Arhiiv kuude lõikes: aprill 2013

kreem

GIVEAWAY: kingin kahele tüdrukule uue Max Factori CC kreemi… LUKUS!!

Või poisile. Mina teid hukka ei mõista. Võite minupoolest südamerahuga olla metroseksuaalid.

Et loosimises osaleda:
1) pead olema minu blogi follower – pööra pilk paremale, seal saad joinida selle saidiga
2) kirjuta kommentaaridesse oma täisnimi, e-mail ning räägi mulle, mida sa täna hommikusöögiks sõid
3) tee kümme kükki, et rannahooajaks valmis olla

Ongi kõik!
Loosin välja kaks võitjat nädala aja pärast 7. mail ning auhinna saate kätte isikut tõendava dokumendi alusel Solarise DOLCE VITA parfümeeriakauplusest. Kui te kunagi Tallinnasse ei satu, võin suure vingumise peale teile postiga ise saata.

image

083-25282-2529

Max Factori CC kreem

Ma ei tea, kuidas teiega lood olid, aga mina olin küll väga elevil, kui telekast uusi CC kreeme reklaamiti, sest juba BB kreemid on nagu taevane õnnistus.
See on nagu see tüdrukute igavene needus, et peab nagu harakas kõik uued asjad endale koju vedama ja omal nahal järele proovima.

CC kreemid on sisuliselt täiustatud BB kreemid ehk siis neist veel paremad. Need ühtlustavad nahatooni, peidavad punetust, niisutavad ja katavad pisemad iluvead.
Minu arvates suvel või isegi kevadel soojemate ilmadega jumestuskreemi kanda on lihtsalt rõve, aga midagi tahaks ikka näole määrida.

Mina proovisin just äsja välja tulnud Max Factori CC kreemi. Alguses tundus, et see pakend on kuidagi nagu imeliku kujuga, aga tegelikult on see väikse meigikoti jaoks ideaalne ega võta üldse palju ruumi.
Päevakreemi see enda alla ei vaja. BB kreemidega oli alatihti see jama, et need jätsid naha läikima ja vajasid enda peale puudrit, mida kogu aeg uuendama pidi, aga see kreem jättis naha täiesti matiks.


image

tumblr_m9hdtsTcXK1rrdy0u_large

Saatana sigitised võtan teile lapsehoidja

Eile läksin välja ja hoiatasin õde-venda, et tulen öösel koju.
Kella nelja paiku astusin väravast sisse ja kuulsin juba tümpsu. Astusin uksest sisse, meie korteris joob mingi 20-25 tüüpi.
Normaalne.

 

Tra ma lihtsalt ei kujuta enam ette, mida sellise asja peale öelda. Iga jumala nädalavahetus otsustab mu vend, et  kutsuks kõik oma sõbrad siia jooma. Eelmine nädalavahetus oli sama jama, kui ema peika hommikul siia tuli ja leidis eest 17 tüüpi hambad laiali magamast.
Kas ma pean tõesti reedeti kodus istuma ja valvama, sest inimesed lihtsalt EI SAA ARU?! Või äkki on lapsehoidjat vaja??
Mu õde jooksis kohe minema ja tuli tagasi alles hommikul. Venna ainus vabandus oli: “No ma ei teadnud, kas sa tuled koju.” Ja see annab õiguse kodus läbu korraldada?

Viskasin kõik välja ja läksin üles korrusele hambaid pesema. Ei saanud ust lahti, sest mingi tüüp lihtsalt magas põrandal ukse ees. Ja oli terve kraanikausi täis ropsinud.
Siis avastasin veel, et keegi oli aknast välja ropsinud ja aknalaud oli kõik seda täis.

Nüüd ma karistan neid ja sunnin terve korteri ära koristama.
Lähen räägin naabritega ka, et järgmine kord, kui ühe piuksu ka siit kuulevad, kutsuks kohe mendid.

Lähen nüüd duši oksest puhastama, et saaks pesema minna.
Ilusat päeva teilegi!

image

tumblr_lperppvbbK1qkxl62

õde situb hinge lihtsalt

Ma olen NII NÄRVIS oma õe peale praegu.
Ta oli mu lemmikut valget kuldsete neetidega jakki tõenäoliselt kandnud, sest leidsin selle garderoobi põrandalt kokku kägardatult ja ära määritult, ehkki enne see rippus kenasti riidepuul.
Torisesin omaette ja viskasin selle pesumasinasse.
Kui kuivama panin, märkasin, et tasku koha peal on punane lärakas. Ma pole kunagi neid taskuid kasutanud. Võtsin sealt välja peotäie TIKKE. Lahtiselt.
See punane tikupea osa oli pesus laiali läinud ja jaki ära määrinud.
KURAT MIS TAL VIGA ON, MIKS NAGU ???
Lisaks oli ta kooli nädalaks kaasa võtnud mu sirgendaja ja pealislaki, mis on juhtumisi MINU OMAD ja mida mul on VAJA. Tra ostku ise omale, me ei ela sotsiaalmajas

Sellega seoses tuli mul meelde, kuidas ma ostsin kunagi Mangost üsna kalli valge jope. Mõtlesin veel mitu päeva, kas ikka raatsin või mitte. Ostsin ära, sain paar korda kanda, siis läksin vist nädalavahetuseks minema või midagi säärast ja kui tagasi tulin, oli see jope nii ära määritud, et isegi keemilises puhastuses ei saanud seda maha.
Ja VEEL ÜKS juhtum, kui ostsin sügiseks hästi ilusad helesinised teksad (mul on üsna võimatu leida pükse, mis sobivad, seega olin nende üle ekstrarõõmus), sõitsin paariks kuuks reisile ja kui tagasi tulin, avastasin, et ta oli need lõhki lõiganud ja täiesti ära retsinud. Wtf sa võtad teise inimese kapist tema uued teksad ja lihtsalt lõikad neile augud sisse ja hakkad ise kandma?
Mul on tegelt gaziljon näidet kordadest, kui ta minu asju rikkunud on. Kõige põhilisem on see, kui ma ütlen talle, et ta ei topiks minu pluuse endale selga. Ma olen SADA KORDA öelnud, et ta ei topiks mu pluuse endale selga. Probleem ei ole selles, et ma oleks kade, vaid selles, et mina olen suurus 34 ja tema suurus 38, mul A-korv, tal mingi massive D. Kujutate isegi ette, mis saab pluusist, kui ta end sellesse surub ning terve päeva ringi käib. Seda ei saa enam kanda, sest see lötendab ja on kujust ära. Aga ei, TA LIHTSALT EI SAA ARU.
Edaspidi ma ostan ainult hästi ümber kleite, millesse tal oma kere ei ole võimalik sisse suruda.

Ühel päeval ma läksin nii närvi selle peale, et mu lemmik huulepulk oli ära rotitud, et nutsin mingi kümme minutit vähemalt. Ütlesin talle, et ta PALUN ei võtaks minu asju! Mul pole niigi mitte midagi ja needki vähesed asjad, mis mul on, rikutakse ära või võetakse endale.
Järgmine kord, kui teda nägin, oli ta jälle minu pluusi endale selga surunud.

Aga jumala eest, kui mina soovin mõnda tema asja laenata. Ta lihtsalt raevukalt krabab mul käest ära ja hakkab räuskama, et see on tema oma. Üks kord tahtsin ta päikesepuudrit laenata, virises nagu oleks tal vastsündinud laps käest ära võetud, aga ise võtab minu kosmeetikat pidevalt nädalaks kooli kaasa, nagu see kuuluks temale.

Mul on ikka nii kopp ees! Ma ei kujuta ette, kuhu ma peaksin oma asjad panema, et neid ei puututaks? Ostma seifi? Panema iga kord välja minnes prügikotiga õlale? Garaaži lukustama?
Kas on tõesti nii palju palutud, et minu asju ei kasutaks kõik, kes soovivad? Ma ei saa siin elades absoluutselt mitte midagi osta endale. Näiteks ma kasutan kalleid šampoone, sest mu juuksed muutuvad poešampoonidega pestes hästi kuivaks. Ostsin uue šampooni, nädala aja pärast otsas, sest ehkki ma ütlesin, et palun ärge peske minu šampooniga, vaid kasutage teist, on kõik ikka minu oma kasutanud. Mul ei ole raha osta iga nädala aja tagant uut šampooni-palsami komplekti.
Palun neid, et nad minu kammi ei võtaks, vaid ostaks endale eraldi kammi, ikka kammib minu kammiga juukseid neli inimest ja ma pean seda iga päev taga otsima, et kuhu see nüüd jäetud on.
Rääkimata näiteks minu telefonilaadijast, millest on saanud nüüd kõigi ühislaadija ja mille vend nüüd sootuks ära kaotas. Minu fotokas… iga kord, kui koju tulen, on see sisse jäetud ja aku tühjaks lastud. Kõik mu sokid on kadunud. Mul ei ole reaalselt mitte ühtegi sokki.
Nimekiri on lõputu lihtsalt.


image

tumblr_m1q34qVMWk1qe342po1_500

Oh tahaks ka ilus olla

Sest ilus olla on ju iga naise igapäevane missioon! Ja kui aega üle jääb, siis kividega surnuks visata neid, kes nii ilusad ei ole.
Olgu, sellega ma olen nõus, et esteetiline välimus on ilus. Ei ole ilusad mustad küünealused, rasvased kammimata juuksed ja karvased jalad. Nii et minu jaoks on ilu eelkõige puhtus.
Aga kaugeltki mitte kõik ei arva nii. Näiteks kui mind tahetakse solvata, öeldakse üldjuhul, et mul on väiksed tissid. Päriselt, uskuge mind, seda on juhtunud mitu korda.
Tsiteerides klassikuid: “Einoh, vabandust, et ma elan!”
Milleks mul on suuri tisse vaja, ma tahaks väga teada. Kas ma pean oma emapiimaga kogu Aafrika nälgivad lapsed ära toitma, et mul peaks hiiglaslikud rinnad olema?
Kas ma peaksin nüüd nuttes noore pere laenu võtma ja laskma endale silikoonid paigaldada, et ühiskonna silmis aktsepteeritavate tissidega olla?


Aga olge mureta, siin on mõned näpunäited, kuidas olla uus ja kaunim sina:

– nahk peab olema võimalikult pruun. Kui julgen tagasihoidlikult mainida näiteks oma solaariumi püsikliendist õele, et kuule… sa oled ju täiesti oranzh!, ütleb tema, et ahh mina vä? ma olen jumala valge ju. Vean ta peegli juurde enda kõrvale seisma, mina näen välja tema kõrval umbes nagu koolnu ja tema nagu Oompa Loompa. Aga ilus ju, eks?
– kui sul kulmusid ei ole, JOONISTA NEED ENDALE. Ja jumala eest ei pea need olema loomulikud, vaid võta lihtsalt pliiats kätte ja joonista endale kaks kriipsu näkku. Õnnitlen, nüüd on sul kulmud olemas.
– nüüd on aeg määrida endale näkku jumestuskreem. Jumestuskreemi eesmärk ei ole jumala eest ühtlustada jumet, vaid määrida seda endale näkku nii, et isegi su ema arvab, et mõni tsirkusest põgenenud kloun on majja sisse murdnud ning laseb sulle pisargaasi näkku.
– kui see on tehtud, võtame kätte Eesti naiste lemmiku – päikesepuudri. Ärge ainult ekslikult arvake, et see on näo kontuurimiseks. See on selleks, et endale põskede koha peale joonistada tumepruunid sõõrid. Jess, mul on nüüd põsesarnad!

Meik tehtud, nüüd saab minna prügi välja viima!


image

tumblr_m19hk6xNfK1rs1ea8o1_500

Aga räägime siis tulevikust

Ma ütlen kohe ausalt ära, ma olen tihe naistefoorumite külastaja. Ja kui ma ütlen, et tihe, siis ma mõtlen seda, et ma olen väga laisk ja kasutan ära iga võimalust, et jumala eest mitte tööd teha ja selle asemel eelistangi näiteks lugeda võõraste inimeste hala ja vadrata, millised kleidid mulle meeldivad ja mis šampooni ma kasutan. Mõnikord ma olen suisa nii laisk, et ma pigem pesen nõud ära kui tööd teen. Võimalik et isegi võõrad nõud.

Niisiis on foorumites põhiliselt naised jagatud kahte leeri – need, kelle mehed on imelised tõutäkud, kes alati räägivad oma tunnetest ja tulevikust ning samal ajal toovad lillesülemeid ning laulavad akna all serenaadi ning need, kelle mehed reede õhtuti võõraid vagiinasid külastavad ning samal ajal kodus räägivad oma tunnetest ning imelisest tulevikust (mitte mingeid lilli).
Viimastest nüüd räägimegi!
Kui ma näen järjekordset murekirja (bla-bla, ma nuhkisin oma mehe telefonis ja ta pettis mind, bla-bla, mu mees vaatab facebookis oma endiseid prutasid ja bla-bla, mees joob sõpradega õlut…), AGA ta ometi väidab, et armastab mind JA räägib kogu aeg meie ühisest tulevikust!, tahaksin ma väga teada, KUIDAS see ühisest tulevikust rääkimine välja näeb.

Okei, mees ja naine istuvad tähistaeva all, käimas on just tv kolme romantikafilmide maraton ja põõsastes tantsivad ükssarvikud stepptantsu… “Kallis! Räägime meie tulevikust! Kunagi ma kindlasti tahaksin sinuga lapsi ja abielluda ja valge aiaga maja. Oma lapsele paneme me nimeks Dolce Gabbana ja Tuti.”
Selle peale võtab heldinud naine vettinud püksikud jalast ja annab mehele andeks kõik süüfilised, mida ta koju kaasa toob, sest ta ju ometi rääkis tulevikust!

Mul on teile uudis. Mehed teavad väga hästi, et naiste elu eesmärk on saada armsa ja nunnu tite mammaks ja kasutavad seda kurjasti ära.
Näiteks toon aastate taguse juhtumi, kus ma istusin baaris ja rääkisin ühe poisiga juttu. Kui ma koju tahtsin minema hakata, pakkus tema välja, et me võiks tema juurde minna.
Noor ja väärtushinnangutega nagu ma tollal olin, ütlesin, et ma ei harrasta üheöösuhteid ja seksin ainult püsisuhtes inimesega, kellega ma olen valmis ka pere looma.
Ja mida ta selle peale ütles? “Ma tahaksingi väga lapsi saada.”
Ma olin nagu: “Mees, seriously, what the fuck? Ma tunnen sind üks minut.”

Ma ei tea, kas ma eksin, aga mul on kuri kahtlus, et need vestlused näevad välja umbes sellised:
“Kuule, mees, mu sõbranna rääkis, et sa flirtisid eile klubis mingi eidega.”
“Kallis! Kuidas sa võid nii arvata? Ma armastan sind ja tahan sinuga abielluda!”
“Päriselt? Oi kui nunnu ja armas!”

Võibolla on probleem minus, aga minule ei meeldi üldse tulevikust rääkida. Kui keegi küsib, mida ma reedel teen, siis ma ütlen, et eks reedel selgub, mida ma reedel teen, eks ole. Ma ei võta esmaspäeval hoogu ja ei hakka reedeseks peoks sukkpükse valima.


image

Uhked Ameerika kombed

Mina, lihtne Eesti tüdruk, judisesin varem alati vastikusest, kui mõnes filmis inimesed õuest tulnuna tossudes valgete linade peale hüppasid või selle asemel, et õhata: “Nii romantiline!”, kui mõni paarike valge diivani peal ameles… sopased ketsid jalas… ma mõtlesin, et täiesti võimatu on ju pärast neid plekke maha saada. (ma olen neitsi tähtkujust ka samas)
Aga nüüd olen minagi rikaste ja ilusate kultuuriga kohanenud suuresti tänu oma vennale, kes ei võta kunagi õuest tulnuna saapaid jalast, vaid tormab nendega kohe magamistuppa, jättes endast maha sellise sopa ja bakterite miinivälja, et kui sinna paljajalu astud, võid juba kohe jalgade amputeerimisele aja kinni panna.
Ma olen juba loobunud tema keelitamisest, et võtku ometi esikus jalanõud ära, sest seda ta ei tee nagunii ning olen piirdunud vaid sellega, et võiks enne vannitoa või vetsu valgetele (mis kunagi vähemalt olid valged) plaatidele astumist välisjalatsid ära võtta, sest keegi meist ei taha ju ometi puhaste värskelt pestud jalakestega duši alt astuda mulla ja koerasita sisse.
Loomulikult ta seda ei tee.
Iga kord, kui karjun talle: “Võta tossud jalast ära, kurat!!”
Karjub tema vastu, et tal on niiiiiiiiiiiiiii hirmus kiire ja ta ei viitsi paelu lahti-kinni siduda, kui ainult korra ühe asja võtab. See on alatu vale, sest asi kulmineerub ALATI sellega, et ta komberdab terve päeva tossudes mööda maja ringi.
Lisaks on tal tulnud nüüd uus komme saabastega vetsus istudes põrandale sülitada ja prill-lauda konkreetselt täis kuseda.

Nüüd selliseid filme vaadates mõtlen vaid, et raudselt on nende inimeste lapsed lihtsalt tõprad ja ei olegi mõtet jalatseid jalast võtta.

image

Kõige suurem tabuteema – raha

Inimestele ei meeldi rääkida, kui palju nad palka saavad. Ma ei tea, kas asi on selles, et nad saavad liiga vähe palka või liiga palju palka.
Lühidalt – iga kord, kui peaksid mõne inimese käest täiesti juhuslikult küsima, et kui palju ta palka saab, kissitab ta su poole silmi ja vaatab sind umbes nii, nagu sa planeeriksid sissemurdmist tema korterisse.

Kõige rohkem hämmastas mind, kui töötasin Kreekas restoranis koos ühe eesti tüdrukuga. Meie tööülesanded olid umbes täpselt samad.
Pärast palgapäeva otsustasin temalt küsida, et kui palju tema palka sai.
Oleksin vist pidanud suu kinni hoidma, sest ta ajas silmad punni, vaatas mind nagu pidalitõbist ja käratas: “Sellistest asjadest ei räägita!”
See lõi mind korraks pahviks ning selgitasin, et tahaksin lihtsalt huvi pärast teada, et kas me saame mõlemad sama palju, sest näiteks ühes teises kohas töötades selgus, et teine tüdruk sai minust päevas viis eurot vähem. Läks siis ülemuse jutule, et tema jaoks on see palk natuke liiga väike ning sai kohe minuga võrdse palga. Normaalne ju. Või ei? 

Teine kord kutsus üks endine klassiõde mind tööle poodi, kus ta ise töötas. Küsisin, et palju palka saab. Seda ta öelda ei osanud. Küsisin, et palju tema ise sama töö eest palka saab. Ta läks suisa närvi ja ei öelnudki mulle lihtsalt, sest iga inimese palk on tema enda asi.

Ja kui olen tundnud huvi, kui palju maksab mõni tuttav enda korteri üüri, ei taha nad ka üldse vastata. Võibolla ma tahaks ka korterit üürida, eks ole, ja niisama uurin. Ei, nad lihtsalt ei ütle.

Ja kui tahaks teada, kui palju saab Prisma müüja või mõni kosmeetik – no huvi pärast! nad lihtsalt ei ütle.

Miks see nii on? Palun öelge mulle.
Sest kõik ostavad endale võimalikult kalli telefoni ega varja, kui palju see maksis. Kõik ostavad endale ehteid või ajavad taga firmamärke, mille umbkaudset hinda oskab pea igaüks aimata. Aga palju neil raha on – keegi ei ütle.

Mina saan näiteks 0,08 eurot ühe tiitri eest. Ja ärge öelge, et teid ei huvita.

image

Perekooli foorum on ikka huumorinurk, ma käin seda alati lugemas, kui mul kurb tuju on ja tahaks näiteks patja nutta või kedagi sõimata (või vastu pead peksta). Parem väljund igaljuhul, eks?

Näiteks üks naine on hädas – tema auväärne härra hakkas järsku kanepit suitsetama. mida nüüd teha? kas lahutada?

Parim vastus: “Kutsu politsei kui narkouimas on.Las viivad ta narkojoobest kainenema.Saab mingigi shoki ja äkki lõpetab ära ” 
 😀

image

22052011137

Inimlik häbitunne

Tollest hetkest, kui too va Eeva hea ja kurja tundmise puult ühe õuna nahka pistis, avastas, et wow alasti olla ei ole ikka norm ning tõmbas endale viigilehed ette, on kogu inimkond allakäigutrepil komistanud ning mõlemad jalaluud murdnud.
Nimelt on inimesed võtnud enda südameasjaks luua reeglid – mis on EETILINE ja mis mitte.
Näiteks nõustuvad minuga ilmselt kõik, et ei ole eetiline näidata oma paljast ihu. Aga miks mitte, eks ole? Riiete all oleme me kõik enamvähem ühesugused, pluss-miinus mõned kumerused ja voldikesed, aga üldises plaanis me kõik teame, mis seal teksade ja t-särgi all toimub. Vaevalt tuleb kellelegi üllatusena, et naisel on näiteks rinnad.
Võibolla see üllatab teid, kallid mehed, aga tegelikkuses ei ole naiste riietusruumides kaugeltki mitte nii, nagu teie metsikutes fantaasiates, kus naised üksteise rinnahoidjaid kinni panevad ja suudlevad.
Tegelikult enamikes riietusruumides, kus mina vähemalt käinud olen, hoopis nii paks häbitunde pilv, et sellest võiks noaga läbi lõigata.
Mitte et ma suu ammuli vahiks, aga näiteks ma võin tuua, et käisin kunagi tööl kohas, kus pidi enne ning pärast tööpäeva riietusruumis riideid vahetama. Nelja nädala jooksul ei meenu mulle ühtegi korda, et väikeses tüdrukute riietusruumis oleksin üldse kunagi ühtegi tüdrukut rinnahoidjaväel näinud. Nad peitsid end… vetsu, kapiukse taha, tegid mingeid mustkunstitrikke, nagu telekas hullusärgist põgenemist näidatakse – et paned ühe särgi selga ja siis osavalt tõmbad teise selle alt välja… mõni viskas lihtsalt riietele jope peale ning läks oma nelja turvalise seina varju koju särki vahetama.
Samamoodi jalad – inimesed on loonud täpsed ettekirjutused, kui pikk peab olema seelik. Sellel on isegi oma astmed. Liiga pikaga oled frigiida, põlvedeni seelikuga oled sotsiaalselt aktsepteeritav, põlvest pisut ülespoole oled flirtiv neidis ning sealt ülespoole maailma vanima ameti pidaja.
Kes selle kõik välja mõelnud on? Jah, vastus on MEHED, mitte Jeesus Kristus ega uss ega õunad.
Mehed on kogu selle kurja juur, mille tõttu naised peavad olema vooruslikkuse kehastused.
Nad on lihtsalt aegade algusest tahtnud ise pulli teha, aga oma abikaasadel sama teha keelanud. Sellest on ka tulnud sellised terminid nagu “lits” ja “lõdva püksikummiga.”
Olete kunagi kuulnud, et keegi mõnda meest litsiks sõimaks, kui ta lihtsalt juhtumisi paljude naistega maganud on? Jah, võibolla küll, aga seda heakskiitvalt.
Aga jumal hoidku, kui naine peaks avalikult rääkima, et noh jah… eile võtsin klubist mingi tüübi peale, tegime kõvasti kebo, ma nime hästi ei mäleta, aga noh… Üks korralik ja ontlik naisterahvas ikka käib mehega vähemalt kolm kuud enne kinos (pika seelikuga ikka) ja romantilistel jalutuskäikudel ning räägitakse enne ikka korralikult paar tundi tunnetest, enne kui luba ühiskondlikult aktsepteeritavaks stardipauguks linade vahel antud on.

 Illustratsiooniks lühikese seeliku jutule mina pagassist asju võtmas

image