Arhiiv kuude lõikes: aprill 2016

Goodson&Red

Mul oli siin vahepeal plaanis korraldada õhtusöök mõne sõbrannaga ja pärast põhjalikku uurimist jäi valik Goodson&Redile, kes pakuvad Tallinnas kõige luksuslikumaid ja kaunimaid kortereid lühiajaliseks rendiks.
Egas midagi, saatsin aga meili ja pean ütlema, et meilivahetus oli igati professionaalne, meeldiv ja vastutulelik. Ehkki Goodson&Redi külaliskorterid on siiski mõeldud ööbimiseks, mitte pidutsemiseks, siis sarnastele erisoovidele tullakse kindlasti hea meelega vastu.

Mina sain enda käsutusse udupeene Pronksi tänava kahe magamistoaga katusekorteri, mille rõdult avanes hingemattev 360° vaade tervele linnale.

pronksi1

Kõik tunduski liiga hea, et tõsi olla, nii et siiski asi ei möödunud viperusteta. Kui kontorisse lepingut allkirjastama läksin (mul pole ID-kaardi lugejat), oli seal ikka selline teenindaja, et oh-oh-hoo. Maja taga Maximas pole ka sellist matsi näinud 😀 Käitus nagu ma kohemaid läheks tema isiklikku korterisse, viskaks porised saapad linadele ja kukuks suitsu tegema ja läbustama.
Kuna ma ise leian, et selline suhtumine ei sobi kohe mitte, siis kaebasin mõistagi ja loodan, et nad palkavad siiski teenindajad, kes klientidega suhelda oskavad. Seni aga soovitan lepingud digitaalselt allkirjastada.

pronksi3

See väike tõrvatilk meepurgis ununes aga kiirelt, kui õega korterisse jõudsime ettevalmistusi tegema. Ma pole oma elus ka näinud nii kaunist korterit!
Ja vaadake seda rõdu! Imeline!

Ma olen alati seda meelt olnud, et kui suurt raha maksta, siis peab asi olema “nii nagu peab”. Mitte et kuskil vedeleb kellegi vana prügi või kõik on kriimustatud ja kulunud. Selles korteris ei leidnud ma üht asja ka, mille üle kaevata saaks. Kõik oli ideaalne.

Meie korterit näeb lähemalt siit lingilt: http://apartments.goodsonandred.com/tallinn/vacation-rentals/magnificent-2-bed-penthouse-in-the-centre-of-tallinn/

pronksi2

image

Freaking out

Ma suhtusin tegelikult eelnevalt eesti keele eksamisse väga rahulikult. Ma avastasin alles mõni päev tagasi, et oih, eksam on esmaspäeval! 😀 No mis see ikka ära ei ole, mingi kirjandi kirjutan kokku ja midagi peab vist veel tegema, ikka saab hakkama! Mu amet juba nõuab enam-vähem talutavat õigekirja ja pealegi ma ju kirjutan siin juba üheksa aastat suvalist mula ja ikka inimestele meeldib seda lugeda. Ju ma siis ikka midagigi oskan.

Nüüd on pühapäev õhtusse veerenud ja üks tüdruk nagu kiuste jagab Facebookis igast jama, mida nemad tunnis korranud ja harjutanud on ja mis teemad eelnevatel aastatel olnud on. Näiteks “Tõe suhtelisus kunstis ja/või filmikunstis ja/või teaduses” ja veel “Eesti rahvastiku vähenemisest ja paiknemisest tingitud probleemid, nende lahendamiseks ettevõetud meetmed, nende tulemuslikkus”.

Minge pekki, ma just lugesin kuskilt artiklit, et kirjanditeemad lekkisid välja ja üks neist oli näiteks “Savisaare jalg”. Kas see polegi õige teema?!

Siis mulle meenus, et ülikoolis sellel erialal, kuhu ma plaanisin kandideerida, on eesti keele eksam kõige tähtsam! Ja ma olen aasta jooksul ainult kahes eesti keele tunnis käinud! Ma pean nüüd mäkki tööle minema!

Mul oli juba kõik valmis mõeldud, kuidas ma kell seitse hommikul ärkan, teen endale ülihea hommikusöögi ja joon kohvi ning olen igati valmis! Läksin siis poodi ostma pudelit vett, šokolaadi ja piima kohvi peale… ja unustasin osta vett, šokolaadi ja piima. Siis ma läksin teist korda poodi, sest mul oli neid asju hädasti vaja, ostsin vett ja šokolaadi… aga piima ei ostnud. Täiesti lõpp! Kujutate ette hommikut, kui ei saa normaalset piimaga kohvi juua ja kogu hommikusöök on rikutud ja sellega on eksam rikutud ja kõik on rikutud?!

Nüüd ma tunnen isegi, et mul natuke nina sügeleb nagu hakkaks nohu tekkima ja ma pole aastaid haige olnud ja mõelge kui ma homme haige olen! Kuidas ma kirjutan, kui mul on nohu?! Ma ei saa ju!

Võibolla ma ei saa terve öö magada ja ma olen väga unine ja mul ei tule ühtegi head mõtet ja kõik on rikutud! Appi! Appiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! Palun parandage kõik mu komavead siin postituses. 🙁 🙁

eksam

image

Delfi eksperiment

Täna oli Delfis üleval päris huvitav eksperiment (mida muide on juba viis miljonit korda tehtud, aga okei:D), kuidas kaks naist ajasid endale niqabid selga ja läksid linna pääle. Eestlased, kes armastavad kõiki vihata, läksid asja peale kole pahaseks ja kukkusid räuskama ja sülitama.
Probleem on arusaadav, aga kommentaarides arvas keegi, et keegi võiks teha eksperimendi, et läheb araabiamaadesse meie tavapärases riietuses. Näiteks miniseelikus ja topis soojal ajal.
Jutus on tegelikult iva küll.

Abu Dhabis vaadati mind küll kõõrdi, kui mul oli küll kõik ilusti kaetud, ent kleit lõppes pisut enne põlvi ära. Vaadati umbes sellise näoga nagu oleks mingi hull just aluspesuväel bussi istunud. Ja kui ma hotellis administraatorilt pikas kleidis, mille ülemine osa oli maika moodi, küsisin juhiseid, siis ta mainis mulle, et hotellis võib nii olla küll, aga ärgu ma NIIMOODI küll linna mingu 😀
Kujutan ette, et kui ma oleksin läinud tänavale oma tavapärases riietuses, mida ma Eestis suvel kannan, oleks ma ilmselt peale pilkude saanud sarnase kohtlemise osaliseks. Näiteks kuulsin, kuidas Emiraatides ei lastud ühte neiut loomaaedagi, sest tal olid õlad katmata. Selle peale aga lüüakse käega ja öeldakse: “Austa riigi kombeid, kus sa viibid ja riietu vastavalt.” Aga kui mosleminaist Tallinna loomaaeda ei lastaks tema riietuse pärast, oleks see suur skandaal ja diskrimineerimine. Ehkki meil näiteks ei ole kombeks nägu katta.

Mitte et miski iial õigustaks labast käitumist, aga lihtsalt something to think about. Mina oleks äärepealt moslemiriietuses moshees ära minestanud lõõskava päikese käes ülekuunememisesse ja ei mahu mulle pähe, miks peaks keegi midagi sellist kandma ja nende jaoks käime me samahästi kui paljalt mööda tänavaid ringi. Need on kultuurilised erinevused, mille tõttu on väga raske koos eksisteerida. Kas riigis viibija peaks austama kohapealset kultuuri ja kombeid ning seeläbi alla suruma enda mugavust ning uskumusi või peaks igaüks olema selline nagu ta olla tahab? Või on ehk mingi kuldne kesktee, kui näiteks mosleminaised meie kultuuriruumis kannaks näiteks hijabi, mis ei varja nägu, vaid ainult juukseid? Eestlased on küll valdavalt ateistid, ent näiteks õigeusu kirikus on küll kombeks juuksed rätikuga katta ja see on meie jaoks hulga arusaadavam ja loomulikum.

islam

image

Sõbrad

Maailma on siin vahepeal raputanud suur skandaal. Mingis hommikusaates käis treener Andres Sõber (ega ma teadnudki temast enne muud kui et ta oli kord kellelegi kehka tunnis käratanud: “Võtke sokid perssest välja!” :D) oma kaasa Hellega.

Ja nüüd paistab, et kõik tahavad vaest Hellet endale koju kaasa võtta, sest ta on kannatav ja väärkoheldud naine. Minu meelest oli tõesti kummaline ja samas minu jaoks naljakas, kui Andres leidis näiteks, et kui piirid oleks valla olnud, oleks tema abielus mõne Austria modelliga, mitte kolhoosi aseesimehe tütrega.

Mina isiklikult küll ei leia, et mul oleks mingi õigus näppu viibutada, kui ise iga mõne aasta tagant olen kaaslase uuema mudeli vastu välja vahetanud. 40 aastat abielu! Selle aja jooksul on inimesed ilmselgelt selgeks saanud, kes nende kõrval seisab. Ma pidin oma perekonda 18 aastat kannatama ja juba 16nda aasta peal kibelesin, et millal ometi ma neist lahti saan 😀
Pealegi solvangutega on selline naljakas lugu, et solvang ei saa olla solvang, kui see kedagi ei solva. Kas see Hellet solvas, seda oskab öelda ainult Helle ise.
Aga näiteks mind nimetas just mu sõbranna jobiks. Ja ma ei solvunud. Samas kui mind oleks poemüüja, keda ma ei tunne, jobiks nimetanud, siis ma tõenäoliselt oleksin solvunud küll. See on tunnetuse küsimus, et kas olete piisavalt head tuttavad, et teist jobiks nimetada, nii et see kõlaks naljakalt, või mitte 😀
Muidugi tõsi ta on, et iga asja jaoks on oma aeg ja koht, aga Andres sest aru ei saa. Kui ma teeks pooligi nalju, mida ma oma koduseinte vahel teen, avalikus kohas, istuksin ammu juba hullumajas.

Olen üsna kindel, et Andrese kõrval võiks praegu istuda ka mõni Austria modell, mitte Helle. Ja usun, et Helle tunneb juba Andrese “nalju” ega tee neist suurt numbrit. Öeldakse ju, et teod räägivad valjemalt kui sõnad. Ja ma usun, et Andrese teod isa ja abikaasana on olnud piisavad, et mitte minna tagasi perekonnaseisuametisse, kui uksed lõpuks lahti tehti 😀
Mina niimoodi peale vaadates leian, et nad on natuke kentsakas paar, aga tundub, et nad on koos rahul ja tugev perekond. Ma ei leia küll, et Andres on mingi m*nn mees, kelle käest kiiremas korras naine päästa tuleb. Tüübil lihtsalt puudub igasugune filter ja tal on lollid naljad, no mis sa ära teed 😀

andres-ja-helle-sober-saates-hommik-anuga-74259503

image

101 smuutit

Sain siin hiljuti Apollost sellise uhke raamatu nagu “101 smuutit”, mille on koostanud Eliq Maranik, kes on muide eesti päritolu! Mida lahedat nime? Ma panen oma lapsele raudpoltkindlalt Eliq nimeks!
Ma olen smuutisid seni teinud niimoodi käe järgi, mis parajasti puuviljadest kodus on. Aga päris huvitav tundus retsepti järgi teha. Ja seal on nii palju lahedaid kooslusi, mille peale ma ealeski tulnud ei oleks.
Peale “tavaliste smuutide”, on seal ka ise pressitud mahlad. Kuna mul mahlapressi ei ole ja need, mis mulle meeldivad, maksavad kole palju raha, siis matsin juba selle mõtte maha, kuni tuli meelde, et mu vanavanaemal oli ju mahlapress ja see peaks kuskil crackhouse’i sügavustes peituma.
Mõeldud-tehtud, võtsin ette pika tee crackhouse’i ja tõin mahlapressi ära. Olgu öeldud, et ma pole elusees nii sitast köögimasinat näinud, see on mingi kümme aastat kapi peal seisnud, ilma et keegi seda kasutanud oleks. Ma juba mõtlesin, et pean selle happesse viskama, et see mustus sealt maha tuleks.
Õnneks on mul mingi eriti räige vene ahjupuhastusvahend, mida peab põhimõtteliselt maskiga kasutama, sest sa ise lämbud ära selle kätte 😀 Pritsisin seda masina peale ja kartsin, et äkki söövitab veel ära plastmassi, aga toimis küll.

Nii tore oli sellega mahla pressida. See vahepeal tekitab küll pressides sellist lõhna nagu lahvataks kohe leekidesse, aga ikkagi tore meenutada, kuidas kunagi vanavanaisa ja vanavanaemaga ise mahla tegime.

Igavene piin on seda mahlamasinat pesta, aga seni olen küll iga päev ise mahla pressinud.
Minu lemmikud on näiteks kurk-roheline õun-laim ja ananass-õun-ingver. No nii head!

Mina olen igatahes sellele raamatule väga tänulik – sain teada maailma lahedaima nime, sain heldimusega meenutada oma vanavanaema ja ajan endale iga päev aina vitamiine keresse, sest nii palju puuvilju ma tavaliselt küll ei tarbi.

Esmaspäeval toimub muide Solarise Blenderis kell 18.00 selle raamatu esitlus!

smuuti2

smuuti1

image

Oo lapsepõlv

Selle eelneva superkangelase jutuga, et mina tõmbaks endale sukkpüksid pähe, et keegi mind ära ei tunneks, meenus mulle üks seik mu lapsepõlvest ja jõudsin järeldusele, et ei tasuks endale vist ikka asju pähe tõmmata.

Lapsena käisin ma mõnda aega iluvõimlemises ja vigastasin oma selgroogu, nii et see on natuke kõver. Tänu sellele ma pidin käima võimlemas ja ujumistrennis, et seda leevendada.
Ühel kaunil päeval olin ma just lõpetanud oma ujumistrenni ja istusin üksi riietusruumis. Käisin tol ajal vist kolmandas või neljandas klassis. Ma ei tea, mis mu peas toimus, aga ma mõtlesin, et hullult põnev oleks, kui ma tõmbaks endale ujumismütsi üle näo.
Mõeldud, tehtud!
Võtsin ujumismütsi äärtest kinni ja tõmbasin selle endale näo ette. Kui ma aga sisse hingasin, tõmbus see ujumismüts mu näo ümber pingule nii et ma ei saanud enam hingata ja ei saanud seda näost eemale ka kiskuda, sest see oli hingamisega nii kõvasti suu ja ninasõõrmete ümber kinni tõmbunud.
Nii ma seal selle ujumismütsiga maadlesin täiesti paanikas – ise lämbumas ja ujumismüts näos kinni.

Viimasel hetkel enne surma vist sain selle alles maha.
Kujutate ette, kui ma oleks nii lollisti ära surnud! On üldse keegi ujumismütsi kätte ära lämbunud kunagi või ma oleksin äärepealt esimene olnud?

idiot

image

Vibukütt

Ma varem mõtlesin, et kuidas on see võimalik, et keegi ei saa näiteks aru, kes on Batman, kui seda on ülihästi aru saada suu ja lõua järgi. KUIDAS?!

Aga nüüd ma isegi natuke mõistan seda, sest ma hakkasin tõlkima sellist sarja nagu “Arrow”, mis on tegelt suht äge sari ja ma pole sellest veel päris sotti saanud, sest olen alles ühe osa teinud, aga ma olen aru saanud, et mingi vend lihtsalt tõmbab endale kapuutsi pähe, meigib nats silmad ära ja siis kujutab ette, et keegi ei saa aru, kes ta on. What nagu?! 😀

Kui ma oleks superkangelane, ma tõmbaks endale sukkpüksid pähe. Olete kunagi ära tundnud kedagi, kellel on sukkpüksid peas? Eee.. ei!

vibu

image

Vannituba

Ma olen kogu aeg tahtnud koju osta mingit ägeda kirjaga postrit. Kõigepealt ma tahtsin neid “meie kodus…” või mis need… inspireerivad pildikesed olid. Aga need olid räigelt kallid. Ma ei mäletagi täpselt, kas mingi 30-40 euri võis olla? Võibolla ma eksin.
Ma maksaks 40 euri paberi eest ainult juhul kui see mulle hommikusööki ka voodisse tooks.

Aga viimasel ajal ma olen instagramis jälginud Kukupesa. Mulle ükski nende lause eriti minulik ei tundunud, siis ma tulin vannituba värskendades mõttele: “Laisk peseb, virk kratsib!” 😀
Mul käis vahepeal torumees ja ta pillas ühe dushikabiini ukse kildudeks. Nüüd ma ootan, et äkki ta toob varsti uue, et ma pesus saaks normaalselt käia, ilma et vesi mööda ilma lappaks.
Nimelt see juhtus juba umbes kolm nädalat tagasi. Ta ütles, et vaatab mingi uue klaasi. Lendas uue klaasiga platsi, aga see ei sobinud.
Siis ütles, et tuleb jälle järgmisel nädalal. Tuli jälle… vales suuruses klaasiga.
Ma soovitasin tal ära mõõta järgmine kord 😀 Aga tundub, et saab vist uue kabiini.

laisk

image

Kõik ajakirjanikud on idioodid

Ma siin vahepeal hullult seletasin, kuidas ma ei salli maaklereid… kusjuures ma tunnen, et “ma vihkan” ei ole normaalne asi, mida öelda… vaid asjade kohta, mis mulle ei meeldi, ma ütlen: “Ma ei salli.” Igatahes mul oli veel üks amet, kelle esindajaid ma eriti ei salli, ja need on ajakirjanikud! Maivõi, lihtsalt kõik ajakirjanikud, keda ma oma lühikese elu jooksul näinud olen, on veits põrkest sündinud.

Näiteks oli meil see Tuvila party hiljuti ja mingi Tartu leht tahtis sest lugu teha. Kuna Merlin selle konkreetse peo korraldas ja tema Tartus pesitseb, siis tema andis ka intervjuu. Kusjuures ta konkreetselt ütles ajakirjanikule, et minu grupp ja mina kutsusin Marco, aga ei, artikkel tuleb ikka sellest, mida ajakirjanik ise tahab. Mis point on üldse öelda midagi siis? Mida sa küsid üldse? Kirjutagi, et ma ei tea, oli üks Marco ja mingid 50aastased prouad ja oli mingi pidu… ja, pohhui, kõhulihased!

tuvila

Näiteks üks mu tuttav miss rääkis, kuidas ta oli kord ajakirjanikule rääkinud, kuidas maailmas tavaliselt kutsutakse misse presidendi vastuvõtule… nagu muuseas… ja ajakirjanik oli kirjutanud, et inimene on presidendi peale SOLVUNUD, et ta pole vastuvõtule kutsutud 😀

Igatahes kui teil tuleb ette olukord, mil ajakirjanik palub teilt intervjuud, siis säästke oma kallist aega, sest teda ei koti nagunii mida te ütlete, ta kirjutab seda, mida ta ise tahab 😀

image

Koduke

Ma siin mõtlesin, et võiks koju nipet-näpet osta. Mul on talvest saadik kõik hästi hall, aga nüüd juba päike paistab ja on mõnusalt kevadine. Talvel mulle meeldivadki ainult hallid ja hõbedased värvid. Kevadel mõtlesin natuke sellist kevadrohelist sisse tuua.

Kunagi ma vandusin, et ma ELUSEES ei osta lauakatteid. Ma näen õudusunenägusid nendest jubedatest Jyski lauakatetest, mis eluaeg laual olid ja mu vanaema arvas, et need on kole ilusad. JUBE! 😀
Lauakatted olid mu jaoks võrreldavad umbes sellega, et jätad oma diivani kile sisse, et see mustaks ei läheks. Või veel hullem – jätad oma telefoniekraanile pärast ostmist kile peale! Fuhh!
Siis aga pidin enda sõnu sööma ja ostsin endale… lauakatted. Ma ei teagi miks. Hakkan vist vanaks jääma 😀

See vaas muide kuulus mu vanavanaemale.

kodu3

Veel üks asi, mida ma lubasin pühalikult oma elus mitte iial osta, olid toolipadjad. Jällegi olid mul kunagi kodus alati need rõvedad seotavad Jyski padjad. Need olid nii nilbed ja tilbendasid nii veidralt tooli küljes, et mina küll selliseid asju endale koju ei taha. 😀
Aga üks mu sõbranna kogu aeg vingus, et istuks nagu puupingil. Kui ta seda juba 5000 korda öelnud oli, siis ma hakkasin mõtlema, et ehk saab tõesti kuskilt mingid kenamad padjad. H&M-is olidki sellised. Täpselt sama värvi nagu mu diivan ja pole rõvedalt seotavad imelikud jullad. 😀

kodu2

Nüüd viimase kohta ma polegi kindel, kas yay or nay. Leidsin Bauhausist ainult 20 euri eest veiniriiuli. Ühest küljest on veiniriiul mu arvates ülicool ja annab kuidagi hubast vibe’i, kui näiteks küünlavalgel õhtust süüa, aga samas mingi 50 veinipudelit keset tuba päise päeva ajal.. ma ei tea 😀 Mis te arvate?
(ärge pange tähele, et mingid eriti juustud veinid, need on esialgseks riiulitäiteks, et tühi ei oleks, mõnus regalli kõige odavamate veinide valik :D)

kodu1

Elutuba sai natuke värskendatud, nüüd asun vannitoa kallale. Ma tellisin Kukupesast ühe geniaalse kirjaga postri vannituppa. Ise itsitasin ka pihku, et nii naljaka naljaga hakkama sain 😀

image