Arhiiv kuude lõikes: detsember 2009

Mul on unegraafik nii sassis, et enne viit ei saa magama ja enne nelja ei saa üles. Minu arvates uni, mis kestab alla 10 tunni ei ole mingi uni ja samahästi võiks üldse mitte magada. Aga kuna mul veel viimased tööponnistused, pidin ärkama kell üheksa. Nii vaevaline, niiiiiiiiii vaevaline! Aga aknast välja vaadates tundub kõik nii ilus lumine, uni on ka peaaegu läinud, ma vist ei lähegi päeval magama. Siis saan äkki õhtul varem voodisse ja võtan oma uue aasta vastu unenägudes. Pole plaane kuskile minna, ehkki kutseid on enam kui küll, aga kes teab, mis õhtu toob 🙂 Tahaks rahu, ma arvan. Parim seltskond on iseenda seltsis, sest olen väsinud inimetest. Mu elus on nii vähe üksindust, et paha hakkab lausa.

image

Vana pliit on siis üks asjadest, mis otsustas vanasse aastasse jääda ning andis täna järsku otsad. Tänan väga, kallis pliit, et ma saan tänu sinu järeltulija ostmisele veeta uue aasta alguse finantskriisis!

image

Täna olen pisut liimist lahti ja olukord libiseb käest, ilma et teaks, mida nagu reaalselt ette võtta. Ja kas üldse tulekski midagi ette võtta? Lasta raugeda? Lasta minna? Või lihtsalt passida ja oodata, kuni universum ajab oma asja? Ma valin viimase.

image

I’d chime in with a “Haven’t you people ever heard of closing the god damn door?!”
No, it’s much better to face these kinds of things with a sense of poise and rationality.

image

Kuusealune on nüüd tühi, köök täis virnade viisi musti nõusid, vannitoas aastajagu jõuludeks saadud seepe-shampoone-dushigeele ja muid mõnusaid asju. Täna on veel hommikuni tööd, aga homse päeva kavatsen ma veeta ainult iseendale. Magan kaua, ligunen vannis ja kui hästi läheb, vean kallikese vanalinna kuuske vaatama, sest ma olen nüüd varustatud salli, kinnaste ja mütsiga, tänu millele tundub külm isegi täitsa mõnus.

image

Kus nüüd voorib tööd juurde. Ma hakkasin juba viimastel kuudel mõtlema, et nende sandikopikate eest ei saa varsti enam nuudleid ka osta, aga nüüd tuli nii palju töid korraga peale, et päevas ei ole nii palju tunde ka, et kõike ära teha, sestap peangi mõned tunnid ööst näpistama. Või siis kogu öö. Noh, kui järele mõelda, siis ikka kaks ööd järjest. Ja jõululauas ei tohi tukkuma jääda. Lausa kahes jõululauas peab homme (täna) silmi lahti hoidma. Halb on ainult see, et mida väsinum sa oled, seda aeglasemalt mõte liigub. Kui juba mitu päeva hommikust ööni töötad, siis lõpuks mõtled oma 10 minutit, kuidas nimetatakse seda asja, kuhu suitsukonid sisse pannakse. Lihtsalt ei turgata pähe.

image