Arhiiv kuude lõikes: august 2015

Veiniprohvet

Ma olen alati seda meelt olnud, et kui sa teist inimest unes näed, siis peab ilmtingimata seda sellele inimesele rääkima, sest kunagi ei tea – äkki sa oled prohvet või midagi ja näed tulevikku ja see on ülitähtis sõnum, mida edasi peab ütlema.
Igatahes täna ma nägin unes, et minu sõbrannal oli oma veinipood. Võibolla mul oli lihtsalt veiniisu öösel või on see sõnum kõrgematelt jõududelt, et mu sõbranna peaks kindlasti veinipoe tegema, et mulle tasuta veini anda.
Rääkisin talle sellest ja tema sattus kohe õhinasse, et veinipood on parim mõte ever ja hakkas juba oma äriplaani koostama:

Siis peaks sommeljeede kooli minema, et oskaks klientidele rääkida: “oo, see aastast 1675, eriti vintage stuff. Selle veini loos kuningas Chrisostomus Alfredite. Kui ta naine kukkus jõkke ja hukkus, oli ta kolm aastat depressioonis ja igapäevaselt pressis ühest viinamarjast mahla välja ja pani selle purki. Kolm aastat hiljem avatas, et tal on sinna kogunenud paras hulk vedelikku ja otsustas proovida selle maitset. Maitselt oli see seedermänni-kadaka-maksa-selleri-maasika-hapuoblika-sinimerekarpide maitseline ja lõhnalt raua-piirituse-anšoovise-kapsahautise-bensiini lõhnaga. See oli tema elu parim päev, sest lonks seda viis kõik mured ära ja tagas edukuse. Ta hakkas tegelema heategevusega ja päästis tuvisid pärisorjusest, hakkas rätsep-stilistiks nimg lõi omale rõiva firma “Chris By Chris Alfred”. Ta abiellus oma õega ja said 10 last ning nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Nüüdseks on selle veini väärtus tõusnud kullaväärtuseni, sest see on edukuse eliksiir.. Trust me it works very well.

Unenägu täitis oma eesmärki ja me lähme nüüd veini jooma kuskile. Ja kui keegi veel kaasa tahab tulla, siis mu postkast on avatud 😀

wine

 

image

Kõiki huvitab, kuidas ma oma sünnareisi planeerin

Onju

Kuna ma ei teadnud esialgu üldse, KUHU minna, siis olid igati abiks sellised imelised lehed nagu http://www.azair.eu/, http://www.skyscanner.net/ ja http://www.momondo.com/, viimane pisut vähem, sest see kuidagi… ei istu mulle. 😀 Aga need saidid on nii suurepärased, sest seal saab panna valikuks “ükskõik kuhu”, valida hinnaklassi ning kuupäevad ja tulevadki ette kõik piletid ükskõik kuhu sellise raha eest sõita saab.
Veel on üks hea leheke http://travelfree.info/

Soovitatav on neid kontrollida umbes 250 korda päevas. Hüppad voodist üles, kontrollid. Jood kohvi ära, kontrollid uuesti. Käid pesus, muretsed, et äkki on vahepeal midagi tulnud, kontrollid uuesti. Ja nii kuni hüsteeriani, mil sünnipäevani on jäänud jõle vähe aega, aga midagi sobilikku pole ikka tulnud! Siis nuta natuke ja kontrolli uuesti.

Lõpuks sai otsustatud, et lähme vanasse heasse BARCELONASSE. Piletid Riiast mingi 120.- täitsa sobivatel kuupäevadel tundusid peeeeris head ja pealegi ma tahtsin juba olla kindel, et kas me lähme kuskile või ei.

Barcelona on teadagi hostelite võlumaa, majutus on kallis. Aga õnneks soovitas üks tüdruk, et tema peatus hoopis Lloret de Maris, mis on kuurort Barcelonast 70 km eemal. Bussi-rongiga saab ilusti Barcelonasse.

lloret

Tema nimetas seda “idülliliseks linnakeseks”, tegelikkuses käib igasuguseid jutte – pidi olema selline hull peolinn. Eks see oleneb rohkem sellest, milliseks sa ise oma puhkuse teed. Pidu ka vaja, sünnipäev ikkagi 😀
Igatahes on majutus odav. Minul on kõige tähtsam, et toas oleks köök, sest kui saab ise kohvi-teed, hommikusööki ja mõnikord ka lõuna- või õhtusööki teha, säästab meeletult raha. Pealegi värskeid mereande veini kõrvale hotelli rõdul vitsutaks hea meelega. Oletame, et tass kohvi kohvikus maksab 2.-, siis kuue päeva peale kahekesi kohvi juua teeb juba 24.-!

Igatahes leidsin päris kena hotellikese, kus on meie “korteris” kolm tuba. Siis mõtlesin kohe, et krt, kutsun sõbranna ka, kui meil ruumi nagunii on! Tema sai lennupileti 30 euri odavamalt kui meie vaid mõni tund hiljem… 😀 Ja majutus läks maksma 77 eurot näkku, 6 ööd.
Ma korterit ennast ei saa näidata millegipärast, sest see on iga päev bronnitud ja pilte tubadest näitab ainult kui toad on saadaval. Aga siin on pilt meie katusebasseinist!

Mina otsin tavaliselt majutust sellistelt lehtedelt: http://www.hotelscombined.com/, http://www.booking.com ja https://www.airbnb.com/ (viimases renditakse välja kas tuba oma korteris, oma korterit või maja või villat või mida iganes)

hotell

Siis ma vaagisin pikalt, kas peaks ehk võtma rendiauto. Meil oli Tenerifel sellega nii halb kogemus, kus nad võtsid lihtsalt mingi lambi raha krediitkaardilt maha ja tagasi ei tahtnud anda. Pealegi ma ei saa kottigi aru sellest asjast, vahepeal nad tahavad krediitkaardilt mingi 1000 euri tagatiseks bronnida. Päris hea oleks, kui seda ka tagasi ei saaks 😀
Siis otsustasime, et kui autot tarvis on, saab alati kohapeal päevaks-paariks rentida. Aga kuna meie lend läheb Barcelonast tagasi Riiga kell 6 hommikul, oli vaja hotelli, mis on lennujaamale vähe lähemal. Leidsin ühe, mis maksis küll pea sama palju kui 6 ööd eelmises hotellis, aga vähemasti viivad nad ise lennujaama, seal on jõusaal ja spaa ja saab rahulikult välja puhata enne pikka lendu (meil on pikk vahemaandumine Brüsselis – seal lähme vist linna peale ka)

hotell
Vot sellised lood! Kui keegi on käinud Barcelonas või Lloret de Maris, jagage soovitusi, kuhu minna, mida teha 🙂

image

Stupid brain

Ma päris ausalt ütlen, et ma võtan seda koolilõpetamist väga tõsiselt ja õhkan korra nädalas vähemalt, et kool võiks juba pihta hakata. Aga ma nüüd märkasin, et assa mait, kohe ongi ju september!

Täna on see kaunis päev, kus ma pean minema sõlmima üksikainete lepinguid. See tähendab, et mul on eelmisest klassist mõned asjad tegemata jäänud ja ma pean need nüüd ära tegema, eks ole. Ma võin vanduda, et ma panin kuskile kirja, MIS ained ma pean tegema, aga koer sõi vist mu koduse töö ära… ja see paber on kuskile kadunud. Ma mäletan, et üks oli keemia, siis oli veel midagi… ja veel üks asi.

Siis mul tuli veel meelde, et mul pole õrna aimugi, mis tähega klassi ma minema pean. Ma mäletan, et ma valisin seal välja klassi, mis toimub mulle kõige sobilikumatel aegadel… ja nüüd ma vaatan, et KÕIK toimuvad mulle sobilikel aegadel!

Nüüd ma pean nagu taun minema küsima, et kuhu ma minema pean ja mida ma tegema pean.

brain

image

Trennijutud: Zumba

Ma tahtsin tegelikult minna üldse bosusse, aga kodus selgus, et kass oli mu trennipüksid täis kusenud, nii et ma pidin teisi kapist otsima, siis läksin ostma bussipileteid Riiga ja postkontorisse ja igal pool oli järjekord ja ma jäin bosusse mingi 10 minutit hiljaks. Siis polnud enam mõtet saali minna ja bronnisin kiirelt hoopis zumba.
Ma olen alati vältinud zumbat nagu tuld, sest teadagi… mina ja tantsimine. Aga midagi üle ei jäänud ja sai mindud.
Alguses ma mõtlesin, et jumal issand – millesse ma end mässinud olen ja võtsin koha sisse kõige taga, kus keegi ei näe mu meeleheitlikke ponnistusi mingeid samme pähe õppida.
Aga treener oli äge – ütles kohe, et kellelgi pole aega sind nagunii vaadata ja pole midagi häbeneda ja tantsigu igaüks nii nagu oskab, peaasi, et üritab!

Ma aegajalt piilusin peeglist, et ma näen suht naeruväärne välja, aga täiega lõbus oli ja selline tunne oli nagu oleks peol (sellisel, kus oled megahigine ja ei oska tantsida)

Kõik teised:

Mina:

zumba

 

image

Sünnipäevahädad

See sünnipäev on mul nagu rist ja viletsus kaelas. Saan mina veerandsada ja ma siiani ei ole suutnud ära otsustada, kuidas sellist suursugust sündmust ometi tähistada. Mul oli plaanis, et ma tahan mõnel Kreeka saarel peesitada, aga ma aina mõtlesin ja mõtlesin ja venitasin, et kas ikka tahaks, et need lennupiletid on kõik välja müüdud või ülikalli hinnaga. Nüüd pole enam üldse aega ja valikuid ka konkreetseks kuupäevaks ja meie hinnaklassis vähe – kas Hispaania või Itaalia.
Barcelona peale ma pole enne tegelt mõelnudki. Ma kunagi veetsin seal ühe päeva ja öö. Käisime kunagise peikaga mõned head aastad tagasi autoga kuu aega Hispaaniat ja Prantsusmaad avastamas ja saime Alicantes kokku ühtede tuttavatega. Öösel pärast paari drinki me tulime geniaalsele mõttele, et sõidaks õige kõik koos Barcelonasse. Mõeldud-tehtud, hommikul asusime teele. Öömaja peale me polnud mõelnudki, küllap kohapeal midagi ikka leiab, aga Barcelonas selgus, et kõik on kinni, sest mingi festival või üritus on. Noh, okei, istusime nõutult tänaval, kui mingi vana tädi tuleb juurde ja uurib, et kas meil on äkki öömaja tarvis, tema võib oma korteris paar tuba välja üürida meile. Tegime seal süüa, kui sõbrad mõtlevad, et läheks toda Barcelona ööelu ka kaema. Meie tollase peikaga mõtlesime, et eriti ei viitsi ja me jääme koju.
Kui hommikul nende tuppa piilusime, et neid äratada, magasid nad mõlemad, eriti räpased jalad voodist välja turritamas. Lõpuks selgus, et nad olid mööda tänavat peole kõndinud, kui mingi tüüp oli ühel käest rahakoti haaranud ja jooksu pistnud. Kuna poistel olid plätud jalas, olid nad need jalast visanud ja järgi jooksnud. Kätte nad teda muidugi ei saanud ja rahakotis olid selle tüübi kõik dokumendid ja raha 😀
Selline one night in Barcelona siis. Kui hommikul sealt minema sõitsime, oli seal nii jube liiklus ja tuututamine, et mul pea valutas ja tahtsin ruttu minema 😀
Aga samas, kurat teab, ehk on Barcelonal midagi eriti head pakkuda? Kes on käinud? Oli tore? Tasub minna? Vaatasin mingit mõnusat aiamajakest, mis 3 minuti jalutuskäigu kaugusel rannast välja renditakse, aiake ja grillinurk. Tundub mõnus! Pealegi… vein ja tapased!

Park Guell in Barcelona, Spain

Ja ma tükk aega mõtlesin, et kas ma sünnapidu üldse hakkan tegema. Mul alati enne sünnipäeva tulevad ülilahedad mõtted, mis pidu teha, aga siis ma hakkan kassima, et mul nagunii pole kedagi kutsuda ja kui kutsun, siis osad ei saa tulla ja siis ma istun kahekesi kassiga 😀 Aga sel aastal ma mõtlesin, et eriti tore oleks teha filmiõhtu. Kui ma oleks rahaboss, siis ma rendiks kinosaali, aga kuna ma ei ole rahaboss, siis ma pean vist lihtsalt koju rentima projektori… 😀
Tahaks päris Coca Cola topse nagu kinos on, aga neid vist kuskilt osta ei saa ega? Teab keegi? On kellelgi mõni äge mõte? 🙂

Food

image

A mida su ekspeikad sinust tegelt arvavad?

Naljakas, et ma pole tegelt kunagi mõelnud, et mida mu ekspeikad minust arvata võivad. Peikad on teatavasti inimesed, kes sind pea igas olukorras näinud on ja sind üdini tunnevad. Nii et mida nemad sinust arvavad, on suure tõenäosusega see, milline sa ka tegelt oled 😀

Nii et ma olin täna peaaegu terve päev megakurb, kui ma kuulsin ühe tüdruku käest, et üks mu ekspeika (okei, ta polnud päris mu peika, aga oleks selleks äärepealt saanud… ma kirjutasin temast suht Printsessi stiilis blogi ka salaja veits, päris vanematele siia lugemiseks ei paneks, aga kes tahab, see küsib :D) oli öelnud, et ma olen ülbe ja egoistlik. No mida?! Kuna ta mulle täiega meeldis, siis on see täiesti mõistusevastane, et ma oleks ülbe ja egoistlik olnud 😀 Ma olen ülbe ja egoistlik alles palju hiljem..

date

Ise ta väitis, et tema pole iial säärast asja öelnud ja et ma olen täiega lahe ja meil oli hästi tore. Kes see neid mehi usub? Ehtsad sead ju!

Siis mind hakkas huvitama, et kas KÕIK mu ekspeikad arvavad, et ma olen meganõme? Siis meenus, et üks mu ekspeika, kellel on ka lahe blogi (loe siin: http://crickkribab.blogspot.com), kirjutas minust jumala armsa jutukese.

Mannu:
This is the woman who brought me into the game when i was 15(?). Esmamulje – ketsi peale kirjutatud munn ja selline rebel atitüüd. Otsekohene – sain oma suudluse balti jaama pargis tema initsiatiivil. Liblikad kõhus. Õppisin temaga ütlema inimesele, et ma armastan sind. Dekaad hiljem ei oska ma siiamaani öelda MAS, ilma et see ei tekitaks ebamugavust. Mul on siiamaani nõrkus naiste vastu kes julgevad öelda ja teha – selliseid eneseväljendajaid kel reaalselt midagi kupu vahel on, on vähe. Aga tema oli üks neist ja ma osaliselt soovin, et alles kohtuks temaga esmakordselt, et viivuks tasse uuesti armuda. Ainukene neist naissoost inimestest minu minevikust kellega suhtlen veel siiani. Sa tead, et kummitad mu unenägusid ja ärkvel teadvust tänini – you are special!

Härra Ekskihlatu oskas mu pinnimise peale öelda ainult, et ma olen ilus, avameelne ja lõbus. Kui ma NÕUDSIN, et ta ütleks midagi negatiivset, siis ta ütles, et ma tahan ühte, teist ja kolmandat, aga tegelt ei tea ise ka, mida tahan. Mida see tähendab, ma ei saanud ise ka aru 😀 Aga tema vist arvab kõigi inimeste kohta hästi

Härra EkskihlatuTeiselt küsisin ka, aga too vist loeb kuskil oma tšakraid ja pole veel jõudnud vastata.

Kas te suhtlete oma eksidega ja teate, mida nad teist arvavad? Olete ehk kuskilt “küla pealt” kuulnud, mida nad teist tegelikult arvavad?

image

Trennijutud: AquaMix

No-nii, aitab küll sest laisklemisest! Ostsin endale spordiklubi kuukaardi ja nüüd mul polegi muud valikut kui et pean trennis käima. Mitte et ma muidugi üldse viitsiks.
Kui tükk aega vahele oled jätnud, on selline tunne nagu läheks esimest korda elus.

Mõtlesin, et prooviks ära KÕIK rühmatrennid. Paljudesse ma pole üldse julgenud minna, sest mul pole antud seda va aju, et näiteks sammukombinatsioone meelde jätta, aga julge hundi rind on ju haavleid täis…

Esimesena valisin hea lihtsa vesiaeroobika. Seadsin end sisse, maadlesin natuke nende kätistega, sest ma ei saanud aru, kuidas need kätte käivad ja trenn võiski alata.
Kahjuks pean tõdema, et ma olen vist vesiaeroobika jaoks liiga lühike. Treener käskis jalad kindlalt maas hoida osade harjutuste ajal, aga ma lendasin siia-sinna nagu kakajunn kärestikus. Kord olin ühes basseiniotsas, siis lendasin juba teise, võimatu oli seal paigal end hoida. Samas teised tundusid kogu aeg ühe koha peal olevat 😀

swim

Õnneks aga selgus õue minnes, et tegin hea otsuse, kui veetrenni valisin – õues sadas paduvihma. Koju jõudsin nagu uppunud vesirott.
Käisin veel Kaubamajast läbi, ostsin materjali woki jaoks ja mõned uued teepakid. Niiiiii mõnus oli pärast kuivades riietes diivani peal keras seda teed juua piima ja meega. Ma jooks seda terve päev, sest see on niiiiiiiii maitsev, aga ilma meeta see pole nii hea ja mett vist sada miljonit lusikatäit päevas pole ka hea tarbida 😀 Nii et piirdun ühe suure tassiga õhtul.

choco

image

Trennihirmud

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu jaoks on esimest korda uude spordiklubisse minek sama õudne kui esimene koolipäev. Minu ettekujutus sellest, kui ma esimest korda uude spordiklubisse lähen, on umbes selline: rõõmus teenindaja näitab mulle kätte, kuhu minna, kus on saalid, kuidas end registreerida, annab infolehe trennide kohta ja soovib jaksu.

Reaalsus on aga umbes selline:
Valin meelega minemiseks aja, kui on võimalikult vähe inimesi, et järjekorda poleks ja saaksin kiirustamata valida kohapeal sobiva paketi.
Seisan umbes kaks minutit leti taga ja vaatan, kuidas teenindaja kordagi pilku tõstmata mingeid asju kirjutab. Siis tõuseb sõnagi lausumata tülpinud pilk.
Mina: “Tere, ma tahaksin teie spordiklubisse trenni tulla!”
Teenindaja: “Milline pakett?”
Mina: “Selline, kus ei peaks liituma ja poleks siduvat lepingut.”
Teenindaja: “Kõigiga peab liituma.”
Mina: “No saate aru – kus poleks aastast lepingut, vaid kuu kaupa.”
Teenindaja: “Ahah. 45 või 49 eurot.”
Mina: “Mida see 45 eurone endas sisaldab? Sellega pole siis aastast lepingut, jah?”
Teenindaja: “Ilma aastase lepinguta on 51 või 56.”
Mina:

mina

Siis sain aru, et ma olen võibolla nõme, et ise oma peaga paketti ei valinud välja ja tema kallist aega raiskan oma küsimustega, nii et haarasin pakettide loetelu, lasin silmadega hoolikalt üle ja palusin endale “30 päevase liikmemaksu, treeningajaga 2 tundi”

Sain oma kaardi kätte ja teenindaja jätkas oma tegevust. Siis mulle meenus, et ahjaa, tahaks teada näiteks, kuidas end treeningusse registreerida.

original

Teenindaja tõstis jälle tülpinud pilgu ja ütles mu parooli ja salasõna, millega ma seda teha saan.

Siis ma veel oma minuti jaurasin selle väravaga, sest ma ei saanud aru, kuhu vastu ma oma kaardi panema pean. Kui ma seda mingi 10 korda olin juba üritanud, siis ta lõpuks pidi jälle pilgu tõstma, et mulle mainida, et ma olen vale värava juures 😀

Igatahes ülimas segaduses läksin ma sisse ja tundsin, et ma olin vaest inimest tema tähtsa töö ajal oma tühiste probleemidega tülitanud. 😀 Ja kusjuures on mul igas spordiklubis täpselt selline tunne, et ma pean alati KÜSIMA, kuhu ma minema pean. Ega seal nooli ju ei ole, kas riietusruumid on kassast otse edasi või teisel korrusel või jumal teab kus. Nii hädine tunne tuleb peale, kuhugi minna ei oska, midagi teha ei oska. Minu arvates võiks olla mitu teenindajat – üks näiteks võiks tegeleda uute liitujatega, et neile kõik tähtsad asjad ära selgitada ja kätte näidata.
Nüüd vaatan, et mul peaks paketis tugitreener ka olema. Kust ma selle tugitreeneri saan või kes see selline on üldse, oli vist liiga keeruline selgitada, aga noh, eks ma siis täna küsin 😀

image

Kuhuuuuu minnaaaaaaa?

Alati on nii, et kui vaba raha üldse ei ole, siis tuleb lademetes häid reisipakkumisi. Aga kui on “reisipurk” (mul on üks vana suur purk, kuhu ma reisiraha kogun…) täis, ei ole mitte midagi. Igatahes sel aastal ma tahtsin oma sünna veeta kuskil mõnusas kohas peesitades. Kus, ma tõesti ei tea. Ma mõtlen, et Kreeka on näiteks üks mõnus koht.
Igatahes ma olen iga päev mitu korda pingsalt jälginud, et äkki tuleb kuskil mõni hea hinnaga pakkumine, aga hinnad iga päev aina tõusevad ja tõusevad. Praegu ma vaatan üldse, et enamik septembri lende Kreekasse on läbimüüdud. Okei, Mykonosele on veel kaks sotti, aga need pole TÄPSELT mu sünnipäeval (ma tahaks ärgata oma sünnal reisil ja mul oleks nii äge olla ja mul oleks sünnipäev) ja Mykonose kohta kirjutatakse, et seal on roppkallis.
Samas võiks minna ka Amsterdami, aga samas ma tahaks olla rannas. Aga randa ei saa! Ja kurat neid ilmu teab, Horvaatias on näiteks sel ajal jumala jahe juba.
Portugali on ka suhteliselt soodne sõita, aga mida ma teen seal, kui ainult 21 kraadi sooja on? 🙁

Kus te olete septembrikuus reisil käinud? Kus on eriti mõnus? Miks mu ema mu vagiinast nii hilisel ajal välja pressis, kui kuskile minna ei ole? Ja kui keegi jõuab jälile mõnele heale pakkumisele septembris, let me know!

mykonos

image