Arhiiv kuude lõikes: august 2012

038

Restoran l’Entrecote Montpellieris

l’Entrecote restorane on Prantsusmaal viis – Montpellieris, Lyonis, Nanteses, Bordeauxis ja Toulouse’is. Selle eripära seisneb selles, et menüüs on vaid ÜKS ROOG. Esimene restoran avati 1959. aastal Pariisis ning sellest ajast ei ole kordagi rooga muudetud. Lauda istudes küsib ettekandja vaid, kas oled menüüga tuttav ning kuidas peab olema liha valmistatud.

Eelroaks on üsna lihtne salat kreeka pähklitega. Vein Faugeres.

Ning pearoog IMELISED FRIIKAD ja TÄIESTI USKUMATU STEIK. Ma ei liialda! Ausalt, võimalik et isegi parim toit maailmas! Umbes selline, mille nimel tasuks isegi 20 kilomeetrit -30 kraadise külmaga kõndida. Saate nüüd aru – ma tõesti ei liialda!


image

003

Õhtusöök Malcolmi juures

Malcolm on meie korteri omanik. Päris äge vana, kes elab meist paar korrust allpool. Lisaks sellele kuulus talle kunagi restoran Canal du Midi ääres.

Eelroaks pakkus püreestatud melonit, mille vahel oli toorjuustuga segatud soolane juust. Alguses tundus veidi kahtlane, aga juust sobis sinna ideaalselt. Kõrvale jõime üsna lihtsat meie külakostiks toodud Languedoci piirkonna roosat veini.

Pearoaks koukis garaazhikülmikust välja 16 aastat vana Corbieres’i veini. Rõhutas, et Corbieres’i veine ei soovitata hoida üle 5 aasta, aga tegelikkuses on isegi 20aastased jumalikud. See lõhnas nagu mustsõstrapõõsas ja maitses nagu vikerkaared.
Pearoaks oli araablaste pähklivõis hautatud sealiha ning paprika, kõrval üsna vürtsine tshillimöks Taist. Vana ütles, et prantslased ei võtaks seda suu sissegi ja sülgaks tuld, aga meie jaoks oli kökimöki.

 
Magustoit oli kokku mikserdatud ananass, kookos ja koor, peal sorts kirsilikööri.
See oli algselt mõeldud millegi jäätisesarnasena, aga kuna jäi liiga pikalt köögilauale seisma, meenutas pigem pina coladat.
Ning viimase käiguna on inglastel kombeks süüa juustu. Ma ei mäleta selle nime, aga see oli küüslaugu ja pipraga maitsestatud kreemine lehmapiimajuust.
 


image

0081

Beziersi iseseisvuspäev

Ma olen juba kolmas päev mingis kõhugripis slash toidmürgituses. Aga kuna meil oli juba ammu planeeritud ning laud kinni pandud Beziersi aasta kõige tähtsamal sündmusel iseseisvuspäeval, vedasin end kuidagi ikka kohale.

Alguses olid kõned, mis olid üsna igavad, sest noh… ma ei räägi prantsuse keelt? 😀
Seejärel pakuti jooke ning kergemaid snäkke. Ning kes olid laua kinni pandud, juhatati lauda.

Kui lauda istusin, asus üks vanem härrasmees kohe üle laua valjult minuga flirtima. Mõni aeg hiljem, kui ta mind suu ammuli vahtides oma naabrile veeklaasi sülle pillas, see õnneks lõppes 😀
Eelroog oli salat lõhe, tapenades küpsetatud krevettide, väikse foie gras’i võiku ja mingi sibulamoosivärgiga.
Pearoog oli mingi sealiha, mis minu jaoks tundus kahtlaselt “Turisti eine” moodi, see mulle ei maitsenud üldse.
Siis pakuti juustutaldrikut – camemberti, chevret ning kreeka pähkleid. Üks inglane meie lauast ütles, et juust on liiga noor. Mul puuduvad seesugused maitsemeeled.
Pärast juustu lasti eriti võimsat ilutulestikku. Ma pole kunagi nii ilusat vaatemängu näinud!
Ja siis pakuti magustoitu – kolme erinevat kooki shokolaadikastmega.

Ja siis tõmbasime nahka sealt, sest mul oli päris halb olla.


image

002

Restoran Lou Pescadou

Eile käisime Agde’is restoranis, mis on pakkunud 1965. aastast pakkunud sama viiekäigulist menüüd, mis maksab 17.50 näkku. See on Lõuna-Prantsusmaa kohta tõeliselt odav, enamikest restoranides saab selle raha eest ühe tavapärase prae.

Kõigepealt tuuakse lauda kalapuljong, sai, küüslauk ning riivitud juust. Saia hõõrud küüsaluguga kokku, paned taldriku põhja, valad supi peale ja paned juustu peale. Näämmmmmm…

Edasi tuuakse hiiglaslik kauss rannakarpe tomati-suvikõrvitsa-sibula hautisega… ägisen-ägisen… ei taha enam süüaaaaaaa….

Edasi tuuakse suur kauss kodust pasteeti… SEE ON JUBA ÕUDNE, PEAB KORRA VETSUS ÄRA KÄIMA


Kui juba kõht hakkab lõhkema, tuuakse lauda veel lihatükk või terve apteegitilli seemnetega lest.

Ja lõpetuseks alkoholiga jäätisekook.

Läbiv lause nende paari tunni jooksul oli: “MA EI TEA, KAS TULEB KROOKS VÕI OKSE…”
Aga muidu oli maitsev 😀


image

kalmaar

Krevettidega täidetud kalmaarid

Vaja:
2 suurt kalmaari
2 shalottsibulat
3 küüslauguküünt
tshillit
6 suurt krevetti
peterselli
valget veini

Kuumuta õlis hakitud shalottsibulaid, kooritud krevette ning kalmaaridelt eemaldatud kombitsaid. Maitsesta soola-pipra ning sidrunimahlaga.
Pane jahtuma.
Pane segu kalmaaride sisse, lisa värsket küüslauku ja tshillit ning pane hambaorkidega kinni.
Kuumuta potis rohkes õlis kaks küüslauguküünt, vala peale vedelik pannilt, paar klaasi veini ning petersell. Lase umbes 10 minutit podiseda.
Suska sisse kalmaarid ning lase 7 minutit küpseda. Mina pruunistasin pärast veel pannil kiirelt üle.
Lõika tükkideks, pane taldrikule ning vala kastmega üle.

image

Le Cap d’Agde ehk paljalt toidupoes

Le Cap d’Agde’is asub väike piirkond, tuntud kui “naturistide küla”. Seal on pikk rand, kus alastiolek on nõutav. Nagu reaalselt – kui püksid jalas vette lähed, ajavad inimesed sind taga ja kisuvad need maha 😀
Rand on jaotatud perega puhkajate osaks, geide osaks ning paaride osaks, kus on lubatud päikese all ka vanainimeste asju ajada. Päevitusrandid no more?
Olgu, nudistide rannad on tavaline nähtus, kuid terve küla?? 😀 Alguses tundus veits kahtlane niisama mööda linna paljalt ringi patseerida – toidupoes, restoranis, klubis.
Külas ei ole lubatud filmida ega pildistada, sellepärast pole ka eriti pilte – olen seni ainult rannas vedelenud 😀

image

0082

Tuunikalasalat

Vedelesime täna terve päeva Le Cap d’Agde’i rannas. Kui kell 8 koju hakkasime sõitma, avastasime, et sõime viimati alles hommikul. Võtsime siis mäkist paar burger du fromage’i ja läksime poodi.

Vaja on:
värsket tuunikala

türgi ube
erinevat värvi tomateid
musti oliive
creme fraiche’d
peterselli
sidrunit

Kuumuta türgi ube paar minutit pannil oliiviõlis, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.
Määri tuunikala oliiviõli ja soolaga kokku ning prae mõlemalt poolt 3 minutit (nii jääb seest kergelt roosakaks)
Sega creme fraiche hakitud peterselliga, maitsesta sidrunimahla ja soola-pipraga.

image

rannakarbid

Kooresed rannakarbid chorizoga

Vaja:
pool kg rannakarpe
paar küünt küüslauku
4 cm tükk chorizot (ei tasu palju panna, sest teeb soolaseks)
peterselli
2 kuhjaga tl creme fraiche’d
100 ml valget veini

Kuumuta hakitud chorizot õlis, siis tõsta kõrvale. Puhasta rannakarbid voolava külma vee all, eemalda “habemed”. Avanenud karpide peale koputa paar korda noaga. Kui ei sulgu, viska need minema. Pannile lähevad ainult kinnised karbid!
Kuumuta hetkeks õlis hakitud küüslauku, lisa vein ning rannakarbid ja kata kaanega. Auruta kaane all, kuni karbid on avanenud (3-5 minutit)
Vala kaussi.
Pane nüüd pannile creme fraiche, petersell ning chorizo. Kuumuta ning vala rannakarpidele peale.
Söö värske saiaga, mida kastad kastme sisse.

image

019

Esimesed päevad Lõuna-Prantsusmaal

Kui lennukiga Gironasse saabusime, polnud meil tegelt kaheks päevaks üldse ööbimist broneeritud. Sõitsime siis umbes 70 km Prantsusmaa piiri poole Cadaquesi. See on pisike linn, kus suvitas kunagi Salvador Dali. Kohale jõudes tuli välja, et seal ei tohi tänava peal parkida ja kõik parklad olid puupüsti täis. Ja muidugi ka kõik hotellid… Aa ei, ühes hotellis oli vaba tuba, mis maksis 280 eurot öö 😀
See asi selge, otsustasime, et sööme parem selle ööbimise raha maha. Ja nii läkski suuremaks mugimiseks. Hinnad olid seal väga kallid ja turiste palju, aga suuremalt osalt siiski prantslased. Ja siis magasime autos 😀
Järgmisel hommikul tankisime kohustuslikud jamonid ja oliivid sisse ning sõitsime Prantsusmaale Agde’i. Kus olid ka kõik kohad õnneks täis ja magasime jälle autos 😀 Õnneks sai rannas pesta dushi all.
Hommikul käisime rannas ja siis sõitsime oma broneeritud korterisse Nezignan lEvequesse, mis on kõige numparim keskaegne linn universumis! Siin on niiiiii vaikne ja mõnus. Korter on ka üllatavalt ilus, palju-palju ilusam kui piltidelt tundus. Piltidel ei anna seda kahjuks edasi anda… aga siin on hiigelsuur kamin, suur voodi, avatud köök… Sooja on mõnusalt 35 kraadi. Jahedam kui Hispaanias, seal andis vabalt 40 välja.

Ja teile lohutuseks paar pildikest – esimesel peekonisse mähitud kammkarbid paprika-õunasalsaga ja teisel grillitud kammkarbid viigimarjamoosiga.

image