Arhiiv kuude lõikes: september 2009

Eile oli ETV pealt üks huvitav film “Parfüüm. Ühe mõrvari lugu.” Kuna minu toas on ainult toaantenn, mis väga kehvasti seda kanalit näitab ja all vaatas vend silmas krillis KIIREID JA VIHASEID, siis püüdsin läbi sahiseva ekraani kuidagi asja tuumalegi pihta saada. Rääkis mingist noorest vaesest poisist, kellel oli üliarenenud lõhnataju ja kes tahtis väga parfüüme teha. Kõige rohkem maailmas tahtis ta õppida lõhna säilitama, sestap proovis igasuguseid erinevaid variante, kuni lõpuks hakkas tapma ilusaid naisi, määris nende kehad rasvaga kokku, et lõhna kätte saada ja tegi neist parfüüme. Aga okei, rasv rasvaks, aga ma tõepoolest vajan oma tuppa mingit digiboksi värki, sest mõne aja eest ma arvasin, et ei vaata tegelikult eriti telerit, siis hiljuti avastasin, et vaatan ikka meeletult. Näiteks kui me Kreekas Markoga igal õhtul CSI-d vaatasime, olin mina näinud pea iga osa, tema vaid mõnda üksikut. Hämmastav, kuna temal mängib televiisor pidevalt, minul haruharva. Pealegi tahaksin ma vaadata huvitavaid dokumentaale ja asju, aga ma ei saa selle neetud antenniga mitte midagi vaadata ja karjun ainult antennile, et ta on haige sitt ja vihastun. 

image

Mõtlen, et nii pagana sügavmõttelised on need filmid, millest 1 tund ja 25 jahub üks depressioonis tüüp, et küll elu on üks haisev sitahunnik ja viimasel viiel minutil lepib oma saatusega ja on õnnelik. Mida me peaksime sellest õppima?

Eile ma näiteks vaatasin üht filmi, kus abielunaine preestrist rasedaks jäi ja sünnitusel suri. Alguses pealkirja peale ei osanudki arvata, et nii huvitav film tuleb. “Siivutu ettepanek” kõlab pigem nagu mingi räige porr. 


image

Vaatan juba teist osa “Naistevahetusest”, kus inimesed raha pärast kraaklevad. Enne vist ei saanud iga pere raha, või kuidas? Kas Eesti rahvas on tõesti nii ahne ja samas vaene, et 15 tuhande pärast sellistesse tülidesse pöörata? Ma saan aru, kui sada tuhat oleks. 

image

Lõpetasin just “Minu unistuste Aafrika” vaatamise ja meeletu ulgumise, sest see film on nii kohutavalt kurb. Ma ei võta enam iial oma elu jooksul tõlkida Aafrika filme. Nüüd homme peab algust tegema veel “Aafrika südames” uue hooajaga, mis mind ALATI nutma ajab. Ma lihtsalt muutun hüsteeriliseks, kui ma mingite Aafrika asjadega tegelema pean. No kurat.

image

Täna hommikul ründas esiteks mu vaest väsinud ajukest see, et ma pidin mingi serverikraamiga tõmbama ühe filmi. Nimelt on minu tööandjad ilmselt otsustanud, et nemad ei taha enam kontoris ühtki tõlkijamolu näha ja kõik sarjad ja filmid pannakse nüüdsest üles serverisse. Minu teadmised arvutitest on äärmiselt kehvad selle kohta, et ma olen pea kolm aastat veetnud iga päev oma arvutifanaatikust poiss-sõbraga. Minu ainus hiilgehetk oli, kui ma suutsin tema arvutisse kunagi panna mingi jälitusprogrammi, mis tema tegemistel silma peal hoidis. In your face, psühhopruut. Ei, tegelikult ta rääkis mulle sellisest asjast ja ma niisama nalja pärast panin, ei uurinud midagi. Jäin vahele ka kohe. 😀
Niisiis, film tõmmatud, sõitsin Tommiga Kristiinesse, kus ma sain endale sünnipäevaks uue telefoni. Kuigi mul üldsegi ei ole praegu sünnipäev. Ostsime veel Tonile uue kiivri, et ta endal BMX-iga pead lõhki ei kukuks.
Siis sõitsin kesklinna, tegin dokumendifotod ja edasi lippasin arsti juurde.
“Kas sa näed?”
“Mida?”
“Kas sa näed hästi?”
“Noo… jah.”
Ja saingi arstilt loa mootorsõidukit juhtida. Ainult traktorit ja taksot ei tohi. Ju siis ikka ei jäänud uskuma, et ma näen… hästi.
Jõin veel kohvikus ühe latte. Kas te üldse teate, kui meeletult palju mehi üksi söömas käib? Mul hakkas mingi hetk isegi pisut veider, et ma istusin üksinda, ümber mingid meeletud meestehordid. Paraku kõik vanad ja abielus, kuid ometigi. Ma ei mõista, kus nende naised siis on, et nad peavad kurvalt oma kandikute pealt bistroo toitu sööma?

Vanaisa just ütles, et kõiki koolilapsi peaks narkotestile viima. Ma usun, et lippan nüüd oma tuppa… 😀

image

Käisin täna töötute messil. Täitsa kahju on vaadata kohe, kuidas terved perekonnad on lihtsalt tööta. Ei tea kohe, mis tunne on, sest mina pidin juba 14aastasena 25 krooni eest tunnis lehti riisuma. Hetkel on igasugune tööisu ära kadunud seoses sellega, et ma rabasin terve suvi nagu pöörane taldrikuid lauda ja taldrikuid lauast ära. Mõtlen juba iga päev, et peaksin oma tööhunnikut vaikselt likvideerima hakkama, et pisut raha teenida, aga kohe üldse ei viitsi veel. Mõtlesin isegi vahepeal, et oleks üüratult lahe oma töö nurka visata ja ettekandjaks hakata, aga see on vist õudne enesetapp.
Eile otsustasin, et peaks oma laisa tagumiku viimaks ometi autokooli vedama. Mõeldud-tehtud, 21sel on esimene teooriatund.

image