Arhiiv kuude lõikes: juuli 2013

t8zvc

Overly attached sebimisvõtted

Mul on üks vana koolivend, minust natukeeene vanem. Kuna me tihti minu kodu juures pargis käisime sõbrannadega, tähendas see, et ta natukeeeene vanem on seda, et tema narris meid ja meie olime temasse hullupööra armunud.
Meie kehkaõpetaja sundis meid kord aastas koostama tantsukava ning ühel aastal me võtsime laenutusest lehmamustriga kostüümid ja esitasime terve kooli ees lehmakostüümides maas püherdades sensuaalse tantsu mingi Britney Spearsi loo järgi.
Afterparty, nagu ikka, toimus pargis ronimispuudel.
Siis tuli seesama poiss oma sõpradega ja alatult narris meid kõiki lehmadeks. Solvusin hingepõhjani ja hakkasin temaga uuesti suhtlema alles hiljuti, kui me oleme täiskasvanud ja ta mind loodetavasti enam lehmaks ei sõima ja koolis “Muu-muu!” järgi ei karju.
Ühel päeval üritasin salvestada uude telefoni oma õe numbrit, aga läks hoopis tema nime peale. Seega on mu kõneajalugu täis tema nime ja ma ei oska seda ära muuta.

Mina:
aa ma tahtsin ammu rääkida tegelt juba, et mu õe number telefonis on sinu nimega
kogemata panin
ma ei tea mis juhtus 😀
st ma ei trükkinud su nime
vaid mingid facebooki nimed olid
ja siis läks
ma ei oska muuta seda kah

Tema: 
amatöör 😀

Mina: 
nii et mu telefoni kõneajalugu suht sinu nime täis 😀

Tema: 
nõutud mees
või oled äkki obsessed?
overly attached girlfriend

Mina: 
jah, ilmselt küll. panen kõigile kontaktidele sinu nime!

Tema: 
see läheb juba liiga paljuks

Mina: 
tegelt nii ongi, sest mul on ainult üks number salvestatud


image

erinevad eksperimendid

Käisin mina täna kinos härra Logani higiseid muskleid imetlemas ning enne seanssi käisin ära ka vetsus, et pärast vihastest inimestest end mööda ei peaks suruma.
Kuna mul oli käes kinopilet ning vetsus on oluliselt mugavam käia kahte kätt kasutades, pistsin selle lihtsalt huulte vahele. Kui olin lõpetanud, tõmbasin pileti huulte vahelt ära… koos ilmselt poole alumise huule nahaga.
Pühkisin peegli ees paar verepiisakest ära ja nüüd valutan huult.

Sellega meenub mulle, kui nägin kunagi telekast, et kui keele külma metalli vastu paned, siis jääb keel kinni. Uudishimulik nagu ma olen, katsetasin iga päev koju tulles seda trikki koduvärava riiviga. Toppisin keele vastu, ootasin sekundi ja tõmbasin ära. Kunagi ei jäänud kinni, kuni ühe saatusliku päevani mil jäi
ja nii ma seal keel värava küljes kinni vanaisa appi karjusin, sest väga kõvasti tõmmata ka ei julgenud.
Selgituse mõttes mainin, et ma ei olnud tol hetkel 8aastane, vaid mingi 18.

Ma ei tea, kas olen seda kunagi maininud, aga samas sain ma ka üks kord pitsalt hullu elektrilöögi vastu huult.
See oli niimoodi – mu peika oli roolis ning pakkus mulle lahkelt ampsu oma Selveri pitsatükist. Kui tema käsi oli ühel pool pitsat ning minu suu puudutas teist poolt, käis räme BAZOOOMMMM

image

DSCN0273

Positivus

Kõik algas juba siis, kui lumi oli maas ja minu sõbranna Hegne hakkas halama, et hirmsasti tahaks minna Positivusele.
Mina aimamata halba, et sellest momendist peale hakkab ta iga jumala päev sellest rääkima ja planeerima, mis värve sokke kaasa võtta, hüüdsin kohe: “Tavai!”
Kui Hegne oli pileti ära ostnud, hakkas veel suurem peedistamine, sest Hegne ei saanud kohe üldse mitte aru, kuidas saab olla üks inimene selline, kes iga asja viimasele minutile jätab ja heitis mulle aina ette, et RAUDSELT ma ei tule.
No kuidas ometi ma saan osta pileti kuu aega ette? Võibolla kaotan ära või kass sööb ära, võibolla saan samal päeval tuulerõuged või toidumürgituse, kõik on võimalik!

Niisiis saabuski festivalipäev reede ning ma ärkasin iseenesest lausa kell kaheksa üles. Kiire pilk aknast välja pani mind mõtlema – mida ma ometi jalga panen? Plätudega ei saa sellise ilmaga küll minna.
Käisin kiiresti pesemas ja jooksin Viru keskusesse kummikuid ostma. Ma tahtsin tegelikult täiesti tavalisi musta värvi kummikuid, aga tundus, et selliseid ei ole kuskil. Seega maandusid jalga hoopis vahvad kollased Muhu mustriga kummarid ja ostsin lõpuks festivalipileti ka ära.
Edasi läksin kontorisse, sest mul ei ole telefoni ja Tommi pidi mulle vanaisa vana telefoni andma. See oli aga kadunud ja sõitsime hoopis Õismäele ühe tädi juurde, kust ma sain 20 euri eest mingi väikse Samsung Galaxy.
Kell oli juba päris palju – sõitsin ruttu venna juurde, võtsin telgi ning magamiskoti ja sõitsin vennaga koos tagasi koju.
Avasin Facebooki ja kuna eile õhtul panin kuulutuse, et vajan küüti, oli parajasti üks poiss kirjutanud, et kui tunni jooksul huvitatud olen, et ma helistaks. Tunni möödumiseni oli jäänud 10 minutit. Nad ütlesid, et hakkavad kohe liikuma, aga mul ei olnud asjadki koos!
Palusin venda, et ta käiks ruttu poes ära, kuni mina asju kokku panen. Kordasin mitu korda üle, et ta ostaks neli AA-patakat ja suure Värska vee. Ta tuli koju paki AAA-patakate, väikse Vichy ja jäätisega.
Makes sense.
Toppisin spordikotti täiesti suvalised asjad ja unustasin kõik tähtsamad asjad üldse maha, kui juba olid nad maja ees.

Jõudsin Salacgrivasse umbes kella viie ajal. Selgus, et Hegnel on hiigelsuur telk ja ma polekski pidanud enda oma üldse kaasa tassima.
Viskasin kärmelt oma kraami telki ja läksin kohe tina panema.
Kuulasin ka natuke bände, aga ütlen ausalt – mind jätab see muusika täiesti külmaks. Hegne ja Joel aga olid täiesti vaimustuses, et said mingi potipeaga blondi eide põlve puudutada ja ta neil korra käest kinni võttis ja siis pähe ronis ja rokkisid lava ees, nii et järgmisel päeval olid mõlemad sinikaid täis.

Ainus bänd, mis mulle sealt üldse väga meeldis, oli Imagine Dragons. Nende ajal olin suhteliselt lava ees inimmassis lämbumas.

Küll aga tuleb siit pommuudis – Hegne leidis endale Sigur Rosi ajal peika. Olime me siis Hegnega ilusti lava ees, kuni minul hirmus palav hakkas ja mingi jobu koljat mees mind nügis ja mina teda debiilikuks sõimasin ja ma otsustasin ära minna.
Mõne aja pärast Hegne helistas ja selgus, et ta meie ees seisva noormehega oli heldinud pilke vahetanud ning nii nad siis maagiliselt kuulasid käsi hoides Sigur Rosi.
Eks ma siis kuulasin pool ööd, kuidas Hegne ümises (ma tsiteerin): “Pilvede allll, meie kaaaaks! Forever kooooooosss!” ja planeeris nende tulevaste laste nimesid.
Ise ta väitis, et teeb nalja, aga mina seda ei usu.
Mina kirusin jällegi, et raiskasin pea kogu oma raha alkoholi peale ja ei jäänud üldse purju.
“Ma ei tea, milles asi, üldse ei jäänud purju! Kas ma tundusin natukenegi purjus?”
“Raske öelda, minu arvates sa käitud kogu aeg nii, nagu sa oleks purjus,” komplimenteeris mind sõbranna.

Samuti nägin ma korraks sellist blogijat nagu Kikuriinu. Õhinaga mõtlesime talle mitu laulu välja ja isegi mõned tantsuliigutused,  et äkki on lahe, aga no kurat, enam teda ei leidnud, ehkki pingsalt otsisime.

Pühapäeval ma avastasin õudusega, et peaks nüüd koju minema. Kuna ma wifisse eriti ei saanud ega helistada ühelegi numbrile, mis parajasti Lätis viibis, kõik bussipiletid olid läbimüüdud, tabas mind suurem halamishoog, mille ma tavaliselt lahendan sellega, et helistan Ristikule ning käsin end otsemaid päästa. Mingil hetkel ma mõtlesin, et jumal, ma ei saa ju ometi olla nii saamatu! Vorpisin valmis sildi kahest A4 paberist, millel kirjas “Tallinn”, vantsisin tee äärde ja olin juba kolme tunni pärast kodus, ehkki arvasin, et pean suure tõenäosusega koju KÕNDIMA.


image

942917_560897597296081_1104709660_n

Kalmus saab selle peale südari

Terve oma elu olen ma halvakspanevalt vaadanud inimesi, kes igasugust rämpsu söövad. Ma mõtlen neid purkidesse pressitud riise ja kolm aastat seisnud suppe, kuhu leiget keeduvett valama peab, et need söömiskõlblikud oleks. Ja neid koledaid pakke, kuhu uhked pastaroad joonistatud on, aga tegelikkuses varjab end kaks nuudlit ja kuivatatud kooreasendaja.
Alles kuu aega tagasi kirusin oma sõbrannat, et kas ta ise suppi ei jaksa keeta või?! On raske?! Kas on tõesti NII RASKE?!

Täna poes kiirsupipakke võrreldes avastasin ehmatusega, et issand jumal, ma OLENGI selline inimene.
Kuna ma nüüd uhkes üksinduses olesklen, siis ma reaalselt ei viitsigi endale süüa teha. Mul ei ole kodus nädal aega lihtsalt õli olnud ja tänu sellele on tundunud ratsionaalne otsus mitte õli ostma minna ja teha selliseid asju, mis ei vaja õli. Peale selle ei ole mu panni nagunii ja seda ostma minemine tundub veel keerukam protsess, sest siis ma peaksin ju süüa tegema!

Nii ma seal supileti ääres mõtlesin, et mida ma viimased kolm päeva üldse söönud olen –

PÜHAPÄEV – jõudsin päeval peolt koju, jõin kolm tassi kohvi. Kõht oli tühi, aga poodi ei viitsinud minna. Närisin nätsu.
Ei viitsinud ikka poodi minna.
Tegin külmkapis reidi, aga seal oli kõik halvaks läinud.
Leidsin ühe banaani, aga see oli liiga pehme.
Läksin poodi. Seisin nõutult Felixi leti ääres, sest liiga raske oli valida, millist suppi osta. Lugesin ühte silti ja teist silti… mõtlesin, milline oleks parem. Ostsin kanasupi.
Jõudsin koju, kirusin, et vesi nii kaua keema läheb. Sõin suppi.
Õhtul sõin ka sedasama suppi.

ESMASPÄEV – ärkasin ja tegin kohvi. Kohvikoort enam ei olnud.
Lükkasin lõpmatuseni edasi poodi minemist.
Käisin poes. Nii raske oli jälle valida.
Võtsin Felixi suvesupi ja keefiri.
Sõin mingi kolm korda sedasama suppi.

Õhtul leidsin kapist ühe viinapudeli, kuhu oli ühe pitsi jagu viina jäänud. Läksin ostsin jõhvikamahla ning sidrunit ja tegin kokteili.
Siis läks kõht tühjaks ja leidsin kapist pestot, mille poolkuivanud leiva peale määrisin.

TEISIPÄEV – Läksin lõunal poodi ja otsustasin, et enam ma küll purgisuppi sööma ei hakka. Kiire tiir poes tegi üsna kärmelt selgeks, et ega ma midagi teha ka ei viitsi. Peatusin külmaleti ääres ja otsustasin, et ei ole terve igaviku pelmeene söönud ja meenus, kuidas ma kunagi meest sõimasin, et ta ei ostaks poepelmeene, sest “NEID EI OLE JU NII RASKE TEHA OMETI!??”
Ostsin väikse paki pelmeene, hapukoore ja kaks energiajooki.

Õhtul avastasin, et mul on ikka veel pool pakki jõhvikamahla alles ja tegin hindava ringkäigu köögikappides. Mul oli ainult viis aastat tagasi halvaksläinud glögi ja see hiiglaslik viskipudel.

Kuna ma ei salli eriti viskit, nagu ka viina, otsustasin, et oleks hea mõte seda jõhvikamahlaga lahjendada, ehk siis ei ole seda maitset tunda.
Loomulikult ma eksisin ja pidin nina kinni hoidma, kui seda jõin.
Kuna kokteili lõpus kadus ka see ebameeldiv viskilõhn, avastasin nipi, et sellel tuleb lihtsalt natuke seista lasta.

Ma ausalt luban, et homme lähen poodi ja ostan endale panni ja õli ja muud asjad ja hakkan inimeseks.

Saab vähemalt korra elus kuulata ühte lugu terve päev järjest, heli põhjas ja kaasa laulda.
Jumal tänatud selle eest.
See laul on mulle südamelähedane, sest on minu nägu


image

1000104_505331086205983_1951081881_n

Grind Fest

Kuna suisa kaks minu lugejat palus kommentaarides, et ma kirjutaksin, millised on minu suhted alkoholiga, otsustasin kirjutada lihtsalt ühest festivalinädalavahetusest, et saaksite paremini aimu, milline joodikunäru ma siis ikkagi olen!

Hääletamine

Mul läks tööga kiireks ja mõtlesin, et ehk jõuan alles laupäeval, aga Sõbranna muutus juba kärsituks, seega tegin käbe valmis ja hakkasime liikuma alles kell üheksa ajal õhtul. Kuna pilet oli kallis, otsustasime muudelt asjadelt kokku hoida ja minna hoopis häälega.

Mööda sõitis autotäis noormehi, kes peatus ja küsis, kuhu me lähme. Kuna nende autosse me siiski ei mahtunud, jätkus meie seiklus alles hiljem.

Esimesena võttis meid peale üks meeldiv vanem härra, kes viis mingi ristteeni.
Seejärel viskasime uuesti pöidlad õhku ja peatus vana Škoda kahe noore poisiga.

Märjamaal tuli mul hull pissihäda peale, aga Statoili ka ei viitsinud kõndida ja läksin hoopis põõsasse, kus lõpetasin kahest kohast kriimustatud jala ja täispissitud plätuga. Tol hetkel tundus see pööraselt naljakas, aga tegelt mul on jalg päris katki. 😀
Seejärel võttis meid peale väga isalik vanem härrasmees, kes palus meil kinnitada turvavööd ning ülejäänud teekond Pärnusse möödus valju romantilise muusika saatel.

Maha pani ta meid McDonaldsi juures ja kuna festari buss, mis pidi käima, tol päeval siiski ei käinud, ei osanud me Auto24 ringrajale minna kah. Küsisime mingitelt imelikelt poistelt juhiseid ja hakkasime õlgu kehitades selles suunas liikuma,
Õnneks võttis üks mees meid peale ja viis kohale, muidu oleks mingi surmani kõndinud ilmselt, pime oli kah juba.

Festival

Kuna festivalialale ei tohtinud eemaldatava objektiiviga fotokat kaasa võtta, siis ma ei saanud seal üldse pilte teha, sest mul ei olnud ka telefoni. Seega panen siia üles Grindi Facebooki lehelt võetud foto, mille tegi Kristjan Raudsepp. Loodan, et ta ei pahanda väga, et seda kasutan.

Jõudsime just napilt enne CAMO & KROOKED algust. Jõin ühe Saku Originaali ja kuna see nii kohutav õlu on, jõin ühe Tuborgi ja kuna see ka nii kohutav õlu on ning midagi normaalset ei müüdudki, jõin hoopis kaks topelt-viinakokteili jõhvikamahlaga.
Camo&Krooked oli vääääääääääääääga awesome ja ainuüksi see oli juba tervet piletihinda väärt! Natuke kahju oli, et me nii hilja jõudsime ja selle ajal täiesti kained olime, sest sellisel üritusel on alati meeldivam natukene vindine olla.
Aga sellegipoolest murdsime aegamisi täiesti lava ette ja hullasime nii, et mul terve järgmine päev jalg valutas. Ülejärgmine päev ka.

Üsna pea astus vetsujärjekorras juurde üks poiss ja küsis, kas me oleme need tüdrukud, kes tee ääres hääletasid ja nii me nende kampa imbusimegi ja nendega terve ülejäänud õhtu hängisime.

Teine hommik

Hommikul läks telgis kell seitse kole palavaks ja magamine oli täiesti võimatu.
Togisin Sõbrannat ja vingusin: “Ma ei saa magada! Lähme linna!”
“Ah? Mis? Ei, ma magan.”
Võtsin tühja veepudeli ja läksin seda täitma, sest nii oli kodulehel lubatud, et vett saab tasuta.
Vett siiski ei saanud, sest festivaliala avati alles kell 12 ja samuti oli too üksainus söögiputka ka kinni. Ei saanud süüa ja ei saanud juua.
Küsisin turvamehelt, et millal see festivalibuss linna läheb ja ta ütles, et tema ei tea midagi, eile ei käinud ja vist täna ka ei lähe, aga kuskilt linna äärelt pidid käima tavalised bussid.
Jalad olid ka kohutavalt mustad liivas hüppamisest, terve märgade salfakate pakk kulus, et end inimeseks teha.
Peksin Sõbranna üles, panime rannaasjad kokku ja hakkasime jala linna poole kõndima. Pärnu kesklinna oli sealt vist umbes 7 kilomeetrit.
Kui te vähegi teate, kui paha on kõndida, kui on hirmus palav ja jalg valutab ja tahaks juua ja duši alla minna, siis täpselt nii halb oligi.

Õnneks võttis meid auto peale üks poiss, kes viis linna äärde, kust bussid käivad.

Läksime kohe Steffanisse sööma ja seal olid niiiii suured toidud, et jaksasime ära süüa umbes veerandi. 
See on ühtlasi ka üks ainukestest piltidest, mille ma üldse tegin, sest mul läks vist fotokas katki. See auk, kuhu vaadatakse, kui pilti tehakse, läks millegipärast tumedaks ja ma ei näinud fokusseerida, sest juhtumisi mul automaatfookus ka juba ammu ei tööta. Ja siis hakkas hoopis erroreid ette viskama ega tahtnudki enam pilti teha. Ma ei teagi, mida nüüd teha.

Rand ja kaks eurot

Pärast söömist läksime randa, mis oli puupüsti täis ja rannatoolid olid ka kõik otsas. Kuna Sõbranna unustas bikiinid maha, laenasin enda ilusamad talle (mul olid kahed kaasas) ja ise kandsin neid koledaid kolmnurgakujulisi, millest eriti koledad randid alati jäävad. Ja jäid ka muidugi.
Vingusime natuke, et liiva peal on kole halb olla ja lähedal olevad poisid viskasid jalgpalli meie juurde ja tulid uurima, et miks me vingume, kui nii ilus päev on.
Need poisid olid mingi oma vanaemade ja vanaisadega rannas, aga vaadata oli neid ikka tore, sest nad olid ilusad ja lahedad. Ja nii ma neid vaadates selja ära põletasingi.
Jõin kaks õlut muidu :D, mis alkoholi puutub

Varsti läksid poisid minema ja küsisid, kas me tahaksime nende rannatoole.
Ütlesin juba, et annan neile tagatise ise, sest toole tagasi viies saab ühe euro tooli eest tagasi, aga nad ütlesid, et neil suva, nad töötavad Soomes 😀

Ja nii saimegi kaks eurot hoopis endale.

Pärast seda läksime ühe tüdruku juurde sauna, pesema ja põõsastelt punaseid sõstraid sööma.

Õhtu

Jõudsime tagasi suhteliselt hilja. Ma ei tea, kas see buss käis nüüd, sest internetti ei olnud, aga bussi lõpp-peatuses läksid kõik Grindi käepaeltega inimesed raja poole jala.
Läksime neile siis järele ja me reaalselt kõndisime mingi 45 MINUTIT. Muidugi ei saanud me poest ka eriti palju vett osta, sest kes seda kanda oleks jaksanud ja seal ju hommikul ei saa mitte midagi!
Jõudsime täpselt siis, kui Friction lõpetama hakkas ja ma olin niiii nördinud.
Aga õnneks läks üsna pea peale Feed Me, mis on ka superäge.
Jõin kaks viinakokteili ja ühe Tuborgi ja üks poiss, kelle nimi oli Toomas, otsustas, et me oleme nüüd kõik uued südamesõbrad ja peame selle terviseks tekiilat jooma ja viis meid üles VIP-baari, kust oli väga äge vaade. 


SEE video pole ka minu tehtud, aga annab natuke aimu, KUI ÄGE PIDU OLI.
Üsna pea aga tahtis toosama Toomas mind oma pruudiks ja nii ma jalga lasingi ta juurest, sest mina ta pruut küll olla ei tahtnud.

Mingil põhjusel oli telk ja kõik selles olevad asjad täiesti läbimärjad ja ülejäänud öö möödus märjas telgis värisedes. Ja kell seitse jälle… telk oli kuiv ja tulikuum.

Kui hommikul vetsu kõndisin, avanes mulle NIII NALJAKAS VAADE. Oleks mul telefon, ma oleks seda filminud. Lihtsalt täiesti tühi maa, kus tuules praht lendab ja kaks poissi lohistavad aeglaselt jalgu järgi vetsu poole. Walking Dead täielik!

Pakkisime kähku asjad kokku ja hakkasime JÄLLE kõndima. Õnneks jälle võeti meid auto peale ja viidi bussijaama.

image

January-18-2012-14-26-47-ScreenShot20120118at10.14.42AM

Šašlõkipleisid – kohad, kus kõik on võimalik!

Teate küll neid maagilisi kohti, kus astud sisse ja oled sattunud justkui teise maailmasse – seintel ja baariletil ilutsevad aastaringselt kard ning jõulukaunistused, üürgab Power Hit Radio ning nurgas suure laua taga istub turske ja karvane perepea, kes iga sisenejat üle ajalehe kahtlustaval ilmel oma süsimustade silmadega silmitseb ning tema kaks poega, kes talle aeg-ajalt teed ette kannavad.

Üks sellistest kohtadest, kus ma aeg-ajalt ikka käin on Azäri kohvik Järvel, kus on suuuuuurepärased lambalihapirukad ja veel parem granaatõunavein.

Küll aga juhtub seal tihtipeale naljakaid asju.

Näiteks ühel laupäeva hommikul läksin sinna hommikust sööma ning palusin aseri tüdrukult, kes meie lauda teenindas, lattet. Mis teadagi on kohvi.
“Ja mida juua?” küsis teenindaja, kui olin toidu ära tellinud.
“Hmm… üks latte”, osutasin sõrmega kohvimenüüle.
“Suur või väike?”
Vaatasin küsiva ilmega sõbrale otsa, sest söögikohtades saab harva valida, kas tahad suurt või väikest lattet.
“Noh… suur.”

Arutasin veel sõbraga, et huvitav, kas ta sai ikka õigesti aru.
Möödus paar minutit ja mida ta mulle tõi… SUURE KLAASI FANTAT.

See oli nii pööraselt naljakas, et ma jõin selle suure klaasi Fantat ära, sest ma jõin Fantat viimati vist lapsepõlves!

Eile läksin jälle sinna sööma ja tellisin klaasi seda head granaatõunaveini.
Veinimenüüs on kaks suurust – klaas (ma ei mäleta mitu cl-i) ja terve pudel. Ma tavaliselt ei keskendu nendele numbritele selle klaasi taga ja tellin lihtsalt, noh… klaasi.
“Mida juua?” küsis taas teenindaja, kui olin toidu ära tellinud.
“Palun KLAAS granaatõunaveini,” ütlesin nii ilmekalt kui võimalik.

Möödusid viis minutit ja teenindaja toob lauda veiniklaasi, mis on peaaegu ääreni veini täis, vaid sentimeeter ülevalt puudu.
Naersin veel, et miks ometi peaks keegi niimoodi veini pakkuma.

Kui arve maksmise aeg kätte jõudis, selgus, et minu klaas veini maksis natuke üle 8 euro, ehkki menüüs oli see väiksem variant umbes 2.50 või 2.70, ma täpselt enam ei mäleta.
Küsisin kahtlustavalt, et mis vein see selline oli? Osutasin veinimenüüle ja näitasin, et see väiksem variant maksab ju 2.50!
Noor tüdruk vaatas mulle segaduses ilmel otsa ja lausus: “Aga te soovisite ju KLAASI.” 😀


image

Aplikaatoriga tampoonid – whaaaaaat?

Esimest korda kasutasin ma aplikaatoriga tampoone roadtripil Hispaanias, kui bensiinijaamas lihtsalt midagi muud ei olnud. Läksin vetsu, võtsin välja kahtlase plasttorukese, kehitasin õlgu ning lükkasin va tampooni sisse, nagu ikka need asjad käivad.
Küll aga ei päädinud see asi vaid sellega. Kui uuesti vetsu tampooni eemaldama läksin, tuli välja vaid pool sellest.
Tardunud ilmel läksin autosse, vaatasin ahastunult peikale otsa ja selgitasin talle, et me peame nüüd kindlasti arsti juurde sõitma. Lugesin Tampaxi pakendilt, et üks tampoonide kõrvalnähtusid on toksilise šoki sündroom, hakkasin suurest hirmust nutma ja karjuma, et nüüd on küll kõik, nüüd ma suren!

Kui see pool tampooni juhuslikult siiani minu üsas ei ole, julgen arvata, et tegu oli pooliku tampooniga, mis oli sinna meelega minu hirmutamiseks pandud, sest surma ma siiski ei saanud.

Sellest ajast saadik olen selliseid asju vältinud.
Küll aga mõni päev tagasi läksin taas maal poodi ja mida ma näen – valida ainult sidemete ja aplikaatoriga tampoonide vahel.

Ostsin need vanad Tampaxid ja sattusin vetsus siiski kergesse segadusse, sest sellele aplikaatorinupule vajutades tuli tampoon ainult natukene välja ja mingit reaalset kasu sellest siiski ei olnud, kui see sentimeetri võrra välja tuli.

Olin juba peaaegu leppinud oma nukra saatusega, et ma olen ainus naine maailmas, kes ei oska aplikaatoriga tampoone kasutada, kui käisin sõbrannaga poes.
Mainisin ettevaatlikult: “Ma ükspäev ostsin aplikaatoriga tampoonid. Mida helli nagu? Kui keeruline see olla võib? Ma ei saanud üldse aru, kuidas see asi käima peaks.”
Sõbranna vaatas mulle ehmatunud ilmel otsa ja kiljatas: “Ma arvasin, et mina olen ainus, kes ei oska aplikaatoriga tampoone kasutada! Vaatasin isegi kasutusjuhendit, no mitte midagi ei saanud aru!”

image

1017345_574238909295283_267258619_n

Veekeskus

Käisime täna Carmeniga Värska veekeskuses mineraalvee mullivannis sulistamas.
Andsin Carmenile kohe teada, et näe, see on mineraalvesi, lahe onju?

Carmen vaatab mind kahtleva ilmega, niheleb natuke otsustusvõimetult ja siis pistab tagasihoidlikult keele vette.
“Hmm Vytautas vä?”

Eile oli Lemmiku poe 20. sünnipäev ja ühtlasi ka setude jaanipäev, mida peetakse vana kalendri järgi kaks nädalat hiljem. Carmen, igavene kurivaim, ostis kogu minu antud taskuraha eest endale õhupalle ja siis ei viitsinud neid ise tassida, andis aina minu kätte. Ega ma ka ei viitsinud neid tassida.

image

IMG_6625

Kiri Putinile

Carmen oli kuu aega Narvas vanatädi Marta juures külas

Kõndisime järve äärde.
Carmen hakkab rääkima: “Tead, ma kirjutasin Putinile tädi Marta kohta kirja.”
“Miks?”
“Sest ta on nõme.”
“Mis sa kirjutasid sinna?”
“Kirjutasingi, et ta on nõme. Hakkasin just lehekülgedele numbreid panema, kui tädi Marta nägi ja vihaseks sai.”


image