Arhiiv kuude lõikes: juuni 2015

Matkama-matkama!

Ma hullluuuult tahaks minna matkama. Niimoodi nagu filmides käiakse. Et seljakotid selga, õhtul kuskil järve ääres lõkke peal süüa teha ja õuduslugusid rääkida! Ja siis võtaks need purgioad tomatikastmes ka kaasa. Ja vahukomme!

famil

Kas see poleks mitte ülicool?! Vaatasin mingeid RMK radasid ja avastasin, et suurem osa matkaradasid on mingi 1-3 kiltsa pikad. Mis matk on ÜKS KILOMEETER? Võiks mingi 15-20 kiltsa vähemalt ju olla.
Samas pikema matka juures jääb alati hirm, et ma poole tee peal kutsun endale takso järgi…

Kas teile meeldib matkata? Oskab keegi soovitada mingit üliiiilahedat matkarada? Saate aru ju küll, mida ma umbes tahaksin 😀


image

Thanks, Obama

Ma pole küll mingi meisterkokk, aga noh… kuna ma kaks aastat siiski kokaks õppisin, siis võin öelda, et üht-teist ma ikka oskan teha. Mul on kodus lademetes kokaraamatuid, mu lemmikud on Jamie Oliveri omad, kust ma ikka aegajalt midagi teen.
Täna tegin külalistele ahjukana ja soovitati kõrvale teha mingit leivakastet. No hea küll, teeme ära siis.

Leivakastme retsept on järgmine:
pool keskmist sibulat
500 ml piima
2 loorberilehte
2 tera nelki
6 viilu leiba
0,5 tl sinepit
meresoola ja pipart

Kõigepealt peab sibula peeneks hakkima. Okei… Siis poti kergelt kuumaks ajama, piima, loorberilehti ja nelke 10 mintsa hautama. Siis nelgid ja loorberilehed välja viskama.
Aga mis sibulast saab? Siis peab leivalt kooriku ära lõikama ja 5 minutit piimas hautama ja segama. Siis lisama sinepit, soola ja pipart. Oot, aga sibul?

Siis ma märkasin pilti retsepti kõrval. Kui seal oli kena valge kastmeke, siis mul oli… mingi pruun möga, mis maitses nagu soolane leivasupp.

kaste

Järgmine kord kui midagi eesti keelde tõlgitud raamatust teen, vaatan enne pilti…
Armas tõlkija, tegu on saiakastme, mitte leivakastmega…


image

Käekellata või mitte käekellata?

Ma pole kunagi eriline käekellasõber olnud… esiteks sest mul on suht savi, mis kell on, mul üldiselt pole kuskile kiiret 😀 ja teiseks mul on sada muud kohta, kust kella vaadata. Tundub natuke mõttetu kella käe peal kanda. Seetõttu pidin ma ka kreepsu saama, kui sõbranna endale käekella vaatamas käis ja valis mingeid 300euriseid Michael Korse. Ma võiksin 300 euri eest teha autokoolis oma kohustuslikud sõidutunnid ära, jääks raha ülegi… või nats juurde panna ja lennupileti Taisse osta… või ratta osta. Või sada muud asja teha, mis on palju tähtsamad kui mingi kell.

Äärmisel juhul olen valmis 300 euri maksma käekella eest, kui see iga päev mu nõusid peseb ja hommikuti kohvi voodisse toob..

Hiljuti tahtis mingine Hiina leheke WalkTrendy, et ma nende lehelt midagi telliks. Ja ma tellisin siis kella. 10 doltsi, tasuta saatmine – parem kui kolm sotti ja kellaaega peaks ka näitama.
Ma arvasin, et hiinlased on väiksed, aga selle kella sisse mahuks vabalt kolme hiinlase mõlemad käed ja ühe varbad. Nüüd ma pean minema seda väiksemaks tegema, aga välja näeb küll täitsa okei.

Saab vaadata siit, kuldseid on ka: http://www.walktrendy.com/index.php?route=product/product&product_id=2859

kell

Täna sattusin sellisele lehele nagu KÄEKELLAD.EE, kus soodusnurgas on palju häid pakkumisi nii naistele, kui ka meestele. Disainilt meeldivad mulle vist kõige enam Guessi kellad, aga samas Espritil on väga ilusad kuldsed kellad, mis -40% alega maksavad ainult sott.

Rääkige, kas teil on hirmkallis kell või eelistate hiinakaid või üldse mitte? Millised kellad on head?


image

a miks vihkad

Nagu ma vahepeal siin kirjutasin, mõtlesin, et läheks teeks selle koolivärgi ära. Selleks ma pidin vanast koolist dokumendid ära tooma, et need uude kooli viia.
Kirjutasin siis viisakalt oma vanale rühmajuhendajale, et väga tahaks oma dokumente kätte saada. Tema ütles, et tema on nii harva koolis, et mul pole mõtet teda otsima hakata, et tema jätab mulle valvelauda. Tuli välja, et mul on paar kulinaaria raamatut ka viimata ja et need pean esmalt raamatukokku ära viima. Ühte ma ei leidnud, see oli igalt poolt välja müüdud ja raamatukogus oldi nõus, et maksan selle lihtsalt kinni.

Võtsin siis mina ette pika teekonna vanasse kooli. Valvelauas selgus, et raamatukogu on täna kinni (telefone seal koolis tundub et eriti vastu ei võeta)
Ütlesin siis, et mul on siin kaks raamatut ja kolmanda eest raha ja et mu vana rühmajuhendaja oli mulle jätnud sinna minu dokumendid.
Valvelauadüüd sahistas paberites ringi ja ütles, et ei ole mulle mitte midagi jäetud.

Mainis, et ÕNNEKS on mu rühmajuhendaja hetkel koolis ja helistab talle. Õpetaja võttis vastu ja ütles, et jah, minu dokumendid on hoopis tema kabinetis. Lause peale, et ma ei saa raamatuid raamatukokku viia, sest see on kinni ja jätaksin need valvelauda peale ütles: “Ei saa!” ja viskas toru ära. 😀
Valvelauadüüd kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu ja läksin õpetaja kabinetti.

Koputasin viisakalt ja rääkisin oma loo ära, et noh… raamatukogu on kinni ja kas ma tõepoolest ei saaks raamatuid tema kätte jätta… eriti arvestades fakti, et ta teab küll, mis raamatud need on ja et raamatukogu on praktiliselt tema kõrvalruumis, aga mina peaks kooli tagasi sõitma.

Siis ta hakkas seletama, et tema ei saa ju kindel olla, kas see õpik maksab ikka 13.75 nagu ma väidan. 😀 Ma ütlesin, et kui ta arvab, et ma VALETAN, ma võin talle ju näidata erinevaid raamatupoodide hinnakirju, kus see tõepoolest maksab 13.75.
Ta ütles vastumeelselt, et pole tarvis ja võttis õnneks mu asjad vastu. 😀

thank

Mul juba kooliajal tundus, et tal on mu vastu mingi põhimõtteline viha 😀 Nüüd sain sellele kinnitust, sest dokumendid, mis ta valvelauda “ära viis”, olid ta toolil kõige nähtavamal kohal. See tähendab, et kui teda poleks olnud, oleks ma nagu kilplane pidanud teda taga otsima hakkama.
Eks kõigile on elus tundunud, et mõni õpetaja on veits douchebag, aga mulle kaine mõistusega kalkukeerides tundub, et see õpetaja ongi päriselt douchebag 😀


image

TÜNG VÄRDJAS :)

Eile käis Carmen külas. Kuna talle süüa teha meeldib, mõtlesin, et teeme mingit lihtsamat kooki. Sügavkülmas olid mõned mustikad, nii et sai mustikakook. Mina segasin seal tainast, Carmen õgis marju ja kargas ringi nagu ikka. Järsku jookseb täie pasaga vastu vannitoa ust.
Ma ei tee sellest suurt välja, sest noh… ta ongi selline imelik natuke 😀 Siis hoiab silmast kinni ja hakkab nutma. Küsib, et kas jääd on. Ma kohe torman sügavkülma jääd otsima ja hüüan: “Näita!”, ta hoiab ikka silmast kinni ja ei näita.
Siis võttis käe ära ja ma pidin pikali kukkuma, silma ümbert kõik VERINE.
Siis hakkab irvitama ja hüüab: “Tüng värdjas!”

Oli end mustikaga ära määrinud…

carmen

Kõige haigem tüng, mis ma olen näinud, oli siis, kui üks mees tegi oma naisele nalja, et pani ta koera kogemata pesumasinasse. Ostis mingi mängukoera ja pani pesema.


image

Noble!

Kui ilmad soojaks lähevad, unustan ma kopitanud keldrirestoranid ja siseruumid ära ja tahan värsket õhku hingata, päikest nautida ja õues olla!
Nii kui soojaks läks, kibelesin ma aina piknikule ja terassile ja kuskile suvalisse kohta grillima 😀

Eile ma pidin tegelikult Mari-Leenuga kokku saama, aga ta jäi natuke tõbiseks või siis ta elundidiiler, kellele ta plaanis mu neerud müüa, hüppas viimasel hetkel alt ära 😀

Niisiis ma sain kokku hoopis Hegne ja Merkaga ja läksime Noblesse sööma ja veinikest jooma.
Pärast tulid veel peika ja ta sõber ratastega. Meie tulime geniaalsele mõttele, et lähme sinna mingisse mahajäetud majja ja nemad ütlesid, et nad hakkavad koju väntama. Noh… olgu öeldud, et mahajäetud majja me minna ei julgenud, kõndisime läbi hoovi ja läksime taksot tellima. 😀
Nemad aga olid hoopis sinna üles hiilinud, et meid ehmatada. Ja siis pidid pettunult helistama, kui meid seal ei olnudki… Aga igatahes tegime väikse tiiru ja panime ajama, kui leidsime mingi ruumi, mis oli katseklaase täis. Tundus kahtlaselt nagu mingi õudusfilmi algus 😀

noble1

Igatahes Noblet ma täiega soovitan! Kui lähete, proovige kindlasti kikerhernekarrit.

Milliseid ägedaid söögikohti (kus saab õues istuda) te veel soovitate? 🙂


image

Roheline soolakas

Vahepeal meil oli siin palju prallesid, mille üle mu kaal mind muidugi ei täna 😀 Aga soolakad ma mõtlesin teha värvidega. Esimene oli roheline. Tol päeval ma avastasin muidugi, et mul pole ühtegi rohelist riietuseset… ja praegu vaatan, et istun siin rohelist värvi pükstes… Kus need tol päeval olid?! 😀
sool2

Anyway, võiks iga päev soolakas olla! Nii tore on, kui kõik kingipakid käes tulevad. 😀
Kõik kingitused olid ägedad, aga eriti hea meel on mul tee üle 😀 Ma sain niiiii ägedaid teesid. Ühe sellise teepalli, mis paned kannu ja siis see läheb lilleks lahti. Ja siis selle rohelise tee. Minu arvates on enamik rohelisi teesid sellised imelikud mõrudad, aga see on I-ME-LI-NE! See on üliilusat värvi ja täiega mahe. Ja ühest pakikesest saab kaks korda terve kannu teha.

sool3

Aa ja see värk ka, et kes tahab, võib mind täitsa Instagramist ka jälgida. Ma pikka aega arvasin, et see on lihtsalt koht, kus saab piltidele lahedad filtrid peale panna, et need siis kuskile, näiteks Facebooki, edasi panna. Aga siis avastasin, et mitusada inimest näeb neid pilte, mis ma sinna panen 😀 Mu kasutaja on merje910
Nendest hashtagidest ma pole siiamaani midagi aru saanud. Vahepeal panevad inimesed mingeid suvalisi sõnu sinna. Ma mõtlesin, et saad seal panna, et koer jne.
Ja siis osad panevad neid ee… pildikesi sinna teksti. Need on coolid, aga ma ei oska panna. 🙁 Ja ei oska täägida. Ega panna asukohta 🙁
Sõbranna hiljuti just naeris mu üle, kui saamatu ma tegelt sotsiaalmeedias olen 😀

Sellega meenub veel, kuidas ma tegin Facebooki, kui kõigil juba see olemas oli. Ma ei saanud alguses aru, kuidas seda kasutada ja hakkasin inimesi “otsima” nimede järgi nii, et kirjutasin nende nimed sinna “Millest mõtled?” lahtrisse 😀


image

Unekummarid

Ma ei saa aru, mis värk mul nende kummaritega on. 😀 Kogu aeg mul on tunne, et keegi vahib mul kõrval.
Viimati Viljandis hotellis ma ei saanud absoluutselt magada, sest ma kogu aeg ärkasin üles selle peale, et keegi kooserdab toas ringi. Ma nagu konkreetselt ei näinud midagi, aga nagu… ma ei tea, tundsin 😀
Võibolla ma nägin seda kuidagi unes, aga ma ei julgenud isegi vetsu minna 😀

Täna öösel uues kodus sama asi. Ma mäletan, et mul olid silmad lahti, kuidagi nagu poolunes ja riiuli juures liikusid mingid sinist värvi laigud. Järsku peika pööras ehmatades mu poole: “Kas sa neid valgeid ringe nägid?!”
Ise ta sellest midagi ei mäleta, rääkis vast unes, aga ma olen traumeeritud, miks mingid laigud ja ringid peavad mööda mu magamistuba kooserdama 🙁

Siis ma veel ehmatasin öösel RULOO peale 😀 Ma ärkasin korraks öösel unes, nägin rulood ja ehmatasin nii, et süda peksis 😀 See ruloo on musta värvi ja ma tundsin nagu ma oleks üleni mingi musta värvi asja sees.
See on nii haige, et ma olen nagu poolunes, et see ei ole nagu päris ärkvelolek, aga samas ma tean, et ma ei maga ka, sest kõik ümbritsev on täpselt nii nagu päriselt on.
Ja kui ma end mingi 10 korda öö jooksul üles ehmatan, siis ma olen järgmisel päeval niiiii väsinud.

Kui seda ööd positiivsemast küljest vaadata, siis ma nägin ka unes, et amelesin peika sõbraga… so I’ve got that goin’ for me, which is nice 😀

Muidugi seda ööd ei ületa miski, kui ma samasuguses unevahelises seisundis ärkasin üles ja nägin ukse vahelt, kuidas peika kellegagi köögis juttu ajab. Siis raputasin teda enda kõrval: “Tule tagasi! Ära räägi temaga!”
Noh, ma mingil moel saaksin seda pidada unenäoks, kuigi see oli täiesti reaalne, aga hommikul teatas peika, et ta rääkis unes oma surnud vanaisaga juttu 😀

scared


image

Ma ausalt pole ülbe!

Lugesin just Lipsukese kokkuvõtet Blogiauhindadest ja suur oli mu üllatus, kui Lipsuke kirjutas, et tema sõbranna oli öelnud, et ma tundusin täiega ülbe 😀
Kusjuures ma mäletan küll tema sõbrannat… ta vaatas mind kuidagi “kahtlustava” näoga pidevalt ja ma vaatasin teda omastarust sõbraliku näoga vastu… sest noh ta vaatas mulle kogu aeg otse silma 😀

Kui ma saaks sendi iga korra eest, kui ma lihtsalt seltskonnas istun laua taga ja kuulan rahulikult, mis juttu teised räägivad (ma pole suures seltskonnas eriline ülekarjuja või vestluse algataja, vastan ikka kui midagi küsitakse või öeldakse:D) ja pärast arvatakse, et ma olen hästi ülbe ja üleolev, võiksin ma endale iga kord uued sõbrad rentida.

Loetamatuid kordi on mulle öeldud, et keegi ei julgegi minuga eriti rääkima tulla, sest ma olen kogu aeg nii tõsise ja kurja näoga, et peaksin rohkem naeratama. Päris ausalt ma ei oska naeratada… see oleks eriti veider, kui ma käiks üksi mööda tänavat, irve näos. Arvan, et siis inimestele tunduks, et ma naeran nende üle 😀

Isegi mu peika tunnistas, et esimesed korrad, kui me väljas käisime, ta ei saanud aru, miks ma temaga väljas käin, kui tundub, et ta mulle absoluutselt ei meeldi. Ma olevat olnud hästi vaikne ja sellise näoga nagu miski haiseks nina all… Kuigi ma olin temast ülimas vaimustuses.

Kõige hullem on mu mõtlik nägu. Kui ma millegi peale mõtlen, siis peika alatihti arvab, et ma olen ta peale vihane või solvunud. Eriti hull oli see kolimise ajal, ta kogu aeg küsis, et kas midagi on halvasti. Ma ütlesin, et ma lihtsalt mõtlen, mida kuhu panna ja mida veel vaja oleks…
Kuigi päris ausalt öeldes ma mõtlengi asju väga imeliku näoga. Näiteks kui kokku kolisime, leidis peika töölt tulles mu pidevalt eest nii, et ma istusin haudvaikuses diivanil ja vaatasin mingit punkti 😀

Nii et palun andestage mulle mu bitchy resting face… kui ma teie juures istun ja teie juttu kuulan, siis on väga tõenäoline, et te väga meeldite mulle! 😀

Proovisin pildil teha täiesti tavalist nägu 😀

bitchy


image