Hispaania, 1. päev

Kuna suvi oli selline nagu ta oli, siis mõtlesime sel aastal septembris sooja otsima minna. Kui juba septembris, siis võiks ju mu sünnipäev ka reisi sisse jääda… ja valituks osutus Hispaania.
Ryanair teeb Gironasse megamugavaid lende, Tallinnast ja neli tundi ja supsti kohal. Alguses mõtlesime tegelikult Dubrovnikusse sõita, aga pikk vahemaandumine ja ööbimine Istanbulis tundus veits liig. Ei viitsi seal lennujaamades üldse jebida, tahaks rahulikult lennuki peale istuda ja kohale jõuda.
Ja et kunagi oleks huvitav lugeda, siis kirjutan kõik reisipäevad üles. Isegi kui need sisaldavad ainult magu päikese poole pikutamist.

Kuurorti osas kaua mõtlema ei pidanud. Kaks aastat tagasi samal ajal me käisime Lloret de Maris, mis oli suht jube koht: otsast ääreni mäkke ja ööklubisid täis.
Aga käisime niisama naaberlinnakeses Tossa de Maris, mis oli imeline.
Nii et seekord me ka sinna hotelli bronnisime.

Kuna lend hilines, siis jõudsime hotelli alles kell kolm öösel. Aga mulle tegelikult meeldibki nii. Et on pime ja kui hommikul ärkad, siis alles näed, kus sa oled. Siis on põnevam ärgata. 😀
Esimesel reisipäeval ma ärkan alati megavarakult üles ja lähen otsima poodi, et midagi hommikusöögiks tuua. Ja tavalise hotellitoa asemel eelistan ka alati kööginurgaga apartmenti: Hispaanias on ju naeruväärselt odavad mereannid ja pealegi säästab kõvasti raha, kui juba hommikusööki ise teed, mitte ei söö väljas.

Tõime Carmeniga jamoni ja chorizot ja gazpachot ja oliive ja värsket saia ja katsime rõdule hommikusöögilaua.

Esimesel päeval oli meil plaanis niisama natuke meie linnas ringi jalutada, ujumas käia ja niisama puhata.
Sõime ära ja läksime linna peale.
Käisime ujumas, siis ronisime üles kindlusesse, sõime mõned tapased ja jalutasime niisama.

tossa1

image

Jootrahast

Eile ma käisin restoranis ja nagu tavaliselt kerkis vaikselt lõpetama hakates esile küsimus, et palju jootraha jätta. Kunagi üks ettekandjast sõbranna pidi mu äärepealt ära kägistama, kui ma teatasin, et miks peaks üldse jootraha andma. Mulle ju ei helista keegi pärast filmi vaatamist ja ei ütle: “Kle väga hea tõlge, tubli, ma kannan sulle viis euri üle.”
Ettekandjad ja taksojuhid, kellele tavaliselt tippi jäetakse, saavad palka. Kusjuures taksojuhid veel eriti palju. Üks Taxify juht just praalis mulle, et teenib kaks tonni kuus. Ma ütlesin, et nojah, ma teenin poole vähem, ma siis sulle tippi ei jäta. 😀

See ei tähenda muidugi, et ma üldse jootraha ei jätaks. Aga ma ei näe ka põhjust niigi suurele arvele lahkest südamest peale maksta, kui inimene:
1) võttis mu tellimuse
2) tõi selle
3) viis mustad nõud ära
4) tõi arve

Ehk siis tegi oma tööd, mille eest ta palka saab.

Et siis… ma ütleks, et eilne kelner oli väga viisakas, väga abivalmis ja midagi halba öelda ei ole. AGA ma ei jätnud talle mitte sentigi jootraha.
Miks?

Esiteks. Tellisime siis meie toitu ja üks lauas olija küsis, et mis metslooma lihaga praes tegemist on. Kelner pidi minema seda KÜSIMA. Jeesus, seal menüüs on mingi viis praadi, võiks ju ometi teada, juhuks kui keegi küsib. 😀

Teiseks. Tõi meile eelroad. Tellisime vaagna suitsuliha ja karaskit hummusevalikuga. Me küll ei küsinud, millega täpsemalt tegu on, aga ma eeldaks, et kui tuuakse sellised asjad, siis tutvustatakse. Et näe, see on hummus peediga, see hernestega, lihavalikus on meil see ja see.
Aga meie sõime ja mõistatasime omavahel, et millega see hummus olla võib. 😀

Kolmandaks. Ma eeldaks, et kui kelner parajasti näeb, et klaasid on tühjad, siis valab veini juurde. Ei, tema upitas meile pearoad ette, aga veini pidime ise valama. 😀

Neljandaks. Läksime magustoitu sööma terrassile ja seda ei jälgitud üldse. Vahepeal võiks ju pilgu tõsta seest läbi akna või midagi, et äkki inimesed tahavad juurde tellida. Pidi sees käima juurde tellimas ja ise minema sisse arvet maksma. Kui terrass kuulub restorani juurde, siis võiks seda jälgida ka. Sorry, aga samahästi ma võiks endale ise juba joogid tuua, kui ma nagunii kogu aeg pean terrassi ja restorani vahet kablutama. 😀

Viiendaks. Me tähistasime sünnipäeva ja seda oli kaugele näha. Toodi lilli ja kingitusi, eks. Sellisel puhul oleks kena üllatus midagi restorani poolt pakkuda. Ma ei tea muidugi, kui levinud see on, aga minu arvates annaks see nii-nii suure positiivse emotsiooni, kui näiteks sünnipäevalapsele oleks magustoit tasuta või ma ei tea, trühvlid või väike üllatus koka poolt.

Kui tegu on tavalise söögikohaga, siis mind need punktid ei häiri sugugi. Aga kuna tegu oli suhteliselt kalli restoraniga (20.- pearoog, mis minu jaoks on kallis), siis jäi puudu sellest väikesest lisapingutusest, mille eest tõesti tahaks teenindajat premeerida, et ta meie nimel ekstravaeva nägi.

Kuidas teil jootraha jätmisega on? Kas jätate alati või pigem mitte?

reservoir

image

Minu uus ihujuuksur: Patrice Daniel

Me siin hiljuti käisime koos Mari-Leenu, Manjana ja Itiga Foorumi keskuses Thaya ilusalongis blogiõhtul, kus meile räägiti sellisest uhkest juuksehooldussarjast nagu Gold.
Ma ütlen ausalt, et ma olen kogu aeg oma juukseid pigem häbenenud. Neid lühikeseks lõigata ma ei raatsi, sest siis ma näen välja nagu muna, aga üldiselt… noh, need on nagu on. Rolli mängib siin suuresti see, et ma ei ole seni leidnud oma ihujuuksurit. Mäletate ju küll mu nuttu ja hala, kui ma juuksuritoolist välja astusin ja selline välja nägin: http://merje.ee/kuidas-hairlook-mu-juuksed-ara-rikkus/
No sellise asja peale kaob tõesti igasugune isu juuksuritega tegemist teha.

Aga tagasi blogiõhtu juurde… see oli küll hirmus äge! Selliseid koolitusi peaks kohustuslikus korras koolis tütarlastele korraldama. Kujutate ette, ma olen terve elu oma juukseid valesti pesnud. Ja ilma naljata. Kui ma hakkasin pärast seda õhtut nende juhtnööride järgi pesema (kusjuures tavalise Garnieriga, mitte mingi udupeene vahendiga), on mu juuksed mingi miljon korda pehmemad ja ilusamad.
Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes… seal blogiõhtul olid kohal Thaya kaks meesjuuksurit Heiki ja Patrice. Manjana ja Mari-Leen õhkasid kohe Heiki järele. Kujutan ette, et üks põhjus oli selles, et tüüp nägi välja nagu noor kreeka jumal 😀

Minule jäi aga meelde hoopis Patrice. No mis teha, mulle alati avaldavad muljet välismaalased, kes puhtalt eesti keelt räägivad. Nimelt on Patrice prantslane, kes üle kümne aasta Eestis on elanud. Ja peale selle alustas ta juuksuritööga juba aastal, mil mina alles sündisin. Nii et kogemust on tal ka omajagu.

Kuna seal räägiti, kui tähtis on, et inimesel oleks oma juuksur, kes tema juukseid teab ja tunneb, ja nagunii tundusid juuksed juba suht kriitilises seisus, siis panin aga aja kinni.
Kui Mari-Leen rääkis, et laseb Heikil oma juuksed värvida roosaks või jumal-teab-mis-värvi, siis minu soovid olid esialgu tagasihoidlikud: palusin lihtsalt otsi lõigata ja värvida vähe tumedamaks, et väljakasvu väga märgata ei oleks. Nimelt mu juuksed kasvavad megakiiresti.

Kõigepealt arutasime väheke, et mida teha ja siis tehti mulle esimest korda Olapexi hooldust. Ma olen sellest küll kuulnud, aga ükski juuksur pole mulle seda varem välja pakkunud ja ega ma suurt sellest osanudki arvata.
Aga kui see tehtud sai, siis kui värvida poleks vaja olnud, oleks võinud põhimõtteliselt koju sättida. 😀 Juuksed olid nagu uued! Megapehmed ja terved.

Tegime väikese enne ja pärast pildi ka. APPI! Ma teadsin, et mu juuksed ei ole just kõige ilusamad, aga et seis on NII HULL. Miks keegi mulle ei öelnud?!

C31EE178-5831-462A-AD24-28E08501A27E

Igatahes segas Patrice kokku Goldi juuksevärvi ja lubas mulle veel mõned heledamad triibud sisse teha, et üldmulje jääks loomulikum ja suvisem, nagu oleks päikesest pleekinud.
Goldi juuksevärvi üks plussidest on see, et see ei lõhna ebameeldivalt. Mind juuksevärvide juures hais eriti ei häirigi, see käib asja juurde, aga mul hakkab tihti peanahk jubedaaalt kipitama, nii et pean kiitma, et värv oli selline… “pehme”. Ei lõhnanud, ei tekitanud kipitust.

See pilt ei anna hästi tulemust edasi, aga see värv tuli… ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada kui et eriline. Heas mõttes muidugi. See nagu muutub olenevalt valgusest ja minu arvates sobib mulle nagu valatult.

Ma lahkusin salongist nii rahulolevana, et kes teab, ehk järgmine kord lasen isegi midagi järsemat teha: värvin roosaks ja lasen bobi lõigata 😀

Patrice’i tegemisi saate jälgida siit: https://www.facebook.com/patricedanielhair/

 

image

A kus see suvi jäi?

Ärge saage valesti aru, ma ei ole üldse selline inimene, kes ilma üle vinguks. Tavaliselt. Kui keegi vingub, siis ma tihtipeale ütlen, et koli siis lõunasse. Mulle Eesti kliima meeldib: soojad suved ja külmad talved. Vaheldust peab ju olema.
Seda suve ma hirmsasti ootasin, sest me ehitasime ju suvilasse terrassi. Kujutasin ette, kuidas ma iga jumala päev seal päikest võtma hakkan ja oma aiast nopitud maasikaid söön.
Olgu öeldud, et mu esimene siiras üllatus oli, et mul ei kasva aias mitte midagi. Ma ikka kujutasin ette, et olen sündinud rohenäpp. Panin maha maasikad ja herned ja erinevad salatid ja tilli ja peterselli… Mingi max kümme maasikat sealt sai. Ja neist kaheksa nokkisid ka linnud ära.
Salat tuli täiega kibe, till ei kasvanud üldse ja hernetaimed on siiamaani kümne sentimeetri kõrgused. Midaaaa???
Kühveldasin ikka hoolega kanasitta peale ja kastsin, aga üldiselt ainult üks ajaraisk. Ainult üks rohimine. Umbrohi kasvab, eks ole, aga till ei kasva.

No mis seal ikka, vähemalt on terrass, kus päevitada. Juunis, kui mul oli täiega vaba aega, sadas lihtsalt lakkamatult vihma. Mul oli selline tunne, et sinna see uus terrass maha mädanebki. Ei ole lihtsalt reaalne kui palju vihma saab sadada. Iga jumalaaaaa päev.

No ja pärast seda ma pidin muidugi nädala keskel valge inimese kombel natuke tööd ka tegema, nii et need selle aasta kaks suvepäeva läksid aknast välja vaadates mööda.

Ma siis lootsin, et kui suve ei ole olnud, siis küllap tuleb september soe. Tuli ta jee… Mul on kusjuures siiani väike lootus, et ehk ma saan veel nädalavahetusel natuke pikutada oma lamamistoolidel, mida ma suve jooksul täpselt kaks korda olen saanud kasutada. Kuigi… vaevalt.
Aga üldiselt kõlan nagu vanainimene, kes heietab, et minu lapsepõlves olid ikka suved soojad. Rohi oli roheline ja meri oli soe ja ma polnud valge nagu supikana.

summer

image

Uut kodus: Woodt:me

Ma olen muidu kogu aeg äratuskellana kasutanud mobiiltelefoni. No ikka õhtul scrollinud veits 9gagis ja nii… aga kuna 9gag on muutunud surmigavaks ja nagunii on sellest väga palju räägitud, et telefoni padja all või üleüldse magamistoas hoida ei ole üldse tervislik, siis mõtlesin vanakoolivennaks hakata ja äratuskell muretseda.
Ideaalis tahtsin sellist, mida pimedas näha oleks, et ei peaks öösel tuld põlema panema. Noh, et teed korra silmad lahti ja üllatud kohe meeldivalt, et veel on mitu tundi aega magada.

IMG_8257

Ja no problemo, Woodtime just selliseid äratuskellasid pakubki. Peale selle, et mu valitud kellal pimedas numbreid näha on, on sellel veel igasuguseid “kellasid ja vilesid”. Näiteks see näitab temperatuuri toas. Hea ahiküttega majas: ärkad üles ja vaatad, kas üldse tasub soojast voodist välja ronida.

Minu valitud Massive kellal on küll adapter, aga teistel kelladel kulub aku kokkuhoiu mõttes marjaks ära see, et need saab tööle panna plaksuga. Et kui tahad kella näha, siis teed plaksu või puudutad kella ja ekraan läheb põlema.

Vot selline uhke äratuskell on mul. Kes ka sellist tahab, siis nende Facebooki lehel käib parajasti loos, kus täpselt samasugune (või pruuni värvi) kell võitjale ära antakse.

IMG_8258

image

Kooliaeg!

Uskumatuuuuu, et nädala pärast algab kool! Ma ei suuda uskuda, et ma teist ülikooliaastat juba alustan. Mina ja ülikoolis: kes oleks võinud arvata, eks? 😀
Ma terve suve juurdlesin kõrvaleriala üle. Kas võtta mingeid lihtsaid lambiaineid või valida ikkagi araabia keel. Kuna mul on siiski terve aasta see huvi püsinud (mida juhtub harva), siis ma mõtlesin, et ma ilmselt kahetseks, kui ma ei prooviks.

Ja täna valisin ära. Nii et ma õpin eesti filoloogia õppekaval, spetsialiseerumine on referent-toimetaja ja kõrvaleriala Lähis-Ida keeled ja kultuurid. Omg!

Araabia keelt ma pigem kardan. Ma küll mõtlesin, et vaatan suvel seda tähestikuvärki, aga tulid igasugused muud toimetused vahele ja võibolla parem ongi, pärast õpin veel midagi ise valesti ja…
Kõige rohkem ootan Lähis-Ida kultuuriloo kursust. See on jagatud neljaks suuremaks teemaks-semiidi rahvaste keele ja kultuuri kujunemine; türgi ja turgi keelte ajalugu; araabia, pärsia ja turgi kultuuri kujunemine islami kontekstis; ja türgi kultuurilugu Osmani impeeriumist Türgi Vabariigini. Paralleelselt loengutega toimuvad seminarid, milleks üliõpilased peavad iseseisva tööna lugema näited Lähis-Ida kirjandusest ja Lähis-Ida kultuurilugu käsitlevast sekundaarkirjandusest ning esitama igaks seminariks ühe lehekülje pikkuse kokkuvõtte. 

Enda kohustuslikest ainetest on mul sel sügisel kavas eesti keel asjaajamiskeelena, erialane toimetamisprojekt ja eelmisest sügisest sabana jäänud eesti kirjakeel, mille ma läbi kukkusin. Nõme et see kattub araabia keele loengutega ja ma ilmselt ei saa sinna minnagi. Aga samas ma peaks vist enam-vähem oskama seda ise ka õppida. Ma kukkusin läbi, sest ma olin alguses veendunud, et kodutööde esitamise tähtajad on soovituslikud ja kohustuslik kirjandus on selleks kui sul juhuslikult reede õhtul midagi paremat teha ei ole. 😀
Ja järgmisest sügisest teen ette ära kriitilise mõtlemise kursuse, lihtsalt sest see tundub nii lamp ja why not.

Aga rääkige, kas te ka ootate kooli ja mida te õpite? 

DgKnXWu

image

Printsessid said teada, et kanafilee ei kasva puu otsas

Ärge saage valesti aru, minu arvates on see, mida Tallegg tegi tibudega, täiesti jälk. Visata elusolendid prügikasti surema…
Väga hea, et sellest on tulnud suur skandaal. Häbi, häbi, HÄBI!!!

Küll aga on päris huvitav lugeda inimeste reaktsioone. Nimelt on paljud siiralt üllatunud, et lihatööstuses TAPETAKSE väikeseid tibusid, kellest mingit kasu ei ole. Miks ei võiks neid saata näiteks maale elama?
Ee… okei… millisele maale? Kas sellele suurele rohelisele aasale, kus miljonid kuked saavad pensionini päikesepaiste all rohtu närida? Või nad arvavad, et Talleggis jääb aastas üle kaks isast tibu, kellele lemmikloomade Facebooki grupis head kodu otsitakse?

Teiseks need, kes käega rinnale taovad ja tõotavad, et nemad Talleggi mune enam ei osta. Nojah…mine ja tee oma külmkapp lahti ja vaata, mis sul seal paki peal kirjas on. Tallegg ei toodagi üldse mune.

Ja muidugi need, kes leiavad, et tibusid peaks tapma vajadusel humaansel viisil. “Humaanne viis” kõlab ju umbes nii, et tibu saab valida endale viimase eine ja siis tehakse talle klassikalise muusika saatel surmasüst ja keegi hoiab ta kätt, kuni ta igavesse unne vajub.
Vale vastus. Humaanne hukkamisviis tähendab seda, et tibud visatakse elusast peast hakklihamasinasse. Kes parajasti kananagitsaid ei söö, võib seda näha siit videost: https://www.facebook.com/loomadenimel/videos/1620610617981044/

Nii et jah… kõik on väga halb. Lihtsalt paneb imestama, kui vähe inimesed teavad sellest, kuidas liha nende toidulauale saab. Ausõna tundub, et mõni siiralt usubki, et kanafileed kasvavad puu otsas.

kana

image

Uut kodus: ALANDEKO + sooduskood augusti lõpuni

Mul on täpselt kaks paari pükse hinge taga ja riidepoode ma ei armasta üldse, aga kui sisustus- või raamatupoodidesse satun, siis lahkun sealt alati suure kotiga. Minu arvates parim koht sisustuskaupade ostmiseks on Ülemiste keskus, kust alati midagi põnevat leiab: Zara home, H&M home, Hemtex, Pier…
Olin oma tavalisel ringkäigul ja mida ma näen: uhiuus kauplus! Mingi Alandeko. Naljakas nimi ja tundus kaugelt vaadates kallis. Piilusin ikka sisse ja no see oli ikka äärest-ääreni igasugu põnevat kraami täis! Köögitarbed ja rätikud ja kunstlilled ja lambid ja…

Ma võtsin esimese asjana lightboxi, mida ma ammu olen Carmenile tuppa tahtnud, aga pole viitsinud tellida ja kuskil poes kohapeal ei ole näinud ka. Maksis mingi 22 eurot vist ja sellest on lõbu laialt ühele teismelisele tüdrukule. Juustuseid tsitaate, mida sinna panna, leiab alati!
Endale võtsin ühe valget värvi laterna, sest laternaid ei saa kunagi liiga palju olla (maksis vist kuskil 16). Ja õue terrassile võtsin toreda sildi (11.-), mis kindlasti mu veganist õele ja tema elukaaslasele väga meeldib (if you don’t eat meat, don’t show up). 😀

Aga kui keegi teist ka Ülemiste keskusesse satub ja sealt poest midagi põnevat leiab, mida osta tahab, siis kui te augusti lõpuni kassas sosistate, et lugesite nende kohta Merje blogist, siis saate ostukorvilt -15% allahindust. 🙂 

Kellel pärispoodi asja pole, on neil e-pood ka siin: https://www.alandeko.com/ee/, aga seal kahjuks soodukat ei saa. 🙁

PicMonkey Collage-11

 

image

Muinastulede öö + LOOS LÄBI!!!!

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen igal muinastulede ööl ikka mere ääres lõkke süüdanud. Meie esivanemad on ju tuhandeid aastaid mere ääres elanud ja nemad süütasid tihti lõkkeid, et anda märku nabritele ja meresõitjatele.
Just selle mälestuseks süüdataksegi kord aastas mere ääres lõkked, mis moodustavad pika lõkete keti, lõkked süüdatakse ka Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal ja isegi Taani randades.

Kui muidu ma olen pigem rahulikult oma sõpradega rannas konutanud, siis seekord mõtlesin, et ikkagi viimane nädalavahetus enne hirmrasket kooliaastat väärib ühte korralikku suve ärasaatmist.
Meil suvila juures rannas ikka toimub vahel miskit, aga juhuste kokkusattumisel ma ei ole mitte kunagi ühelgi rannapeol seal käinud. 😀 Aga seekord ma selle vea parandan!

Nimelt 26. augustil toimub Vääna-Jõesuu rannas muinastulede öö. Süüdatakse Hardi Volmeri tuleloitsu saatel suur lõke, lastakse ilutulestikku, näidatakse mingeid põnevaid merel lõhkevaid eriefekte, on igasugused põnevad show’d, esinevad C-Jam, Karl Erik Taukar ja Smilers.

Kes transpordi üle muretseb, siis Vääna-Jõesuusse on bussi ja marsaga ainult pool tunnikest sõitu ja viimane marsa Tallinnasse, ma vaatan, läheb tagasi alles kell 12 öösel.

Mina loosin aga ühele teie seast välja kaks piletit üritusele. Kuna see toimub juba laupäeval, siis teeme kiirloosi ja neljapäeval (24.08) saab võitja piletid kätte! Selleks jäta ainult siia alla oma e-mail, et saaksin sinuga võidu korral ühendust võtta. Kellele loosiõnn ei naerata, võib pileti osta piletilevist siit lingilt: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muinastulede-oo-222018/

tuledeöö

image

Kuidas ehitada terrassi

Ma küsisin juba ammu-ammu, et kas teid huvitaks, kui ma kirjutaks, kuidas me terrassi ehitasime… ja kuna alles praegu hakkab see ilmet võtma ja tegelikult on veel nipet-näpet teha (näiteks ehitada trepid, sest mu kõrgeaulistel jalgadel on raske nii kõrget sammu teha, ja istutada ümber roosipõõsad), siis on see juba täitsa okei ja võib maailmale näidata küll.

Aga koosneb meie terrass kahest osast. Ühe neist me ehitasime juba maikuus (9 ruutmeetrit) ja selle karkass koosneb põhiliselt garaazhist leitud prügist. 😀 Netist õpetused tundusid kõik hirmus keerulised, aga tegelikult on see täitsa lihtne ja loogiline.
Esmalt oli vaja kaevata jalgadele augud, sest meil on hästi niiske ja pehme maa ja niisama muru peal vajuks terrass lihtsalt maa sisse. Aukudesse valasime betooni, et jalgadel oleks kuskile toetuda. Kui jalad maas olid, täitsime augu killustiku ja liivaga. Kui midagi väga nihu läheb, siis põhimõtteliselt saab terrassi välja tõsta ja panna näiteks uued jalad, kui need läbi peaks mädanema.

IMG_6286

Siis oli vaja aga pikkadest taladest ehitada karkass. Kõige keerulisem selle juures oli loodi ajamine.

IMG_6734

Ja kui see kõige keerulisem asi oli valmis, siis polnud muud kui terrassilauad peale. Laudadega oli kusjuures jube peavalu. Matemaatika pole just mu kõige tugevam külg ja siis arvutada seal erinevate laiuste ja pikkuste juures, mis kõige odavam tuleks… Lõpuks võtsime Puumarketist kõige laiemad võimalikud lauad ja asi ants. Neil kodulehel valitseb ka mingi segadus, et neid laudu, mis seal kirjas on, üldse kohapeal ei ole ja…

Ja juuli lõpus ehitasime lõpuks sõprade abiga teise osa ka valmis (12 ruutmeetrit), aga selle puhul oli vaja osta kõik uued prussid ja postid. Eks näis siis, kumb kauem püsib: kas prügist ehitatud või uuest materjalist. 😀

Keskele tegin päevitus- ja söömisosa eraldamiseks allesjäänud terrassilaudadest lillepoti.
Ja mis puutub sellesse, mis kõik seal peal on, siis päikesevarju ma sain Jyskist 12 euro eest soodukaga, oli vist mingi laojääk. Varjuhoidja maksis ka Jyskis mingi 20 euri, tavahind oli kuskile viiekümne kanti. Laud on ON24-st saja euroga. Ma pikalt mõtlesin, et kas võtta rotangist aiamööbli… aga otsustasin naturaalselt puidust rida ikka ajada. Samas rotang näeb fancym välja ja ma osaliselt kahetsen seda otsust. 😀
Grill on Prismast. Kusjuures sama grilli müüakse erinevates poodides ikka mõnusa sajaeurise hinnavahega, Prismas oli kõige odavam.
Väike lauake seinal oli saunamaja külge kruvitud ja lääbakil. Võtsin selle maha, lihvisin ära, toestasin paremini ja panin puidukaitset peale ja täitsa mõnus on seal salatit hakkida ja grillimiseks toite ette valmistada. Kohale riputasin muud tarvikud, mida grillimisel vaja võib minna.

Päevituspoolele ma kaalusin pikalt, kas osta tavalised 20-30eurised lamamistoolid… ja ehkki ma olen Jyski odavate päevitustoolide kohta tuttavatelt ainult kiidusõnu kuulnud, siis minu silmis olid need ikkagi igavesed nirud. Nagu ma enne ka olen öelnud, siis pigem jätan üldse ostmata kui osta mingit odavat kräppi. Nii ma käisingi silitamas kalleid 100euroseid puidust lamamistoole ja unistasin, kuigi teadsin, et see ei ole praegu prioriteet.
Kui ma olin juba miljon korda nende toolide järele õhanud, siis mu isa kinkis need mulle ja ma ei saaks õnnelikum olla. 😀 Jama on muidugi see, et ilm on jube vihmane ja ma ei tea, kuidas need vastu peavad, sest iga päev ma neid küll varju ei jaksa vedada, aga kui laud peab, siis äkki need ka peavad?

IMG_8039

image