Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2009

Eile olin täielikult füüsika lainel. Keemiast ma ei mõistnud tuhkagi ja vehkisin hoopis füüsika graafikuid teha. Ka töö läks positiivselt. Pärast kooli läksime tibuga mäkki sööma. Ühed friikartulid anti rohkem, aga ega me ei läinud ütlema ka. Kuigi see tekitas süümepiinu, sest kassapidaja oli üllatavalt viisakas. Siis käisime poest läbi, ostsime sokke ja õlut ning läksime koju Benjamin Buttonit vaatama. Hommikul ärkasin ohatisega. Kaunis. 

image

Eile murdsin kelgutades kontsa ära. Tagantjärele mõtlen, et miks ma üldse kontsadega kelgutama läksin?
Siis avastasin, et internetis müüakse nii ilusaid riideid. Tellisin siis Halensist ühe niiiiii ilusa kleidi. Aga see tuleb alles märtsi keskel kohale 🙁

image

Täna ma tulin jälle välja oma “suurepärase” ideega, et ma hakkan nüüd kitarri õppima. Võtsin siis venna kitarri, lõin lahti kitarrikool.eu, esimesed paar harjutust sain kuidagimoodi välja tinistatud küll, aga hiljem läks asi nii hirmus keeruliseks, et ma otsustasin, et matan selle mõtte juba eos maha. Pealegi hakkas ka minu sõrm valutama. Tuleb tunnistada, et ma ei ole absoluutselt muusikaalne. Sinnasamasse musta auku läksid ka minu kunagised kallid klaveriõpingud, mis ei kandnud absoluutselt mitte mingisugust vilja peale selle, et ma oskan nüüd vigadeta mängida “rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tshuhh” TÄIESTI peast. 

image

Eile oli üks nendest päevadest, kui sa lihtsalt istud ja ootad, kuni see kuradi pagana vastik päev juba läbi saab. Ärkasin JÄLLE vara, sooja vett kodus ei olnud. Ööseks jätsin õli pähe, nüüd ei saanud maha pesta. Kui ma köögis parajasti märatsesin ja oma pahameelt igal võimalikul viisil välja näitasin, pakkus vanaisa välja, et võib mulle kannust vett pähe valada, et ma ära pesta saaksin. Torisedes panin mütsi pähe ja läksin Markoga kokku saama. Läksime Magistrali raha vahetama, türgi liire seal ei olnud, vahetasime jälle eurosid. Marko juures käisin pesemas ära. Vaatasime “Body of lies’i”, mis oli väga hea film, ainult et viimased 15 minutit ma magasin maha ega näinudki, mis lõpuks juhtus. Siis vaatasime televiisorit. Siis vaatasime Underworldi. Siis tõi Marko õlut meile poest. Siis vaatasime Muumiat. Siis vaatasime “Ärkamist Renos.” Siis… siis… siis… siis…

image

Regret is a funny thing. You try your best to avoid it… but sometimes, it’s the hard things in life that teach us the most.
Which makes me wonder, given the chance, how many of us would do thing differently?
For some, regret is the very thing that helps us push past our fear and move into the future.
For others, it’s the thing that allows us to re-explore our past.
At it’s best regret can be the catalyst for a new beginning… where anything and everything is possible.

image

Tegelikult elu meenutabki vene ruletti või shokolaadikarpi, nagu Forrest Gumpi ema ütles. Loodetavasti vähemalt. Kõiksugused plaanid, mis mu mõtteisse siginesid pärast jõudmist sinna punkti, kus ma enda jaoks täiskasvanuks sain, tunduvad ikkagi meeletult kauged olevat. Ei, igaühe elus siiski peab olema oma masterplan. Isegi kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Kõige rohkem ma kardan nendesse pöörastesse elulainetesse sööstmist ja lõpuks pettumust, kui ma kümne aasta pärast oma kodukoha Maxima kassiirileti taga istun ning kirun oma nigelat palka ja vastikuid põngerjaid, keda ma meeletult üritan allutada oma enda unistusi täitma, kuid kes siiski suurema osa oma elust Cartoon Networki vaadates raiskavad. Nii ei või iial minna. 

image

Ma ei suuda enam hetkekski uudiseid vaadata. Ainuke hea uudis viimasel ajal ongi see, et joobes juhte hakatakse kriminaalkorras karistama. Paras nendele rõvedatele vanameestele, kes deliiriumis uue viinapudeli jahil iseennast või kedagi teist surnuks sõidavad. 

See vaene kass on surnud ja Clara järjekindlalt tegeleb salaja mu põranda ja seinte täismaalimisega. Pildid kujutavad põhiliselt mingeid inimeselaadseid olendeid ning tema enda sõnul on nad “hinged.” Väike põrandavahetus on väike hind selle eest, et näha, kuidas sirgub meie väike Michelangelo? 🙂


image

Vanaisa leidis akna alt suure kassi lamamas. Läks vaatama, kas on surnud. Vaene kiisu tõmbles tasakesi. Siis nad naabritega helistasid kuskile, et arst või keegi ta ära viiks. Lubati homme tulla, kui ta surnud on. :S 

Vanaisa ütles, et ta nagunii sureb. Et vanaema oli 8 päeva sellises seisundis 🙁 Panid talle teki peale. Ma olen nii-nii kurb. Vanaisa ei luba teda tuppa ka tuua ja meie kassi õue ei lase, sest tal võib mingi haigus olla. Kui ma elaks üksi, ma tooks ta tuppa surema 🙁


image