Arhiiv kuude lõikes: detsember 2008

Ma ei ole vist kunagi uue aasta saabudes andnud enesele või kellelegi teisele lubadust, et muutun paremaks inimeseks või et lapsendan endale Aafrikast mõne malaariatõves lapsukese, kuid see aasta on mind tabanud mingi hullumeelne paanika, et kui ma nüüd homme hommikul oma tuba ei korista ära nii, et see lausa särab, jääb see terveks aastaks segamini või et kui mind homme tabab köha, ma suure tõenäosusega suren enne järgmist detsembrit kopsuvähki. Homme hakkan oma ajusid ragistama nende lubaduste suhtes. 

image

Vaatasin vanaisa toa aknast välja, õues oli kõik nii hall ja tuhm. 

Kõrvaltoolile istub Clara oma hiiglasliku pulgakommiga. 
“Tahad ka sellist batuuti nagu naabritel, jah?”
“Ei taha.”
“Miks sa siis nii kurvalt aknast välja vaatad?”


image

On reede õhtu, normaalsed minuvanused lapsed joovad end kuskil rõõmsas tujus laua alla, kuid mina istun siin nagu leukeemias vanatoi, klapid peas ning vehin “Aarete saart” tõlkida, kusjuures ise mõeldes, et see on huvitavaim tegevus terve maamuna peal. 

Ehk siis… Jumal, kui sa olemas oled, surma mind kohe piksenoolega. 


image

her house is a broken home

Mulle ei meeldi jõulud sellepärast, et siis oleks kõik justkui kohustatud hästi käituma. Kui paar päeva enne jõule olin ma sunnitud keset ööd mõneks ajaks kodunt lahkuma, siis jõuluhommikul kõik kallistasid, jagasid kinke ning mängisid, nagu me oleks õige õnnelikum perekond maamunal. Ühe päeva pärast jõule veetsin kodunt eemal ning oh üllatust, niikui uksest sisse astun, olen järgmiste jõuludeni ikka seesama väga inetu sõna, kes ma alati olnud olen. See väljapääsmatu olukord ajab mind nii hulluks, nii kohutavalt hulluks… KODU on muutunud kohaks, kust kõnniks parema meelega suure kaarega mööda. Kõige hullem selle kõige juures on see, et see kõik muudab mu mina-pilti. Ma tunnen end süüdi, kui keegi karjub. Ma tunnen end sellisena, kellena nad mind kirjeldavad. Muutun enda jaoks koletiseks. Soovin, et keegi tuleks ja ütleks mulle “Hei, sa oled väga hea, kas sa ikka teadsid seda?” ja mõtleks seda tõsiselt. 

image

Ma sain jõuludeks Tommi käest raamatu “Alice imedemaal” ja mulle meenus, et ma pole seda vist iial lugenudki. Loomulikult ma tean, millest see jutustab, kuid ma pole seda reaalselt kunagi kätte võtnud ega läbi lugenud. Sama lugu on “Väikse printsiga.” Ma tean, et see on imeline teos, aga ma olen seda vaid lehitsenud. On nii palju asju, mida ma tegemata olen jätnud, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Ikka mingid tõsised raamatud, tõsine täiskasvanu pask, mis enamasti ei vääri mu pilku. 

image

Started with romantic, then got to frantic
Then things thats normally small become gigantic
Now y’all sinkin like the Titanic here come the panic
Bein with you like a habit without you I can’t stand it
It’s tragic when you wonder when you lost that magic
Without understanding that we never had it, try to grab it
In the bed gettin a nut off, communication cut off
Getting mad cause you turned or wondering where he shut off
Constantly comparing you to someone in my past
We don’t smile anymore, and we argue over cash
Advance to that physical shit
See what happens if you keep talkin’?

image

Ehkki ma eelmine aasta üritasin kangesti teha maailma parimad jõulud, kukkus see üritus lõpuks siiski kolinal läbi, kuid see aasta pole ma suurt midagi teinud. Kodus pole kuuske ega mitte midagi. Üritamata tundubki kuidagi parem olevat. Täna kinkis Marko mulle juba ilusa rubiiniga kuldsõrmuse ja homme lähme ta vanaema juurde. 

Ei heiduta kuigi palju seegi, et olen juuksetu ja küünetu ning näen välja nagu kodutu. Oi näe, riimuski. 


image