Arhiiv kuude lõikes: september 2015

Närvi ajab

Ma olen täna vihane nagu fuuria 😀 Eks kuidas hommikul ärkad, selline tuleb terve päev. Kõik asjad ajavad NIIIIIIIII närvi.
Näiteks ma sain sealt blogijate auhinnapeolt auhinnaks ühe spaa kinkekaardi. Kuna see on nii kaugel, siis ma pole sinna veel jõudnud. Viimane kasutuspäev järgmisel esmaspäeval.
Eile varahommikul mõtlesin, et panen siis laupäevaks kinni. Kodulehel sai broneerida ainult nii, et maksad krediitkaardiga toa eest. Kuna mul on kinkekaart, siis ma ei pea maksma.

Tavaliselt vastavad spaad ja hotellid meilidele suht kiiresti, sest nad on spaad ja hotellid. Saatsin varahommikul eile kirja, et mul on kinkekaart ja kui on tube (kodulehel näitas, et on), tahan tulla laupäeval. Arvasin, et eks nad vähemalt lõunaks ikka vastavad ja saan vastavalt plaanid teha.
Vastasid nad jee.
Ootan õhtuni, ikka mitte midagi.

Täna hommikul helistasin, et ma saatsin meili, millele nad ei ole vastanud. Küsiti, et kes saatis. Ma ütlesin, et Merje, aga probleem on tegelikult lihtne – mul on kinkekaart ja ma tahan spaasse tulla. Administraator kohe kohmetus ja ütles, et tema pole pädev sellele vastama, et sellega tegeleb teine osakond ja nad vastavad mulle (millalgi)
Ma küsisin, et kas ta TÕESTI ei ole pädev mulle vastama, kas laupäeval on mõnd vaba tuba ja seda mulle lihtsalt broneerima? (Mis peaks idee poolest olema tema töö) Ütles, et ei ole. Oleks võinud pakkuda, et ma sviidi eest juurde maksaks, aga ei, tema raiub, et kõik on täis.
Ma küsisin, et kas siis reedel ehk on. Vastas, et ei ole, KÕIK ON TÄIS. (Praegu vaatan kodulehelt, et on täitsa olemas)
Pühapäeval pidi olema.

Ütlesin, et mõtlen hetke ja helistan tagasi. Ta ütles, et ma saadaks meili.
Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mõtlesin, et ma pean ikka esmaspäeval vara koolis olema ega saa minna. Otsustasin kaardi ära anda ühele teisele inimesele. Kirjutasin meili selle inimese nimega, et tahan anda oma kinkekaardi talle. Nüüd ootan juba TERVE PÄEV jälle vastust. Ma ei saa aru, kas on nii raske tuba broneerida?! Kui ma seal spaas kunagi käisin raha eest, tulid vastused mingi viie minutiga. Nüüd kanguta sõnu välja, et kuidagi saaks.
Kirjutasin just pahase kirja, et kas ma palun saaks vastuse kiiremini, et ma saaks vastavalt oma plaanid teha ja kas keegi, kes on pädev tuba broneerima, palun teeks seda. Ja miks nad ütlevad, et neil pole tuba, kui kodulehelt saab tuba broneerida.

rage

image

Oma diivani saate kätte aastal 2050

Ma otsustasin siiski OSALISELT täiskasvanu olla ja osa raha panna madratsi pääle ja teise osa jätta reisifondi. Kuna ma arvestasin madratsi peale hulga rohkem raha kui tegelikult kulus… Sleepwell on Mööblimajas kõige soodsama hinnaga ja praegu veel veerandi võrra odavam… leidsin ma veel ühe täishinnast poole soodsama diivani, mis ka peaaegu mahuks eelarvesse.
Mina mõtlesin, et mis see diivaniost ära ei ole – lähen poodi ja ostan ära, noh. Aga siis tuli Aatriumis välja, et ma pean VIIS nädalat ootama. Mis nad lähevad karkassi jaoks puid maha võtma ja lähevad jala Hiina puuvilla korjama selle diivani jaoks või?

Mõtlesin, et okei, tont nendega, ostan kuskilt mujalt, kus mul ei kästa viis nädalat oodata. Helistasin Hansaposti, et yo, teil siin üks normaalne diivan, ma võtaks ära, millal ma võin peale võtta laost? KAHE nädala pärast. Ma röögatasin torru: “MIKS NII KAUA?!”
Siis ta hakkas seletama, et no kõigepealt lähevad paberid ühte kohta ja siis lähevad teise kohta ja siis kolmandasse ja et nemad ei saa lubada, et need paberid ühest kohast teise nii kiiresti jõuavad, aga võibolla läheb vähem ka, aga võibolla ei lähe. Ma ei saa aru, mis pabereid neil igale poole vaja saata – lähen lattu ja viin oma diivani koju ära. Asi ants.

now

image

Kas osta vajalikku sitta või mitte osta?

Ärge pange tähele kogu seda mõistlikku juttu, mis mu sõrmedest praegu siia immitseb… Nimelt eile ma käisin ühe sõbranna “eel-soolaleivakal”, mis tähendas seda, et ta pidas oma üürikorteris viimase peo, enne kui nad kolivad oma uhiuude korterisse. Ja kui ma kuulen mõnd endavanust rääkimas pangalaenust, perekonna planeerimisest ja kuulen umbes järgmist lauset: “Me oleks küll tahtnud teiega reisile tulla, aga me peame kööki ehitama” olen ma umbes siuke

what

Aga noh, ma sain 25 aastat vanaks ja selline teema paneb mind kassima ja elu üle järele mõtlema küll 😀 Ma olen selline imelik inimene, et mul päris ausalt ei olegi mitte midagi. Tulen ja lähen kaks kätt taskus. Mulle meeldib reisida ja kulutada kogu raha pigem meelelahutusele ja tsillimisele. Näiteks enne õdedega reisi Türki mais ma mõtlesin tükk aega, et hullult tahaks korralikku linnaratast. Aga siis mõtlesin, et naah, palju ägedam oleks kui Carmen ka natuke maailma näeks. Isegi kui ma saan hetkel lubada ainult Türgit 😀 Ja nii ma oma rattast ilma jäingi.
Ja Carmenile seletasin ka, et näed – parem on natuke taskuraha koguda ja minna reisile, kui et osta endale kokku hunnik monster haisusid.

Nii ma olengi täna olnud jumala tõsine ja mõelnud, et ma sain sünnaks esivanematelt natuke vahendeid, mille peale ma muidugi mõtlesin: “Oh normal, saan Cancuni sõita talvel”
Aga täna, kurat, hakkasin mõtlema, et normaalne inimene kulutaks selle raha vajalike asjade peale, mille jaoks on muidu vaja kas koguda või järelmaksuga võtta.
Näiteks on mul eriti juust Jyskist ostetud madrats. Ma mõtlesin, et savi ju – ma ei hakka mingi neli sotti madratsi alla panema, ain’t nobody got money fo dat! Aga samas ühel täiskasvanul inimesel võiks olla normaalne täiskasvanud inimese madrats, kus välja magada, et hommikul täiskasvanu toimetusi tegema hakata, ei? Milline madrats teil on? Neljasotine? Mis teil viga on?
Sinna juurde kuluks veel ära korralik voodi, mis ei ähvardaks kokku kukkuda iga kord kui külge keeran.

Samuti oleks hädasti vaja uut diivanit. Nimelt mu lemmikvärv on selline laimiroheline ja avatud köögis on laimirohelised elemendid. Aga diivan on elutoas SININE. Mulle meeldiks tumehall nurgadiivan, kuhu ma laimirohelise pleedi ja paar patja peale viskaks. Oleks ilus ja tore. Aga ei, mul on sinine 😀

Veel kuluks ära uus telekas. Kunagi oli 32 tolli jeesuse enda käte poolt loodud ime, aga nüüd mul on tunne, et ma vajan binoklit, et sealt midagi näha.

Veel oleks mul koju vaja mõnusat lambavillast tekki, mis on ühtlasi ka ainus asi, mis ei maksa hingehinda 😀

Nii et ma olen terve päeva täna netipoodides ringi vaadanud ja mõelnud pingsalt: vajalik sitt või reis Cancuni? 😀

adult

image

Foobiatest

Enne kui jõuan teile pajatada toredast Hispaania reisist, räägin nüüd Riiga jõudes nats õudsamatest teemadest. Ma olen enne ka maininud, et ma armastan reisimist, aga ma kardan lendamist.
Mingi punktini tundus see nagu okei lendamist karta, aga mul on selline tunne, et see on iga lennureisiga aina kuidagi süvenenud. Kuni täna jõudis kätte täielik tipp-punkt, kus ma tunnen, et ma olen veits psaiko.

Nimelt täna kaunil hommikul kella kuue paiku väljus Barcelonast meie esimene lend Belgiasse. Ärkama pidi juba kolme ajal ja magada oli jäänud kolm tundi. Ma pugesin pahaaimamatult põhku ja kuna ma olin nii väsinud päevast Barcelonas, siis ma ei jõudnud põdema hakatagi.
Öösel ma aga nägin järgmist unenägu – istun mina lennukis, vaatan läpakast Simpsoneid nagu mul plaanis oli. Järsku jäävad mõlemad lennuki mootorid seisma. Ma osutan kõrvalistujale sõrmega alla – nüüd me kukume. Ja lennuk kukub nina ees.
Ärkasin selle peale ehmatusega ja kohe helises äratuskell.

omg

TÄIESTI HAIGE. Ma haarasin esimese asjana läpaka ja vaatasin ainult, kuidas ma mõne teise lennu peale saaks 😀 Lõpuks panid teised mulle aru pähe, et poleks eriti mõistlik mingi 200 euri unenäo pärast niisama tuulde visata.
Rahustasin end mõttega, et see oli kõigest unenägu.

Ja siis veel bussis lennujaama mängisid aina lood, kus ma kuulsin ainult sõnu “crash”.
Jõudsime lennujaama, seal oli mul tükk sagimist, kui leidsin mingi lapse telefoni maast ja üritasin teda terminalist kuidagi üles leida. Kui aga lennukisse järjekord tekkis, oli mul sees nii õõnes tunne, et teised küsisid: “Kas sa siis päriselt ei tule?”
Tõsiselt räägin – käed värisesid, tahtsin nutta.
Tõusin püsti ja ütlesin, et ma jalutan ühe tiiru. Ükshetk ma mõtlesin tõesti, et ma lähen lihtsalt minema ära. Et ma lihtsalt ei suuda selle lennu peale minna. Siis jõudsin hoopis kohvikusse ja otsustasin võtta kaks väikest veinipudelikest, mille korraga alla kulistada, et end veits maha rahustada, sest mul oli tunne, et kui ma sinna lennukisse lähen, on minuga lõpp.
Helistasin isegi Carmenile ja saatsin vanaemale sõnumi. Alguses kirjutasin, et olen närviline ja nägin halba und. Siis muutsin ära, et me lihtsalt sõidame nüüd koju tagasi, et ta ka pablama ei hakkaks.

Noh, mis mul üle jäi, läksin lõpuks sellele lennukile ikka, eks ole 😀 Terve tee ma mõtlesin enda jaoks selgeks, et kui juhtub, siis juhtub, selle pärast ei saa elamata jätta. Ja võibolla see unenägu tähendas üldse seda, et ma hindaks rohkem seda, mis mu ümber toimub. Õhkutõusul raputas täiega ja me tõusime läbi paksude hallide pilvede. Aga noh, õnneks maandusime ka õnnelikult 😀 Ma ei tea, kas tänu sellele, et ma keeldusin läpakat kotist välja võtmast, et Simpsoneid vaadata ja istusin meelega teisele kohale, et ma ei istuks sama koha peal, kus unenäos.
Tõele au andes oligi kõige hirmsam see, et lennuk suure pauguga maandus, nii et mul lendas telefon käest istme alla.

Belgias oli kõik jälle normal ja ma mõtlesin endale selgeks, et pole mõtet üle muretseda. Unenäos tundus, et see oli ikka just too lend, mitte järgmine. Kui aga järgmisele lennule minek algas, mul olid lihtsalt lihased kõik krampis, ma ei suutnud end lõdvaks lasta. Käed värisesid, nägu oli tulikuum. Kuna me istusime täitsa taga, mulle meenus, et unenäos olin ma istunud taga ja näinud, kuidas lennuk nina ees alla kukub.
Kuigi ma tavaliselt rahunen, kui lennuk juba sirgelt lendab, siis nüüd ma ei suutnud, sest ma nägin unes, et mootorid lihtsalt jäid poole lennu pealt seisma. Mitte tõustes, vaid just õhus.
Ma pidin jälle endale miljon veini tellima, et lihtsalt natukenegi maha rahuneda. Õnneks kestis lend ainult kaks tundi. Stjuardessid arvasid ilmselt, et ma olen mingist hullarist põgenenud, sest ma aina jõllitasin nende nägusid, et kas kõik on ikka korras. Vahepeal läks piloot vetsu ja ma ka võtsin pingsalt aega, et kaua ta seal passib 😀

Täiesti haige ikka! Ma tahaks täiega talvel kuskile kaugele lennata, aga ma tunnen praegu, et ma lihtsalt ei suuda enam ühtegi lennureisi üle elada. See pinge oli nii hull, et ma lausa tunnen, kuidas mul kaks uut kortsu näkku tekkis 😀

Ma reaalselt tunnen, et see ei ole enam ausalt normaalne 😀 Ma TEAN, et ma ei sure tõenäoliselt ja see on nii ebaratsionaalne, aga kuidas ma ka ei üritaks, ma lihtsalt ei suuda olla lennukis. Ja kui keegi hakkab mulle rääkima, et ma pigem suren autos, siis ma ei suuda enam autoga ka sõita 😀 Kuskil mägiteedel oli mul tunne, et ma saan kohe südamerabanduse. Ise ma mõtlen, et ma võibolla ei suuda kellegi teise kätte juhtimist anda, et kogu aeg peab kontroll minu käes olema. See on võibolla psühholoogiline aspekt. Aga KUIDAS seda lahendada?
Kas teie seas on kedagi, kellel on millegi ees nii hull foobia ja on kuskilt abi saanud? Mida teie kardate?

image

Issand, milline beebi privaatsuse rikkumine!!

Ma hakkasin tegelt sellel teemal kirjutama juba mingi nädal aega tagasi, kui kõik paaniliselt oma blogisid hakkasid sulgema. Aga siis ma hakkasin vist kassi liivakasti puhastama vahepeal või midagi ja sinna see postitus läks.

Igatahes olen ma igati nõus, et pole erilist mõtet kirjutada avalikult internetti, mis su täpne aadress on, sest on suur võimalus, et keegi võib sul tulla une pealt kõri läbi lõikama. Või su korterit tühjaks varastama, kui sa reisil oled. Mul seda muret pole. Kui vargad tuleks siia raha otsima, ma aitaks neil huviga otsida…

Aga hoopis teine teema on, et hurjutatakse emadega, et miks nad kirjutavad blogisid oma lastest. See on laste privaatsuse rikkumine. Ja nendest lastest saavad töötud eluheidikud, kelle tööandjad googeldavad kohe, et ahah – sellel kandidaadil oli beebina roheline kaka, see pole küll eriti hügieeniline teda siia tööle võtta.

cares

Mul on teile üllatus – maailm muutub ja meie muutume koos sellega. Aina rohkem noori emasid peab blogisid endale ja peretuttavatele ja ka võõrastele. Ja see on minu arvates väga tore.
Suure tõenäosusega ei hakata koolis narrima neid, kelle lapsepõlv internetis on, vaid peetakse imelikeks, kelle emme ei ole blogi pidanud. 😀

Ma arvan, et mina peaksin kindlasti oma beebist blogi ja ei küsiks küll tema arvamust, sest esiteks ta ei oska normaalse inimese kombel rääkidagi, nii et tema arvamus ei loe  😀

image

This is how I work

Avastasin end tööd tehes lahinal nutmas ja käeseljaga tatti pühkimas… Tõlkisin mingit ülikurba filmi “Big Fish”, kus üks dude ei tahtnud üldse oma isaga suhelda ja siis ta isa suri ära. Vaadake ise täna 🙁 Jube!

Miks?!!! MIKSSSSS

Mõtlesin salvestada selle momendi, et oleks pärast naljakas vaadata, kui kurbus üle läheb, aga mu hingevalu ei jäänud üldse peale

IMG_20150913_190551

Animeeritud versioon:

noo

image

Much healthy, very Erik Orgu

Ütleme nii, et kuni suveni läks mu kaalulangus nagu lepase reega, aga nagu öeldakse – eks kõigil läheb mõnikord lappama 😀
Kui lõpuks kaalul sabast kinni sain, siis kuidagi ei langenud. Või noh, langes veits ja siis läks jälle tagasi. Aga kuna ma nii lühikest kasvu olen, siis on iga kaotatud või juurde tulnud kilogrammi kohe näha. Põhiliselt näost. Võin vanduda, et kui ma kaalun 53, on mul jumala normaalne nägu ja kui ma kaalun 55, võiksin inimesed oma lõualotiga oimetuks lüüa. Aga eks neid viimaseid kilokesi ongi vist kõige raskem kaotada.

Nagu paljudele teistele blogijatele, tõttas õigel hetkel appi Erik Orgu (LINK kodulehele), kes lahkelt meid kõiki ilusa(ma)teks teeb!

Võtsin siis tema kava ette, sisestasin oma parameetrid ja ega siin pole muud kui poodi minna ja… süüa. Ma ütlen ausalt, ma käisin poes nagu esimest korda elus. Ma nimelt olen harjunud nii, et lähen iga päev poodi ja siis vaatan, mida seal parajasti pakutakse ning mõtlen kohapeal välja, mida valmistada. Näiteks kui lõhefilee on soodukaga, eks ma siis võtan terve selle suure lataka (ma peaga kalu ei osta, sest ma kardan kalapäid… vaatavad sulle nii etteheitva näoga otsa…) ja söön kuni otsa saab. Kaua sellega ei lähe, sest lõhe on maitsev 🙁

Niisiis polnud mul suure lõhefileega suurt midagi pihta hakata, kui ma söön sellest ainult 150 grammi. Küsisin müüjalt, et kas ainult väikest tükki saaks osta. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin küsinud, et kas ma võin tema juurde sisse kolida.
“Ma ei saa seda ju nii täpselt mõõta!”
“Aga… silma järgi… niimoodi umbes ikka ju saate?”
Vastumeelselt lõikas mulle mingi tüki, mis oli poole suurem kui ma palusin, aga hea küll. Kas see on imelik paluda niimoodi?

Siis ma veel ostsin esimest korda elus selliseid asju nagu tatragalette. Ma olen neid näinud küll terviseblogides, aga ma millegipärast arvasin, et need maitsevad nagu papitükk. Aga eks seda ole alles teisipäeval näha, mil mu toitumiskavas need imelikud asjad sees on.

Ja siis ma veel esimest korda elus praadisin kookosõliga. Ma muidu määrin end sellega kokku küll, aga ma polnud kindel, kas ma ikka tahan, et iga jumala toit mu elus maitseks nagu kookos. Aga tuli välja, et praadimisel mingit kookosemaitset küll pole.
orgu2

orgu1

Soovin kõigile teistele blogijatele, kes ka Orguga kaalust alla võtavad, palju edu! Koos on ikka toredam!

Minu kaal praegu on 55, eesmärk on ilus ümmargune 50 🙂

image

Peonägu

Mul on ikka nii hea meel, et ma otsustasin pärissünnal reisil olla. Siis ma saan sadakümme korda oma sünnipäeva pidada! Mul pole mitte sünnipäev, vaid sünninädal! Täna ongi mu sünnapidu sõpradele. Nagu ma siin alles rääkisin, siis ma meigin küll, aga mu oskused piirduvad lihtsa päevameigiga – lauvärvidest ei tea ma suurt midagi 😀 Nii et sellise tähtsa päeva puhul on vaja keegi targem appi paluda.
Kõige ägedam oli see, et meigikunstnik Keidy tuli mulle koju ja sai klaasi prosecco kõrval see tähtis maaling tehtud! 😀 Veel üks pluss on, et ta on megalahe ja kõige suurem pluss on, et ta aina kiidab, kui ilus sa oled ja naerab su nõmedate naljade üle 😀
Keidy meiki saab näha lähemalt siit: https://www.facebook.com/KeidyArrakMakeup?fref=ts

meik1meik2

meik3

 

image

Kui kodu on crackhouse

Ma ei saa aru, kuidas ometi kogu aeg kõik mu ümber nii sitaseks läheb. Näiteks eile käis õhtusöögil külas mu isa. Selle tähtsa sündmuse puhul ma koristasin ülipõhjalikult mitu tundi lootuses, et korter püsib puhas ka kuni sünnipäevapeo endani.
Kui ma üleeile õhtul koristasin, siis eile hommikul oli juba kõndides jalgade all tunda mingit sitta. KUST OMETI see tuli, ma ei tea. Ma käisin kõik pinnad lapiga üle ja ei ole ühtegi kohta, kust see sitt tulla sai.

Õhtusöögi ajal ma mõtlesin olla usin ja jooksvalt nõusid pesta, et pärast tervet hunnikut korraga ei peaks pesema (ma tegin üliiiiiiiiiihead paellat)
Ja kui ma hommikul ärkasin, oli korter jälle samasugune crackhouse nagu enne koristamist. Kust need mustad nõud kööki said, kui ma kogu aeg pesin nõusid?! Kust see sitt maha sai? Kust see banaanikoor laua peale sai? (okei, selle ma vist panin sinna ise, sest ei viitsinud prügikastile uut prügikotti panna:D)

Vaatasin põranda hoolega üle ja ma ei saa lihtsalt aru, kust see prügi sinna sai. Mingid imelikud terad? Juuksekarvad? Miski mis tundub nagu väike tükk kuivanud lehe küljest? Tolmurull? Mingi kriiditolm?
Keegi rääkis, et paljajalu käies veadki igast jama oma jalgadega kaasa ja peaks sussid ostma. Mul on terve elu jooksul ainult ühed ilusad sussid olnud, kõik teised on mingid jubedad taapotškad.
Kas teised inimesed tõesti iga päev käivad kõik põrandad tolmuimejaga üle? Mõelge, kui mul oleks oma maja, siis põrandate pesemine võtaks aega kauem kui täispikk tööpäev. Miks elu on nii raske?!
Ma pean nüüd algusest peale jälle koristama hakkama ja pärast külalisi uuesti?? Ja nii terve oma elu??

On kellelegi äkki mingeid nippe, kuidas kodu kauem puhtana püsiks? Seni katsetan seda taktikat, et ignoreerin musta põrandat 😀

TcMuO

image

Birthday wishlist

Ma olen selline imelik inimene, et ma ei ole kingitustest eriti suures vaimustuses. Enamasti inimesed lihtsalt ei oska mulle suurt midagi kinkida. Näiteks viimati kui ma sünnipäeva pidasin vabalt valitud kingitustega, sain ma raha… ja alkoholipudeleid… ja kommi ka vist 😀

Pärast seda ma mõtlesin, et no more, peo jooksul nagunii juuakse kõik ära ja õgitakse kommid ära, nii et hommikuks on kingitustest alles põrandal vedelevad pudelid ja kommipaberid ja mõtlesin, et oleks hullult äge, kui külalised kingituse asemel annetaks minu nimel mõnele organisatsioonile. Kuna mul aga lähedasi sõpru on väga vähe ja mu sünnal käisid ka mõned inimesed, kellega ma pole pikka aega suhelnud ja tahtsin neid lihtsalt näha, siis asi kulmineerus sellega, et kui jagada annetuste kogusumma kõigi inimeste vahel ära ja ma teadsin, kui palju osad annetasid, siis tuli välja, et mõned inimesed ei olnud üldse MITTE MIDAGI annetanud. Kes ei annetanud, see ise teab, häbi-häbi! Lihtsalt tulid kohale, sõid ja jõid, aga ei annetanud mitte midagi 😀
Nende sõber ma enam muidugi ei ole! 😀
Sel aastal ma mõtlesin, et okei, ma ei hakka inimestelt ju väljaprinditud ülekandeid paluma. Imelik oleks. Igal inimesel on omad võimalused. Tehku igaüks vastavalt oma võimetele heategu – annetagu või aidaku või tehku mis tahes! Ja kirjutagu mulle kaardile toreda loo sellest, mida head ta tegi. See kümnekas, mis pandaks veini ja kommi alla kuluks kindlasti kellelegi teisele rohkem ära kui minule.
Ma sain nagunii isalt sünnipäevaks reisi Hispaaniasse, nii et ma ei kujuta ette, kuidas elu võiks veel paremaks minna 😀

Siis ilmnes probleem, et osad arvavad, et nad teevad heateo küll, aga tahaks mingi asja ikkagi tuua. Palun tungivalt, et ma tahan ainult heategu ja lilli, aga kui kellegi elu oleneb sellest, siis ma tegin asja lihtsustamiseks nimekirja asjadest, mida mulle meeldiks saada kingituseks 😀

1) KÜÜNLAD
Ma olen küünlahull. Näiteks praegu, täiesti suvalisel momendil, põleb mul kodus neli küünalt. Üks vannitoas.. mulle meeldib vannitoa ukse vahelt piiluv hele küünlavalgus ja kuna kass ka seal urineerimas käib, siis üks hea lõhnaga lõhnaküünal on alati omal kohal! Praegu mingi suvafirma piibelehelõhnaline küünal, mis on ausalt ülihea! Köögis põlevad mul igal õhtul pikad Tigerist kevadrohelist värvi pikad küünlad, nii et neid kulub mul KASTIDE kaupa, 50 senti maksab tükk, vabalt võib tuua, ma täiega rõõmustan 😀 Ja magamistoas mõni selline õrnem, kui ma seal parajasti viibima peaks. Praegu näiteks Eesti Valguse “Sauvignon Blanc”

küünal
2) SOKID!

Sokke on alati vaja! Minu arvates on parimad sokid Etno sokid! Äge rahvamuster, kvaliteetne sokk – mis sa hing veel ihkad?

sokid

3) KÄSITÖÖÕLU

Olen nüüd väheke mees, aga ma hindan väga ühte head õlut! Näiteks kinkis vist Kaisa mulle eelmisel aastal lillede asemel hoopis Lindemansi vaarikaõlle – parim lill ever! 😀

IMG_2028

4) SEEP

See langeb vist kategoorias koos küünaldega selle alla, mida keegi kingituseks saada ei tahaks. Ma olen näiteks ülivaimustuses Stendersi muruseebist!

stenders

5) TEE
Teed kulub mul sama palju kui küünlaid. Ainus tee, mida ei armasta, on must tee. Mu lemmikud on CHA teed ja Yogi Tea’d 🙂

cha

6) LILLED

Mis puutub lilledesse, siis mul on väga spetsiifiline maitse. Mulle näiteks ei meeldi üldse punased roosid! Mu lemmiklilled on tulbid, aga kuna septembris neid väga saada ei ole, siis number kaks mu lemmiklillede hulgas on keskmise pikkusega valged roosid. Ja kui ma ütlen, et keskmise pikkusega valged roosid, siis need peavad tõesti olema keskmise pikkusega ja ainult valget värvi! 😀
Näiteks eelmisel aastal ma mõtlesin, et oleks arukas ju öelda, millised lilled meeldivad, et pärast poleks sada miljonit erinevat lille ja ma sain kokku niiiiiiiiiiii ilusa sülemitäie valgeid roose, et mul oli nii rõõmus meel, et kõik lilled sobisid nii hästi kokku 😀

lilled

Milliseid kingitusi teie sõpradelt saada armastate? Milline on parim sünnakink, mille te saanud olete? 🙂

 

image