Arhiiv kuude lõikes: august 2016

MA EI OLE SELLEKS VALMIS!!

Ma olen terve augustikuu oodanud kooli. Kõrini sest suvest, miks ei võiks varem alustada??
Ma olin täiesti veendunud ja vaimselt valmis, et 30. kuupäev on kolmapäeval ja siis algavad infotunnid ja muu säärane.
Eile õhtul ma avasin niisama märkmiku ja avastasin, et 30. august on TÄNAAAAAA!! Ma vaatasin küll, et eelnädal algab ja kuskile peab minema, aga ma polnud mitte ühtegi kohta end registreerinud! Ei ringkäigule koolis, ei infotundi, ei raamatukogu tutvustusele!!!

panic

Ma ei saa aru, miks ma nii lammas olen! Miks nad mu üldse vastu võtsid? Nad tegid ilmselt kohutava vea!
Ma ei tea isegi, kui tihti peab päevaõppes käima. Üks ütles mulle, et ta kavatseb käia korra kuus, teine räägib mulle, et tema käis kolm korda nädalas. Ma ei saa mitte midagi aru. Mis kell ma hommikul ärkama pean? Mõtlesin, et kaks tundi enne piisab, aga praegu ma olen pool tundi ainult tühjusesse vaadanud ja mõelnud, et ma ei saa hakkama.
Äkki see eriala ei sobigi mulle? Issand jumal, ma pean nende inimestega, kellega ma koolis käin, sõbraks saama! Aasta alguses on nii palju pidusid, kuidas ma kellegagi suhtlen? Äkki ma seisan vaikselt nurgas ja nõksutan jalga ja ma olen see weird inimene, kes haiseb ja kellelegi ei meeldi? Appi!

Pealegi ma ärkasin täna kell kolm öösel üles ja naersin mingi tund aega oma unenäo üle. Ma nägin unes, et leiutati teleporteerimise masin ja me Gätliniga mõtlesime, et võiks oma lugejatele mingi kingituse saata. Gätlin õhinal ütles, et kuule, kõigil lugejatel on lapsed ja mul on ka – saadaks kõigile laste junne, kuluvad ikka ära. Mina kiitsin takka, et ÜLIHEA mõte!
Võtsime aga ette poti junne (sellised väiksed nagu herned) ja hakkasime neid rõõmsalt lugejatele saatma, ise takka kiites, et küll on hea kingitus.
Kuni ma korra mõtlema hakkasin, et kuule Gätlin, mida nad üldse SITAGA pihta hakkavad?
Ja ärkasin.

Kas üks ÜLIKOOLI MINEV TÄISKASVANUD INIMENE näeb selliseid unenägusid? 😀 Öelge mulle, kas see on normaalne?! Ma peaksin unes nägema raamatuid ja õpikuid.

image

Ploomivein

Meie grupi naiste seas on niimoodi, et kui mõne muu asja üle vaieldes ollakse valmis võitlema oma viimse veretilgani, siis on miski, mille üle kõik üksmeelel on – Sushi Plaza ja ploomivein on parimad asjad, mida inimkond loonud on, vist pea keegi selles ei kahtle. 😀

Ma esimest korda proovisin mingit ploomiveini ilmatuma aeg tagasi. See oli vist mingi selline hästi peenike pudel, kus mingid hiina naised peal olid. Ja see oli nii rõve, et ma võtsin ühe lonksu ja baarikappi see pudel minust seisma jäigi.

Teist korda proovisingi seal Sushi Plazas enne blogiauhindade jagamist. Ma maitset isegi ei mäleta, aga väga halb see vist olla ei saanud, sest ma jõin seda kaks klaasi.

Eile üks naine soovitas, et Rimis müüakse sellist ploomiveini, umbes viis euri pudel. Kuna mul nagunii Rimisse minek oli, siis mõtlesin ka proovida.
Ja nüüd on see vist mu lemmik jook, nii mõnus hapukas ja värske maitsega. Mm, ploomivein jääga. Imeline! Tõesti soovitan teil ka mekkida.

vein

image

Minu lapsepõlv

Mitmed blogijad on siin kirjutanud, milline nende lapsepõlv oli ja tundub, et KÕIK blogijad olid lapsepõlves ühed igavesed rotid. Ega ma ka maha jääda saa, ma olin ka rott! 😀

Aga postitustest kumab välja, et ega see neid väga häirinud ka. Ja nii ka mind. Ma kasvasin üles vanavanaisa ja vanavanaemaga, kes pensist elasid ja kuigi ma mingit arutut priiskamist ei mäleta ja pigem tihedamini ma ei saanud asju kui sain, siis mul pole tunnet, et ma selle tõttu kuidagi kannatanud oleks. Eks mõned korrad ikka oli mõru tunne, et miks mina midagi ei saa, aga üldiselt mitte.

Aga vahest ikka sain ka. Näiteks tõi mu vanaema mulle Hiinast üliuhke Barbie nuku. Oi kui uhke see nukk oli. Tal olid tumepruunid juuksed ja erkroheline pitsidega kleit. Aga mu vanavanaema arvas, et sellist uhket asja ei tasu retsida, nii et ma ei tohtinud seda karbist välja võtta. KES NII TEEB?! Nii lähedal, aga samas nii kaugel! 😀
Alati kui küsisin, et millal ma selle nukuga mängida saan, siis vanavanaema korrutas, et kui ma vanem olen ja seda niisama ära ei lõhu. Seda hetke vist ei saabunudki iial – nukk seisis kindlalt karbis riiulis ja ma ei teagi, mis temast lõpuks sai või kuhu ta kadus.

Kui söögist rääkida, siis mul on raske meenutada, mida me täpsemalt sõime. Ega need uhked road vast ei olnud, sest mu vanavanaema käis korra nädalas turul toidupoolist ostmas ja see oli häbiasi. Turul käisid vaesed inimesed. Toidud, mida ma mäletan, olid näiteks kuumad auravad makaronid sulavõiga (ja need olid nii head!) ja suvilas sai või, maasikate ja suhkruga (parim asi maailmas) ja vanavanaisaisa tehtud pelmeenisupp (me tegime vanavanaemaga tihti sügavkülmatäie pelmeene) Kuskil väljas kohvikus või restoranis söömas ei käinud ma vist väiksena kordagi.

lapsepõlv

Aga ega vanaema-vanaisa eriti ei hoolinud ka sellest, et endast uhket muljet jätta. Pigem üritasid nad ära kasutada mitmeid soodustusi. Näiteks kui ma algkoolis esimese telefoni ema käest sain, ei lubanud mu vanaisa seda mul kooli kaasa võtta, sest nad käisid tihti koolis kaebamas õpetajatele ja direktoritele, et ma olen vaene vanemate poolt hülatud laps, et ma igasuguseid soodustusi saaks. Kui mul tutt-uus telefon taskus oli, oleks seda olnud keeruline teha 😀 Ja oi, see oli ka piinlik.

Põhikooliski olin ma pigem selline nooruk, kellel eriti uhkeid asju ei olnud. Nimelt pidin ma näiteks viienda klassini käima oma Barbie kotiga, mille ma 1. klassi minnes sain. 😀 Ja eks ma sain suurtematelt tüdrukutelt selle eest korralikult pähe ka, et vahest läksin kooli kilekotiga, et ma seda nõmedat ranitsat kandma ei peaks. 😀
Samuti olid mu klassis tüdrukud, kellel olid ilusad uued riided ja kes käisid vanematega kord aastas soojamaareisil. Näiteks oli blogija Anna Elisabeth mu klassiõde ja ma olin alati kade, et ta iga päev aina uute ja uhkemate rõivastega kooli tuli. Mitte nagu mina, kes ma oma Soome sugulase vanad riided endale sain. Aga noh, ma vaatan siiani ta blogis outfittide pilte ja siis vaatan oma vanu kaltse ja mõtlen, et mu elu sakib 😀

Ainsad korrad, kui ma end vist olen tundnud rikkana lapsena, oli kui ma vahest harva emal külas käisin. Siis sai ikka osta poest kõike, mida hing ihaldas ja veel 500 krooni taskuraha ka, mille eest tol ajal sai nii priisata, et vähe ei olnud. Aga noh, samas mu ema abikaasa pidi pärast seda priiskamist ka mõned head aastad Soomes vanglas istuma, kui tal mitme miljoni krooni väärtuses narkotsi konfiskeeriti 😀

lapsepõlv2

Alumisel pildil mina ja mu vend. Näete vist isegi, et mu venna seljas olev kampsun kuulus enne minule 😀

image

Ma armastasin terroristi

Ärge nüüd kohe Kaposse helistama kukkuge:D, aga pärast Araabia Ühendemiraatide külastamist on mul tekkinud mingi hullumeelne huvi islamikultuuri vastu. Heas mõttes ja halvas mõttes. Ma uurin nende imelist arhitektuuri, aga samas on mu raamaturiiulisse ilmunud ka raamatuid, mida ma pigem seal ei eksponeeriks. Näiteks Robert Spenceri “Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist”,  mis Norra massimõrvarile Breivikule justkui piibli eest oli. Ma ausalt öeldes tunnen vahest (seda päris järjest ei loe, peatükkide kaupa), et ma ei soovi seda oma kodus hoida, sest see on lihtsalt… räige. Muidugi on seda põnev lugeda, aga selge mõistusega inimesele see tekitab sellise vastureaktsiooni, et loed läbi… ja paned põlema või midagi. 😀

Aga kuidagi see huvi niimoodi läks, et mu vanaema, kes mu tõlkijatööga seotud on, mainis, et ma võiksin õppida araabia keelt, sest see on tõlkijale tulevikus üks korralik kullaauk. Alguses ma mõtlesin, et ta ajab tavalist hullu juttu, aga siis idanes mu peas mõte, et ta jutus on tegelikult iva sees. Noh, oleme ausad, pagulased voorivad Euroopasse ja paljud ikka siin Eestis araabia keelt oskavad?
Seetõttu olen ma juba võtnud nõuks ülikoolis kõrvalainena valida Lähis-Ida keeled ja kultuurid.

abudhabi

Mina Abu Dhabis sheik Zayedi mošees.

Kuna mu uus ja ülihinnatud koostööpartner on Varrak, saan ma igal kuul valida nende uutest raamatutest endale meelepärase ning seda ka arvustada.
Kui mu nimekirja ilmus “Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega”, ei olnud minusugusel, kes ma tunnen pöörast huvi selle vastu, mis toimub radikaalsete moslemite peakestes, mingit valikutki – mu valituks osutus just see raamat.

anna

Raamat ise räägib loo Anna Sundbergist, pigem jõukamast Rootsi perekonnast pärit tavalisest neiust, kes kuidagi enda märkamatagi satub abiellu hiljem ühe USA kõige tagaotsitavama terroristiga. Võtab omaks kõik islami kombed.
Ma olen tihti mõelnud, KUIDAS OMETI on tihti terroristid kõrgharitud pereisad, mõistlikud inimesed, mitte mingid suvalised jorsid. See raamatki kuidagi haaras endasse, et ei suutnud seda käest panna. See raamat on ainulaadne selle poolest, et kui te üritaksite leida teist raamatut, mille on kirjutanud radikaalsete islamistide kaasa, on see võimatu. See on esimene. See on viis näha radiaalsete islamistide igapäevaellu. Nende perellu. Kuidas nad kasvatavad oma lapsi, millised nad on oma loomult, mida nad räägivad õhtul voodis oma naisega.

Kui peaksin selle raamatu kokku võtma ühe sõnaga, oleks see “RETS!!!” 😀 Ma ei suutnud seda mahagi panna, sest see tundus niivõrd uskumatu, aga samas toimub see just meie ühiskonnas just praegu.

image

Arvake mis tahate

Viimasel ajal tekitab hullu furoori Inno ja Irja titeblogi. Eks minagi loen tihti asju, millega ma sugugi mitte nõus ei ole ja vangutan pead, et päris tobe arvamus.

Siis hakkasid sinna aga tulema räiged kommentaarid, kus kommenteerijate eesmärk oli inimestele “mõistus pähe panna” ja “nad ümber kasvatada” või “tagasi teha mineviku vigade eest” ja siin ma enam aru ei saa, et kas inimesel ei ole enam siin ilmas õigust arvata, mida ta tahab?
Mida see üldse teie jaoks muudab, mida mingi suvaline Võru perekond oma blogisse kirjutab ja mida arvab? Samas mõni võibolla tõsimeeli arvab, et kui Inno kirjutab oma blogisse, et üksikvanematelt peaks lapsed ära võtma, siis tullakse ja viiakse teie lapsed kohe minema?

whocares

Ma saan aru, kui tegu oleks mingi presidendikandidaadiga, siis oleks jah igaühe asi, mida ta asjadest arvab või ütleb. Aa ei, oota, isegi presidenti ei vali meie, nii et meie arvamus kellegi arvamusest ei loe mitte midagi.

Mulle lennati täpselt samamoodi peale kui ma näiteks kirjutasin kunagi oma arvamuse pagulaste sissetoomisest Euroopasse. Et ma olen südametu ja ilge värdjas ja kõik üritasid mu meelt muuta nagu minu isiklikust arvamusest oleneks see, kas nad tuuakse või mitte ja nagu ma seisaks piiri peal väevõimuga kellelgi ees.
Mul on selline tunne, et inimestel ei olegi tänapäeval sõnavabadust. Et kui sa julged rääkida oma arvamusest, mis ei ühti teistega, aga samas ei tee kellelegi liiga ega mõjuta absoluutselt mitte midagi, siis sind pekstakse verbaalselt vaeseomaks.

Ma ka vahepeal näiteks Gätlini blogi lugedes mõtlesin, et ema anna padruneid, kuidas saab inimene pidevalt seletada sellest, et mees ei pea elatist maksma. Aga samas on see tema arvamus ja miks ta ei või nii arvata? Ega ta minu lastelt elatist käest ära ei kisu, et tasub nüüd minna tõrvikutega ukse taha teda oksa tõmbama.

image

Elutoaprobleemid

Mul oli nädalavahetusel plaanis põrandat lihvida. Suvilas selgus aga, et lihvija ei tööta. Isegi naabrionu käis vaatamas, aga äi miskit.
Kõik plaanid nahkas, kutsusin külla hoopis Evari ja Kristiine.

Evari külakostid on vist vähe teist masti kui teistel inimestel, sest tema kinkis meile oma vana projektori, kuna ise sai uue.

suvil

Projektor on ikka parim asi ever. Ma ei suuda siiani uskuda. Kunagi kui ma oma endise peikaga Männikul elasin, oli meil seal teleka asemel projektor ja no see polnud ikka pooltki nii hea pildiga kui praegune!

See aga kahjuks toob meid järjekordse probleemini 😀
Mul oli tegelikult plaanis selle halli seina äärde ehitada suur euroalustest nurgadiivan, mul juba alusedki sebitud ja porolooni. Nüüd kui seal aga projektoripilt on, peaks olema diivan vastas. Aga seal vastas on selline trepp. Ainus võimalus oleks panna diivan sinna akende alla, aga siis poleks see projektoripildi vastas, vaid peab kuskilt külje pealt vaatama.

Hea meelega võtaks selle trepi ära, aga no kuidagi peab ju üles korrusele ka saama. 😀 On kellelgi mingi hea mõte?

suvil2

image

Harry Potter

Jumal on meile, lihtsurelikele, halastanud ja Harry Potter ei olegi läbi! Nimelt kui mina kuulsin, et Harry Potteri kaheksas osa on väljas, tormasin ummisjalu poodi ja mida mulle öeldi? Läbimüüdud!

potter-gifs-gurl

Müüja sõnul pidi viiendal kuupäeval uus laar tulema ja nüüd ma olengi terve tänase päeva oodanud teadet, et kus mu kuramuse raamat on. Apollo Facebooki lehele tuli kiri, et täna ÕHTUL peaks need poodidesse jõudma. Jah, aga MIS KELL ÕHTUL?!
Ma kirjutasin neile juba hüsteerilise kirja, võibolla peaks helistama ka, et olla kindel, et keegi minust ette ei jõua, muidu on juba hilja.

Oleks ma rikas, ma sõidaks Londonisse etendust vaatama. Ma ainult pole päris kindel, kuidas suhtuda sellesse, et Hermione mustanahaline on. See tundub lihtsalt nii vale. 😀 Aga kuna ma rikas ei ole, siis kujutan teda ka edasi valge inimesena ette.

Kas te olete juba uut Potterit lugenud? Kas meeldis? Või ärge parem öelge, muidu rikute kõik ära. Või öelge hästi natukene.

image

Annad sõrme…

Siin viimasel ajal on paljud blogijad rääkinud sellest, millised koostöökokkulepped neil on ja ega ma ka kehvem saa olla. Mul lihtsalt see mure, et paljud ettevõtted, kellega ma koostööd teen, võtavad minult alguses sõrme ja siis terve käe. Nimelt sest need asjad on lihtsalt nii head, et ma ise jäängi neid ostma! 😀

Näiteks sain ma Dodo Pizzalt mekkida nende pitsat. Kojutellimisõhtu on mul tavaliselt pühapäeval, kui ma surmväsinuna suvilast tulen ja no ma ei viitsi midagi peale diivanil lebotamise teha.
Valisin Spicy pitsa ja jäin ootele. Neil on selline lahe süsteem, et kodulehelt saab videopildilt näha, kuidas su pitsat tehakse ja kui neil läheb üle 60 minuti, saad järgmise pitsa tasuta.

Mina sain oma pitsa kätte alla POOLE TUNNIGA.
Ja liialdusteta ma ütlen, et see on parim pitsa, mida ma eales söönud olen. Ma armastan väga vürtsikaid asju ja seal oli täpselt parajalt jalapenot ja see tšillikaste seal peal oli jumalik!

Ja kui te peate seda reklaampostituseks, siis teadke, et ma praegu ootan täitsa oma raha eest sedasama väikest pitsat ja 15 min pärast tellimist on see juba minu poole teel!

dodo

image

Sajaga tuttu

Ma küll lubasin, et esimesena peaks tegelema ikka elutoaga, aga lõpuks kukkus ikka välja nii, et Carmen sai oma toa ja mina elan kräki vahel. 😀
Igatahes oli enne magamistuba üleval korrusel selline. Mina mõtlesin, et Carmenil oleks seal õige tore olla ja see sobib lapse toaks hästi, sest seal on mõnus ja valge.

tuba1

Kuna terve maja värvid on hele puit, valge ja hall, siis valisin Sadolinist välja helehalli tooni, mille nimi on ON.00.76. Mõtlesin, et mis see värvimine ära ei ole, ennegi värvitud. Aga reaalsuses olid need seinad ikka nii pekkis, et vajasid miljonit krohvikihti, krunti ja alles siis sai värvimise juurde asuda. Mõned kohad ikka lappavad, aga üldmulje on okei. 😀

tuba3

Kuna Carmõška lemmikvärv on mündiroheline, siis peabki õige pea (kui põrandad on lihvitud ja heledaks värvitud) minema igasuguste kaunistuste jahile. Kukupesast sai juba tellitud sihukene tore poster. Veel oleks vaja mingisugust kummutit ja kirjutuslauda, mille ma ühes voodiga valgeks võõpan. Ja ilusaid kardinaid.

tuttu_merje

image