Arhiiv kuude lõikes: aprill 2015

Carmeni restoran

Mul oli juba siiber sellest, et Carmen minu toite kõvera näoga suus ringi mälub, viskasin potid-pannid käest ja ütlesin, et tehku ise 😀
Siis talle hakkas söögitegemine nii meeldima, et meil on siin nüüd alatihti Carmeni restoran, kui ta meil külas käib… tema valib toidud, mina õpetan kuidas teha, tema hakib ja möllab.
Ja mina arvasin, et laste ainus kasutegur on prügi välja viimine… 😀

Täna sai pearoaks pikkpoissi ja keedukartulit. Taamal abikokk Peeter.

DSC00226

Magustoiduks sai leivasuppi. Mulle küll lapsena leivasupp ei meeldinud eriti, see nägi välja nagu hobuse okse 😀

DSC00227


image

Kuidas kasvatada meest

Trenni- ja dieedigruppides jääb kogu aeg silma, kuidas naised kurdavad, et nemad üritavad dieeti pidada, aga mees va kurivaim ei tea isegi, mis salat on 😀

Mina olen juba suht staažikas dieedipidaja ja mul on juba selged kõik nipid, kuidas teha mehele selgeks, et kajaka ainevahetus või mitte – pitsa ja pudel õlut ei ole õhtusöök.

Nimelt kui naine läheb dieedile, on mehe jaoks see väga segadusseajav aeg.
Igapäevastesse vestlustesse tulevad mehe jaoks täiesti võõrad mõisted nagu “too palun poest midagi rohelist” ja “viitsid, tee õhtuks midagi tervislikku”

Et meest mitte ehmatada, peab olema võimalikult üksikasjalik. Kui annad mehele ülesande tuua poest “midagi rohelist”, võib see tähendada kõike alustades rohelistest Laysidest kuni potitaimeni.

Kui anda mehele ülesanne tuua poest salatimaterjali, peab olema nimekiri võimalikult üksikasjalik. Näiteks kui mina olen palunud oma mehel poest tuua kapsast, on ta sattunud täielikku segadusse – MILLINE kapsas? Punane, peakapsas, lehtkapsas, rooskapsas, nuikapsas, spargelkapsas, lillkapsas, hiina kapsas, hapukapsas…?

segad

Kuigi minu mees on hiilgav kõigi teiste asjadega, on ta köögis nagu eksinud kitsepoeg.
Lihtsam on lihtsalt ise süüa teha ja paluda temal nõud pesta, aga aegajalt võrdsuse mõttes peaks ka mees midagi süüa valmistama.
“Ma ei tea, tee midagi tervislikku” võib mehe viia miniinsuldini. Arukas on mehele loetleda näiteid, mille seast ta võib välja valida endale sobiva.
Samas mõnikord võib ka natuke nalja teha ja lasta tal ise mõelda, mida õhtusöögiks teha… kuna sina, dieeditaja, pitsat koju tellida ei saa, on siis väga tõenäoline, et soolas on käik restorani!


image

Kiired ja tihased seitse

Kuulge, te ikka teadsite, et teisipäeval sai lapsepileti hinnaga kinno minna? Ma arvasin, et kõik minusugused trügivad seal nagu mutid allahindluste ajal, panevad aga käekotiga vastu pead, et paremat kohta saada, aga peale meie oli saalis ainult kümme inimest veel 😀

Eks ma olin usinalt kodus kõik eelnevad osad ära vaadanud, et teada, mis kamm on. Kinos oli ikka hoopis teine asi! Isegi üks teatud härra vajutas koju sõites pisut rohkem gaasipedaalile 😀

Huvitav, kuidas need filmikaklused reaalses elus lõppeksid. Mina olen näiteks pealt näinud ainult ühte kaklust – mu kaks klassivenda kaklesid.
Asi jäi muidugi üürikeseks, sest üks lõi teisel esihambad esimese löögiga välja ja ta vanemad pidid uued hambad kinni maksma 😀
Muidugi filmis poleks vist eriti huvitav, kui Vin Dieseli hambad välja löödaks ja Jason Stathami ema peaks need kinni maksma…

See on muide Stathami ema. 😀

ema

Ja vasakul Vin Dieseli ema 😀

Vin Diesel Honored


image

RETSEPT: Meatza

Kui mõnikord tunned, et tahaks räigelt endale kahe suupoolega pitsat sisse ajada, aga samas nagu õhtul süsivesikuid ka väga ei taha süüa, siis on ideaalne alternatiiv meatza ehk meat+pizza!

Selleks on tarvis segada pakk kanahakkliha ühe muna ja peotäie parmesaniga, panna õlitatud pitsavormis põhjana 20 minutiks 180-kraadisesse ahju, siis peale meelepärased lisandid nagu pitsale ikka (ma panin purustatud tomateid, sibulat, seeni, oliive, sinki, kuivatatud basiilikut ja veel juustu) ja veel natukeseks ahju. 🙂

Idee poolest tehakse sellist asja veisehakklihaga ka, aga ma eelistan kanahakkliha ikkagi, muidu on liiga kotletza 😀

MEATZA


image

Kui sina oleksid mina

Mõtlesin tänase riidepostituse ühendada elutähtsa küsimusega, mis mind juba mõnda aega vaevanud on. Nimelt kuidas ilusaks saada 😀
Kogu aeg passin peeglisse ja mõtlen, et krt mina ei tea, mida võiks muuta või teha. Kas sirgendada juuksed või teha lokid? Kinni või lahti? Lõigata lühemaks või lõigata tukk? Värvida heledamaks või jätta nii? Mis värve kanda? Mis lõikeid kanda? Minna solli? Lasta otsaette “Oru kodu” tätoveerida?
Kui sina oleksid mina, mida sina teeksid, et natuke ilusam olla? Mida sa muudaksid? 🙂

11198914_946603558725481_1160487214_n

Triibuline kleit pärit SIIT (LINK)

11173581_946606518725185_1873125315_n

Tumesinine kleit pärit SIIT (LINK)


image

Loll venelane

Lugesin siin kohvi kõrvale uudiseid ja mida ma näen.. siinsamas tiigi kõrval toitis üks ema oma lapsega linde saiaga ja järsku ilmus välja üks naine, kes talle kallale kargas, süüdistas lindude tapmises, andis kõrvakiilu, filmis ja tahtis telefoni tiiki visata. (LINK)

what

Päris ausalt mäletan ma lapsepõlvest tihti, kuidas käisime Kadriorus linde saiaga söötmas… täiskasvanuna ma tean, et linde ei tohi sööta, sest nad saavad toidu otsimisega ise hakkama ja kui nad ära harjuvad inimesega, siis nad lõunamaale ei lendagi…
aga et sai nende eluküünlad kustutab, pole ma küll kunagi päris ausalt kuulnud.
Ma olen näiteks lugematuid kordi üritanud oma kassile sisse sööta kõike alates mulliveest kuni kummikommideni… ta pöörab vaid pea eemale. Kui ma talle saiatükke vastu pead viskaksin, ta ilmselt lihtsalt vaataks mind altkulmu, et miks ma teda mingite asjadega loobin…

Kommentaaridest selgus aga kohe, MIKS mul sellist infot ei ole. Nimelt kõik, kes linde saiaga toidavad, on lollid venelased, kes vaatavad ainult vene telekanaleid, et Putinit korra päevas näha ja päev kirja saada. Aa, selles asi ongi!

Mõtlesin siin, et annan teistele lollidele venelastele ka selle info edasi, et linde ei tohi saiaga sööta. 🙂


image

GRUUSIA, 2. päev

Päev algas sellega, et hotelli omanik tagus toa ukse taga… mingi toru olevat meil katki läinud ja alumise toa üle ujutanud. Tormas tuppa sisse, möllas midagi vetsus, ütles et kõik on ok ja läks ära 😀
Hommikul oli tore avastada, et vetsus polegi enam vett…
Lootsin, et ehk saab ebameeldivuste eest presidendisviidi, aga lubas vetsu päeva jooksul korda teha 😀

Ilm oli õnneks teinud kannapöörde – päike pastis ja pohmalinnud siristasid…

Jalutasime mööda Rustaveli avenüüd vanalinna, astusime sisse mõnda poodi… hommikusöögiks tahtsime osta kohvi ja saiakesi, aga astusime kogemata sisse kõrvalrestorani. Seal oli hommikul! mingi kuus ülikondades maffiavälimusega düüdi, kes pahaselt küsisid, et mis meile ei sobinud, et me selg ees välja tagasi läksime.
Mina, kartuses saada hoiatuslasku pähe, ütlesin arglikult: “Saiakesi tahtsime tegelikult osta.. vist tulime valesse kohta.”
Mille peale maffiadüüdid meid lahkelt kõrvalasuvasse saiakeseputkasse juhatasid.

DSC00058

DSC00057

 

Vabakas:

DSC00059

 

Gruusia Ema, kes valvab linna üle ja kellel on ühes käes mõõk vaenlaste jaoks ja vein sõprade jaoks:

DSC00061

DSC00070

 

Tbilisi on kuidagi naljaka arhitektuuriga linn, kus on vana ja modernne koos

DSC00076

 

DSC00095

 

DSC00113

 

DSC00126

 

DSC00128

 

Ehitus käib:

DSC00139

 

hink

 

Sellised vigurid paistsid meie hotelli rõdult:

 

DSC00156


image

GRUUSIA, 1. päev

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi päris öösel lennanud, aga edaspidi kavatsen vaadata, et kõik lennud oleks just öösel – lennuk oli pooltühi, tuled pandi kustu, kõik magasid, keegi ei rääkinud juttu ega ruianud, sain end üle kolme istme pikali visata ja kui silmad uuesti lahti tegin, olin juba Gruusia kohal 😀

Imelisel kombel kui kõik ülejäänud päevad näitas Tbilisis sooja üle 20 kraadi, siis just meie sealoldud päevadel lubas ilmateade terve päeva kestvat paduvihma ja 6-10 kraadi.

Esimesel hommikul üritasime kuidagi kaardist sotti saada ja vanalinna jalutada, aga kui poole tee peal kaart juba täiesti ära ligunenud oli vihmast, võtsime hoopis takso ja nii me vana Volgaga linna saimegi… mõistes, et lennujaama takso oli meid megaüllarisse lasknud ja võtnud kaks korda rohkem raha kui üks norm takso selle sõidu eest võtta võiks.

Hommikusöögiks olid IMMEEEEELISED hatšapurid ja Türgi kohv mingis suvalises kohas väävlisaunade juures.

DSC00016

Natuke kuivanud, võtsime ette Lonely Planeti retke “Tbilisi in one day”, mis viis meid Metekhi kirikusse ja seejärel köisraudteega? (kõige HAIGEM ASI, mida ma olen teinud, ma reaalselt värisesin ja mõtlesin, et mis saab, kui me sellega jõkke alla kukume!) üles Narikala kindluse ja Gruusia Ema kuju juurde. Alla ma selle jubeda asjaga ei soostunud minema ja läksime jala… hea ka, et kõht tühjemaks läheks ja saaks ometi jälle kuskile tuppa soojenema…

Selline vaade oli sellest elukast:

DSC00032

DSC00063DSC00034

Kaunid vaated kaetud, läksime restorani, mille ma olin varem valmis vaadanud. Paraku olid seal pulmad… niisiis asusime otsima teist restorani, kuhu ma ka minna tahtsin. Kahjuks aga oli vahepeal juhtunud selline lugu, et grusiinid olid pooled tänavanimed lampi ära vahetanud…
Mul on mingi imelik kiiks, et kui ma juba reisil olen, siis ma ei viitsi suvalisse kohta sööma minna.
Poole tee peal märkas peika: “Kuule, sul on kets millegagi koos…”
Mul olid jalad läbimärjad ja nii külmad, et ma polnud märganudki, et olin jala nii ära hõõrunud, et terve mu valge kets oli tagant täiesti verine 😀
Siis hakkas muidugi kipitama…
Aga restorani me siiski jõudsime. Ja see oli täiega seda väärt ka.

DSC00047Üldisest hinnatasemest rääkida, siis pudel veini, šašlõkk kahele, sai ja kaste läksid kokku maksma umbes 30 larit ehk mingi 12 euri.

Siis mõtlesime, et võtame poest pudelikese veini ja lähme hotelli tagasi, et riided kuivade vastu vahetada ja natuke puhata. Aga tuli välja selline kummaline asi, et poes maksab vein umbes sama palju kui restoranis. Ma ei saa aru, kuidas saab nii olla, aga tõepoolest 😀

Päev õhtus, sõitsime taksoga vanalinna tagasi, et väävlivannides(saunades?) konte soojendada. Ma ei saanud aru täpselt, mida need endast kujutavad ja kas ma pean nüüd poolpaljaste grusiinidest vanameestega saunalaval istuma või kuidas… 😀
Aga lõpuks tuli välja, et saime päris oma väikse saunakese, kus oli selline basseini moodi asi, kus oligi see kuum väävlivesi sees.

Legendi sõnul avastaski Tbilisi kuningas Vakhtang Gorgasali, kui ta käis faasaneid jahtimas ja üks faasan väävliallikasse kukkus ja seal valmis kees. Teine versioon räägib, et faasan sai hoopis maagiliselt terveks. Kas see lugu lõppes faasani jaoks kehvasti või hästi, kuningas sinna pealinna  igatahes rajas.

väävrvlisaun

Väävlisaunad väljast:

DSC00116

Beebipehmetena lahkusime varsti nendest mädamuna järgi haisvatest saunadest ja läksime veel veini jooma ja hinkaale sööma ja siis hotelli tagasi tuttu 🙂

 

image

Go to the vet, they said… it will be fine, they said

Nagu räägitud, viisin mina Mustangi steriliseerimisele, sest nii on kombeks teha kassidele, et nad ei poegiks ja ei röögiks sulle 24/7 kõrva, ei kuseks täis su saapaid ja oleks ise ka rahulikumad.
Kui ma ta arstitädi käest tagasi sain, öeldi, et las ta olla rahulikult pikali ja toibugu narkoosist. Kodus ta hakkas muidugi kohe hüppama ja vaaruma ringi nagu uimas kass ikka ja mul oli hea meel, et ta loid ei ole. Ainult korra jäi liivakastis poole pissimise pealt magama.

Järgmisel päeval ta ainult vedeles, aga ma mõtlesin, et mis seal ikka – ilmselt operatsioonist väsinud. Ülejärgmisel päeval hakkas mul juba hirm, et talle on steriliseerimise asemel hoopis lobotoomia tehtud, sest kui ta mind tavaliselt jalust maha jookseb, kui ma ärkan, et võimalikult kiiresti konservini jõuda, siis nüüd ta kössitas tasakesi uimaste silmadega.
Uksele ta vastu ei tulnud (arvasime, et ta on surnud! tavaliselt ta röögib ukse peal ja üritab välja pääseda), sigadusi ei teinud, pastakaid laualt maha ei ajanud, mis tavaliselt kõik kuulub tema tavapärasesse päevagraafikusse.

kassss

Helistasin arstile ja paluti laupäeva hommikul tulla. Läksime siis hommikul, mõõdeti palavikku – õnneks ei olnud. Arst pakkus, et tegu võib olla kas tekkiva kasside herpesviirusega või lihtsalt valudega. Musti sai valuvaigistava süsti ja valuvaigisteid kaasa ka. Ja juba samal päeval oli ta ikka samasugune sitapea nagu ta enne steriliseerimist oli, midagi ei olnud muutunud.
Kõik läks hästi!
Aga enam minu õrn hing küll sellist muret üle ei elaks 😀


image

Blondiinidel on elu muretu

Kuna suurem osa ikkagi hõikas, et mulle sobivad heledad juuksed paremini, siis asusingi uurima, et kes mu juukseid triibutaks.
Käisin siinsamas kodu lähedal mingist “keldrijuuksurist” uurimas, pidavat 20-25 euri maksma. Kõlab juba kahtlaselt, kui midagi nii odavalt pakutakse 😀
Lõpuks otsustasin siiski Meloni ilusalongi kasuks, kus mu õde ka käis hiljuti tumepruune juukseid triibutamas ja tal tuli küll kõik kenasti välja.
Lõpuks mul tulidki TÄPSELT samasugused juuksed nagu mu õel on 😀

Nüüd mul suur mure, sest juuksur ütles nagu muuseas, et kui ma järgmine kord triibutama tulen, peab 15 cm maha võtma. 😀 Tõsiselt?! Mul on niigi kaks karva reas.
Otsad on vastikult kuivad, aga ma mõtlen, et äkki ma siiski suudan need päästa? Sõber Bio2You saatis sellise uhke juukseõli (LINK), milles ma end nüüd agaralt marineerin ja loodan imedele ja parematele blondidele aegadele!

juuksur


image