Arhiiv kuude lõikes: september 2013

Kuidas kasvatada lapsi?

Ehkki ma Carmenit alati võrdseks ja üsna küpseks inimeseks olen pidanud, siis kui ta rohkem minu juures on, on selgunud kurb tõsiasi, et ta siiski ON 8aastane inimloom.
Nimelt on üles kerkinud veidrad probleemid, mida mina küll lahendada ei oska.

Armukadedus – Carmen on meeletult armukade laps. Näiteks mulle väga meeldib, kui mul käivad külalised, aga Carmen suisa vihkab seda. Iga kord, kui keegi mulle külla tuleb, lukustab ta end enne oma tuppa ja röögib mulle, et ma olen üks igavene loll ja miks ma pean üldse kellegagi suhtlema.
Kui ma selgitan talle, et ma juhtumisi olen täiskasvanu ja tahan natuke suhelda ka täiskasvanutega, siis solvub ta südamepõhjani, et mul ei kõlba ainult temaga üksi olla.

Kui ma peaksin kunagi kuskile välja minema, siis ta nõuab, et ma võtaksin ta kaasa. Kui ma ütlen, et jumala eest, Carmen, ma ei saa sind klubisse kaasa võtta – mind pannakse selle eest vangi, solvub ta jälle südamepõhjani, et ma teda kaasa ei võta.

Üks kord oli mul külas sõbranna ja tahtsime meie minna puudrit ostma. Carmenil oli vaja ühte pastakat, mida ta tahtis osta Kristiine keskusest, aga kuna Make Up Store on Viru keskuses, ütles mu sõbranna, et lähme ikka parem Virru, sealt saab ju ka pastakaid. Selle peale Carmen solvus, istus teisel pool trolli, meid aegajalt vihaselt vaadates ja siis hakkas nutma ja jooksis minema, mina talle läbi Tammsaare pargi järele tormates, sest ühtlasi oli tema käes ka koduvõti ja ta sindrinahk jookseb väga kiiresti.
Ma üritasin talle selgitada, et kallis Carmen, mulle juhuslikult meeldib Make Up Store ja seda ei ole ju Kristiine keskuses, ta karjus mulle, et ma lähen sinna ainult sellepärast, et mu sõbranna tahab.

Eile me leppisime kokku, et lähme täna koos ujuma. Kuna ta aga õhtul käitus nagu hullumeelne, pidin ma ju ometi teda millegagi ähvardama. Et mitte ähvardada lastekoduga ja sellega, et talle kõhtu puu kasvab, kui ta arbuusiseemneid sööb või et päkapikud ei tule, ütlesin ma talle umbes seitsekümmend viis korda, et kui ta jauramist ei jäta, me homme ujuma ei lähe.
Ta ei lasknud end sellest heidutada ja jauras ikka edasi.
Kuni ma kindlasõnaliselt ütlesin: “Nüüd me ei lähe homme ujuma, ma hoiatasin sind! Kui homme paremini käitud, lähme ülehomme.”
Mille peale ta saatis mulle tigeda pilgu, läks jalgu trampides oma tuppa ja ütles, et ma olen valetaja, sest lubasin ujuma minna temaga, aga nüüd ei lähe.
Muidugi hakkas mul temast hale ja ütlesin, et no hea küll, lähme siis ujuma, aga ole homme normaalne palun.

Täna jõudis ta koolist koju ja kuna tal tunnike näiteringini aega oli, ütlesin mina, et ma lähen sõbraga sööma ja pärast näiteringi tulgu kohe koju, siis lähme ujuma.
Selle peale ta röökis mulle, et ma olen VALETAJA ja JÄLLE ma lähen välja.
Ma küsisin, et millal ma ometi talle valetanud olen ja tema ütles, et täna valetan, et ma kindlasti ei lähe temaga ujuma.

image

1234443_3432610911958_1535586370_n

Vahepeal

Mul selline tunne, et ma olen natuke masendunud. Mitte et midagi väga nihu oleks, lihtsalt miski ei impressi eriti. Isegi eriti toredad asjad tunduvad kuidagi üksluised. Lehed lähevad kollaseks, iga päevaga toidupoodi jalutades on aina jahedam, päike loojub ikka sama kõrge paneelmaja taha, värvides selle roosakaks, voodi on ikka kogu aeg puru ja liiva täis, kogu aeg ainult tarvis meilidele vastata, tööd hakkab vaikselt jälle juurde kogunema, iga päev on vaja varakult ärgata, naabrid kuulavad ikka halba muusikat, inimsuhted ei arene kuskile, hollywoodi armuromaane ei ole, kõik väidavad, et ma olen hoopis teistsugune kui enne – palju rõõmsam, lõbusam ja säran, aga mul on küll tunne, et maailm mu ümber on nagu üks suur hall poriloik – keegi kuskil kaugel ronib mägedesse ja sööb Pariisi kohvikus kooki ja naerab, aga see on küll valgusaastate kaugusel.
Tore on ju väljas käia ja pulli teha, aga koju jõudes on iga kord selline tunne, et no fuck my life

Midagi peaks tegema, a ma ei tea mida.

Nähke üks pidike mu sünnipäevalt. 23aastaseks sain – jess.


image

13 ja reede

Käisin eile Buduaari turul. Wunts & Wuntsinna imelisi riideid näppides otsustas sõbranna, et tal on nüüd vaja peaaegu kõiki neist selga proovida.
“Hoia mu kotti!”
“Nalja teed? Ma ei hakka siin seisma nagu taun ja su kotti hoidma, pane proovikabiini põrandale,” vastasin ja läksin muid asju vaatama.

Kui tagasi läksin, oli ta proovikabiini järjekorras järgmine ning mind nähes suskas oma käekoti kohe minu kätte: “Hoia mu kotti!”
“Issand, sa oled nagu mingi loll blond bimbo! Hoia mu chihuahuat ja käekotti, kuni ma riideid selga proovin, ää!” inisesin ma peenikese valju vinguva häälega.
Sõbranna hakkas kõva häälega naerma: “Vaata oma selja taha.”
Kui ümber pöörasin, vaatasid mind põlastava pilguga kaks blondi bimbot, mõlemal chihuahuad ja poekotid käes.

Muidugi on Buduaar loonud ka ideaalse piletisüsteemi – nimelt lüüakse käe peale tempel, millega KAKS PÄEVA saab siseneda.
Ehk siis sa ei saa oma käsi pesta, kui tahad järgmisel päeval ka turule minna.

Edasi otsustasin minna Cubanitasse ootama oma sõbrannat, kes pidi kell 22.20 linna jõudma. Istusin ja ootasin ja ootasin… kui kell 22.40 juba sai, ärritusin juba natuke, et kus kurat ta on?!
Selgus, et kell oli hoopis 21.40 ja ma olin täiesti ilmaasjata teda pea tund aega oodanud.

Kui lõpuks viimase bussiga linna jõudsime ja sõbranna oli eriti uhke enda üle, et oli võitnud piletid Studiosse, selgus ukse peal, et vanusepiirang on 20 ning tema 20 veel paraku ei ole.

Järgmisena läksime Sinilindu, mis oli meie teine plaan, aga seal ei olnud pea üldse inimesi. Nõutult mõtlesime, et mida nüüd ometi teha.
Laboris kohtasime ühte minu sõpra, kelle sõpradega hängima hakkasime.
Seal oli nii rõve muusika, et juba kell pool kaks olin ma täiesti tüdinenud ja tahtsin ainult koju magama minna. Lisaks oli seal hirmus palav.
Õnneks läksime mingisse teise kohta, mille nime ma ei mäleta, aga seal oli täiega tore muusika ja tantsu sai kõvasti löödud.
Üks sellesama sõbra sõber aga oli mulle silma heitnud ning võtnud oma südameasjaks saada mu telefoninumber.
Klassikaline taktika on: “Anna mulle oma number, ma helistan sulle ise.”

“Kas ikka helistad?”
“Helistad ikka, eks?”
“Ma siis ootan, et sa helistaks.”
“Salvestasid ikka ära ka või panid niisama kinni?”
“Aga helista siis ikka kindlasti.”

Ja kui ma väga vedu ei võtnud, hakkas ta lihtsalt sebima mu sõbrannat! 😀

image

1059001_10151895473415871_1384501908_n

Mitu blondiini on vaja, et juhe seina panna

Ma sain uue pesumasina ja avastasin eile, et mu voodi muutub juba kahtlaselt liivakasti sarnaseks, seega oli viimane aeg voodipesu suruda mu uhiuude masinasse!
Panin juba pesu ära, kui avastasin, et vannitoas pole mitte ühtainumastki pistikupesa ja juhe esiku pistikupessa ei ulatanud.
Halba aimamata läksin Selverisse ja ostsin pikendusjuhtme. Kui rõõmsalt koju kappasin ja olin juba valmis pesumasinat tööle panema, surusin pikendusjuhtme otsa pistikupessa ja see ei läinud.
“Mida kuradit?” surusin veel kõvemini.
Kaebasin veel mõnele tuttavale, et kes kurat teeb erinevaid pistikuid, mina arvasin, et kõik pistikud on ühesugused. Kõik olid hämmeldunud – pistikud ju ongi ühesugused. Kui pole just vene pistikupesa, mis mul ei ole.

Mitu korda veel käisin vihase näoga esikus, et äkki nüüd läheb, kui väga kõvasti suruda.

Hommikul käisin duši all ja polnud isegi ühtegi puhast rätikut, millega end ära kuivatada. Tsiteerin siinkohal Carmenit: “Need rätikud lõhnavad nagu herned.”

Niisiis võtsin ma pärastlõunal taas ette tee Selverisse, et vaadata, kas on äkki selliseid juhtmeid, kus on need metallasjad peenemad, sest olin täiesti veendunud, et selles just probleem ongi.
Koju jõudes helistasin sõbrale: “Kuule, ma ei saa aru lihtsalt! Mul ei mahu pistik pistikupessa ja poes olid kõik need metalljubinad sama paksud!”
“Sul on vene pistik või?”
“Ei ole, tavaline pistik on.”
“Kust sa tead?”
“No ma arvan.”
“Ma arvan, et sul on vana pistik lihtsalt. Mina olen neid auke lihtsalt suuremaks viilinud.”

Viilima ma ei hakanud, aga kuna mul on vana hea sõber Facebook, kirjutasin tagasihoidliku abipalve, et keegi selgitaks mulle, mille kuradi pärast ei mahu pistik pistikupessa.
Üks tüdruk ütles, et terava noaga tuleb parajaks teha. Ma siis mõtlesin, et kuidas ma topin noa pistikupessa – ma saan ju surma!
Siis ütles õnneks üks poiss, et äkki tuleks ääred maha võtta. Nii ma siis lõikasingi pikendusjuhtme pistikul ääred maha – ikka ei mahtunud.
“Siis pead järelikult uue pistikupesa ostma!”

Mõelge nüüd ise, kui kole keeruline oleks uut pistikupesa seina panna, kui sa surra kardad. Ja kes seda ometi teeb?
Siis seletas üks sõber mulle, et ma pean midagi ära lõikama, aga ma ei saanud ikka aru ja lõpuks joonistas mulle sellise pildikese:

Ma olin hoopis külgedelt ära lõiganud 😀

image

tumblr_m8367lhZwJ1qivssg

RÕVEDAD sõnad

Iga kord, kui ma kuulen sõnu “kohvitama” või “saunatama”, ma tahaksin selle inimese täis oksendada. Ma tean, et need on täiesti normaalsed sõnad, aga need lihtsalt kõlavad nii kohutavalt, et ma ei lähe mitte iial kohvitama inimesega, kes kutsub mind kohvitama. Veel vähem saunatama alasti ühte ruumi inimesega, kes kasutab sõna “saunatama”!
Ja kui sellest veel vähe oleks – just praegu kirjutas blogijate gruppi üks naine, et hakkas “natuke blogitama.”

Ma pean nüüd oma tagumiku voodist üles ajatama, nõud ära pesetama, natuke söömatama ja siis lähen jalutama – oot, seda öeldaksegi nii!

image

tumblr_mbgjbu7iuT1riqizno1_250

Hallarmehed

Too poiss, kes minukal luba küsimata ööbis, saatis mulle eile kell 18.30 kirja: “Oled sa muidu kodus?”, mida ma rahumeeli ignoreerisin nagu suuremat osa ta kirjadest päeva jooksul, millele vastasin põhiliselt, et ma ei taha suhelda enam.
Ja kell 19.15 “Loodan, et oled kodus”, mille peale mul häirekellad peas kohe tööle hakkasid, krabasin jaki, tõmbasin ruttu uksest välja ja kirjutasin, et ei, ma ei ole kodus ning läksin venna juurde.

Kell 21.06 “Vaata rõdult välja.”
21.15 “Ma olen su maja ees”

Kell 21.25 tsekkisin Rimis korraks telefoni ja pidin ehmatusest kreepsu saama, TÜÜP ON MU MAJA EES! RÕDU ALL!
“Ma pole kodus!”
“Kus sa oled? Saame kokku.”
“Ei, ma olen Männikul! Ma lähen magama! Mine ära!”
“Ma tulen sinna, ole üleval.”
“Ei!
“Ma juba liigun.”
“Tra küll, lõpeta ära! Ma lähen närvi juba!”
“Eks ma pean siis siin ootama.”
“Kao ära sealt.”
“Eks ma siis istun siin su roosiga ja mõtlen elu üle järele.”
“Mine koju, ära käitu nõmedalt.”

Kuna ma sellest üsna parakates olin, palusin vennal end koju saata ja olin täiesti traumeeritud – kui sa oled selge sõnaga öelnud, et sa ei ole kodus ja et ei taha suhelda, tuleb mingi tüüp lihtsalt minu akna alla seisma! Who does that?! Eriti tüüp, kes salaja su kodus ööbib, kui sind ei ole.

Kui ta kirjutas, et hea küll, eks ta siis loivab koju ära ja ma rahuliku südamega koju minna julgesin, saatis mu õde mulle kirja

  • pühapäev
  • Diana Põldaru
    mannu wtf
    ***** saatis feissi kirja et “ou kus sul õde männikul on, teen üllatuse talle”

Kui ütlesin talle, et ta jumala eest jätaks mind palun rahule, ta ütles, et olen parim asi, mis temaga juhtunud on ja ta armastab mind (suht normal arvestades seda, et mingi 3-4 korda näinud oleme üleüldse)

Järgmisel päeval hakkas ta rahulikult rääkima, nagu ta ei oleks hull napakas, kes mu maja ees passimas käib, et mida ma täna teen. Surmtõsiselt ütlesin, et ma ei taha temaga kohtuda ja jumala eest – ei taha ma ka temaga käima hakata, pakkus ta välja, et aga oleks ikka sõbrad ja saaks õhtul kokku – jooks veini sõpruse terviseks ja võiks kruiisile ka minna järgmisel nädalavahetusel. WHAT 😀

Möödus veel mitu tundi ja ta hakkas rääkima, et minu õe mõte oli sinna üldse minna ja nüüd tema süüdi 🙁 Ma ütlesin, et mul on jumala pohhui ja siis ta ütles, et aga siis võiks ju mõnipäev kokku saada 😀

image

tumblr_inline_mr8gsqcpVj1qz4rgp

Kui poisid salaja su koju sisse kolivad

Üks minu õe sõber käis minu juures toda kappi kokku panemas, mida te täies uhkuses eelmisest postitusest nägite.
Eile ta avastas, et oli ühe koti minu juurde jätnud ja tal oli seda hädasti vaja kätte saada. Kuna ma olin just kodunt lahkumas ja tahtsin olla tore inimene, et ta ikka oma asjad kätte saaks, ütlesin, et jätan oma võtme õe kätte, et mingu nad võtku kott ära ja andku võti õe kätte tagasi.
Küsisin veel Facebooki chatis üle ja ta ütles, et jah, andis võtme mu õe kätte.

Kui ma järgmisel päeval kella ühe ajal tahtsin koju minna ja sõitsin õe juurde, et võti ära võtta, ütles õde mulle, et ta ei andnudki võtit tagasi ja tema ei tea midagi. Ja üleüldse sõitis see poiss Viljandisse – minu võtmega!
Mida põrgut?
Mu telefoni aku oli täiesti tühi ja ma ei saanudki helistada.
Kui ta lõpuks kätte sain, ta ütles, et oli minu õe, õe peika ja ühe sõbraga öösel minu juures olnud – sorry, noh! Arvas, et ma luban, et äkki mu õde oli küsinud. Ja minu õde arvas, et tema oli küsinud.

Nagu MIKS ma peaksin lubama kellelgi enda juures ööseks olla? Kust selline arvamus üldse tekib? Kui ma ütlen, et palun minge võtke kott ja tõmmake lesta sealt ja nemad jäävad ööseks sinna?!
Ja kujutate ette – siis ta veel kutsus mind kinno ja ütles, et on armunud minusse!

Mis mõttes sa jääd salaja minu korterisse ööseks?! MIS MÕTTES?
MIS MÕTTES mu õde selline ajuhälvar on, et laseb mingitel inimestel mu korterisse jääda?
MIS MÕTTES?!

image

1174551_602443213141519_747493644_n

Piiluge minu tuppa ka

Minu toas on üks voodi. OLI üks voodi.
Nimelt mu armas vend pani selle valesti kokku. Kui ta selle kokku pani, ma mõtlesingi, et kuidas see nii ebakindel on, ei julge külgegi keerata – mõelda vaid, kui kunagi veel mehele tahan minna! Peaks üks kole sale mees olema, kelle sinna voodisse magama panna julgeks.
Eks ma siis leppisin tõsiasjaga ja kontrollisin pidevalt all vaaruvat keskmist jalga. Kuni eile ma lihtsalt läbi voodi vajusin.
Olin juba päris nukker, et sellise kehva voodi valisin, kui leidsin aknalaualt terve karbitäie voodijalgu, mis peaksid veel voodit püsti hoidma. Loomulikult ei püsinud voodi vaid ühe jala peal, kui tegelikult pidi neid olema viis.

Siis on mul veel üks kapp. Selle üle rõõmustasin kohe eriti, sest sain selle originaalhinnast üle poole odavamalt. Selle kokkupanekuks kulus neli meest ja kolm päeva. Mitte et neli meest palehigis kolm päeva jutti seda kokku oleks pannud, aga kord oli üks asi puudu, kord teine. Aga eile õhtul ta lõpuks kokku sai.
Täna hommikul katsetasin lükanduksi ja mõtlesin endamisi, et hmm, poes käisid need ju hoopis kergemalt. See mind selle kapi juures võluski, et hirmus lahe oli uksi edasi-tagasi kiigutada, sest minu eelmises kodus olid lükanduksed nagu üks needus, üldse lahti ei käinud normaalselt. Kuni järsku käis PÕMAKI ja üks uks otsast ära kukkus. Nüüd olengi ühe uksega. Jess!


image

korter1

Carmeni tuba

Teatan pidulikult, et Carmeni tuba on juba valmis, ehkki minu oma näeb välja nagu prügimägi, täis kruvisid ja poolikuid kappe.

Voodi muretsesin ma Aatriumist ning maksis ta 121 eurot. Paraku aga nagu juhtus KOLM KORDA, sain ma katkise asja. See alumine asi on natuke murdunud, seega see vahetatakse välja.
Korv, mille ostsin mänguasjade jaoks, maksis Jyskis 17.99.
See imeline lauake on pärit Diivaniparadiisist ja maksis umbes 72 eurot. Kui selle karbist välja võtsin, oli sellel jalg katki. No joppantoonio!
Tool on pärit Jyskist ning maksis 34.99.
Laualamp on samuti Aatriumist, aga hinda ma ei mäleta. Usun, et see oli kuskil 20 ja 25 euro vahel.

Riidekapp on pärit Jyskist ning maksis 74.99. Jyskist kappe ja kummuteid ostes peab meeles pidama, et väga kaua need tõenäoliselt vastu ei pea. Eriti minusuguste inimeste käes. Aga kuna see tundus nii imearmas kapp, kuhu oleks tore meisterdada ja kleepida mingeid liblikaid näiteks, siis otsustasin riskida.

Seda toredat lammast nägin Järve Keskuses, kus ühte sõpra ootasin KAKS JA POOL TUNDI. Ta nimelt pidi kell viis töölt lahti saama ja tulema mulle appi kappi ära viima, aga tal läks hoopistükkis kauem. Kõndisin mingi kolm korda sellest vahvast lambast mööda ja patsutasin teda. Kui sõber lõpuks helistas, et hakkab jõudma, pöörasin lambast möödudes paari sammu pealt siiski tagasi ja ostsin selle imepehme armsa lambakese ära. Sildi peal oli kirjas karvapall.ee ning maksis too armas lammas 10 eurot.

Lisaks on Carmeni toas veel üks valge raamaturiiul, mis pildile ei jäänud.

image