad ei ole ka veel tegelikult kõige hullemad, siis ma mõtlesin, et peaks peo hoopis aias. Septembris on aga oht, et õhtul kisub jahedaks või hakkab hoopistükkis vihma sadama, siis läksin sihukesele lehele nagu seda on funrent.ee ja toppisin virtuaalsesse ostukorvi ühe piraka 5×8 telgi, suure paellapanni, kolm komplekti õllemööblit, et kõik ikka laua taha mahuks ja igaks juhuks ühe gaasisoojendi, et ikka hea soe oleks istuda. Ja viimasega panin täkkesse, sest terve nädala kestnud soojad ilmad leidsid reedel oma õnnetu lõpu.

Funrent pakkus, et toob mulle asjad kohale ära juba päev enne pidu ja mis mul saigi selle vastu olla, saangi varem ettevalmistustega pihta hakata. Panid aga kärmelt kõik asjad aeda püsti ja pühapäeval võtsid lausa nii vaikselt meid tülitamata maha, et kui ma toast väikest kolistamist poleks kuulnud, oleksin aeda minnes arvanud, et keegi lahkus kogemata öösel telgiga.

Kui juba paellapann tellitud sai, siis ega seal grillvorstikesi tegema hakka, ikka paellat, ja koorus välja mõte, et võiks olla selline… hispaaniapärane pidu.

sunna7

Tervitusnapsuks panin taldrikutele pitsi tekiilat, soola ja laimi (sest sidrunid maksavad praegu poes rohkem kui laimid :D)

sunna6

Jookideks panin lauale karahvinides punast sangriat – punane vein, rumm, apelsinimahl, laimimahl, apelsiniviilud ja vahuveinisangriat – vahuvein, rumm, ananassimahl (pirniviilud pidid ka sees olema esialgse plaani kohaselt, aga unustasin ära)

Söögiks tegin suure paellapanni peal paellat. See oli tore, sest kõik said kaasa lüüa ja välja tuli ülihää. Seal olid kanakintsud, chorizo, krevetid ja rannakarbid.

sunna3

Kuna suur soe söök oli olemas, siis ega suurt midagi juurde vaaritama ei hakanudki. Tegin ühe salati, kus olid kidney-oad, punane ja kollane paprika, petersell, jalapeno, peale laimimahl ja sool-pipar. Oleks võinud maisi ka panna.
Grillisin paar maisitõlvikut ja tegin neid tšillisnäkke, kus tšilli sisse topid merevaiku ja keerutad peekoni ümber.
Ja veel kausikese guacamolet, kuhu tortillakrõpse kasta.

sunna2

mais

Selline see peoke oligi.

sunna1

sunna5

image

Miks need blogijad peavad kõigest kirjutama?

Nagu ma ka prognoosisin, oligi hommikul mu postkastis kaks vihast kirja, et kuidas ma julgen nende privaatasju tervele maailmale pasundada nagu ma oleks nende pildid, täisnimed ja kodused aadressid kirja pannud ja nüüd võõrad inimesed astuvad tänaval ligi ja küsivad autogrammi.

Näiteks – mina kirjutan, et tunnen ühte naist, kellel on laps vanuses 7-11 (algkooliealine) ja ta solvus hirmsat moodi, et ma leidsin, et ei ole vaja oma last peole, kus alkoholi tarvitatakse, kaasa vedada.

Mida te siit nüüd välja lugesite? Jagasin kellegi salajasemaid ihusaladusi? Kes üldse peaks aru saama, kellega tegu on? Ühised tuttavad, kes nagunii on selle olukorraga juba kursis?
Ma kirjutan kõigest oma vaatevinklist olukorrast, jättes teise asjaosalise anonüümseks. Tihti ma üldse muudan fakte, et inimene ei tunneks end üldse puudutatuna, sest ma kirjutan siiski ENDA kogemusest. Kas inimese, kellega ma kokku puutusin, nimi on Kalle või Malle, ei ole seejuures oluline. Näiteks ma kirjutasin, et mulle absoluutselt ei meeldi mulle üks töökaaslane. Tegelt ta ei ole mu töökaaslane, vaid ma puutun temaga hoopis muul moel kokku. Aga mul on nii palju töökaaslasi, kes ei tea ehk minu eksistentsistki, nii et ma leian, et selles pole erilist probleemi, kui ma kirjutan, et puutusin kokku “ühe inimesega” ja oli “selline olukord”.

Ma lihtsalt kirjutan lahti probleemi või kogemuse, mis mu elus ette tuli, sest noh… see blogi räägib mu elust ja minu probleemidest ja minu kogemusest.

Näiteks oletame, et keegi läheb kellegagi riidu ja kirjutab enda, ma ei tea, Twitterisse staatuse, et kuidas saab küll üks inimene nii mõistmatu olla. See on minu arvates okei. Natuke teine asi oleks, kui inimene kirjutaks “Kuidas saab Malle Mets, aadressiga Kotka tänav 5 ja korter 22, töökoht Sõpruse pst Rimi, olla nii mõistmatu?!”

Ma olen lugematuid kordi kuulnud, kuidas keegi ütleb mu kohta “nüüd raudselt läheb kohe blogisse kirjutama”. Ma kirjutan olukorrast blogisse, kui ma tahan seda arutada. Seda ei juhtu eriti tihti ja kindlasti mitte alati. Näiteks eilse postituse ma tahtsin välja kirjutada ja läbi arutada.

big-deal

image

Miks hurdid neid, keda laavid?

Ma ütlen teile ausalt, mul on sellest sõbrannatamisest kõriauguni. Ei ole hullemaid inimesi siin ilmas kui seda on naised. Pärast seda aastat, mil ma olen põhimõtteliselt kõigiga riidu läinud, ütlen ma käsi südamel, et ma pigem heidan end aknast välja ja panen end põlema, kui et veel kellegagi sõbrannatama hakkan.

Esiteks üks tsikk, keda ma tean juba päris kaua ja kellel on juhtumisi algklassides käiv laps. Kui me tutvusime üldse, siis ta paarutas mööda pidusid ringi ja laps istus tal kogu aeg kodus. Siis ma mõtlesin, et ülinõme ikka, et ta oma last kuskile kaasa ei võta, ainult ise käib, aga noh, kuni laps on toidetud ja hoitud, ei ole minu asi midagi öelda.
Siis ta järsku uue elukaaslasega kohtudes kaldus teise äärmusesse, kus ta võttis oma last kaasa IGALE FAKING POOLE.
Alguses polnud mul midagi selle vastu – tore ju, kui koos käiakse. Aga siis need kohad muutusid juba ebanormaalseteks. Näiteks meil oli plaanis, et sõidame koos Tartusse, ütleme ausalt, pidu panema. Viimasel hetkel tal selgus, et ta ei saa last kuskile jätta (meenutame nüüd seda, et ta laps on harjunud üksi kodus olema ja ta ühest ööst ära ei sureks) ja võttis lapse kaasa. Ehk siis laps istus hotellitoas, kuni täiskasvanud hommikuni baaris pidu panid. No tore on.

Ma olen väga arusaaja inimene ja kuna ta tütar on Carmeni sõbranna, pole mul enamasti mingit probleemi, et ta oma last kaasa võtab.
Ükspäev korraldasin ma ühe peo ja kui ta küsis, et kas ma võtan Carmeni ka, siis ma ütlesin, et seekord teeks ainult täiskasvanutega Selle peale läks lahti selline jama, et hoia ja keela.

Nagu okei… mul ei ole lapsi ja ma võibolla ei mõista seda, aga kas sa pead tõesti oma last pidudele kaasa võtma? Kas sa ei saa teda paariks-kolmeks tunniks üksi koju jätta? Ja kui ei saa, kas sa ei saa talle leida hoidjat?
Kui on meesteta naistepidu, siis ei võeta mehi kaasa. Kui on lasteta täiskasvanute pidu, siis ei võeta lapsi kaasa. Ma ei saa aru, milles probleem on?

Ja nüüd on ta jumala vihane mu peale ega räägi minuga, kuna ma ei lubanud tal minu peole last kaasa võtta.

fuck

Aga ei, mul ei ole sugugi üks näide.
Läksin juba tükk aega tagasi riidu ühe teise sõbrannaga. Miks, vahet ei ole enam. Igatahes oli ta mulle siiski oluline ja mõtlesin, et kutsuksin ta oma sünnipäevale ja oleksime sõbrad edasi.
Kutsusin ta kenasti sünnipäevale ja ta ütleb, et tal ei ole raha. Ega ma sünnipäeva raha pärast pea, ütlesin talle, et ei ole vaja kingitusi, ta võiks pilte teha (ta on fotograaf) ja ma võin ta sõidu ka kinni maksta, peaasi et ta tuleb.
Veensin teda nii kaua, et endal hakkas ka juba imelik, et kui ei taha, ära siis tule, mis ma pean põlvili anuma või?
Igatahes kirjutas ta mulle järgmisel päeval hommikul, et ta tuleb kell 9, kui üldse tuleb. Pidu algab kell 5. Ja ma tean, et tal ei ole midagi muud teha, kui kodus kotte sügada, ta lihtsalt ei tule põhimõtte pärast õigeks ajaks.

Hingasin kolm korda rahulikult sisse, et mitte närvi minna ja ütlesin, et soovitan tal ikka varem tulla, sest ma katan laua kell 5.

Ja mida ma näen samal õhtul? Et ta küsib oma Facebooki lehel, kas ta peaks minema maale. Ma panin selle alla kurva smaili. Selle peale ta vastas, et tal on lihtsam minna 200 km eemale kui mu sünnipäevakohta (mis asub 16 km eemal). Kui küsisin, et miks, siis ta vastas because. BECAUSE!!

Hingasin uuesti sügavalt sisse ja küsisin temalt vestluses, et miks tal on 200 km kaugusele lihtsam minna kui 16 km kaugusele. Selle peale ta vastas, et tal on mersu tagaistmel mugavam ja seal on ta sõbrad. 🙂

Aa ja kui te praegu hakkate inisema, et “issand jumal, see Merje peab kogu aeg oma blogisse kirjutama kõigest”, siis ma ei tea, mida. Mu vanaema ei luba mul internetis ropendada.

fuck2

image

Glamweari kraam

Ma siin kooli minnes avastasin, et mul ei ole MITTE MIDAGI selga panna. Ja ma ei mõtle seda praegu tobedalt kiljuva häälega juukseid keerutades, vaid mul on reaalselt ainult koduriided. 😀

Ma eriti riidepoodides kolada ei armasta, ma pigem lähen ruttu kodupoodide riiulite vahele. Aga pikutada mulle meeldib, nii et netipoodidest võib asju osta küll. Samas oma Sheinside’i koostöödega õppisin, et umbes üheksa kümnendikku netist ostetud asjadest võib kohe prügikasti visata. 😀

Hiljuti tegin tellimuse sellisest poest nagu glamwear.eu. Tellisin aga ära ja järgmisel päeval oli juba pakk automaadis.

Esiteks ma sain sellise armsa valge kampsiku. Ülipehme ja kvaliteetne!

pink1

Ja teiseks sellise tumesinise triibulise kootud kleidi. Ka ei ole ühtegi halba sõna öelda! Tundub väga kvaliteetne ja mõnus.

pink2

Rääkige, kas te eelistate tellida netipoodidest või pigem osta pärispoodidest, kus asju näha ja katsuda saab? Mis teie lemmikud netipoed on?

image

Kuramuse loodus!

Eile tuli geniaalne mõte minna seenele. Noh, seenel käia mulle meeldib. Ma olen hästi palju metsas käinud ja enamasti juhindun autoliikluse helidest. Tean, kus pool tee on ja kui ära tahan minna, siis võtan suuna sinna.
Eile me aga läksime kuskile 6 kilomeetrit metsa sisse, kus mitte ühtegi häält ei kõlanud.

Kuna kuidagi orienteeruma peab, siis ma jalutasin niimoodi, et teadsin, et minust vasakule jääb üks väike rada. Mõtlesin, et kõnnin paremal pool rada ja pärast lähen vasakule poole.
Kui olin juba tükk aega jalutanud ja seeni korjanud, suundusin vasakule, kus see rada pidi olema. Mida ei olnud, oli muidugi rada.

Kuna ma olin juba tükk aega kooserdanud ja rada otsinud, siis ma mingil hetkel ei saanud enam aru, mis pidi ma olen ja kuhu poole ma minema pean. Siis mind juba haaras kerge paanika ja mõtlesin, et kus kurat see rada on! Siis tuli vastu mingi ilge võsa, kust ülegi ei saanud ja mõtlesin, et okei, lähen tagasi sinna, kust ma rada hakkasin otsima ja proovin uuesti.
Läksin enda arvates õiges suunas, aga jõudsin hoopis kuskile sõnajalgade vahele, mida ma varem polnud näinud. Siis pöörasin jälle teisele poole ja jõudsin mingite hullude mägede vahele, mida ma vapsee pole elusees näinud ja ma ei saa aru, kuidas seal sellised asjad üldse olla said.
Ronisin siis mäe tippu, et äkki näen sealt järve, kus ääres teised seeni korjavad.
Ei näinud midagi. Märkasin mingit kuivanud puud, mille otsa ronida sai. Ronisin päris kõrgele, et äkki näen järve ja kuivanud oksad ragisesid räigelt. Ronisin igaks juhuks maha, pärast veel murran jalaluu ära ja olen üksi metsas.

Siis hakkas mind juba vaikselt paanika tabama, sest ma ei saanud absoluutselt aru, kus ma olen. Hõikasin juba tükk aega teiste nimesid, aga siis hakkasin juba hüsteeriliselt “Appi! Appi! röökima, et äkki KEEGIGI kuuleb mind ja hüüab vastu.
MITTE KEEGI ei vastanud. Täielik vaikus.

Ma läksin juba täiesti paanikasse, hakkasin seal hingeldama ja ulguma ja tagatipuks tuli veel meelde, et talvel oli sissesõidu juures teele ühe kadunud poisi pilt, keda sealkandis oli viimati nähtud. Hämaraks hakkas kiskuma ja kuna mul polnud ei telefoni ega kella, siis sain ainult aimata, et kell on juba päris palju ja teised on ka kindlasti mures.
Pealegi ma mõtlesin, et kui pimedaks läheb, ei hakka keegi mind nagunii enam otsima. Siis ma pean terve öö metsas olema ja võibolla saan alles hommikul välja.

die

Kõmpisin seal veel ringi ja ma lihtsalt ei saanud välja. Mitte kuidagi. Kuskil polnud ühtegi rada, ainult mingi ilgem võsa ja aina hämaramaks läks. Nutta polnud ka mingit pointi, sest ega sellest abi ei ole.

Siis ma juhuslikult sattusin ilgelt soise maa peale, kus jalad sisse vajusid. See oli parim asi, mis tolle päeva jooksul juhtunud oli! 😀 Sest ma teadsin, et järvest üle mäe on soo, kus ma eelmisel suvel matkamas käisin. Plärtsusin seal mäejalami juurde ja hakkasin üle ronima. Nägin seal isegi ühte väikest rada ja mõtlesin, et jess, ma olen päästetud.
Mäe otsas sai rada aga lampi otsa ja seal oli veel hullem võsa, kust vaevu läbi mahtus.
Jälle omadega jamas.

Siiberdasin seal siis ringi ja puude järgi ei tundunud küll, et eespool järv oleks. Mõne aja pärast jõudsin aga jälle mingile väiksele rajale. Või see polnud isegi rada, aga tundus nagu keegi oleks seal käinud. Ja mööda seda jõudsin suuremale teele.

Issand, milline kergendus see oli! Ma mõtlesin, et seal ma ka oma otsa leian! Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hirm, täielik paanika. Jooksed ringi ja ei saa aru, kuhu poole minna.
Kukeseened maksavad turu peal mingi faking 3.50 kilo, oli vaja ronida sinna?!
Ma nägin veel öösel unes ka seda, kuidas ma pimedas metsas jooksen ja ärkasin pidevalt üles.

Loo moraal, alati tasub metsa telefon kaasa võtta.

image