Arhiiv kuude lõikes: detsember 2014

miracle

Jõulud crackhausis

Me nimetame Räägut, kus mu õde-vend elavad, isekeskis crackhouse’iks, sest seal on räpane ja alati on seal sees vähemalt viis võõrast inimest, kes ei mäleta päris täpselt, kuidas nad sinna said ja mida nad seal teevad ja politseil on see aadress juba peas.
Niisiis mõtlesin kaks korda, kui ema mainis, et me võiks peikaga külla tulla, tema teeb süüa. Noh – peika on peika ja mu pere on minu pere, mis siin ikka pikalt häbeneda. Ma pole eriti kunagi peikasid küll koju toonud arusaadavatel põhjustel 😀
Aga läksime meie siis umbusklikult kohale, mina veel peikale lugesin sõnad peale, et kui ta ära tahab minna, lähme kohe. Ja mida me näeme – crackhouse on säravpuhas! Kuusk on toas, ahi köetud, põrandad värskelt pestud, külmkapp kalamarja ja head-paremat täis, kingid kuuse all.

Ema elukaaslane oli ise teinud sülti, ema vaaritas tunde igasuguseid jõuluroogasid ja kujutate ette – minu EMA, kes alatihti mu sünnipäeva unustab, oli mulle isegi kinkinud imeilusad kõrvarõngad! Ja minu õde, kes tavaliselt pigem muretseb, et kes temale midagi kingib, oli oma taskuraha eest ostnud mulle kingituse! Vend veel vabandas, et ta just tuli sõjaväest ja läheb alles tööle, et tal polnud raha osta, aga ta aitas valida. Saate aru?!

Kui ema mulle veel taksoraha pihku surus, et me külmetama ei peaks, oli küll asi selge – kes te olete ja kus kosmoselaevas mu perekonda hoitakse?! 😀


image

stupid

Lollid küsimused

Ma olen sellest vist juba eelnevalt kirjutanud, aga mulle tuleb tihtipeale selliseid kirju, kus näiteks mõni neiu räägib, et ta õpib ülikoolis filoloogiat ja tahab väga tõlkijaks saada. Et kust sellist tööd leida võiks.
Ma pole küll kunagi ülikoolis käinud, aga kool võiks õpetada inimest mõtlema. Mida sa seal koolis üldse teed, kui sa pole võimeline kasutama näiteks internetti, et leida endale sobiv töö?

Sõbralik inimene nagu ma üritan olla, ütlen ikka mõned kohad, kus võiks üks tõlkija töötada. Ja umbes POOLTEL JUHTUDEL küsib inimene, et mis nende e-mail on. Selmet minna kodulehele ja võtta sealt see meil! Äkki tahad, kirjutan sulle CV ka, panen paruka pähe ja lähen intervjuule?

Siis veel osad, kes mulle kirjutavad, et neil on hädasti vaja mingi koolitöö ära tõlkida ja vaesed õpilased nagu nad on, pole neil tõlkijale raha anda. “Kommikarbi eest”
Jah, mul pole oma eluga mitte midagi targemat teha kui süsivesikute eest oma vabast ajast võõra inimese koduseid töid teha.

Täna ma lihtsalt pööritasin silmi, nii et silmad valutama hakkasid, kui mingi naine kirjutas mulle kirja, et ta oli lugenud, et olen WizzAiriga lennanud ja et ma palun ütleks, kui palju võivad kaaluda käsipagas ja äraantav pagas.

Mõtlesin, et päris huvitav… kas kodulehel tõesti ei ole sellist infot, et palju võib pagas kaaluda? Loomulikult oli. Kohe SUURELT oli eraldi pagasiinfo. Aga milleks küll võtta lahti kodulehte, kui võib lihtsalt lolle küsimusi küsida teistelt? Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas inimesed saavad nii abitud olla.


image

hold

Kuidas tissipiltidega kasse päästa

Gätlini blogi on üks vähestest blogidest, mida ma tihedamini jälgin ja olen teate, mõned korrad isegi kommenteerinud. Ma muidu ei ole eriline kommenteerija.
Eile tabas mind aga üllatus – lähen mina Gätlini blogi lugema nagu ikka ja tema teate, teatab seal, et on väga kurb. Nimelt on probleem selles, et osaleb tema fotokonkursil oma väikse poja pildiga ja pilt sai ainult ühe hääle. Asja uba on selles, et hääletada saab SMS-ide kaudu, mille tulu läheb puudustkannatevate laste ja perede toetuseks.

Ja siis on Gätlin nördinud, et igasuguste Merjekeste ja Mallukate blogides jagatakse lahkelt tissipiltidele laike, et kasse aidata ja nüüd lastele ei kõlba annetada. Nii ebaõiglane!

Ma olen elus tõesti paar tissipilti teinud, aga ükski neist pole olnud seotud kassidega. Ja loodetavasti ei kogu need ka internetis laike. Samas kurat teab, ehk Gätlin on näinud!

Tegelt mu point on selles, et ma ei saa aru inimestest, kelle arvates on elu nii hirmus ebaõiglane, et keegi teine saab midagi, mida tema ei saa. Mu õel on näiteks pikad paksud juuksed, aga minu õlgedest on see geen kaarega mööda kõndinud. Mõni tüüp sõidab Ferrariga, mina sõidan trolliga. Mul on sulle üllatus, kulla tüdruk, elu ongi ebaõiglane!

Samuti ei saa ma aru neist, kes arvavad, et ühed puudustkannatavad olendid väärivad vähem abi kui teised puudustkannatavad olendid. Näiteks kui ma otsisin oma sünnipäevaks organisatsioone, kuhu külalised annetada võiks, siis lastekodud isegi ei vastanud mulle, kui palusin, et ehk saaks selgituseks minu nime panna, et pärast oleks hea näha, palju kokku sai. Lihtsalt ei vastanud mitmetele meilidele. Umbes, et “lappa kotte oma paari sotiga”
Seevastu loomade turvakodud vajavad hädasti seda väikest piskut ja on tänulikud iga sendi eest.

Jõulud on aeg, mil vaadata nõrgemaid. Ja arvan, et igaühel on õigus annetada neile, kellele ta tahab. Mina näiteks ei anneta puudustkannatavatele suurperedele. Parimal juhul võiksin neile kondoomipaki saata. Ma olen ise puudustkannatavast suurperest ja enda vanemate puhul oskan öelda, et kondoomipakist oleks rohkem abi olnud kui viiest eurist. Aga kes tahab kedagi aidata, on tal õigus seda teha ja ta on suurepärane inimene.

image

IMG_20141217_192449

Avastasin peretoad

Ütlen ausalt – kui keegi oleks minult üleeile küsinud, millist spaad ma soovitan, siis Viimsi poleks küll esikohal olnud. Käisime suvel seal niisama minipuhkusel peikaga ja saime prügikastivaatega invaliiditoa, kus oli kaks eraldi voodit. Kui palusime, et ehk saaks ikka suure voodiga toa – noh, noored inimesed, veri vemmeldab:D, tuli torisev töömees, tõmbas voodid mingite julladega kinni ja Consuela ütles, et võib suure pealismadratsi peale panna. Siis selgus, et ikka ei saa, sest voodid erinevate suurustega ja pealismadrats liiga väike. No hea küll, spaapool oli päris kena ja elasime üle. Ma lihtsalt selline imelik, et kui ma juba spaasse lähen, siis ma tahan, et kõik oleks timmis. Võiks ju vähemalt öelda, et vabandust, pole paremat tuba saadaval, aga mitte üht sõna ka mitte.

Aga kuna me keset nädalat Carmeni sünna tähistamiseks päris linnast välja ka ei viitsinud sõita (tegelt oleks tahtnud Pärnusse!), siis lasingi Carmenil valida – kas lähme Kalevisse või Viimsisse. Tema valis Viimsi, sest Kalevis me käime alatihti ujumas.

Seekord oli mu üllatus suur, kui tuppa astusin. Meil oli hiiiiiiigelsuur hotellituba, vaade oli ilus – öösel nägime, kuidas linnas ilutulestikku lasti, sünna puhul oli kommikarp, telekas oli suur, hommikul käis päkapikk, kinno sai tasuta. Hoopis teine tera kui suvisel külastusel!
Carmenile tegime üllatuse ka – ma ütlesin talle, et ärgu ta suurt kingitust oodaku, et niigi spaa ja sünnapidu… aga tegelt ostsime talle vanaemaga hoopis uue telefoni. Ta nägu oli priceless, kui ta selle lahti pakkis! 😀 Nii lahe oli vaadata, kuidas ta kilkas!

Esialgu mõtlesime pubisse sööma minna, aga siis vaatasin, et pakkumised.ee-s on Coccodrillos voucher, et vähe odavam. Spaast pole sinna kaua kõndida, kõmpisime kohale. Ülimõnus koht oli ja saime krokodilliliha proovida! Sellel oli selline imelik kana ja valge kala vaheline maitse.

Laupäeval seisab meil ees suur sünnipäevapidu Megazone’is!

Aga kui juba spaajutuks läks – millised on teie lemmikud spaad ja miks?


image

alko

Kuradi alaealised alkassid

Tulime Carmeniga just spaast, mul täismeik peal, kontsaga saapad jalas ja hüppasime Maximast läbi, et kohvi peale piima osta. Meil oli peika isale plaan jõuludeks mõnd paremat konjakit kinkida (kusjuures keegi teab midagi konjakitest? mis on hea? ma ei tea halligi:D) ja peatusin alkoholiriiuli juures, näppisin seal erinevaid Hennessy pudeleid ja mõtlesin, et mis nende vahe on.
Maksime siis piima ära ja ootasime valgusfoori taga, et saaks üle tee minna. Ja mingi ülikonna ja portfelliga umbes 30aastane mees vaatab mind eriti pingsalt.
Carmen hakkas mind nügima ja sosistas, et mis see tüüp passib, kassas olevat ka mind imelikult vaadanud. Mõtlesin, et mis seal ikka, võibolla näen tuttav välja või midagi 😀

Läksime siis üle tee, kõndisime juba kodu poole, kui meist ees olev see mees järsku ümber pöörab, paar sammu tagasi meieni kõnnib ja surmtõsise näoga ütleb: “Teeme nii, et lapsed edaspidi alkoholi ei näpi!”

Ma olin vist eriti confused näoga: “Lapsed?”
Mees: “Sina jah! Alkohol ei ole lastele!”
“Ma olen 24aastane…”

“Ma sügavalt kahtlen selles! Teeme nii, et edaspidi hoiate pudelitest ikka eemale!” ja kõndis kiire sammuga minema, Carmen naeru kätte lämbumas ja mina suures segaduses, et kas ma näen välja nagu mõni Carmeni 10aastane sõbranna 😀


image

brain

Kas sellist tõlget me tahtsimegi?

Tõlkides juhtub ikka mõnikord tobedaid apsakaid. Praegu rääkisin näiteks oma vennaga Facebookis juttu ja samal ajal tegin tööd. Käis mulle peale nagu uni, et ma talle ja tema pruudile romantiliseks õhtusöögiks sushit teeksin. Ma seletasin, et ma ei viitsi ja et osta on hulga lihtsam, aga tema ikka no tee-tee, palun tee.
Vaatasin pärast tõlketööd üle ja pilk jäi mingile imelikule lausele, mille ma kirjutanud olin

Hr Reese, Mira peaks
30. korrusel koristama.

Lõpetasin just 12ndal.
Lähen üles.

John. – Zoe.

Pole sind lahutusest saadik
näinud. Töötad?

Issand jumal,
sa viid mu hauda.


Tee ise oma sushit
ja jäta mu hing rahule.


Vaatasin üle ja mõtlesin, et mida… kes viib keda hauda? Mulle ei meenu, et keegi seal sushist oleks rääkinud. 😀
Siis sain aru, et ma tahtsin tegelikult vennale öelda, et ta viib mu hauda. 😀


image

force

FILM: “Force Majeure”

Mulle hullult meeldib vaadata filme, aga viimasel ajal tundub, et tõeliselt häid filme on ülivähe. Eriti mulle meeldivad filmid suhetest. Üleüldse mulle meeldib näha teiste inimeste suhteid. Samamoodi mingite kunstnike, muusikute, näitlejate või muude inimeste puhul, kes mulle huvi pakuvad, tahan ma eelkõige teada, millised nad päris oma kodus olid, mitte millistena nad väljast paistsid.

Aga eile käisime Sõpruses vaatamas filmi “Force Majeure”, mis sisuliselt räägib, kuidas naine, mees ja nende kaks väikest last lähevad puhkusele suusatama. Ja kui nad parajasti restoranis istuvad, tuhiseb mäe otsast alla laviin ja otse restorani, nii et nad arvavad, et saavad surma.

Huvitavaks teeb asjaolu see, et kui laviin restorani tabab, krabab mees oma iPhone’i ja jookseb minema, jättes naise ja lapsed lauda.
Põhjust solvumiseks on, ütleme nii. Jätad mu surema, vana siga??

Aga selle asemel, et mehega seda arutada, teeb naine nägu, et kõik on jumala okei ja kui nad õhtul sõpradega restoranis kokku saavad, siis hakkab naine hüsteeriliselt irvitama ja räägib laudkonnale, kuidas ta mees jalga lasi. Mees tunneb end ilmselgelt ebamugavalt ja eitab ja kogu laudkonnal on ebamugav olla.

Siis lepivad pärast kahekesi ära ja on kõik jälle okei, kuni neile tulevad järgmised sõbrad õhtust sööma. Kõik on tore ja lõbus, kuni naine vist paar klaasi liiga palju võtab ja hakkab hüsteeriliselt külaliste ees nutma, et ta mees ära jooksis. Külalistel on piinlik ja mees samal ajal vaatab oma naist sellise näoga, et tahaks teda näkku pussitada.

Vot mina ei saa aru inimestest, kes peavad seltskonna ees oma probleeme lahkama. Mul oli ka kunagi juhus, kus käisime teise paariga väljas ja siis nad hakkasid lampi pubis meiega ühe laua taga oma suhteprobleeme lahkama ja tülitsema. Ma põhimõtteliselt tõusin püsti ja läksin minema. 😀 Mis see mind kottima peaks, kes neil eile kodus nõud pesemata jättis?

On teil kunagi olnud juhuseid, kus sõbrad teie ees tülitsema hakkavad? Või olete ehk ise seda teinud? 

image

adventure

Tenerife!

Aru ma ei mõista, kuidas mul ikka veab elus. Ei julge soovidagi midagi enam! Just käisin 50euriga Pariisis, kui tagasi tulles mõtlesime, et järgmise reisi peesitame kuskil soojal maal.
Vaatan siis mina korra feissbuuki ja mida ma näen – Ryanair lubab Rootsist Tenerifel 21 euriga edasi-tagasi ära käia.
Ma pole vist ma elus kiiremini krediitkaarti haaranud ja “PALUN-PALUN-PALUN, LAS OLLA VEEL KAKS PILETIT!!” korrutanud.

Noh, õnneks sain jaole.

Nüüd seisavad mul ees mõned probleemid. Näiteks ma pean kuidagi saama Rootsi ja Rootsist tagasi. Kõige mõistlikum on minna vist selle laevaga, kus juua täis eestlased karaoket laulavad. Kas kellelgi on üle neid pileteid, kus ainult sadamamaksu maksma peab? Või saab neid mõne lahke taksojuhi käest internetis osta?

Siis nagu ma aru saan, on Tenerifel lõuna pool soojem. Ma jäin hotelle vaatama ja vaatasin, et San Miguel de Abona piirkond tundub täitsa asjalik ja mere ääres üks kena hotell. On keegi seal puhanud? Või kus te lõunas käinud olete? Kus soovitate peatuda?


image

cant-see-shit-ray

Pime!

Ma teadsin, et ühel kaunil päeval see töö mind hauda viib. Nüüd on tulemus käes – jumala pime olen, noh! Juba mõned kuud on mul nii, et vaatan mina televiisorist midagi ja järsku kõik muutub häguseks ja pean silmi kissitama. Või tahan tänaval mõnda silti kaugelt lugeda, aga see on jumala udune. Aga enamasti on kõik normaalne. Siis jälle natuke hägune ja lugeda ei näe.

Ma ei tea täpselt, kas ma jään nüüd pimedaks või vajan lihtsalt prille. Mu ainus kokkupuude prillidega oli, kui mu väikevennale tehti silmaoperatsioon ja ta diivani täis roopis.

Kuidas üldse keegi aru on saanud, et tal prille vaja on? Ma ei saa aru küll, kas on või ei, sest suurema osa ajast ma näen ikka normaalselt.

image

crazy

Ma olen muutunud!

Kui ma saaks sendi iga korra eest, kui mulle mõni nukker lugeja tuleb tõdema, et ma olen muutunud väga kurjaks ja halvaks inimeseks ja võibolla peaksin viharavile minema, saaksin endale koju ööpäevaringselt psühhiaatri elama palgata.
Lugesin siis natuke oma blogi kui võõras. Blogi juures on äge see, et paljusid asju ei mäletagi enam, aga kui loed, tulevad kujutluspildid ette. Isegi kui tegelikult kirjutasid hoopis muust olukorrast.

Nii ma siis sattusin omadega aega, kus ma olin tõepoolest üks märatsev hull, kes nõusid vastu maad sodiks peksis, klaasiga põrandasse augu sisse viskas, ööpäevad läbi oma elukaaslasega tülises ja millest ma tol ajal kirjutasin?
Kõrvaltvaatajana võin öelda, et ma olin üsna meeldiv tegelane. Kirjutasin toredaid ja naljakaid juhtumisi, vaaritasin hästi palju süüa ja jagasin retsepte, kirjutasin meigist, videos naeratasin malbelt, kui küünlaloose korraldasin, meisterdasin ise kogu perele jõulukingitusi, käisin koolis ja praktikal nagu tubli tüdruk muiste, käisin restoranides oma võrratu elukaaslasega söömas parimaid toite, külastasime koos teatrit, võõrustasin igasuguseid ilusaid ja kuulsaid külalisi. Mis mul sital nii viga elada oli siis?

Tegelikult olgu, ühe korra kirjutasin postituse sellise kirjaga: “ma loodan, et ta lahkuks kui mind ei ole siin. oligi see keiss käsil, kui pidime siia tulema. sittagi.”

Ma leidsin selle elukaaslase postkastist tema vestlusest sõbraga, kui me olime oma viis miljonit korda lahku läinud ja ma ikka tema juurde tagasi tulin. Aga muidu olin küll igati virk ja ideaalne! Tegin remonti ja koristasin ja hooldasin juukseid ja käisin lahedal peol. Elu paistis lill!

Siis ma siiski kolisin tüübi juurest välja, elu läks vaikselt järje peale ja hakkasin jälle tavapärast iba suust välja ajama, kus ma tundun nagu üks närvihaige eit.

Üsna pea aga tulid jälle pildid elukaaslase rõdult, kus ma malbelt taimi kasvatan, juuksevärvist kirjutan, süüa teen, rannas peesitan, trenni vihun ja head huumorit teen ja suve maal värskes õhus puhkan.
Kusjuures oli tõenäoliselt tegu ühe kõige hullema perioodiga mu elus, kus ma läksin tollase elukaaslasega Lõuna-Eestisse elama, et midagi veel päästa ja kusjuures viitan postitustes talle kui “sõbrale”, sest ma ei julgenud kellelegi tunnistada, et ma nii loll naine olen ja ikka leppida üritan, vaid ütlesin kõigile, et lähen ühele sõbrale maale külla. 😀

Naljakas on, et tullakse ütlema, et ma olen püstihulluks muutunud, kui mul on ülirahulikud ja üliõnnelikud perioodid. Näiteks praegu. Ma olen jumalast rahul. Elu on tsill, ärkan üles igal hommikul, keedan kohvi, kallistan kassi, kõik on normalna. Aga teistele tundun blogis märatsev hull. 😀
Nii et, kallid sõbrad, kui ma olen vihane, olen ma tegelt õnnelik! Ja kui ma tundun teile õnnelik, olen ma tegelt väga vihane!
Ma ei tea, miks nii on. Võibolla ma oma suurele õnnele tasakaaluks pean lihtsalt kellegi korralikult jalatallast juuksetutini läbi sõimama. Liiga tore ei saa ka ju see elu olla!



image