Arhiiv kuude lõikes: mai 2011

006

Sevilla, esimene päev

Kujutate ette, Euroopa palavuse pealinnas tibutas! Tundub, et igal pool sajab nüüd mõned päevad. Eile otsustasime, et kimame hoopis Portugali päikest jahtima, sest ilmateade tõotas head. Kuid kui Farosse jõudsime, oli paduvihm nii kõva, et aknast polnud midagi välja näha ning pärast 15-minutilist sadu olid kõik tänavad üle ujutatud. Sihtmärgiks sai siiski Sevilla – kus üheksal juhul kümnest on raudselt palav.
Õhtu lõppes Bodega Santa Cruzi tapase baaris – tapased on sellised väikesed erinevad eined ning Bodega Santa Cruz oli lärmakas hispaanlasi täis baar, kus klaasi õlle kõrvale sai valida tapaseid ning selle asemel, et viisaka ilmega iga su tellitud asja kohta sulle tshekk ulatada ning kaks eurot kasseerida, kirjutas baarmen su arve kriidiga baariletile ning tasusid selle, kui ära läksid.


image

065

Gibraltar

Gibraltar on briti koloonia, mida kasutati Vahemere sissepääsu valvamiseks. See on üks kahest Heraklese sambast, mis on lahutatud teisest – Maroko Moosese mäest, mis märkis iidsete roomlaste ja kreeklaste maailma äärt.

Auto parkisime mugavalt Hispaaniasse ning kõndisime Gibraltarile. Sisse tankinud kohustlikud fish&chipsid ning pint õlut, võis teekond mäkke alata. Muidugi polnud härral mahti mulle mainida, et mäkke saab köisraudteega, kuigi olin talle mitmeid päevi tagasi suu ammuli näpuga neile osutanud ja vandunud käsi südamel, et mina neisse iial ei astu, olenegu sellest või minu elu.
Kuid õnneks päästis mind taksojuht, kes pakkus ekskursiooni mäkke väikese bussiga, hinna sees ka piletid tunnelitesse ja koobastesse. Mina olin kahe käega selle poolt ning minu õnneks jäi “Sealt on ju nii lahe vaade!” ära. Mitte et kitsad piireteta mäeteed oluliselt etemad oleks.
Kuid ma nägin läbi udu Aafrikat ning kuidas tekivad pilved.


image

145

Benalmadena

Kui ma Mijaris oma hommikust veiniklaasi tühjendasin, oli eilne lõõmav päike juba tumedate pilvede taha kadunud. Vaatasin imestusega, kuidas Costa del Soli külmadest põhjamaadest turistid kappasid ringi, nagu oleks viimnepäev käes – õhukesed pluusikesed-seelikud külmas tuules lehvimas. Minu jaoks on liiga külm! See-eest mõnus päev linnas jalutada, kaamera kaelas ja ringi vahtida.



image

280

Mojacar Pueblo

Kui eile saabusime mägikülla, Mojacar Pueblosse, oli esimene mõte „Issand, ma vihkan mägesid!“, sest mul oli meeletult halb olla nelja päevasest sõidust Eestist Hispaaniasse. Ning teine mõte – „Kes tahaks elada mägedes?“

Kuid kui olime pärast pikka mäest üles-alla kõmpimist leidnud lõpuks oma ööbimiskoha (nimelt härrased mägielanikud ei ole suvatsenud tänavatele tänavanimede silte paigaldada), läks asi veidi paremaks.

Kuid siiski ei jõudnud mulle kohale, kes tahaks elada kohas, kus selleks, et Supermercadost endale õhtusöögi tarvis pehme saia ja odava punase veini tuua, on tarvis meeletuid laskumisi ning tõuse teha. Vähe sellest, et autoga mööda tänavaid sõites jääb hing kinni, ei julge seal jalagi käia. Nad peavad olema peast soojad!

Kuid siis avanesid selle koha võlud – võrratud vaated, valged majad, punased lilled.

Ning õhtul, kui olin kontsadel komberdades peaaegu oma jalad murdnud, söönud kõhutäie merekarpe küüslauguõlis, grillitud krevette, saia kitsejuustu ja oliividega ning joonud oma armsama seltskonnas pudeli punast majaveini, oli asi selge – Hispaania meeldib mulle. Väga.




image