Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2012

kuidas minust viieline õpilane sai

Täna oli praktika viimane päev ja olin täiesti kindel, et saan raudselt sõimata. Kui kõigile teistele kergekäeliselt iga rea lõppu tubli lapse koolihinne viis kirjutati, siis mulle vaadati mõru pilguga otsa ja öeldi, et minuga räägitakse viimasena, miks mina kehvemad hinded saan.
Mul ajas see korralikult kopsu üle maksa, mida mina olen halvemini teinud kui teised? Niigi käitusin viisakalt ja hoidsin keele hammaste taga, kui tegelt oleks tahtnud nii mõndagi öelda.
Kui juhataja juba pastaka välja võttis ja hakkas kurjakuulutavalt paberi suunas liikuma, hakkasin oma õigusi taga ajama ja nõudsin, et punkt-punkti haaval läbi arutaksime, mida hinnatakse ja millega ma hakkama ei saanud.
Esiteks, et ma ei tea, kus miski on. Ehk ma ei teadnud ükskord, kus pritskott on. Ja ma ei teadnud seda sellepärast, et ma ei ole seda varem seal kasutanud ning küsisin.
Siis see, et ma olen hirmus aeglane – palusin juhendajal kiiruse järjekorras ette lugeda, kes on kõige kiiremad ja kes kõige aeglasemad. Kuna ma polnud viimane, peaksid ka teised oma viiega hüvasti jätma.
Ma tean, mul on suht idiootne iseloom, et ma pean ennast alati ägedalt kaitsma, aga seekord see õnnestus, pool tundi läbirääkimisi hiljem juhataja juba naeris, kiitis mind, et enda eest seisan, kui teised juba ammu pisarates põgenenud oleks, kurtis isegi oma poja üle, kes temaga pool aastat ei rääkinud ja astusin uksest välja, hinnetelehel kõik viied! 🙂

Kokaks ma tema arvates ometigi ei sobi, peaksin hoopis ülikooli minema ja kunstnikuks või arhitektiks hakkama. Haha miks, ma ei oska isegi joonistada

image

minu arvamus salvrätikute liigtarbimisest

Täna me käisime söömas mingis India kiirtoidukas Nõmmel. Toit oli mõõdukalt nämma, sisustus hullult oldschool ja möödasõitev rong pani kogu hoone nii meeldivalt värisema, et inimesed pangesid maavärinahirmus keldrisse. Olgu, päris nii hull see asi nüüd ka ei olnud.
Samas, kui tulla tagasi teema juurde, mis mind hullult raevu ajab, siis TRA MIKS IGA TALDRIKU ALL PEAB OLEMA SALVRÄTIK?? See ei leia mitte mingit reaalset kasutust, näeb välja täiesti ilmetu ja lõpetab oma saja miljardi saatusekaaslasega prügimäel nagunii.
Samamoodi ma tahaksin inimesi peksta, kui ma praktikal nõudsid pean pesema ja IGA taldriku alt kasutamata oranzhi salvrätiku prügikasti viskama.
KAS ON TÕESTI NII RASKE PANNA SALVRÄTIKUD LAUA PEALE, ET INIMESED SAAKSID SEALT NEED KÄTTE VÕTTA JA OMA KURADI TATISEID NINASID PÜHKIDA

image

Ma olen hull traditsioonide järgija ja olin täiesti veendunud, et pean kas või kuskilt väikeselt lapselt kelgu röövima, ühe vastlaliu tegema ning hernesuppi ja vastlakukleid tegema. Vastlakuklite punkti ma tegelikult täitsin juba tööl, aga need olid üle loetud ja näppamiskindlad, ehk ise neid süüa ei saanud. Ehkki pool punkti saab kirja vähemalt saja viiekümne kilo vahukoore söömise eest. (Paar tundi hiljem leidsin end mõttelt, et selle üle mu kaal küll ei rõõmusta eriti)
Kuna mul kelku ei ole, sundisin Mari-Liisi ja Hegnet endaga prügikottidega mäest alla sõitma.
Oli kindel plaan siiski küpsetada, kuid koju jõudes tabasin end suremas, vaatasin täna tehtud pilte, millelt avastasin oma silmade alt tumedad sõõrid, jooksin hüsteerias peegli äärde ja otsustasin, et fuck you, ma lähen magama.

Täna pidin tegema mingit magustoitu – kohupiim, vahukoor, kirsimoos, mandliessents, vanilliessents ja suhkur. Ma olen alati suure imestusega vaadanud, kuidas Tore Tädi kilode viisi suhkrut magustoitudesse uhab ja selle tõsiasjaga juba leppinud, aga mulle ja kogu ülejäänud laiale maailmale tundus, et mandliessentsiga oli pisut liiale läinud. Nagu oleks surnud ja pääsenud mandlitaevasse. Kui tagasihoidlikult mainisin, maitses ja ütles: “Hmm, mina küll midagi ei tunne…”
OK

image

kuri tädi

Ma tean, et lubasin kõiki sõimata alles nädala lõpus, aga tänane juhtum lausa vajab jäädvustamist. Nimelt üks juhendajatest ei armasta mind eriti (tema kindel vimm minu vastu algas umbes esimese poole päeva pealt, kui vabandasin, et ei söö kahjuks seda toitu, mida ta mulle juba taldrikule oli valmis kühveldanud)
Saatana sigitis nagu ma olen, julgesin täna vabal hetkel pista oma nina viieks minutiks nõudepesuruumi, et paar sõna kaaslastega juttu rääkida ja Quasimodo kõnnakut matkida. Kohe tormas sisse juhataja, kes lubas pühalikult mu praktikalt välja visata, kui end veel kunagi seal ruumis näitama peaksin. Ja kuidas ma suudan ometi olla nii jultunud, et lasen vaesel G-l tervelt kaks nõud ihuüksinda ära pesta, ei aita teda ja muudkui kõkutan siin!
Ok läksin kössis kraanikausi juurde ja pesin selle ühe õnnetu nõu ära. Ja G ütles, et too juhendaja (kes mind ei salli) oli läinud kittuma, et ma nõudepesuruumis istun ja midagi ei tee. Selle asemel, et tulla ja paluda mul ÜKS marmiit ära pesta ja vaatamata faktile, et kõik pidevalt seal ruumis vabal ajal seismas ja lobisemas käivad…

image

IMG_9713

Iga nädalavahetuse saabudes olen eriti entusiastlik ja täiesti kindel, et teen kõik asjad ära ning saan pärast praktikat magada nagu normaalne inimene pärast kaheksat tundi keetmist ja hakkimist. Aga… seda ei juhtu vist kunagi.
Ja ma pole praktikast ju üldse kirjutanudki!

Ma käin praktikal Tallinna Linnavalitsuses. See tähendab seda, et ma pean end üles ajama kell kuus hommikul ja lõdisedes komberdama külma bussipeatusse või autosse. Õnneks mu praktikakaaslased EI OLE tardid ja üleüldse on seal võrdlemisi lõbus.
Sõiman kõiki nädala lõpus, kui praktika läbi ja head hinded kätte saadud.

image

Pidevalt satun fb-s mingite piltide peale, kus sõbrannad all sädistavad OI MA NII ARMASTAN SIND, SUPERTIBU MUSIRULL PLÄKUPLÄKUPLÄKUPLÄKU MA SUREKS SINUTA JA HÜPPAKS AKNAST ALLA ja paneb mõtlema, kas nad tõesti reaalselt räägivad teineteisega nii? Mul ei ole õnneks ühtegi sõbrannat, kes mulle sellist iba ajama tuleks. Ma arvan, et ma lööks teda.
Täna võtsin julguse kokku ja küsisin kohe järele “Mingid lesbarid olete või?”
“Ei, me olemegi sellised”

image

f you, geenid

Ma täiesti mõistaks seda seaduspära, kui kõigil meie perekonnas oleks räbalad juuksed. Aga üks asi jääb täiesti arusaamatuks – miks minu õel, kes enamasti ei viitsi isegi palsamit kasutada ja peseb täiesti lambise shampooniga, on ülipikad ja ülipaksud ja üliterved juuksed? Ja minul, kes ma määrin pähe vaala platsentat, joon liitrite viisi ränigeeli ja oman päris arvestuslikku õlikollektsiooni, on juuksed nagu õled?

image

008

Tom Kha Gai

Kuna mu külmikus istus purk õnnetut kookospiima ja köögiviljasahtlis olid mõned viimase piirini viidud sidrunheinavarred, üks viimane kuivatatud tshilli, riiulis seni kasutamata potsik kalakastet ning poolik punane karripasta, otsustasin teha sellest ühe mõnusa vürtsika supi.


Vaja läheb –
2 spl kalakastet,
1 l puljongit,
4 sidrunheinavart,
10 cm tükk ingverit (koju jõudes selgus, et mul on siiski üks õnnetu ingveritükk marineerimisest kopitamas, aga oli kahe silma vahele jäänud),
1 laim
120 g shampinjone
2 kanafileed
1-2 spl punast karripastat
400 g kookospiima

Lõika kanafilee kuubikuteks, kalla üle kalakastmega ning jäta seisma.
Keeda puljong – 1 l vett, sisse üks kanapuljongi kuubik (mina kasutasin köögivilja oma, sest muud kodus ei olnud). Puhasta sidrunheinavarred (eemalda puitunud osa ning litsu sisemine valge osa noaga veidi puruks, et maitse ja lõhn välja tuleks), ingver ning riivi laimikoor, lisa puljongisse. Kuumuta keemiseni, kata kaanega ning keeda tasasel tulel 30 minutit.
Kurna läbi sõela.
Lisa kana ning viilutatud seened, kookospiim, karripasta, laimimahl ning keeda veel 10-13 minutit.

image