Arhiiv kuude lõikes: september 2011

Eile lõid jälle lained pea kohal kokku. Mul löövad vist liiga tihti lained pea kohal kokku – kui ma näen halba und või ei salli rutiini. Ma tahan vaadata asju jälle selle pilguga, nagu vaatasin mullu detsembris, mitte muretseda, kuidas peaks end sobitama teiste eludega, kas mõnda sõna ikka tasub öelda ja mis tagajärgi iga minu samm toob. Tahan, et sa tahaksid jälle minuga põgeneda ja arvaksid, et ma olen hirmus ilus.

image

Täna Maximas uurisin, kas rukkolat on ja mingi vanem naine lausa karjatas mu selja taga “OHH, SPINAT!” ja krabas mind eemale tõugates spinatikarbi. Ise nii suures vaimustuses, nagu oleks pool oma elu pommivarjendis elanud ja vaid konservidest toitunud, ise igal ööl spinatist erootilisi unenägusid nähes.
Ma ei tea, kuidagi veider on see eluke ikka.

image

Ma juba mitu päeva virisen, et kodus on hirmus külm, topin demonstratiivselt jalga oma kõige paksemad sokid, aga keegi selles suhtes midagi ette ei võta. Samuti keelab Buduaar ning muu naistele suunatud kirjandus kategooriliselt mehe mehelikkust kärpida, ise poekotte kanda ja torusid parandada, tuleb siit siis avalik pöördumine – kallis, palun too puid ja tee kaminasse tuli!

image

Kujutate ette, kuidas üks härrasmees ärkab hommikul, tühjendab end kenasti oma väikese Lasnamäe korteri vetsupotti, peseb hambad, piirab vuntsid, praeb mõned munad, joob kohvi ning hakkab siis endamisi mõtlema: “Mida täna küll teha?”
Oo, läheks õige seisaks keset tühermaad, võtaks end aadamaülikonna väele, tõmbaks maski pähe ja hakkaks kõigi vastutulijate suunas onama! Vot kui lõbus! Palju parem kui “Kodu keset linna” kordus.

Just sellist meest nägin täna söögivahetunni ajal (pärast seda, kui mingi hullumeelne autojuht oleks mind äärepealt alla ajanud)

image

Nüüd olen ma vana – mul on EMT liitumine ja kõigi nimed peale vanaisa oma telefonis salvestatud ühes perekonnanimega, nagu täiskasvanud inimesele kohane. Kui tahan, võin vabalt kasiinosse silmagi pilgutamata sisse marssida, ühe õlle võtta ja pokkeri selgeks õppida!
Aga mitte see pole põhiline.

image

No toidumürgistus tõepoolest

Täna lõunapausi ajal meenus, et Ülemistes on Kreeka taverna Syrtaki. Mõeldud, tehtud – koperdasin kontsadel mööda perverte täis tühermaad Ülemiste keskuse poole. Tellisin kohe Pita Vegetariana ja kena klaasi lattet, mis ei ole küll Kreeka jook, aga ma armastan vahustatud piima.
Kas ma sain mõnusa värske ja paksu pita, täidetud tzatziki, tomatite, rohelise paprika, punase sibula ja fetaga? Ei, ma sain mingi ebamäärase krõbeda pannkoogi, kurgiga kohupiima, hunniku hiina kapsast, paar viilu tomatit ja mõned kuubikud odavat juustu.
Ma ei tea, kas too Korfu saarelt peakokk Georgios Millionis on peast põrunud?
Ja pealegi hakkas mul pärast bussis halb.
Nagu ütleb toiduhügieeni õpetaja oma paarkümmend korda päevas – toidumürgiStus! Ja tõepoolest, see ongi keeleliselt õige.

image

Minu vanaema g-punkt

Mõned kuud tagasi laenas vend mulle oma spordikotti. Leidsin sealt kaks telefoni ja viskasin hooletult esikusse korvi. Nüüd aga panime need laadima ja üllatus – töötavad!
Ja veel suurem üllatus tabas, kui üritasime sõnumite kaudu välja uurida, kellele need telefonid kuuluvad ning sattusime peale minu vanaema sõnumivahetusele mingi härrasmehega, kes nähtavasti muud ei tee, kui et reisib ringi, joob päevast-päeva proseccot ja saadab minu vanaemale G-PUNKTI igatsusest nõrutavaid kirju. Jah, te lugesite õigesti, mitte gmaili, vaid G-PUNKTI!
Mitte ükski inimene ei taha lugeda, kuidas tema vanaemale kirjutab mõni mees sõnumi stiilis “Saatsin su g-punktile sõnumi”.
Tänapäeva vanadus on ikka hukas ja palun ärge lugege teiste inimeste sõnumeid!

image

Ma pole täna mitte midagi teinud, sest olin terve pärastlõuna katkine. Kui ma ärkasin, oli terve maailm kadunud. Jõin ainult korallidega vett ja vaatasin pool tundi filmi strippar-zombidest.

image