Arhiiv kuude lõikes: juuni 2012

055

Tra miks ma juuksed pruuniks värvisin

Ühel ilusal päeval jõudsin mingil arusaamatul põhjusel otsusele, et värviks oma juuksed pruuniks. Poevärviga. Värvisin üks kord… jäi lihtsalt jubedalt laiguline. Värvisin üks kord veel – kaugelt vaadates tundus nagu normaalne, samas oleks juuksur tõenäoliselt infarkti saanud selle peale.
Kui mõni aeg oma juuksevärvi veel rohkem vihkasin kui tavaliselt, pidi alustama jälle rasket teed heledaks tagasi. Nagu nii mõnigi teab, ei ole vist kõige parem idee vesinikuga kodus juuksed ära põletada, peab selleks minema juuksuri juurde.
KRT KAS TE TEATE ÜLDSE, kui igav juuksuris on ja kui sitad ajakirjad seal on? Kui tihti üks täie mõistuse juures inimene suudab seal istuda ja “Saladusi” lugeda? Ma lugesin näiteks täiesti idiootset lugu naisest, kelle mees oli hullult närvis, et naine on enne temaga tutvumist veel kahe mehega seksinud ja naine arvas, et see on küll kõik tema süü.
Esimene kord (nädala alguses) värvis juuksur mu juuksed helepruuni värviga üle. See oli küll mõistlik, sest juured jäid täiesti oranzhid ja ülejäänud juuksed peaaegu endised. Õnneks mul oli voucher, muidu oleksin pidanud selle eest 57 eurot maksma. Ja kui ütlesin, et tahan katkiseid otsi pisut piirata, uhas kääridega suure peotäie juukseid vist peast. Tegelt mul olidki hullult katkised juuksed, nüüd näevad palju tervemad välja.
Pilt on tehtud pärast teistkordset juuksuri külastamist, seekord lasin teha palju heledaid triipe. Tulemus on palju parem, aga ikkagi veidi oranzhi varjundiga. Pildilt on näha mingid imelikud heledad laigud ka, mida muidu peeglist näha pole.

Lisaks ostsin L’Oreali hõbeshampooni, mis peaks kollakat varjundit neutraliseema.

image

tänks, buduaari beibed ehk epilaator

Keda huvitavad naiste jalakarvajutud, siis… Järjekordses frustratsioonis, et ükski ilusalong loomulikult joomapühadel avatud ei ole, otsustasin vahatamise asemel proovida hoopis epilaatorit. Kujutate ette, isegi pangad ei ole lahti! Mul kadus pangakaart ära (okei, mul kadus alguses pangakaart ära, siis ma tegin asenduskaardi ja kaotasin asenduskaardi ära…) ja ma lihtsalt ei saa pangast raha!
Ning ka frustratsioonis, et seda normaalselt ei tehta. Kujutate ette, ma käisin eelmine kord mingis eriti veidras salongis Liivalaia tänaval. Kui ma koju läksin ja hoolikamalt jalgu vaatasin, selgus, et üks koht on täiesti tegemata. Okei, talvel võiks ehk kuidagi sellise asja üle elada, aga MIDA V??? Panen seeliku selga ja lehvitan poole karvase jalaga ringi, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas?? KRT, KAS SA OLED PIME? KAS MU JALAD ON MEETRISE LÄBIMÕÕDUGA JA VIIE VOLDIGA, ET RASKE ON NÄHA KÕIKE?? LAMBI ALL??
Enne ostu loomulikult lugesin kõikvõimalikke naistefoorumeid. Selgus, et see keskaegne piinamisriist ehk ei olegi nii mõistlik ost ja suurem osa naisi peab iga paari nädala tagant vannitoas pärast selle kasutamist veresauna koristama ja mitu päeva lõhkiste jalgadega ringi käima.
No okei! Aga see on ju tegelt üüratu rahasääst – minu Philips Satinelle maksis Selveris soodukaga 33 eurot, üks kord depilatsioonis ilusalongis maksab umbes 20 eurot.
Kodus jõin julgustuseks ühe õlle, vaatasin hirmunud ilmel paar tundi kord oma jalgu, kord karbis olevat lillelist epilaatorit. Mõne tunni möödudes hiilisin hirmunult vannituppa, kulutasin veel umbes pool tundi niisama passimisele, et ainult seda edasi lükata. Panin juhtme stepslisse, panin korraks tööle ISSAND MIS HÄÄL ÕUDNEEEEE.
Hingasin mõned korrad sügavalt sisse, üritasin tõrjuda peast kujutluspilti, kuidas see aparaat ühe lihakäntsaka mu jalast ära rebib ja ma verest tühjaks jooksen ning panin jala vastu…
MITTE MIDAGI, absoluutselt mitte midagi! Säärtel ei olnud absoluutselt mitte mingit valu. Loomulikult jäid kerged punased täpikesed, sest karv ju ikkagi tõmmatakse koos juurega välja, aga need kadusid umbes tunni möödudes.
Reitel oli alguses natukene valus (võrdleksin seda kõrvenõgesega), aga see möödus väga ruttu.
Mina omaltpoolt soovitaks enne paar korda salongis depis käia, et karvad oleksid nõrgemad ja hõredamad. Ehk tõesti, kui lähed meetripikkustele gorillakarvadele sellega kallale, võib veits valus olla.

image

011

Kevadrullid

Kõigepealt valmista täidis. Mina panin hiina kapsast, shiitake seeni, porgandit, ingverit ning veiseliha. Woki see kiirelt läbi, lisa paar spl sojakastet, sherrit ja 1 tl maisitärklist ja pipart. Nõruta 5 minutit sõelal.
Sega väikses kausis kokku üks munakollane, 2 spl nisujahu ning 3 spl vett.

Leota riisipabereid ühekaupa vees.

Pane igale paberile 2 spl täidist, teisele poole määri munasegu ning rulli kokku.

Kuumuta potis õli. Et kuumust kontrollida, viska sisse väike leivatükk. Kui leivatükk kohe krõbedaks säriseb, on õli piisavalt kuum. Pane kevadrullid ettevaatlikult vahukulbiga õli sisse. Friteeri umbes 3-4 minutit või kuldpruuniks.

Tõsta vahukulbiga välja ja pane majapidamispaberile nõrguma.

image

IMG_2431

Sidruni-mascarpone tort kiividega

Panin kella üheksaks kella helisema. Hommikul ärkasin rahulikult äratuskella peale, vedelesin veel pool tunnikest teki all… Siis otsustasin, et peab ikka ärkama. Võtsin tordi vormist välja… kaunistasin. Lülitasin arvuti sisse… KELL OLI POOL 9 ja äratuskell ei olnudki helisenud 😀 Kas ma kuulsin naabrite äratuskella? Igavene müsteerium, mille üle järeltulevatel põlvedel kindlasti mõelda tasuks.

—————————————————————————————————

Põhi:
4 muna
120 g suhkrut
120 g jahu
1 tl vanillsuhkrut

Valge shokolaadi kreem:
200 g valget shokolaadi
200 g mascarpone’t
400 ml vahukoort

100 ml apelsinimahla (e 1 apelsin)
2 spl zhelatiini

Sidrunikate:
100 ml sidrunimahla (e 1 sidrun)
2 sl vett
50 g suhkrut
2 spl zhelatiini
5 kiivit 

Eralda munavalged ja munakollased. Vahusta munavalged. Lisa suhkur, vahusta veel. Lisa munakollased, sega läbi. Lisa ettevaatlikult hulka jahu ja vanillsuhkur. Vala 26 cm vormi ja küpseta 180 kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta.

Shokolaadikreemiks vahusta vahukoor, lisa mascarpone ning sulatatud valge shokolaad. Vahusta veel pisut. Lase zhelatiinil apelsinimahlas paisuda, sulata vesivannil ning lisa kreemi hulka.
Pane biskviit vormi ning vala peale shokolaadikreem. Aseta külma.
Sidrunikatteks puhasta kiivid ja lõika viiludeks. Paisuta zhelatiin sidrunimahlas ja vees, lisa suhkur. Kuumuta, kuni zhelatiin on sulanud ja jahuta. Võta tort külmast, lao kiivid tordile ja kata jahtunud sidrunikattega.

———————————————————————————————-

Zhelatiiniga ei ole mul eriti palju kogemusi, koolis vist ühe korra ainult tegime tarretist ja see jäi ka imelik. Kreem tardus väga hästi ära, selle puhul kasutasin Santa Maria zhelatiini. Aga sidrunikate jäi äärtest kuidagi vedelavõitu. Asi võib olla selles, et kasutasin mingit väga odavat säästuka zhelatiini või on asi puhtalt minu kogenematuses 😀
Väike lõbus fakt ka lõppu – zhelatiin koosneb seanahast, seakontidest (vigade parandus, kirjutasin originaalis “seakontoritest” :D) ning veisenahast! Head isu 😀

image

tattninad komeedis

Ma pidin täna tegelt tantrakursustele minema, aga olin eile nii kaua üleval, et ükski vägi ei sundinud mind seda hingelist pano õppima minema. Niisiis käisin hoopis õhtusöögil Komeedis. Alguses ei saanud arugi, kas neil mingi väliterrass ka pidi olema? Istusin natuke sees. Nii rõve ja valge oli seal. Ja palav. Ma usun tulihingeliselt hämaratesse söögikohtadesse.
Aga lõpuks siiski leidsin terrassi. Jee! Möödudes märkasin seinal lendlehte, et koerad on seal ka lubatud. No see on küll tore!
Ja menüüs olid beebitoidud. Otseselt mind lapsed tegelikult ei häiri… kuni meie kõrvallauda tulid kaks mammat oma viie 3-7 aastase lapsega. Kes lihtsalt karjusid. Ja karjusid. Ja jooksid. Ja karjusid. Ja emad karjusid: “Olesja! Sidi spokoino!” Lapsed muidugi ei istunud spokoino, vaid tormasid ja räuskasid edasi. Jumalale tänu, lõpuks pistsid nad oma jäätised nahka ja läksid minema.
Saan aru, et titemammad tahavad ka mõnikord oma räuskavad vääksud kohvikusse viia… aga no põrgu küll, kas suukorve pole olemas? Ei ole lihtsalt norm.
Mina hoiaks oma lapsi kodus, kuni nad adekvaatse eani  jõuavad ja inimesteks saavad.
Ostsin Nadja kookide uue raamatu ka kaasa, jee. Ja ulmehea pistaatsia-maasika beseerulli.

image

Vabaabielu on pededele

Mitte kaudses mõttes, vabaabielu on päriselt pededele, sest nemad ei saa ametlikult abielluda.
Ärge saage minust valesti aru, kooselu on jumala normaalne elamise viis enne perekonna loomist ja laste saamist. Aga mind ärritab näiteks valik “vabaabielus” perekonnaseisu kohta dokumentides. Nagu tõsiselt! KEDA KOTIB, kellega sa laupäeva õhtuti kehavedelikke vahetad ja üüripinda jagad? Kas sellest infost on reaalselt kasu su Rimi kaardi avaldusele või töölepingule? Saan aru, et paned lepingusse kirja oma abikaasa, aga PLIIS SELGITAGE MULLE, mida vttu see vabaabielu sulle juurde annab sinna.

image

008

Htapothi krasato

Mul on tegelikult suur hirm igasuguste kalaliste vastu, seega ma tavaliselt üksi poes käies eriti kala või muid mereelukaid ei osta. Isegi mõte, et üks punnis silmadega forell plastikkotis mu säärte vastu kolksub, tekitab minus kohutavat ebameeldivust. Aga süüa meeldib.
Aga kui Kaubamajas müüakse täiesti värsket kaheksajalga… ja järel on vaid üks viimane… su ees seisab veel üks inimene… ja see õnnejoovastus, kui see armas lilla-roosa kombitsaelukas sulle karpi pakitakse!
Tervet kaheksajalga olen valmistanud vaid kord Hispaanias. Siis praadisime lihtsalt tsilli-küüslaugu ning peterselliga läbi. Suht lollikindel moodus valmistada ka krevette või värsket tuunikala. 


Htapothi krasato on Kreekapäraselt valmistatud kaheksajalg. Kreekas suvel töötades olin kindlameelne taimetoitlane ja jalutasin Xania kalaputkadest pahakspaneva ilmega mööda, mida ma nüüd niiiiiiiii kahetsen. Kujutate ette, kui palju värsket kaheksajalga ma oleksin võinud kahe suve jooksul pintslisse pista?

Vaja on 
500 g kaheksajalga
4 spl oliiviõli
200 g šalottsibulaid
100ml punast veini
3 spl punase veini äädikat
225g purustatud konservtomatit
3 loorberilehte
pipart
peterselli

Lõika kaheksajalg 5 cm pikkusteks tükkideks. Pane need suurde potti ning kuumuta keskmisel temperatuuril, kuni eraldunud vedelik aurustub.
Lisa õli ning sega läbi. Lisa terved sibulad ja prae.
Lisa õli, äädikas, tomatid, loorber, punane vein ning must pipar. 

Kuumuta õrnal tulel kaane all üks tund.
Eemalda loorberilehed ja lisa petersell. Maitsesta.

image

472791_399791703406672_992733768_o

Apelsinihummus

Esiteks, ma väga vabandan pildi pärast, mu fotoka aku on lihtsalt tühi (juba päris ammu) ja mu ebainimlik laiskus ei lase mul püsti tõusta ja sahtlist laadijat võtta. Mul on veider kiiks juures, et kui mul mingi aku tühjaks saab, siis nii ka jääb. Mu telefon võib näiteks nädala tühjana voodi äärel lebada. Sest ma ei viitsi laadida.
Mu külmkapis istus juba oma kuu aega üks kurb East Endi kikerherneste purk. Iga kord, kui külmkapi avasin, vaatas mind kurvalt: “Söö mind! Söö mind!”
Aga minul ei olnud tema jaoks aega. Nimelt R ei armasta hummust! Kujutate ette, EI ARMASTA HUMMUST
Meil on toidu suhtes praktiliselt identne maitse ja hummus on täiesti esimene asi, mida mina võin süüa kilode viisi, aga tema kirtsutab nina. Ma olen nii nördinud!
Hummus koosneb klassikalisel kujul kikerhernetest, oliiviõlist, sidrunist, küüslaugust ning tahiinipastast, aga võid lisada endale meelepäraseid lisandeid või maitseaineid. Seda süüakse dipikastmena või pita leivale määrituna.

Vaja on:
400 g konserveeritud kikerherneid
1 sl oliiviõli
1 apelsin
2 küüslauguküünt
tshillipipart
1 sl tahiinit

Nõruta kikerherned, haki küüslauk ning tshilli. Pigista välja apelsini mahl ning riivi koor. Sega kõik ained kokku ja purusta blenderis kreemjaks pastaks. Maitsesta soola-pipraga.


image