Arhiiv kuude lõikes: mai 2009

Eile avastasin, et ma kardan ikka veel öösel üksi kodus olla. Toni läks sõpradega välja, ma panin teisel korrusel kõik tuled põlema, läksin teki alla ja ehmatasin iga väiksemagi heli peale, mis kuskilt tuli. Ma olen kindel, et ei hakka kunagi ihuüksi elama. Tõin eile aiast tulpe, aga unustasin vaasi vett panna, õhtuks olid nad norgu vajunud, nüüd jälle rõõmsalt püsti. 

Taas jõuab kätte kuu algus ehk siis see kardetud juuksuris-maniküüris käimise aeg. Mulle on tegelikult igasugune ilusalongide külastamine üsnagi vastumeelne. Nii tüütu on lihtsalt istuda ja vahtida tunde… tunde… tunde… 


image

Läksin hommikul bussi peale, Tommi oli bussipeatuses, ütlesin talle tere, ta vaatas mind nagu nälkjat ja kõndis minema. Käisime koolis Markoga, tegime muusikaajaloo ära. Linna poole sõites tulid kontrolörid peale, ma pidin maha minema, sest mu ID-kaart ei näita, et saan tasuta sõita, kuigi saan. Peale mind tiris üks suur mees sisse mingi hüsteeriliselt pisarates raseda naise ja hakkas ta peale röökima seal, et tol õpilaspiletit polnud. Kui teised kontrolörid talle halastasid, hakkas ta taga kiusama mind oma õpilaspiletiga, kui avastas, et ma siiski saan tasuta sõita. Kuigi kui ma koolis ei käiks, ei saaks ma ka tasuta sõita. Soovitasin tal hakata hauakaevajaks ja ta kirjutas mulle protokolli. Pean nüüd õpilaspiletit näitama minema.
Järgmises bussis nägin Tommit, kes ütles, et vanaisale tehakse südameoperatsiooni. Ta sai infarkti mõne päeva eest. Jõudsime koju, ta hakkas jälle kriiskama mingite kingade pärast, mis esikus on ja et miks ma oma võtit võõraste inimeste kätte annan. Mis siis, et ma Markoga kaks ja pool aastat koos olen olnud, me oleme ju ikkagi võõrad. Ta peaks ka minema arsti juurde, laskma endal pinnu persest välja opereerida. Ausõna.

image

but not the same

Kaabakad võtavad kõik töö käest ära. Kirjutavad oma kirjakesi, kuidas neil üldse tööd ei ole ja süüa ei ole ja 50 lapsega pere toita. Mis on tegelikult ka muidugi üsna kurb, nii et ma lahkelt ütlen “Jah, muidugi anna talle, ma nagunii sõidan ära.” 

Algas kõik sellest, et et üks naine väitis, et ta on nii ilma tööta ja raha üldse ei ole. Samas kui ta just äsja kuu tagasi meiega sama Türgi lennu peal oli. See pani küll natuke kulmu kergitama. Ja siis on neid aina juurde voorinud. 
Aga noh, see ei ole üldse oluline. Ilmselt ongi teistel palju rohkem raha vaja kui minul. Sest tegelikult mul ei olegi vaja. Pole kunagi olnud vaja. Ja ma ei tee nalja.


image

Panin äratuse kaheksaks, pistsin jala teki alt välja, nii hirmus külm oli, mõtlesin, et hüva, magan veel ühe tunnikese. Kell üheksa helises jälle äratuskell, mõtlesin, et jooksen kohe sooja dushi alla, aga vend jõudis ette. Jäin siis kogemata taas magama ja nägin unes, et olen Patricio naine. Mõni minut pärast kümmet ärkasin mingi kerge müra peale, kargasin voodist üles ja mõtlesin, et täiesti RAUDSELT on kell mingi üks läbi. Tegin kohvi, sõin, võtsin vitamiine, läksin pesema, vaatasin meile… Lugeja olevat öelnud minu töö kohta “Merje Ausi sündikaat” ja seda tegevat kindlasti vähemalt kolm erinevat inimest. Vaatasin sõnaraamatut… Mõtlesin, kuidas ma võin küll olla anarhistliku kallakuga oportunistlik vool töölisliikumises. Siis selgus, et kõik minu tööd on tehtud kui erinevate inimeste poolt sõnavara ja lausehituse poolest. Ei jaganud ikka matsu. Kahtlustab, et jagan laiali.

Nii, nüüd siis on meie väiksel anarhistlikul töölisvoolul käsil järjekordne loll filmike, mille nimi on “Kole koiott – baaris ainult tüdrukud” ning ma joon juba oma kolmandat tassi Keenia kohvi.
Ei ole üks minu hiilgehetkedest.


image

Täna ma karjusin oma venna peale nii kõvasti, et ta peitis end vetsu ära. Siis viskasin veel iPodi trepist alla täie rauaga vastu veranda ust ja lõhkusin ühe tassi. 

Just vanaisa tuli “Kuule, see on sinu muusikaasi, eks? Kas pillasid maha?”
Ma “Jaa kurat pillasin maha jah.”
Nüüd ekraan katki, ei tea, kas töötabki. Enam kunagi hulluks ei lähe ka. Toob materiaalset kahju. 


image

Eile avastasin, et mul ei ole esiukse võtmeid ja läksin läbi verandaukse välja, võttes kaasa veranda võtmed. Hommikul käis selline kriiskamine ja tramburai, et Tommi ei saa oma hommikust kohvi veranda peal juua. Siis tuli veel Diana ka ja nad karjusid kõik neljakesi nagu metsas, nii et isegi kass tuli ja peitis end minu kohvrisse ära. Loobusin siis luhta läinud üritustest edasi magada ja läksin alla kohvi jooma. Siis leidis Tommi köögikapist kaks tühja Gini-purki ja pidas minu vennale pooletunnise loengu. Õigusega ka muidugi. Ennegi tegelikult pudeleid leitud, kuid imelikul kombel ei ole kellelegi tulnud isegi pähe mõte, et need minu omad võiksid olla, kuigi mina olen üle nelja aasta vanem. Siis võttis Tony Diana päikseprillid, et korra pähe proovida ja Diana HAMMUSTAS teda. 

Istusin siis rahulikult köögilaua taga, jõin kohvi, ja mõtlesin, kes küll hullumaja uksed lahti unustas.


image