Arhiiv kuude lõikes: märts 2013

Võlurkass

Sõin saiakest ja vaatasin köögiaknast välja, kuidas mu kass aias ringi hullab. Tuli akna alla, koputasin aknale, ta vaatas mulle otsa ja jooksis akna vaateulatusest välja.
Pöörasin ümber ja kass seisis mul toas selja taga, vahtis mulle otsa. MIDAAAA KUIDAS SA SIIA SAID 😀
Küsisin õe käest, kas meil on hoovis veel samasugune kass. Ta küsis, et kas musta värvi. Ja samal ajal jooksiski samast kohast välja sale must kass. Minu kass on punane ja hirmus paks.
Lasin kassi välja. Tean küll, et ta on võlur.

image

POLE SÕNU LIHTSALT

Reedel käisin klassiõe sünnal. Lugesin lastele sõnad peale, et taipohh nad siin midagi korraldavad. Et tulen hommikul tagasi ja saavad üle küüru, kui midagi paigast liigutatudki on.
Öösel kella ühe ajal otsustasin, et tulen ikka koju ära. Juba värava juures kuulsin tümpsu. Astun tuppa sisse, mingi kamp istub köögilauas ja võtab shotte, minu 8aastane õde kargab ka kõrval. Viskasin nad kõik loomulikult välja, sõimasin venna näo täis ja läksin oma tuppa.
Seal selgus, et ka mu 14aastane õde oli enne seda minu magamistoas pidu pidanud, nagu paistis Viru Valge ja shotiklaaside pealt. Ehkki olin pika loengu maha pidanud, et minu kaamerat EI PUUTU, oli see mingeid idiootseid läbupilte täis. Läpakas kleepus limonaadist.
Kui hommikul ärkasin, magasid elutoas hambad laiali kuskilt klubist tulnud Diana ja tema loll sõbranna, kellel ma olen juba viis miljonit korda keelanud siia tulla.
Ütlesin, et ta saadaks oma sõbranna KOHE minema. Loomulikult istusid nad edasi köögis ja klatšisid, et ma olen jube halb inimene ja igavene vingats. Ma ei tea, mis dimensioonis on NORMAALNE, et 14aastased viina joovad ja klubis käivad?

Pealegi on õigeusu järgi pärast surma kadunu hing 40 päeva maa peal ja igasugused läbustused ja muu jama täiesti keelatud. Seda on nendele kabidele sada korda öeldud.

Ja veel ma tahtsin öelda, et mu vennal puuduvad täielikult ajud.
Näiteks nädal tagasi ta pani pesema oma pesu. Ühel kaunil päeval ma mõtlesin, et võiks oma pesu ka pesta. Tegin pesumasina lahti ja seal oli märjana seesama pesu, mille ta nädal tagasi oli pesema pannud. See haises lihtsalt rämedalt. Karjusin ta peale pisut aega ja ta pani selle pesu uuesti pesema. Möödus veel paar päeva ja mõtlesin, et hea küll, ma tahaks ka nüüd pesu pesta. JA IKKA OLI SEESAMA PESU SEAL. Siis ta pani selle UUESTI pesema. Täna hakkan uuesti pesumasinat lahti tegema, SEESAMA pesu on ikka seal! Nüüd haiseb terve ülemine korrus mingi hallituse ja poolteist nädalat vee sees seisnud pesu järgi. Ja nüüd ta pani pesumasina uuesti tööle, nagu see midagi enam aitaks.
Mitte kunagi ei luba ma tal enam pesumasinat kasutada. Mitte kunagi. Hakkab käsitsi pesema.
Nagu KUI LAISK saab olla inimene, et jätab oma riided märjana nädalaks pesumasinasse hallitama? See on lihtsalt rõve.

image

Miks mul üldse ei vea?

Viimasel ajal läheb mul vähemalt üks asi päevas täiesti nihu. Küll ma saan pitsatükist elektrilöögi, küll läheb ahi katki, küll mul tekib geelpatjadest nädalaajane allergia, küll mind ei lasta eksamile (ok haha see mu enda süü), võetakse tööd vähemaks (see ka mu enda süü), kass kuseb mu voodi alla…
Hommik algas päris hästi – panin köögis vee keema, praadisin muna, avastasin, et õnneks on korvis üks leivatükk alles. Kuni ma hakkasin presskannu alla vajutama, vend kööki sisse astus, ma natuke ehmatasin ja vajutasin vist liiga kõvasti – kogu kuum kohvi purskas kõik mu riided täis, mu ainsa allesjäänud võileiva peale, põrandale ja terve laud oli seda ka täis.
Aga kuna ma ka nii kergelt alla ei anna, siis söön kohvist läbiimbunud võileiba. Säh sulle, karma!

image

kott

Ilublogidest inspireeritud – What’s In My Bag (ilustamata versioon)

Saage tuttavaks – see on minu käekott. Või siis käekott, mida ma kõige tihedamini kasutan. Pean tunnistama, et see on lihtsalt kõige ebamugavam asi, mida keegi võib endale osta. Tahtsin musta värvi käekotti ega mõelnudki selle peale, et võibolla oleks hea mõte seda näiteks õla peale panna või midagi. Ja nüüd peangi leppima sellega, et see mul käe otsas tilbendab.
Aga nüüd postituse juurde… ma ei hakkagi üldse varjama teie eest, milline põrsas ma olen ega salaja oma käekotis küünelakke värvide järjekorras paigutama, nagu teistel provvadel kombeks on. Või on võimalus, et nende käekotid ongi ideaalses korras ning nad ei kasuta neid prügimäena nagu näiteks mina. 

1. kategooria – riided. Mu kotis on üks kleit, mille täna 2.70 eest Paavli kaltsukast ostsin ja mille üle hirmus õnnelik olen ning kolm täiesti erinevat sokki (i have no idea, kuidas need sinna sattusid) ning üks rinnahoidja padjake (no see padi, mis rinnahoidja vahel käib ja peaks boobsid näiliselt veits suuremaks tegema või ma ei teagi tegelt, mis selle eesmärk on… no hea küll)

2. kategooria – rämps. Nii… mul on siin kaks tühja nätsupakki, kohukese pakk, kinder bueno pakk, katkise huulepalsami kaas… võti (ma ei tea, mis ukse võti see üldse on), sitased vatipadjad, hambahari, Rimi kleeps, kolm tampooni, kaelakett, sendid ja särapuuder. Hunnik tshekke oli ka, aga need ma viskasin minema.

 
3. kategooria – krohv.

Nagu ühele eidele kohane, on ka minu käekotis kõvasti naisteasju. Mul on üks puuder, peitekreem (sellest ajast, kui mul silma all see lärakas oli, mida krohvima pidi), küünelakk, jumestuskreem (mille kork lendas Solarise prügikasti kogemata), ripsmetush, kamm, pintsel, ripsmehari, kulmupuuder, tampoonid (kui te arvasite, et mul on praegu päevad, siis saite peavõidu), deodorant, kätekreem, lõhnaõli ja kosmeetika kott. 

Kuna ma täna koolis käisin, on mul kotis üks vihik, kuhu ma kirjutan üles kõik asjad täiesti läbisegi, ei loe neid asju enam kunagi ning kõik on täiesti segamini.
Kaks pastakat, silmapliiats, päikeseprillid, sirgendaja ja tühi kilekott.

Ongi kõik. come again!


image

uus koduvalve

Täna hommikul sain ma naabritädi poolt saadetud lausa kahekeelse kirja – eesti- ja venekeeles. Naabritädi on eestlane ja mina olen ka (ta teab, et ma olen eestlane :D), et miks me paneme välisust lukku? Me ei ela üksi!!
Kahe korteri peale on üks välisuks, mis käib kinni selle lukuga… hmm, ma isegi ei tea tegelikult, kuidas seda nimetatakse. Mis väljastpoolt käib lukku võtmega, aga seestpoolt lihtsalt käega keerad kinni selle asja.
Vaene tädi ühel kaunil hommikul ei osanudki seda lukku lahti keerata ja pidi aknast välja ronima, et poest saia tuua! 😀

Probleem on selles, et mu õed-vennad unustavad alatihti ukse lukku panna. Näiteks ühel päeval tulin koju, koduuks oli lukust lahti, kõik tuled kodus põlesid ja mitte kedagi ei olnud kodus.
Mina olen juhtumisi selline inimene, kes vargaid ei karda sel lihtsal põhjusel, et meilt ei ole suurt midagi varastada. Kui siis vaid telekas, aga selle üle, kui see läinud oleks, korraldaks ma peo, sest mina ise telekat ei vaata ja mind häirib see teleka sumin, kui teised vaatavad.
Kui siia vargad sisse tuleks, nad kehitaks ilmselt vaid õlgu ja läheks sama teed pidi välja tagasi.
Küll aga ma kardan meeletult pussitajaid ja vägistajaid, kes öösel sisse hiiliks ja mind ära tapaks, kui minu vend näiteks öösel suitsetamas käib ja kõik uksed lahti jätab. Ja kui ta just välisust lahti ei jäta, siis ta jätab keldriakna pärani lahti, keldriukse samuti pärani lahti ning peale selle, et terve maja on jääkülm, võib vabalt mõni saledam pussitaja end sealt sisse libistada. Seetõttu panengi vähemalt välisukse kinni. Mida ma nüüd enam teha ei tohi. Küll aga lubas naabritädi lahkelt õnneks kõrvu kikitada, kui mõni röövel peaks meile sisse murdma (või meie puhul lihtsalt ukse lahti tegema) ning kohe appi tõttama. Aitäh, naabritädi, tunnen end kohe palju turvalisemalt nüüd!

image

ma olen täiesti andetu

See tunne tuleb peale eriti siis, kui vaatan inimeste blogisid. Kes oskab luuletada, kes joonistada imelisi pilte, kes pildistab võrratuid fotosid, kes oskab laulda… kes tegeleb spordiga. Mõned inimesed, kujutate ette, oskavad isegi küünte peale mingeid lilli joonistada. Ma pole kunagi oma küünte peale lilli joonistanud näiteks.
Ja mina… ma ei oska apsull mitte midagi.
Vihkan küsimusi, “Mis su huvid on?”, mida tihtipeale küsitakse näiteks KOOLIS või uue inimesega tutvudes.
Nimelt on mul kole komme teha kõiki asju poollõdvalt – ok, mulle meeldib näiteks aiandusega tegeleda, aga mu aed näeb välja nagu lahinguväli ja orhideed ei ole näiteks kaks aastat juba õitsenud. Kui ma ütlen kellelegi, et mulle meeldib tegeleda aiandusega ja ta näeb minu aeda, siis ta arvab tõenäoliselt, et olen natuke napakas inimene.
Kui ma julgen piiksatada, et mulle väga meeldib reisida, siis on inimestel kombeks küsida näiteks:
“Kas sa Barcelonas oled käinud?”
“Jah, olen küll…”
“Oo, mina olen ka! Kas sa oled käinud (mingis kunstimuuseumis, lilleaias, kirikus)”
“Eeeee… ei… aga me võtsime Alicantest peale ühed tuttavad, kes mõneks päevaks Hispaaniasse tulid, sõitsime kõik koos niisama pulli pärast Barcelonasse, panime kogemata valeks päevaks hosteli kinni, ei saanudki kohta ja ööbisime hoopis ühe vanatädi juures. Ühel poisil varastati rahakott ära, ta ajas paljajalu varast mitu tänavavahet purjus peaga taga, aga kaotaski kogu raha ja dokumendid. Hommikul magas asfalditolmust süsimustad jalad teki alt väljas. Päris naljakas oli.”
“Ahsoo… aga mina käisin… ja pärast seda… ja õhtul veel ooperis, kus on käinud (paljud kuulsad inimesed)” võtab telefoni välja ja näitab miljon pilti Barcelona kunstimuusumitest ja skulptuuridest, mida ma oma elus iial näinud ei ole. Okei, this is awkward.
Peale selle meeldib mulle ka käsitöö, ainus probla on selles, et ma ei viitsi sellega eriti tegeleda, sest see nõuab nii palju aega. Näiteks hakkasin ühel kaunil talvel suure hooga kõigile salle kuduma. Loomulikult ei saanud ükski neist valmis. Järgmisel talvel ma üritasin uuesti alustada, aga siis mulle meenus, et ma ei mäleta enam, kuidas kududa.
Kuid üks põhilisemaid vastuseid, mida sellele enamasti vastan, on “mulle meeldib kokata.” Näidet selle kohta, et ma seda mitte mingil määral siiski ei oska, ei pea kaugelt otsima – just viis minutit tagasi läksin alla korrusele, kuulsin pannisärinat, järsku tuli meelde, et olin kaks tundi tagasi kanatiivad keema pannud. Tormasin kööki, mis oli täis paksu suitsu ja tõmbasin tulelt maha poti, kust vesi oli ammu ära keenud ja kanatiibade all must kõrbemiskiht. Poti peab prükkarisse viskama.

image

Emad hommikuti

Näen juba pikemat aega unes, et peab viie minuti pärast ärkama ja olen nagunii poolärkvel vist viimased kaks tundi vähemalt. Järsku heliseb äratuskell. Eiiiiiii! Jubaaaa??
Üks varvas teki alt välja – hirrrrrmus külm on. Ahju rõhumõõdik läks katki ja tundub, et õhksoojuspump soojendab vaid treppi teisele korrusele, jättes toad jääkülmaks.
Kass vaatab juhmi näoga otsa ja poeb sügavamale teki sisse.
Tõusen kärmelt üles, topin jalga sokid, teksad, pluusi, kampsuni, sulejope ning saapad. Avan väikse roosa toa ukse, tirin varbast väikest suu lahti magavat tüdrukut: “Carmen, kooli!!”
“Mis kell on?”
“Seitse.”
“Ähh, jälle sa äratad nii hilja! Ma ei jõua ju!”
“Tee siis käbe! Pole vaja istuda ja multikaid passida pool tundi! Pane riidesse, pese hambad, kammi juuksed ja tule ruttu sööma!”
Lähen trepist alla, ooooooo nii mõnus soe.
Köögis on kõige külmem, sest see on pumbast kõige kaugemal, sinna ei ulatu soojus üldse. Viskan prügikasti porgandikoored, paprika südamiku, pühin ära laua ümberläinud vaasist tulnud veest, panen tulele panni ja veekannu. Võtan külmkapist külllllllmad munad ja löön pannile.
Kirun venda, et ta on kõik kohukesed öösel ära õginud (ja pakid diivani kõrvale kägardanud).
Panen taldrikule saia, juustu ja muna, alla tuleb unine ja tusane Carmen.
“Ma ei söö toorest juustu!”
“Mis mõttes toorest? See on täiesti tavaline juust. Söö ära.”
“Ma ei söö toorest juustu!”
“Piim on toores juust! Mida sa teeks, kui peale juustu midagi maailmas enam süüa ei oleks?”
“Sureks.”
Panen võileiva mikrolaineahju, et juust ära sulaks.

Lähen igahommikustele kammiotsingutele – Carmenil on kombeks kammi peita kõige salapärastematesse kohtadesse, kust seda enam iial üles ei leia – nagu ka patsikumme.
Kustutan ära vannitoa ja Carmeni toa tule, sest tal on samas ka kombeks mitte kunagi enda järgi tulesid kustutada. Pärast tulutuid kammiotsinguid ja kirumisi jõuan tagasi kööki.
“Kus kamm on??”
“Ma ei tea.”
“Kuhu sa siis panid? Korvi käib kamm iga kord, kui ära kammid!”
Kamm tuleb välja elutoa aknalaualt, ruloo tagant. Kõik patsikummid on missing in action.
Algab igahommikune kammimisprotseduur, kus mina kammin tema pikki pakse juukseid ja Carmen röögib, et vihkab mind, juukseid, toorest juustu ja maksakastet ja mina ähvardan, et lõikan ta juuksed maha ja müün Buduaari juuksepikendusteks.
Juuksed kammitud ja poolsuvalise paelaga kinni seotud, ajab tüdruk vaevaliselt jalga saapad, jope, Hello Kitty mütsi ja kindad.
“Head koolipäeva!”, kallistan teda ja pistan taskusse ainsa allesjäänud kohukese.
Panen ukse lukku, valan suure tassi kohvi ja istun tööd tegema. Ilus tass on, Iittala “Taika” sarjast, punane ja lindudega. Vanaisa oma oli.
Tere hommikust teilegi!

Igatsen natuke koju tagasi. Kõige hullem koht maailmas, kuhu pärast lahkukolimist minna, on raudselt K-Rauta. Tahad osta rahus kõige odavamat tapeeti ja üritad meelde tuletada kõiki filme, kus kunagi on pandud tapeeti seina ning oled täiesti frustreeritud, et ei tea, millega see liim ometi sinna peale käib ning mis värgendus see on, millega see vastu seina surutakse – näeb filmides välja nagu värvirull. Kas ongi värvirull? Tüdrukud ei peaks mõtlema selliste asjade peale. Ja seal on ainult mingid rasedad ja tatti panevad inimesed, kes on väga õnnelikud ja remondivad oma kodu. Ja ma tahaks kõigest normaalset seinakappi, kuhu kass kunagi sittus ja kus haiseb ning on tapeet aastast 1959. Kas see on ebainimlik karistus või jah?
Mäletan, kui kunagi käisime seal puitu valimas, kui Ristik mulle kasvuhoonet ehitas. Raudselt kõmpisime seal käest kinni, irvitasime lollide nägudega ja ajasime närvi vallalisi inimesi, kes tahavad kõigest oma kuradi haisvat seinakappi korda saada.

image

Hullumaja kroonikad vol 2

Astusin just venna tuppa, räme suitsupahvakas tuli näkku.
Küsin: “Miks sa toas suitsu teed?? Sai räägitud!” (tal oli enne kombeks vannitoas suitsetada ja ajaviiteks lage põletada, saabastes pesumasina peal seistes)
Vend täiesti süütu näoga: “See ei ole suitsuhais.”
“Kuidas ei ole suitsuhais? Ma ju tunnen!”
“Suitsuhais pole üldse selline…”
“Arvad, et ma ei tunne suitsuhaisu ära? Miks sa toas suitsetad?”
“Ma ei ole suitsetanud, mul isegi ei ole suitsu.”

APPI 😀 ma ei suuda enam…
Vaatab täiesti süütu näoga otsa ja ütleb, et tema ei ole suitsetanud, ehkki tuba haiseb suitsuhaisu järgi ja valetab otse näkku, nagu ma oleks mingi taandarenenud, et usuks, et ei ole tema suitsetanud üldse oma elus mitte ainsatki sigaretti. Kass äkki suitsetas.

image

Kolme lapse ema

Nagu ehk osad teist teavad, suri hiljuti minu vanaisa ning ma kolisin tema korterisse, kus elab ka minu vend, kes saab märtsi lõpus 18aastaseks ning nädalavahetuseti käib 14aastane õde, kes käib Noarootsis muidu koolis.
Esimene nädalavahetus on nüüd käes – täna päeval olin siin mina, minu 14aastane õde, vend, tema pruut ja 8aastane õde. Mul olid närvid päris korralikult mustad sellest kambast.
Helistasin emale, et väike õde tuleb tema juurde (ta on mingi nädal aega juba siin olnud), vastu sain eriti nördinud vastuse, et kuidas ma küll väikese lapse kell kuus õhtul -20 kraadise külma ja kottpimedaga ometi välja saadan! Õues oli tegelt -3, tänavavalgustus olemas ja bussipeatus peaaegu maja kõrval. Ju tal oli siis midagi targemat teha, kui oma lapsi kasvatada.
Õhtul läksin korraks Rimisse, tulen tagasi – diivanil istub mingi võõras tüüp. Küsin, kes oled. Aa, Toni sõber. Lähen üles korrusele, veel üks mats tuleb vastu. Astun enda magamistuppa, seal istub Diana mingi eidega. Reaalselt olin 20 minutit ära ja nad olid juba maja inimesi täis vedanud, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
Ütlesin, et nad tõmbaks kõik nahka sealt, Toni jauras, et oo, see üks kutt kohe läheb, las see teine jääb. MIDA NAGU?? 😀 Siis läksin kööki, Diana hakkas pubetsema, et oo mis ma olen mingi boss või, et tal ei tohi keegi külas käia ja et mina pean ka luba küsima tema käest, kui mul keegi tuleb. See Diana on nagu ma ei tea mis asi – vaidleb vastu, et temal on on õigus. Arvasid vist, et elu läheb õige lõbusaks – vanaisa surnud, nüüd maja nende päralt, teevad, mis ise tahavad.
Viskasin need täikraed välja siit kõik ja taipohh peaks neid veel nägema.

Kell 12 tuli Toni koju, tilistas ukse taga, sest võtit ta loomulikult ei võtnud. Teen ukse lahti, seisab mingi tölpariga “aa,me tahaks vesipiipu võtta.” Mida kuradit?? Marss tuppa ja magama rsk, silmad pahupidi peas, poiss!

image