Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2014

crack

Eestlaste hapukoorelembus

Ma väga palju teiste külmkappides sorimas pole käinud, aga enda ja oma lähedaste kohta ma oskan öelda, et päris sellist Eesti toitu me palju ei söö. Kui ma restorani lähen, siis ma ei lähe eesti toidu restorani. Ma lähen gruusia restorani või sushit sööma või pastat sööma.

Küll aga IGA JUMALA välismaale läinud eestlane tormab kohe hüsteerias poodi otsima kohukesi. Päris ausalt – kui sa küsid mõnelt välismaal elavalt sõbralt, kuidas tal seal võrratus kohas, kus ta parajasti on, läheb, vastab ta: “Muidu on ok, aga hapukoort ei ole.”

Võtsin raamatukogust ükspäev raamatu “Minu Pariis”. Kuni jõudsin selle kohani, kus autor oli mõnda aega Pariisis veetnud, polnud veel isegi Eiffeli torni külastanud, aga oli läbi kamminud terve linna, lootuses leida ühe hädise purgi Lätist toodud sprotte.
Sa oled kulinaarsete meistriteoste riigis ja sa tahad PELMEENE ja SPROTTE?!

Eile vaatasin “Naistevahetust”. Eesti pereema läks Hispaaniasse. Ja mis on ESIMENE asi, mida ta külmkappi avades ütleb? “Hapukoort polegi? Ahahh…”

image

calor

Neljas nädal kaalukaotust!

Möödunud on KUU, mil ma oleksin võinud vabalt lihtsalt vegeteerida ja mitte alla võtta, aga mina… võtsin! Vot nii tubli olen!
IconFiti olen ikka jõudsalt joonud ja ma ei tea, kas magu on korralikult puhkust saanud või milles asi on, aga mul saab päristoidust kõht päris kiiresti täis. Tähendab, alati on võimalus hästi ruttu kõik sisse õgida ja siis kaevata, et kõht on LIIIIIGA täis või siis süüa aeglasemalt ja siis ei lähegi kohe üldse eriti palju sööki sisse.

Loen mõnikord Kaalukate foorumit ka, toredad inimesed tunduvad seal ja seal oli üks teema, kuidas mees suhtub sinu kaalukaotusse. Ma ütlen ausalt, minu mees mulle küll ei ütle, et ta mind armastaks sellisena nagu ma olen. 😀 Või noh, muidugi armastab, aga ta ei tee ka saladust sellest, et peaksin alla võtma.
Samas on ta hullumeelselt uhke iga mu saavutuse üle, et ma tunnen end nagu nurruv kass iga kord, kui teatan, et jälle trennis käisin ja tunnustab mind iga paarisaja grammi eest!
Mitte, et ta keelaks mul midagi süüa, aga sel punktil ma juba tunnen, et kui ma peaksin õhtul end suure krõpsupakiga diivanile parkima, hakkaks mul tema ees lihtsalt piinlik.
Sama lugu on tegelikult ka blogiga – kui ma nüüd peaksin murduma ja kõik need kilod tagasi tuleksid, oleks mul teie ees ikka natuke piinlik küll!

Teisest teemast jällegi – mis seal pattu salata, head veini ma armastan ja klaasikesest punasest ära ei ütle. Käin mõnikord väljas ka ja siis on nagu tobe veeklaasiga istuda. Dieedi puhul soovitatakse tegelikult juua just veini, aga minu kaal sellega päris ei nõustu. Pealegi on ju vein valmistatud viinamarjadest ja viinamarjades on palju süsivesikuid.
Niisiis oma targa mõistusega avastasin ma hoopis, et rummis pole mitte ühtainust süsivesikut ning Coca Cola Zeros samuti mitte! Õhtuks pisut parem valik? Ja kui paar kokteili juua, ei ole neid kaloreid ka ülemäära palju.
Pole küll kõige tervislikum valik, ent minu kaalule sellised kokteilid korra nädalas halvasti ei mõju.

Aga sel nädalal kadus – 900 grammi
Kokku – 4,2 kg! 


image

kleit1

Sheinside

Lõpuks jõudis kätte pakike, mida ma nii ootasin! Õnnelikul kombel veel nii, et olin parajasti dushi all, kui kuller uksekella helistas ja läbimärjana (rätiku tõmbasin ikka ümber, eks:D) ukse peale vastu läksin.

Ma tellisin tegelikultSELLE kleidi, aga kohale tuli hoopis nihuke. 😀 Ma ei teagi, kus seda kanda, sest see ei istu nii hästi, et kuskil peenel peol kanda ja vabaks ajaks see ka ei kõlba. 

Topeltlõuale mitte tähelepanu pöörata, ma ei oska kaamera ees mitte mingit nägu teha. Aga SEE kleit meeldib mulle neist kõige rohkem, korralikult õmmeldud, istub hästi ja on mugav.

 Esimest korda tuleb Sheinside’ist mulle mingi asi, mis on täitsa suur! Siuke täitsa tavaline must kleit, peaks veits väiksemaks õmblema. Ja lühemaks.

SEDA kleidi ootasin ma kõige rohkem, aga kahjuks tissid jäävad ette ja kuna see on välja ka müüdud, ei jää mul muud üle, kui et jõudsalt edasi kaalu kaotada.

SEE on toredast materjalist ja laheda mustriga ja üleüldse väga minulik kleit, siis paraku on see.. HIIGELSUUR! Aga ma palun peiksi ema, et ta selle mulle kitsamaks õmbleks ja sellest võib veel täitsa asja saada!


image

lugusellest

Lugu sellest, kuidas ma…

Viimasel ajal olen tihedamini blogisid lugema hakanud ja alatihti tulevad pealkirjad: “Lugu sellest, kuidas ma…”
Sellise pealkirjaga tekib kohe ootus, et see on raudselt mingi hullult põnev ja huvitav seiklus!
Aga mis on tegelikkus? Lugu räägib sellest, kuidas inimene Maximast pirne ostmas käis või kuidas ta muna hommikusöögiks sõi.

Mina näiteks pean LOOKS mingit lugu, mis on nagu mingi konkreetne huvitav juhtum, mida sa oma elus mitu korda inimestega jagad, sest see on huvitav või naljakas. Näiteks mul on üks lugu, kus ma sõbrannaga Egiptuses reisil käisin ja esimest korda vesipiipu tegin ja keset rahvarohket tänavat prügikasti oksendasin. See on naljakas ja tore lugu, mida ma alati heldimusega meenutan.
Aga ma ei pea eriti huvitavaks looks seda, kuidas mul täna šampoon otsa sai ja ma pidin intiimseebiga juukseid pesema või kuidas ma eile 50 kükki tegin.


image

cops

Taaskord tubli töö, Eesti politsei

Mäletate veel, kui mul kaamera ära varastati? Oli üks ilus öö, mil mu vend korraldas oma kodus väikse koosistumise. Minu kaamera oli sinna jäänud ja sellega lahkusid härrad Rauno Stamm ja Siim Raev.
Uurisin välja kõik, mis mul oli võimalik uurida ning läksin politseijaoskonda kaebama. Andsin uurijahärrale varaste nimed, pealtnägijate nimed, elukoha aadressid, vanemate nimed, sõprade nimed ja isegi aadressi, kus nad TOL HETKEL viibisid minu kaameraga.

Möödus aeg – jagasin nende pilti Facebookis, et oma kaamerat tagasi saada ja oh õnne – võttis minuga ühendust nende sõbranna, kes saatis mulle kaamera tagasi. Oma nime alt. Cargobusiga.
Kust kaamera tema käekotti sai, seda ta ei teadnud, aga mingil müstilisel põhjusel ta teadis, et see tuleb mulle saata.

Üsna pea määrati uus uurija ning ta kutsus mind uuesti ülekuulamisele. Segaduses pilguga vaatas ta mulle otsa ja ütles, et ei saa midagi aru, kes varastas ja mis üldse toimus. Selgitasin talle kogu jutu uuesti üle, andsin UUESTI nimed ja aadressid ja asjaosaliste nimed ja aadressid ja Facebooki vestlused tüdrukuga, kes mulle kaamera tagasi saatis. Pealegi oli Rauno ise mulle helistanud ja öelnud, et hoopis Siim oli kaamera ära varastanud ja Rauno andis tüdruku kätte selle, sest ei taha pahandusi.

Üks hästi imelik asi oli, kui ma küsisin, et miks ta neid inimesi üle ei kuula, siis uurija vastas, et KUST ta nad üles peaks leidma. Ma võibolla eksin, aga minu arvates võiks olla ikka see politsei töö? Või mida ma tegema pean – vargad talle ukse taha tooma või?

Ja mida ma näen? Oktoobri alguses tuli kiri – Lähtudes asjaolust, et antud juhtumil ei ole tuvastatud kuritegu sooritanud isikut tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. 

Mu loo moraal on tegelikult see, et kui te tahate varastatada – pohhui, tehke seda. Isegi kui teid NÄHAKSE varastamas või te varastatud asja tagasi saadate kellegi kaudu, ei tee politsei nagunii midagi, sest tõendeid ei ole. Isegi kui kannataja teie koduse aadressi ja sekunditäpsusega teie praeguse asukoha politseile annab, ei tee politsei nagunii midagi, sest nad lihtsalt ei leia teid üles.

Ja kui teilt varastakse midagi ära ja te teate, kes seda tegi või veel hullem, ei tea, siis ärge üldse nähke vaeva kodunt lahkumisega ja vaadake parem “Sajandi armastust” edasi, sest politsei ei tee nagunii neile midagi.

Kui viha on suur, võite neile hoopis koju tungida, nad sukkpükstega kinni siduda ja tund aega kinni hoida, samal ajal nende asju puruks visates. Sest oma kogemustest räägin – isegi kui politsei asja pealt näeb, ei tehta ründajatele midagi, sest tõendeid ei ole. Ausalt!

Hiljuti varastati veel samast kohast mu väikse õe tahvelarvuti ja kuigi on ainult kaks valikut, kes seda teha võisid, siis ma ei viitsi isegi politseisse minna. Ma lihtsalt ei viitsi seal istuda, sest ma tean, et neist ei ole nagunii midagi kasu. Pealegi mõlemad väidavad, et teine võttis.
Väike õde magas, tahvelarvuti pea juures ja üks nendest mölakatest oli vennal parajasti külas, läks väikse õe tuppa ja võttis tal lihtsalt kõrvalt tahvelarvuti ära ja läks minema.
Näe vaadake vargaid: Kevin ja Edgar


image

love

Võibolla lepime veel ära…

Eelmise aasta lõpus sain tuttavaks ühe noormehega, rääkisime paar sõna juttu ja siis ta lisas mu hiljem Facebooki. Kaebas, et ta naine magab teise mehega ja… mõned päevad hiljem kirjutas mulle, et ma olen lipakas 😀 (http://merje.ee/?p=410)

Eks ma nutsin oma nutmised patja ära ja käisin psühholoogi juures, et mitte enekat sooritada ja meie pikast suhtest üle saada…

Nüüd siis tuli välja, kaabakas igavene. Küsis, et miks ma ta sõbralistist ära olen kustutanud. Vastasin, et mis mul muud üle jäi, kui ta meie teisel vestlusel mind juba lipakaks sõimama hakkas.

Ja siis koorus tõde välja… mees oli lihtsalt ootamatult VANGI viidud ja arvuti jäi lahti, nii et naine sõimas kõik tema naistuttavad läbi!
“Hmm… miks sa vanglas olid?”
“No mitte tapmise ega vägistamise eest.”
“Jah, see on alati positiivne. Mille eest siis?”
“Sai lollusi tehtud.”
“Saan aru. Mis lollusi?”
tiba lubadeta jne mingi joove ja eriti muud polnudki ahjaa ega ma ju autosse bensu ka ei ostnud,
valed numbrid autol – kristiine ristmikul jäin vahele.
ma tean sry aga kuna ma tahan olla aus ei hakka sulle valetama mingit jampsi kokku et aafrikas jne.su perekonnanimi on ju ka Aus… abiellume siis olen ka aus kui mulle oma nime annad.
ma olin oma tolle aegsega riius ja mul oli ausalt masekas et mine või lolliks. Ma tegelt tore ja korralik. See auto oli Kitt, see sõidab ise.”



image

waiting

Kaua suudab üks inimene oodata?

Ma räägin noh, mulle üldse ei meeldi tellida pakke kuskilt Hiinast või jumal teab, kust. Mitte sellepärast, et ma oleksin mures, et mulle need asjad ei sobiks, vaid just OOTAMISE pärast.
Kõigepealt mõtlen, et oujee, pakk asub nüüd teele kuskilt GuangZhoust, mis see ikka ära ei ole siis Euroopasse lennata.
Aga selle asemel, et kaubalennuk otse mu maja ees maanduks, peab see mõistagi kõigepealt minema Amsterdami. Ohoh, mis see Amsterdam siis ära ei ole, siinsamas kõrval ju!
Aga kus sa sellega… siis läheb pakk Saksamaale. No, mis see siis ära ei ole, Saksamaa on siinsamas ju, varsti peaks kohal olema!
Aga kus sa sellega… viis päeva hiljem on pakk ikka veel Saksamaal, aga ainult paarsada kilomeetrit edasi liikunud.
Ja kui ma mõtlen, et NÜÜD peaks küll varsti kohal olema, on mu pakk alles kuskil Poolas…
Pakkide trackimine peaks seadusega keelatud olema. Ma ei saa enam süüa ega magada, juba kaheksa päeva vaatan, KUS mu pakk küll on?!


image

uterus

Kolmas nädal kaalukaotust!

Nädal algas küll kehvasti ja esimese hooga tuli kaalu juurde. Mõtlesin juba, et mis jama see on, kas ehk olen öösel unes kõndinud ja McDonaldsist juustuburgereid drive-in’ist toonud, aga siis tuli pahalane välja…

Kas te teate, et mõnel naisel tõuseb päevade ajal kaal isegi kolm kilo?! Õnneks mitte pekist, vaid veest, mida keha kinni hoiab, aga kui ma peaks kaalul kolme kilo rohkem nägema, ma kaaluksin soovahetusoperatsiooni.

Kui mul alguses Iconfiti toidukorraasendajaid süües oli natuke nukker vaadata küll, kuidas elukaaslane endale head ja paremat sisse vorbib, siis nüüd olen ma õppinud… toitu rohkem hindama. 😀
Kuna ma ainult ühe korra päevas tahket toitu söön, siis ma üritan teha nii, et see oleks üks ilgelt hea söök ka. Enam ei lepi kiirelt kokku visatud salatiga, vaid teen ikka hoole ja armastusega, et täiega hea toit oleks. 😀
Samuti olen ma selline inimene, kellel toidu peale tavaliselt suhteliselt palju raha kulub, siis nüüd ma ei teagi kohe, mida kogu selle rahaga peale hakata, mis mul üle jääb! Priiskasin siin vahepeal Sõsara sünnipäeval natuke. Kuna keha on palju ilusam, siis on parem tunne ka ja viitsin end koorida ja maskitada ja kreemitada.

PS. On keegi veel vahepeal neid proovinud? Kuidas teil tunne on? 

Mis trenni puutub, siis mind ei saa enam basseinist välja. Ma ei taha enam kuival maal trenni teha! Käisin korra Õismäe ujulas vesiaeroobikas, aga mulle kuidagi tundus, et jääb väheks. Siis ühel teisel korral käisin MyFitnessis Kris-Marie Nisu AquaMixis.
Kas te oleks iial uskunud, et jahedas vees saab higistada? Vot nii hull trenn oli! Seal tehti mingite taldriku moodi asjadega, mida vees hullult raske liigutada oli ja ma ausalt isegi tundsin koormust kõhulihastel!
Samas need natuke hõõrusid mu käed ära, aga homme hommikul pistan nendele kohtadele plaastrid ja lendan uuesti laivi!

Kui ma alguses üldse ei uskunud endasse ja mõtlesin, et ah raudselt nädal teen ja siis enam ei viitsi, siis nüüd hakkan juba uskuma, et minust võib isegi asja saada, kui külm ära ei võta.

Sel nädalal kadus kehalt ainult -600 grammi.
Kokku 3,3 kg!

image

rare

LOOS: Vestige Verdant Rare Oil Blend ja aita leida kassipojal kodu!

Kassipoeg leidis kodu, loos läbi, võitja janeke8@hot.ee!

 Rare Oil Blendile olen ammu silma peale pannud. Vestige Verdantis on lihtsalt midagi luksuslikku, mis tekitab kuidagi… pidupäeva tunde! 😀 100% orgaaniline luksusbränd – mida sa hing veel ihaldad?!

Täna on aga võimalik ühel teist üks selline isend oma tualettlauale võita! Ja see ei ole veel kõik – samas saate te ka aidata ühte tüdrukut. Kassitüdrukut.
Eile kirjutas mulle üks neiu, kes võttis kaks kassipoega endale hoiukodusse, et nad halva mainega väikelinna varjupaigast päästa. Tallinnas ikka lihtsam päris oma kodu leida!
Üks kassike leidis endale kiiresti kodu, aga teine ootab ikka pikisilmi. Mure on aga selles, et see neiu ei saa kassi endale jätta, sest peab tihti tööasjus kodumaalt ära käima ega saa kassi endaga kaasa võtta.

2,5 kuune kassitüdruk on mänguhimuline, sööb korralikult ja oskab kasutada liivakasti nagu õigele daamile kohane!

Niisiis, et võita ei pea tegema muud kui…
1) Jagama SEDA pilti oma Facebookis
2) kirjutama siia alla oma e-maili, et saaksin võidumehega ühendust võtta!

Kui sa tahad kassikesele kodu pakkuda, kirjuta mulle meilile merje910@hot.ee või facebooki. Muidugi oled oodatud ka külla vaatama, kas see kass on sulle õige sõber!

image

fuckyou

Üks vastik mutt

Kuna täna mu sõbrannal sünnipäev on, läksin poodi lilli ja pakkepaela ostma. Pakkepaela ei olnud, aga märkasin Riketsi lillepoes rõõmuga, et nad pakuvad pakketeenust ka.
Palusin endale siis lilled ja panin letile kingituse palvega, et palun pakkige see ka ära.
“Ei tea millega?!”
Osutasin ta selja taga olevatele pakkematerjalidele ja ütlesin: “Paberiga oleks kena.”
Selle peale haaras vihaselt kätte tsellofaanirulli ja käratas: “Tsellofaaniga vä?”
“Saaks äkki mõnda muud värvi?”
Müüja ärritus veel enam, vaatas mind nagu idiooti ja käratas uuesti: “Tsellofaaniga pakin vä?!”
Hakkasin kahtlema, et kas tsellofaaniga üldse pakitakse või mida ta mõtles?
Osutasin sildile: “Näete, teil on siin silt, kus on peal kirjas: “Pakkimine paberiga – 1.80 + materjali kulu. On teil seal pakkepaberit?”
Nõjatus umbusklikult üle kassa ääre ja nentis: “Ahah.”
“Kas te siis pakite või ei paki, ma ei saa aru? Silt on ju väljas.”
“Ei paki.”
“Võtke siis see silt maha, kus on kirjas, et pakite.”
Tegi lolli irve näkku ja vastas: “Ahah. On veel midagi vä?”

Nagu tüüpilisele eestlasele kohane, ei hakanud ma midagi ütlema, ainult torisesin autos, et mis see mutt endast õige arvab ja omaette sarjates pakkisin ise kingituse kodus ära.


image