Arhiiv kuude lõikes: märts 2009

Noh, eelkõige oli kõige toredam asi, et minu vennal oli sünnipäev ja ta sai väga laheda telefoni. Ja mul on tema üle väga hea meel, sest tavaliselt on ikka talle ostetud natuke kehvemaid asju, sest tal on tavaks saanud oma asju lõhkuda ja kaotada kiiremini kui tavalised inimesed seda teevad ja seega ei ole eriti mõtekas investeering osta kallemaid asju. Tavaliselt on ikka minul kõige paremad asjad alati olnud, sest ma olen vanem ka, aga nüüd mul ei olegi telefoni. Üldse sellest ajast, kui ma sain 18aastaseks, on mind laksust hakatud pidama täiskasvanuks. Isegi taskuraha on häbi vastu võtta, mingi selline… kerjusetunne tuleb peale. Mitte, et ma kunagi küsiks taskuraha, aga kui Tommi saadab mulle kaardile, siis ei tahaks nagu üldse võtta, sest ükskord ta küsis pahasena, miks ma alati võtan ja siis ma küsisin, miks ta siis alati saadab. Aga sellest kuust hakkab õnneks ka palk minu päris oma kaardi peale laekuma ja kui ta mulle raha saadab, siis ma saadan selle talle tagasi.

Palavikku mul enam ei ole, aga köha on küll kohutav. Selline vastik kinnine. Täna öösel ma olen kodus, nii et ma saan vähemalt köhimata magada, aga Marko juures tuleb alati külm õhk kuskilt, sest ta ema tuulutab nagu pöörane, et ma ei saa üldse magada ja köhin pidevalt. 
Ja mis veel, oli täna üsna ebameeldiv shokk, et ma nosisin parajasti tädi Marta toodud shokolaaditahvlit ja astusin kaalu peale ning see näitas 55 kilo. Ma olin nagu VAU MIDA KURAT! Aga õnneks see ei osutunud tõeseks, mul on lihtsalt väga odav Rimi kaal, mille ma hetke ajel ostsin, sest see lihtsalt oli laheda lillepildiga. Nii et järgmine hetk, kui ma uuesti peale astusin, näitas see ikkagi, et ma kaalun 50 kilo. Kontrollisin mitu korda üle ka ning õnneks ei ole öö jooksul kuskilt salapärased 5 kilo minu sisse roomanud. Rõõm. 
Ja mis mulle veel väga meeldis, oli trolli pealt koju jalutamine. Õhk oli mõnusalt värske, ei olnud eriti külm ja taevas oli tumesinine. Ja siis ma mõtlesin asjade peale, mida ma talle edasi oleksin tahtnud rääkida, aga ei jõudnud. Aga hiljem on ka tobe rääkida rääkimata jäänud asju, sest need ei sobiks enam konteksti. Aga noh, ilusad asjad olid. Rääkisin peas iseendale. Kõige tähtsamad sõnad jäävad alati ütlemata. 


image

Ainuke rõõmustav seik tänases päevas oli see, et musi käis korra siin, andis mulle musi ja ütles, et armastab mind. Ülejäänud päev põetasin Carmenit, kellel on ka palavik 39, magasin, tegin natuke tööd, vaatasin telekat, jõin teed…

image

Eile ma sõin pool pihvi ja täna olen joonud ühe actimeli. Vastik selline nõrkus on, aga lihtsalt ei saa süüa, sest kurk on nii meeletult valus. Hommikul sain ainult sosinal rääkida, nüüd hakkab juba mingi kähisev vanamehe hääl välja arenema. 

image

Issand, kui jube mul öösel olla oli. Palavik oli 40 ja kõik kohad olid kanged ja valutasid. Praegu on 39 peale langenud jälle, aga ma ei saa magada ja end ravida, sest mul on väga palju tööd teha. 🙁

image

Öösel ei saanud üldse magada, kurk valutas kohutavalt. Juba enne seitset leidsin end taas hommikusi multifilme vaatamas. Helistasin Markole, et mina küll täna kooli ei suuda minna, ta ütles, et tal on ka nohu. Dushi all avastasin, et mul on käte peal veenid nii nähtaval. Kunagi ei ole olnud. Ja parema jala lihased olid nii kanged. Enne trollipeatust tabas nii kohutav kurguvalu, et pisarad tulid silma. JOOKSIN Rimi apteeki, ostsin endale igasugust kraami, mis mõne aja möödudes siis tegelikult ka aitas. Kraadisin, palavikku oli 38 kraadi. Musi tegi mulle kogu aeg rohtu, magasin natuke ja vaatasin telekat. 

image

Eile pidime Markoga passi tegema minema, aga läksime valesse kohta ja siis mõtlesime, et ei viitsigi minna ja läksime hoopis Pizza Americanasse sööma. Ma käisin oma isaga kunagi alati seal. Otsustasime, et võtame suure pitsa, sest peale kolme sai 30% suure pitsa pealt alla. Aga see osutus nii hiiglaslikuks, et me ei suutnudki seda tervenisti ära süüa ja võtsime hoopis koju kaasa. 

Kurat, ma praegu mõtlesin kohe päris tõsiselt oma 15 minutit, mis filmi me vaatasime ja alles siis tuli meelde: “Fridayd.” Mälu hakkab nii viletsaks minema. Mäletasin küll, et midagi me vaatasime, aga sisugi ei tulnud meelde 😀


image

Täna käisime Markoga kinos, “Verist valentinipäeva” vaatamas. Pärast Marko ütles, et “Kärbsed Kuu peale” oli ka õudsam. Nõustun. 

Ma ei saa lihtsalt aru, kus on loogika, et üks tüüp tuleb, tapab 22 inimest järjestikku ära ja mitte keegi ei saa temast jagu, kuigi tema ainus relv on mingi vilets kirka. Ja miks alati kui ohver ründaja eest ära jookseb, komistab ta ilmtingimata ja kukub? Ja miks ohvrid alati jooksevad nagu noored kitsed, ründaja kõnnib rahulikul sammul ja saab nad ikkagi kätte?


image

Jälle kell kaheksa hommikul hakkas tramburai pihta. Tommil on selline komme, et kui ta üles ärkab, ta hakkab lihtsalt karjuma. Leiab mingi suvalise asja ja hakkab lihtsalt karjuma. Ja nii kui teised üles ärkavad ja unisena kööki lähevad, võtab ta nad ükshaaval ette. Enamasti kõik lihtsalt istuvad vaikselt, kuulavad ta röökimist, söövad rahulikult. Täna ta üritas igal võimalikul viisil suurt tüli korraldada. 

“Diana, sa pead täna Clarale järgi minema.” 
“Okei.” 
Ja siis hakkas lõugama, et Diana on nii isekas ja raudselt ta peab maksma Dianale selle eest, sest tema ei tee kunagi midagi niisama. 
Diana oli mingi… “Mis sul viga on? Ma ju ütlesin, et ma lähen.” :O
Siis läks Tommi veel rohkem pöördesse, hakkas lõugama mingi tühja kommipaki pärast, kust keegi kõik kommid oli ära söönud. Märatses, viskas asju puruks. 
Kella kümne ajal lõpetas karjumise ja läks tööle. 
No püha müristus, ausõna. 
Ma pole veel kohanud ühtki teist inimest, kes lihtsalt absoluutselt iga päev TAHAB tülitseda. Talle meeldib see. Tal pole vist elus olnud ühtki päeva, kui ta ei ole kellegagi läinud nii tülli kui üldse minna annab. Tema jaoks oleks see nagu loomulik asjade kulg. Lõugab, viskab paar asja puruks, nutab nagu hull, rahuneb viis minti ja läheb rõõmsal ilmel tööle. Uskumatu.


image

Sirvisin just hetk tagasi kellegi blogi. Siinkohal ma pean tunnistama, et ka mina olen öelnud halvasti inimeste kohta, kes ei ole seda tingimata ära teeninud, kuid kes on mulle mingil isiklikul põhjusel väga vastumeelsed olnud. Kuigi seda on ette tulnud üsna harva. Enamasti need inimesed, kelle kohta ma ütlen, et nad on lollid maltsad, enamjaolt ongi seda. Ainult et üsna mitmeid kuid tagasi hakkasin ma mõtlema, et see inimene, keda ma iseenesestmõistetavalt olen alati pidanud lolliks maltsaks… et tegelikult ta ei pruugigi ju olla loll malts… üldsuse mõttes. Üleüldse ei tohiks kedagi pidada lolliks maltsaks. See oleks inetu. Ja lakkasin sellele mõtlemast. Ega lahterda enam inimesi. Elu õpetab. 

image