Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2016

Hakkasin luuletajaks

Meil on siin koolis vaja üht luulekogu analüüsida. Mina ei tea luulest tuhkagi. Mina ei saa aru, kuidas saab olla luuletus mingi asi, mis ei riimu. Paned lihtsalt mingid jumala suvalised laused ja ongi luuletus.
Aga üks luuletaja, kes mulle väga meeldib, on Andra Teede. Lihtsalt sest ta luuletused on nii lahedad. Mitte et need muidugi riimuks. Lugesingi läbi Andra teede “Saage üle” ja mõtlesin, et hakkan ka kurat luuletajaks. Kuidas neid kirjutada? Et nagu riimuma ei pea ja tegelt on jumala savi, peaasi et read on lühiksed!

Istusin pingil
järsku hüüdis Andra et loeb mu blogi
ja mina loen ta luuletusi
Vaatasime Jäääära ja taevas droone
Rääkisin Andrale naljaka loo
kuidas linnud mu peikat nokaga pähe lõid
Andra ütles et see pole naljakas
nii võib surma saada
Ega iga nali polegi väga hea

No kuidas oli? 😀

image

Tuvi annab elulist nõu

Me rääkisime siin eile Marianniga oma jutud selgeks ja saime aru teineteise sammudest ning nende põhjustest. Mis aga mind ikka häirima jääb on see, kuidas üks inimene jaksab ikka solvuda oma elus 😀 (ma ei mõtle siin all meie konflikti, vaid hakkasin sellele mõtlema lugedes ta viimast postitust)
Ma ei räägi konkreetselt nüüd temast, vaid üleüldse. Mina näiteks olen selline imelik inimene, et ma solvun üliharva. Üldse ma viimati solvusingi Marianni peale, aga enne seda… mul ei tule ausalt meelde aastate jooksul ühtegi korda, kus ma oleks olnud kellegi peale pahane või solvunud.
Kui keegi mulle kirjutab, et ma olen loll ja mõttetu inimene, siis mul on sellest ausalt öeldes täiesti savi. See ei ole nagu mingi konstruktiivne kriitika, et ma nüüd mõtleks, et no kurat, ma olen tõesti täiega loll ja mõttetu.
See, et inimene mind lolliks ja mõttetuks nimetab, ei saa mind mitte kuidagi muuta lolliks ja mõttetuks. See, mida inimene su kohta ütleb, ütleb rohkem tema, mitte sinu kohta.
Näiteks kujutate ette vaimusilmas inimest, kes ütleb väikse 2aastase lapse kohta, et ta on retard. Mis te nüüd arvate, kas see laps ongi nüüd päriselt retard või? Või on retard ikka see inimene, kes seda ütles?
Või kui keegi ütleb, et sa oled paks lehm, kas see muudab su kuidagi paksuks lehmaks? Mis inimene üldse selline on, kes nimetab teist paksuks lehmaks. Miks nagu? Mis tal viga on? Ju tal midagi ikka logiseb. Mulle meeldib mõelda, et sellised inimesed on lihtsalt haiged. Äkki neil on mingi Tourette’i sündroom ja nad ei saagi midagi teha, nad lihtsalt sõimavadki ja on vastikud. Normaalne inimene ei lähe ju kedagi paksuks lehmaks sõimama, ei? 😀
Hakata vaidlema sellise inimesega ja püüda talle selgeks teha, et ta teeb valesti, on nagu peaga vastu seina joosta. Las ta siis ütleb, kui tal kergem hakkab. Sina ju tead, et sul pole tegelt midagi viga ja ta on lihtsalt haige inimene. Ja haigete inimeste suhtes peab olema kaastundlik, et nad ei oska korralikult käituda ja olla normaalsed ühiskonna liikmed.

Kui teid kunagi keegi solvab, võtke eeskuju sellest tuvist. Tuvi teab, kuidas reageerida.

tuvita

image

Nägin kummitusi metsas

Käisime täna seal kohas, kus me suvel matkamas käisime. Ilm oli ilus ja metsas oleks päris mõnna jalutada. Jalutsime ja jalutasime ja kui juba pimedaks hakkas minema, kõndisime auto poole tagasi.
Järsku kõnnivad mööda kaks noort tüdrukut, tundusid mingid 16aastased umbes. Lähevad itsitades ja lobisedes pimedasse metsa. Ma mõtlesin, et what the hell, miks nad sinna lähevad, seal on ju pime! Mitu mõtet jooksis läbi, aga samas oleks olnud kuidagi imelik järgi ka joosta, et kuulge, mis te kooserdate siin, sest ma ise ka ju kooserdasin seal, nad polnud ju väiksed lapsed ka..

Siis nägime, et autoga nad ka tulla ei saanud, sest ühtegi teist autot ei parkinud seal lähedal (sealt suunast sai puhastatud tee otsa ja autoga edasi ei saanud, seega nad oleks pidanud seal parkima, juhul kui nad alakatena sõitnud oleks ) ja lähima suure teeni oli mingi 12 kiltsa. Ehk siis nad pidid sinna tulema jala, sest seal ühtegi maja küll läheduses ei ole, täitsa mets, kontrollisin veel kaardilt üle. Suunas, kuhu nad läksid, on ainult üks suur pime raba.

Mul kohe süda hakkas valutama autosse istudes ja ära sõites, et oleks pidanud ikka küsima, kuhu nad niimoodi lähevad kahekesi. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et võibolla nad olid mingid kummitused. Sest see pole lihtsalt loogiline, kuidas nad jala sinna said ja pimedasse metsa läksid. MIKS NAGU 😀

raba

image

Ei tuvita..

Kui ma mõtlesin, et no kurat teid võtku, ma teen oma grupi, siis ma eeldasin, et mu grupiga liitub mingi… üks inimene… ja seegi kaastundest 😀
Siis tegelt on teid nii palju, et ma ei teagi, kuidas seda asja korraldada. Igatahes on üks minu grupiga liitumise tingimusi see, et ei tohi douchebag olla! (üks inimene, kelle nimi algab liitega mal ja lõpeb liitega lukas, ei läbi tingimusi!) Samuti muidugi minionsid, aga kes see nende nimesid jaksab meeles pidada!

Aga esimene õhtu on möödunud paljutõotavalt. Kui ma arvasin, et mu grupiga liitub mingi ÜKS inimene ja see olen mina ise, siis tegelt on mul hästi raske teid lisada, sest enamikke inimesi, kes mu sõbrakas pole, ei saagi lisada.
Igatahes kes veel tunneb, et tahaks endale toredaid sõpru ja on ise tore inimene ja pole mingi douchebag, siis olete igati oodatud minu gruppi, mis ilmselt saab ülitore olema!

tuvita

image

Naised on ussid

Teate, ma siin üle pika aja just mõtlesin, et ma olin enne ikka ilge erak (mulle meeldib väga sünnat pidada, aga mul polnud varem isegi kedagi sinna eriti kutsuda!), aga mul on järsku tekkinud nii palju toredaid tuttavaid ja ma viimasel ajal käin nii palju väljas.
Üks osa selles on mängida ühel toredal naistejuttude grupil, mille teadagi, lõi Mallu. Mallu aga vist solvus kõigi peale ja otsustas, et tema enam seal grupis olla ei taha. Noh, ega keegi vast sest füürerist väga puudust tundnudki, sest tal oli kombeks inimesi oma solvumiste järgi välja visata 😀
Aga eks igaühel on oma iseloom ja grupp ikkagi tema loodud, nii et tema oli meie püha ema. Siis sai adminniks tema sõbranna, kes tundus suht tore, sest suvaliselt enam inimesi välja ei visatud. Ikka kahju ju, kui oled harjunud mingi seltskonnaga ja siis visatakse välja inimesed lihtsalt niisama.

Täna ma mõtlesin, et kellelgi seal oli kogemus lähenemiskeelu võtmisega ja mõtlesin uurida kogemusi ja kui sisse tippisin endale juba armsaks saanud grupi nime, selgus, et seda ei ole. Okeeeei… ma mõtlesin, et äkki midagi juhtus ja uurisin Leenult ja tema ütles, et tema on küll grupis alles.
Saate aru, mind lihtsalt KUSTUTATI ÄRA. 😀 Miks nagu?! Ma käisin kõigil koosviibimistel, enda arvates nagu midagi kurja ei ole ka teinud. Ja nüüd administraator ei vasta mulle ka. Natsa kurvaks teeb ikka küll, kui sa arvad, et kuulud mõnda ägedasse gruppi ja siis lendad sealt nagu sitapurujutt ja kellelgi silm ka ei pilgu 🙁 Tänks 🙁

fri

image

Blogijad on tasuta reklaami allikad

Ma ei tea isegi, kuidas seda kirjutada, ilma et ma jätaks üliahnet muljet. Nagu kõik teavad, on blogi üks eriti tore koht, kus ettevõtted saavad teha reklaami hästi soodsalt, sest enamikes blogides on selleks tarvis vaid saata oma tooteid või tasuta jagada oma teenuseid ja blogija kohe rõõmsalt kirjutab sinust kõigile oma lugejatele. Pole ka saladus, et blogid on viimasel ajal aina populaarsust kogunud ning päris mitmed on juba umbes sama loetud kui mõni ajakiri.

Aga kohati mulle päriselt tundub, et mind kasutatakse ära. Näiteks hiljuti just saatis mulle koostööpakkumise üks suur-suur ettevõte, mis teenib persetäis kasumit ja nemad tahtsid mulle kinkida ühe 20 eurose asja. Kuna see on täitsa väärt asi, siis ma ütlesin, et lööme käed.
Siis tulid nad välja nõudmisega, et nemad tahavad, et ma kirjutaks sellest kuu jooksul neli korda, kord nädalas, koos viidetega nende kodulehele.
Siis ma olin küll sellise näoga nagu nad oleks mu esivanemaid solvanud. 😀
Mida veel – äkki tätoveerin 20 euri eest veel teie firma nime omale otsaette? Käin tund päevas teie maskotikostüümis mööda linna? Saan veel kuidagi äkki aidata?

Kui ma loen kümnetest blogidest seda nõmedat Farmi reklaami või mingite sitaste kummist euroste patsikummide reklaame, siis mul tuleb lihtsalt nukker tunne sisse. Sellel Farmil on siiiiiiitaks tuhhi ja selle asemel, et maksta reklaami eest nagu normaalne inimene, kasutavad nad ära blogijaid – saadavad neile tasuta väikse jogurti ja hapendatud piima ja topivad reklaamist tekkinud kasumi kenasti taskusse. Kas teile ei tundu see nagu veits ülbe ja ärakasutamine?

Ma saan aru väikestest ettevõtetest, kellel pole tõesti suurt raha, et suuri reklaamikampaaniaid korraldada ja saadavad oma tooteid lahkelt blogijatele, kes testivad ja kirjutavad. Aga samas on mul ka väikse kodumaise kosmeetikafirmaga suht ebameeldiv kogemus.
Kutsuti mingile “pressiüritusele”, rääkisid nad siis oma brändist eeldusega, et ajakirjanikud ja blogijad sellest kirjutavad ja pakkusid smuutit. Noh, jah, väga tore. Tavaliselt saab sellistelt üritustelt kingikoti, aga nemad kinkisid igale osalejale ühe väikse HUULEPALSAMI. No joptvõimatt, selle huulepalsami omahind on mingi paarkümmend senti ja sa tahad paarikümne sendi ja ühe smuuti eest saada reklaami ajakirjades ja blogides? Kuidas ma üldse kirjutan sellest ettevõttest, kui ma ei saa isegi nende tooteid proovida? Viisakusest kõik osalejad veel ostsid seal nende kehakoorijaid ja kreeme. Ehk siis nad panid papi taskusse ostude pealt ja ootasid veel tasuta reklaami 😀 Minu arvates ikka natuke imelik.

Mina igatahes hindan oma blogi kõrgemalt kui mingi topsi jogurti eest endal ninast veri välja pingutada, et kellelegi pappi teenida.

no

image

Leidsin Lasnamäelt oma vanaisa

Ma siin olen rääkinud ka, kuidas ma üritan rohkem Lasnamäel söömas käia, aga mu õrn naise hing ei pea nendele kannatustele vastu 😀 Nimelt ma lähen alati täiega kurvaks, kui on kuskil ülitore restoraniomanik ja restoran on täiesti TÜHI. Ta on nii tore, et ta väärib, et seal oleks sitaks inimesi!

Täna ma käisin ühes tavalises šašlõkikas.
Tellisin nagu ikka eesti keeles toidu ära ja see omanik oli nii tore mees, et mul lausa süda sulas. Ma alati heldin, kui mõni välismaalane (tema oli armeenlane vist), oskab eesti keelt rääkida. Või noh, vähemalt üritab. Ta veel ütles ka, et ta saab aru küll eesti keeles, aga et me räägiks natukene aeglasemalt.
Mida rohkem aeg edasi, seda enam meenutas ta mulle minu vanaisa. Ma isegi ei oska selgitada seda, aga kui algasid venekeelsed uudised, siis ta vaatas kuidagi sama pilguga telekat seal ja pani vahepeal natuke kõvemaks ja teritas kõrvu nagu mu vanaisa kunagi uudiseid vaatas 😀
Lõpuks ta veel tõi meile lauda mingi huvitava Armeenia roa, kus oli korvikeses juust ja muna ja ütles, et tahab, et me prooviks seda ja ütleks ausalt, kas see on maitsev. See oli nii armas, et ma tahaks ta adopteerida!
Ma olen nii heldinud, et ma hakkan vist iga päev seal söömas käima, sest see on alati nii tühi ja ta on nii tore mees, sest ta on nagu mu vanaisa 🙁 Pisar tuleb ikka silma sellise asja peale 😀

image

Throwback… saturday

Ma tegelikult tahtsin teile väga kirjutada Hispaania reisist, kus me septembris käisime mu sünnipäeval, aga siis ma jäin ootama, millal mu sõbranna GoProga tehtud video valmis teeb, aga seda ta… ei teinudki 😀
Igatahes kõigile, kes lähevad puhkama Hispaaniasse, eriti Barcelona lähistele, soovitan ma parimat kohta EVER! See on väike linnake Cadaques, kuhu peab mägedesse sõitma ja tavaliselt käivad seal väljasõitusel prantslased, sest Prantsusmaa piir on õige lähedal.
Söögi hinnad on seal hullumeelsed, aga samas on see koht ilu poolest täiesti seda väärt! Alati võib päevaseks väljasõiduks piknikumaterjali kaasa võtta ja mere ääres süüa. Mereäärseid restorane ei soovita mitte, kui oma neere maha müüa ei taha.
Tegu on linnakesega, kus Dali suvitamas käis ja minu lemmmmmmmmiku kohaga Hispaanias, mida ma külastasin juba teist korda! 🙂

cadaques

cada

image

Kuidas ma ühe hullu keldrist ära põgenesin

Tartu on vist mu lemmik linn terves maailmas! Vähemalt nendest linnadest, mida ma oma elus näinud olen. Kui peaksin valima näiteks Pariisi ja Tartu vahel, siis ma eelistaks Tartut. Kui Tartu veel mere ääres oleks, koliksin sinna silmagi pilgutamata. Aga kahjuks elus kõike head ka ei saa…  Mulle kuidagi ei sobi, kui ma ei ela mere ääres. Ühel suvel ma üritasin Värskasse kolida, üürisime korterigi, plaanisin kokapraktikat sanatooriumis teha, aga siis mind ajas närvi, et merd pole ja tõmbasin Tallinnasse tagasi 😀 Kui keegi viitsib Tartu mere äärde nihutada, that would be great…

Jõulude ajal sai Tartumaal käidud ja kuna ma sain lahke kutse külastada… eee… hullu keldrit, siis ma viisaka inimesena võtan iga hullu kutse vastu.

Ma olen escaperoomidest kuulnud küll, aga kuidagi on need minust mööda läinud. Mõtlesin, et see on mingi tobe laste mäng.

Ma meelega ülemäära ei uurinud ja läksin üsna umbusklikult keldrisse, kus meile kott pähe lükati, juhatati kuskile teise ruumi ja jalad toru külge aheldati.
Korra mul jooksis terve elu silme eest läbi ja mõtlesin, et siia ma ka otsa saan 😀 Mõelge, kui lihtsalt mingi inimene eriti ei salli mind ja siis kirjutab mulle, et kle sa hullu keldrisse ei viitsi tulla? Siis topib koti pähe ja aheldab toru külge 😀 Tundub üsna kaval lõks, kuidas kedagi keldrisse meelitada, et hiljem teda läbi trellide kepiga torkida ja kõri läbi lõigata või midagi… 😀

Mul oli mõnda aega kuul päris koos, et kust ma neid vihjeid peaksin otsima, et välja pääseda? Aga üsna pea leidsin võtme, et end lahti saada, millele eelnesid muidugi paar ehmatust, mis mind kriiskama panid.
Seal oli ka telefon, kust sai vihjeid küsida, kui kohe kuidagi ei saa aru ja alguses me seda ka kasutasime, aga iga kord, kui saime vihje, ma kirusin, et see oli täpselt mu nina ees, kuidas ma aru ei saanud?!
Kõige suurem üllatus oli, et ehkki ma alguses arvasin, et pean välja saama ühest ruumist – mis see siis ära ei ole!, siis tegelikult ootas järgmise ukse taga järgmine ruum ja järgmise ukse taga järgmine ruum…
Kui ma alguses ei julgenud midagi puutudagi, et äkki teen midagi valesti ja lõhun mõne hoolikalt valitud rekvisiidi üldse ära, siis lõpuks tuuseldasin ringi, otsisin vihjeid põrandatest ja seintest ja kappidest.
Igatahes aju juba suitses sellest, kui üritasid vihjeid otsida ja need kokku panna, et välja pääseda. Kõige huvitavam oli kätte saada võti veetorust ühe üldkasutatava aine abil. Sel hetkel soovisin küll, et oleksin keemia tunnis hoolikamalt kuulanud 😀

Aga välja me saime ja olime täielikus vaimustuses, kui äge see ikka oli! Oli näha, kuidas inimesed on hoolikalt kõik läbi mõeldud, kogu see töö on lihtsalt imetlusväärne. Ma ei kujuta ette ägedamat asja, mida koos sõpradega või peikaga koos teha, et mugavustsoonist välja astuda.

Escaper asub Tartus Tiigi tänaval, majas number 78 ja lähemalt saab lugeda nende kodulehelt siit: http://escaper.ee/hullu-kelder/

escaper

Loodan, et sellised mängud arenevad aina edasi ja miks mitte tulevikus üritada põgeneda näiteks kuskilt lagunenud majast metsa sees, kus sind mootorsaemõrvar taga ajab?

image

Imagine Dragons loos!

LÄBI! Võitja lihtsaltkaie@gmail.com

Ma olen ühe korra Imagine Dragonsi esinemist näinud, Positivusel. See oli nii tore ja maagiline, et mul lausa hea meel, et nad Eestisse tulevad. Saku Suurhall pole küll välifestival, ent bänd on ju sama ja ägedad on nad igal juhul!
Kellele ka Imagine Dragons meeldib, siis 29. jaanuaril saab nad Saku Suurhallis oma silmaga üle kaeda.
Teil, mu armsad lugejad, on vedanud, sest ma saan ühele teist kinkida kaks piletit!
Selleks peate vaid siia alla jätma oma e-maili, et saaksin võidu korral teiega ühendust võtta.
Et su nimi kaks korda loosis osaleks ja oleks suurem võiduvõimalus, jaga seda postitust. Aga siis kirjuta ka siia alla, et jagasid, sest ma ei pruugi märgata.
Võitja saab piletid kätte esmaspäeval. 🙂

Lähemalt saab ürituse kohta lugeda siit: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/mitmesugust/imagine-dragons–smoke-mirrors-164149/
Ja korraldaja lehelt saab osta pileteid 7% allahindlusega siit: http://www.tcc.ee/imagine-dragons-2/

imagine


image