Arhiiv kuude lõikes: mai 2013

Telefonipederastid

Ma ei ole kunagi mõistnud mobiiltelefonipederastiat, sest minu jaoks on telefon
1. helistamiseks
2. spikerdamiseks
3. lollide fotode ülespanemiseks otse sündmuskohalt

Ma vihkan täielikult sõnumeerimist, sest selle ajaga, kui mõni sõber jõuab mulle saata sõnumi “Mis teed?” ja mina vastata “Midagi” ja tema kirjutada “Tule linna”, jõuaks pidada terve loengu ning joosta kaks ringi ümber mõne suurema paneelmaja. Seega on minu arvates oluliselt lihtsam lihtsalt… helistada.

Ma ei saa aru inimestest, kes hoiavad seda rõvedat läbipaistvat kleepekat telefoni ekraanil. Minu klassiõel oli see kleepekas, mis oli nurgast veidi maha tulnud ja mul oli vahepeal selline tunne, et virutan talle ühe paremsirge, kraban telefoni käest, jooksen nurga taha ning viskan selle kleepeka prükkarisse. Seda ma siiski ei teinud, sest ta on võrdlemisi meeldiv tüdruk ning tundis siirast muret, et ta võib oma KRIIPIMISKINDLA mobiiltelefoni ära kriipida.

Ma ei saa aru inimestest, kellel peab olema alati see kõige uuem versioon pasatelefonist, mis välja tuleb, sest … ma ei saa aru, mis vahet on telefonidel… peale näiteks resolutsiooni, millest mul on megasavi, sest ma vaatan filme enamasti siiski arvutist, kaamera, millest mul on ka üsna savi, sest mul on fotoaparaat ja… ma isegi ei tea tegelikult ausalt öeldes, mis võimalused uutes telefonides on. Ja pealegi näevad need kõik nagunii välja TÄPSELT samasugused

Ma ei ole oma elus mitte ühtegi telefoni ise endale ostnud ja ma ausalt enne peksaks end vaeseomaks ja seoks radika külge, kui ostaks endale terve kuupalga eest mõne masina, millega saan helistada. Ma sain 21. sünnipäevaks Samsung Galaxy Ace telefoni, mul on seal Soome-Eesti sõnaraamat (sest ma käisin soome keele kursust järgi tegemas vahepeal ja ma ei oska soome keelt) ning Angry Birds, sest mu väike õde armastab seda mängida.
Ja ma ei kujuta ette, et peaksin ostma endale uue telefoni, et sellega saaks… ma ei tea, maailma vallutada ja videot vaadata

Mul on kodus vana oranž kettaga telefon ja kui keegi külla tuleb, näpib ta raudselt seda ja oma vanusest olenevalt õhkab kas “Issand, mul oli ka kunagi selline!” või vaatab umbusaldava pilguga ning küsib: “See töötab ka vä?”

image

tumblr_m4xz2uNb0C1rsufw1o1_500

Millised blogijad mulle ei meeldi

1. Blogijad, kes kirjutavad liiga palju

Iga kord, kui vaatad, on neilt tulnud juba välja kolm sissekannet.
What…?
Vaatad kellaaegu… iga tunni aja tagant.
Ja sugugi mitte lühike teade, vaid reaalselt korralik sissekanne.
Käid korraks poest leiba toomas ja nemad on juba välja andnud triloogia kassidest, 1000 lk üks raamat.
Ma isegi ei tea, miks see mind nii koledasti häirib, sest tegelikult on need väga huvitavad blogid, aga LIIGA PALJU. Liiga. Palju.

2. Blogijad, kes on liiga õnnelikud

Iga nende sissekanne algab sõnadega “Heihei!”, “Heihopsti!”, “Tere, mu armsad!”
Lugesin ühe sellise blogi otsast ja lõpuni läbi, kui palju üks inimene suudab erutuda mõne uue juukselaki üle ja tõepoolest, kõik oli “supeeeeeeeeeeeeeeeeeeeer!!”
Ja üks teine veel, kelle lapsed on kõige suurepärasemad ja imelisemad ning kelle mees on hämmmmmmaaaastav ja nende koer on kõigeeee targem koer maailmas ja kuldkala lausa geniaalne. Supeeeeeeeeeeer

3. Blogijad, kes reklaamivad oma blogi ja siis panevad selle kinni 

Ma tihti otsin uut lugemist, kui on igav ja kasutan selleks näiteks mõnda foorumit, kus kasutajad ise oma blogi aadressid kirjutavad.
“Ma alles alustasin!” ja nädal hiljem ei eksisteeri seda blogi enam. Kõige tihedamini juhtub nii kaalulangetamisele keskendunud blogidega, kus blogipidaja suure hooga alustab, aga siis otsustab, et burger on siiski parem.

4. Blogijad, kes vabandavad, et nad pole kirjutanud

“Oih, vabandust, et ma pole üldse kirjutanud, ma olin kaks päeva maal!”
Nobody cares

image

tumblr_m9wvyhF9Sc1rqfhi2o1_500

Mis sul viga on, kuri delfi kommenteerija

Sattusin Facebookis lugema ühe naise kirjutist, mida paljud jaganud olid – klassikalises stiilis tänuavaldus inimesele, mille sarnaseid liigub päris palju ringi. Enamike puhul neist paneb imestama, et kas kohapeal ei olnud võimalik aitäh öelda?
Ja eriti head on veel need, kus mõni poiss otsib taga mõnda tüdrukut, keda kuskil nägi. Selle asemel, et lihtsalt juurde minna, nagu vanal heal ajal. Ma ei tea, kui paljud neist käsikäes valgetel ratsudel päikeseloojangusse kappavad, aga kaldun arvama, et… vähesed

LUGU (link) “Kas sa tädile aitäh ütlesid?” räägib sellest, kuidas ema ja tütar läksid kohvikusse sööma, laps ei jõudnud jäätist ära süüa ning palus teenindajal see külmkappi panna, sest ta ei armasta raisata ning lubas kolmapäeval tagasi tulla. Noogutan siinkohal heakskiitvalt, sest mina ei armasta ka raiskamist. Küll aga ei ole ma täiskasvanuna enam nii armas, et ettekandjad õhkaks, kui ma oma jäätist lõpuni ei jaksa süüa ja pean endale kahjuks kogu toidu sisse kühveldama.
Suur oli ema üllatus, kui kolmapäeval oligi see poolik jäätis ikka veel alles ning teenindaja selle lauda tõi.
Minu arvates väga südantliigutav lugu.
Klikkisin korraks kommentaaridel, loen paar tükki läbi ja järsku…

Sanitar Olev

28.05.2013 09:41

Ja mida sa ise sellest õppisid?
Söö ise lapse järelt ära või ära telli sellist portsu! Kurb lugeda, et toitu pead oma külmutuse kapist kogu aeg minema viskama.
Täiesti süüdimatu lapsevanem kellel pole ei majanduslikku ega emalikku planeerimise oskust.
Tegu on tibiga kellele rikas mees 1:0 tegi ja nüüd lapsega mööda restosid jookseb mille isa kinni maksab, et naine ei hakkaks uurima miks mees poole ööni tööl on.

Tavaline tõusiku ninnu nännu jutt kui vahva minu laps on…juba lapsest peale ei oska toitu austada!

Krdi l*bu kasvata enda laps normaalseks inimeseks kellel oleks asjadest õige arusaam. Ära kühvelda oma paksukesele nii palju jäätis siis ette!

Eesli mees. 


image

gr0OhP1369307669

GIVEAWAY – Kingitus meestele! LUKUS

Päris mitu korda, kui ma olen oma blogis loosi korraldanud, on mõni mu sõber vingunud: “Mida ma selle kreemiga tegema peaks??”
Kallid mehed, nüüd on käes see hetk, kui teen teilegi kingituse! Tegelt ei tee mitte mina, vaid http://raz-war.ee saatis selle mulle, et mina annaksin selle kellelegi teist.
Raz-war pakub soodsa hinnaga väga kvaliteetseid raseerimisterasid ning muud kraami. No mis ma ikka meesteasjadest tean, vaadake ise kodulehelt, kui tahate.

Et võita:
1) ole minu blogi follower (paremal join this site)
2) kirjuta kommentaaridesse oma e-mail ja üks habemega nali
3) kui ühtegi habemega nalja ei tea, kirjuta kui tore asi on habe


Võitja valin random.org abil välja nädala pärast 30. mail!


Kuna ma ei kujuta ette, kui palju mehi üldse vabatahtlikult naise hala viitsib lugemas käia, siis naised, osalege ikka ja tehke oma musile kingitus 🙂
Aa, raz-war kirjutab ka, et see sobib suurepäraselt ka naiste jalgadele

Loosi läheb siis üks selline tore komplekt –
karbis on selline starter kit – käepide, 4 vahetustera ja reisikotike
ning raseerimisõli, mis on hästi pisikeses pudelis, aga seda peaks jätkuma 100 korraks. Seda on päris mõnus ilmselt kuskile kaasa võtta, sest näiteks kui naisega ühist reisikotti pakkida ja läheb vaidluseks, kas võtta kaasa juukselakk või raseerimisvaht, siis teate küll, kumb sugupool tavaliselt vaidlused võidab.

image

coral-reef_507_600x450

Naised, palun ärge mõelge värve välja

Sellised moodsad värvid nagu lõheroosa, mündiroheline… need on kõik arusaadavad ning selged. Kusjuures ma kuskilt kuulsin, et looduses kasvanud lõhe pidi olema hoopis halli lihaga. Võibolla ma eksin. Ma vihkan kalu. Nad on nagu paksud ussid.

Hiljuti sattusin budus sellise postituse peale, kus üks tüdruk küsis, kas tasuks osta pigem mündirohelist või korallivärvi pluusi.

Ma polnud elusees sellisest värvist midagi kuulnud ega osanud arvata, millega üldse tegu on. Selgus, et see on oranž. Tänks teile tõesti, päästsite inimkonna, sest nii raske on ju öelda oranž. Lõug läheb krampi lausa.
Kusjuures – fun fact beibedele, kas teadsite, et korallivärvi kaelarätiku kandmine tähendab, et kandjal on jalafetiš?

Teine värv, mis mind pisut segadusse ajab on nude. Nagu ma aru saan, on tegu beeži värviga ehk nahavärviga.
Kui neeger läheb poodi ja nude värvi kingi küsib ning talle helebeežid jalatsid ulatate, võib selle eest ausalt agulis korraliku keretäie tappa saada.

image

tumblr_miui8n9ZKO1ribnwko1_500

Sitt muusika, mida keegi kuulata ei taha

Tegelikult see ei pruugi üldse olla sitt muusika, minupoolest võib kas või Celine Dion laivis Leonardo DiCaprio põlvel ballaadi laulda, ma vihkan seda ikkagi.

Kui mina internetis istun, kuulan ma tavaliselt muusikat, mille olen ise välja valinud ning mida ma soovin kuulata. Niisiis on see väga frustreeriv, kui ma klikin mõne blogi või veebilingi peale ning sealt hakkab üürgama mingisugune tiinekate räppmuss, mis blogi autorile juhtumisi meeldib. Või veel hullem – mõne ilusalongi või restorani rahustav ning idamaine gongide tagumine.
Mis teil viga on? Miks üks täie aru juures inimene arvab, et keegi, kes läheb tema blogisse, tahab ilmtingimata lugemise taustal kuulata seda muusikat? Ei taha. Mitte keegi ei taha. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes tahaks seda kuulata. Saate aru? Palun pange see ära.

Ei tegelt kah, lõpetage ära, täiega kettasse ajab juba

image

VYVEdU1369157207

GIVEAWAY – võida JOIK BB kreem LUKUS

Kuna mulle Joiki uus BB kreem väga meeldis, otsustasin ühe kinkida ka ühele oma lugejale.
See on mõnusalt kerge ning soojadeks suvepäevadeks täiesti ideaalne.

Et kreemike võita:
1) ole minu follower (paremal join this site)
2) kirjuta kommentaaridesse oma e-mail ning kaks ükskõik millist lauset

Kingituse võitja valin random.org abil välja 31. mail! 🙂

image

tumblr_mdei7jTNtw1rhautao1_400

Selgus, et olen rõve naine

Terve oma teadliku elu olen ostnud topsikutes huulepalsameid ja südamerahuga sinna igas võimalikus kohas sõrme sisse toppinud ning huultele määrinud – bussis, koolis, tänaval, kodus…
Kui hakkasin usinasti naistefoorumeid ning blogisid lugema, selgus, et see on vastik, tülgastav, ebahügieeniline ning lausa kuritegelik on pista sõrme huulepalsami sisse, kui sa pole käsi eelnevalt desinfitseerivate vahenditega määrinud, happesse kastnud või seejärel leegiheitjaga üle põletanud ning iga täie mõistuse juures olev naine ostab endale PULGA.

Niisiis seisingi ükspäev Kaubamajas huulepalsamite leti ääres ning mõtlesin, et skaalal ühest kümneni – kui rõve ma olen, et tahan näpuga huulepalsameid huultele määrida ja kui silm näiteks räpases toidupoes sügelema hakkab, kas tohib sügada või peaks ootama koduni?

image

tumblr_lu27a0fOSf1qzgpx9

Kohustuslikus korras Eurovisioonist

Ma olen mingi üks kord Eurovisiooni üldse vaadanud ja see oli tol ammusel ajal, kui see Eestis toimus.
Eile klõpsisin telekat ja sattusin Soome laulu vaatama, kus üks blond eit räuskas, et võtku keegi ta ometi naiseks. See oli kohutav. Õudne.
Kellele saab meeldida üldse Eurovisioon? Need laulud on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii halvad. Nagu lihtsalt oleks kokku kogutud üle Euroopa kõige nürimad inimesed ja lastud neile meelega kirjutada kõige sitemad laulud üldse.
Ja kuidas saavad inimesed nii leili sellest minna, kui kõik ometi teavad, et punkte ei anta üldiselt kõige toredamale laulule, vaid see on poliitiline ning võitja on tõenäoliselt otsustatud juba enne.

Kõige toredam laul oli Kreeka oma, aga loomulikult ei oleks Kreeka never võitnud, sest neil ei ole nagunii pappi. Alcohol is free õnneks, see on kõige tähtsam.

Mina kuulasin hoopis Daft Punki uut albumit Random Access Memories.
Mingi… viis korda. Järjest. Ja oli palju meeldivam.


image