Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2009

“Sa siis juba kuulsid Elinast?”

Mis siis muud, sellel ka juba ploom ahjus. MA EI SAA ARU, alles ma sõimasin teda lasteaias prillipapaks ja lasin temaga punaste majade hoovi jalga, kui vanaisa pärast üheksat ei lubanud õues olla. Mulle jääb mõistmatuks kõik see, sest olen vist takerdunud ühte hetkesse ja kõik, mis sealt edasi läks, ei olnudki justkui minu elu, vaid mingi tragöödiasse takerdunud komöödia. Ma soovin, et ühel hommikul ootaks ta mind punaste majade poe ees ja me läheks koos kooli. Aga seda ei juhtu enam kunagi. Appi, peatage karusell, ma tahan maha minna! See elu siin ei ole minu!


image

Inimesed, kes pole kunagi armastanud, armuvad, inimesed, kes on alati armastanud, tunnevad end üksikuna, kõik mu tuttavad aina vorbivad järjepidevalt lapsi valmis. Käes on selline hetk, kus sa oled kas liiga noor, parajalt vana või sa päris täpselt ei tea, mis sa õieti oled. Mõtlen, et ehk on nad liiga noored. Kui noor on liiga noor? Kust kulgeb normaalsuse piir? Mul on nii kahju, et kogu mu elu on mulle aina “normaalsust” peakolu sisse surutud, nii et viimaks ei tunnegi ma end normaalsena. Et viimaks tundub normaalsus nii kauge ja kättesaamatu. Nagu normaalsus oleks ülim õndsus ja täiuslikkus. Nagu kodeeritult leian end iga tähtsa otsuse juures mõtlemas “Mida normaalsed inimesed teeksid?”, selle asemel, et endalt küsida näiteks “Mida Chuck Norris teeks?”

image

Mõnikord kohe on nii, et istud öösel kell neli üleval – kõht on tühi, köök on liiga kaugel, tahaks pissile, vets on liiga kaugel, vahetaks telekanalit, pult on liiga kaugel, rahakotis ulub tuul, üür vajab maksmist, mõtled säästupirnide plusspunktidele… kas teadsite, et säästupirnid sisaldavad mürgist elabhõbedat? … tahaks kahe tärni loteriihotelli moslemimaale, kus mehed su peale tormi jooksevad ja pisargaas on su ainus ustav kaaslane, aga internetipangas laiutab ühekohaline summa, kass ahistab seksuaalselt su jalga, üks vanniskäik läheb maksma keskmiselt 16 krooni, seevastu kiire dushi all käik ligi 4 krooni… Ja nii edasi?


image

Eile nägin unes, kuidas ma üritasin mingile märatsevale rahvamassile kõnet pidada. Rääkisin midagi kellestki Lolita-nimelisest ja kõik hakkasid meeletult ulguma. Siis nägin veel, et mu Kreeta pilt oli täiesti kildudeks ja vedeles põrandal. Kuna see on mulle hirmus tähtis ja teeb mu tuju alati rõõmsaks, kargasin kohe voodist püsti ja valmistusin juba oma siblingute peale karjuma, aga terve oli. Nagu mingi Tom Cruise ja Penelope Cruz, ausõna. Böö, ava oma silmad, su pilt on terve… böö.

Muidu eluolust veel seda, et kui kõhuli voodil sülearvutis oma asju ajada, hakkab selg kohutavalt valutama. 
Ja seda ka, et kui noormeestel peaks otsakorrale jõudma hellitusnimed oma neiule, siis on alati abiks EESS interneti sõnastik. Afgaan – moslemi välimusega, kulmud kokku kasvanud; Krokodill – jube kõõm eit; Tussu – lahedamad mehed kasutavad seda sõna oma või sõbra naise tähistamiseks. 


image

Nii, minust on saamas tänavate hirm. Täna käisin esimest korda päris sõiduteel, päris autode ja päris jalakäiatega, sõitmas. Täiesti ettehoiatamata muide. Kui mu sõiduõpetaja eelmine kord ütles, et harjutame veel 2-3 tundi platsil, siis täna juhatas ta mu rõõmsalt suurele tänavale, kus mina muidugi sattusin ristmiku peal ultimate hüsteeriasse ja oleksin äärepealt mingisuguse suure rekka moodi värgendusega kokku põrganud. Kuid siiski ei põrganud, päästsid meid sõiduõpetaja kärmed jalad. Success!

image

Issand, mul tuli eile nii jube peavalu, et ma mõtlesin, et kindlasti on jälle kõrge palavik. Kraadisin, ainult vaevu 37 tuli ära. Läks hullemaks, hullemaks… Läksin magama, öösel ärkasin ikka selliste vastikute valusähvakute peale, kui näiteks pead pöörasin. Hommikul oli veel hullem. Kaks valikut – mul on kas ajukasvaja või migreen. Migreeni tekitab Hiina toidus leiduv mononaatriumglutamaat. Järeldus – damn you, chinese!

image

Hommikul avastasin, et shampooni ei olegi ja mõtlesin, et ah mis seal ikka, pesen juuksed seebiga ära. Ütleme nii, et enam mul sellist mõtet kordagi pähe ei tule. Või kui siis äärmisel juhul, kui ma endale rastapatse peaksin tahtma. Mida ei juhtu paraku kunagi. Lugesin, et vanasti keedeti seepi loomade rasvast, siseelunditest ja surnud loomade lihast ning siis pesti juukseid ja pesu sellega. Mulle niigi hakkab vaikselt väga vastu mõte sellest, et me sööme surnud loomi, rääkimata veel sellest, et ma mingi keedetud korjusega rõõmsalt oma pesu hakkaks pesema. 

image

Otsisime täna ligi kolm tundi üht mööblipoodi, kuid tulutult. Põnev voodiotsing kulmineerus sellega, et vaarusin näost kaame, huuled sinised, keha ja nägu üleni higine, pilt ei seletanud mitte midagi, bussist välja mitmeid peatusi enne kodu. Möödus sama kiirelt kui tuli, ainult pea valutas terve päeva. Homme helistan arstile.

image