Mull mull, magevesi, väiksed kalad, võõras käsi

Ma ütlen, see majaelu ei ole ikka üldse lihtne. Saad mingi jamaga enamvähem ühele poole, kui uus ja veel suurem jama asemele tuleb.
Igatahes täna rahulikult suvilas peksime vannitoa põrandat katki, kui järsku kõlab elutoast mingi kile võõras hääl. Ma olin mingi… eeeeee… mis toimub?

Mingi tige tädi seisis meil elutoas ja lubas meie kohta ametliku kirja kirjutada, et me teda uputame. Ma korra tundsin deja vu-d korteriga, kui naaber väitis, et me teda uputame (tegelikult uputas üldse teine korter), aga kuidas me saame majas uputada mingit teist maja… no ma ei tea!

Meeldetuletus endale: pane uksekell. See pole esimene kord kui lampi inimesed astuvad mulle tuppa. 😀 Välisukse ja toa vahel on esik, nii et koputust ei kuule, aga koputaks siis terrassilt aknale või midagi, aga ei… kohe tuppa. 😀

Ma siis rahulikult üritasin aru saada, et kuidas me täpsemalt teda ometi uputame. Tuli välja, et meie puurkaev uputab tema hoovi. Nojah, see selgitab nii mõndagi. Meil on ka hoov nagu bassein. Ma suurt sellest ei arvanud… Mõtlesin, et äkki madal koht ja palju sademeid või midagi… Sest kummalgi naabril ei paistnud hoovis midagi hullu olevat, ainult meil.

Selgus siis, et meie puurkaevul on ülevool, mis läheb kraavi. Kraav ise aga kuskile ei vii ja ajab üle. Selle tulemusena on üle ujutatud meie ja nende hoov.
Lisaks sellele läheb samasse kraavi veel kolmanda naabri ülevool, aga too naaber ei taha üldse sellel teemal vestelda ja teda ei huvita. Temal oli tõepoolest mingi toru maast väljas, kust lausa suure hooga vett voolab kraavi.

Proua pakkus siis, et meil on kaks võimalust: kas ülevool kinni panna või kaevata asfalti alt väike kraav edasi suuremasse kraavi. Jeesus, kuidas ma seda kaevama üldse peaks?? Uuristan mingi käigu asfalti alla? 😀 Ma pole mingi kaevuekspert, aga kui ma ülevoolu kinni paneks, siis kuhu see vesi läheks? Kuskile ta ju ikka minema peab? Ei?

Lubasin pühalikult, et ma kutsun mingi teadjama mehe seda asja üle vaatama. Helistasin teisele naabrile ka (keda ei pidanud huvitama), et selline lugu on ja mis tema arvab. Sest no minu pilgu järgi tuli meil kaevust minimaalselt, aga temal lausa suure joaga.
See naaber teatas mulle üldse, et tal ei olegi kaevu ja ta ei tea, kust tal vesi tuleb. 😀 Kujutate ette, inimesel tuleb maa alt mingi toru, kust uhab vett ja tal pole aimugi, kust see tuleb! 😀 Ütles, et ei tea, aga et see tädi oli väitnud, et tal on kuuri all vana kaev ja üks teine naaber väitis, et see on üldse mingi allikavesi.
Ja et tal on selle tädiga probleem, sest tädi käib talle ütlemas iga nädal, et kle pane oma vesi kinni ja tema ei tea, mis vesi see üldse ongi ja kust see tuleb. 😀

Nüüd ma ei teagi, mida teha. Googeldasin veits mingeid kaevutüüpe ja kutsun ühe sellise enda kaevu vaatama, aga mida teha naabriga, kellel ikkagi voolab sitaks vett ja tal pole aimu, kust see tuleb?

Ehk siis kolm üleujutatud krunti – kolm segaduses naist – keegi ei tea, mida teha.

Problems-Problems-everywhere

image

Suleiman, siit ma tulen!

Kuna ma olen enne ka teilt hüva reisinõu saanud, siis mõtlesin, et ehk on teist keegi Istanbulis ka reisil käinud ja oskab soovitada head hotelli, söögikohti või teab muid häid nippe jagada, kuhu minna ja mida kindlasti teha, mida osta, mida süüa.

Carmenil on detsembris sünnipäev ja vanaema tahtis talle selle tähtsa päeva puhul kinkida lennupiletid. Ja kelle ikka Carmen endaga kaasa kutsus kui mitte minu! Üksi ta ju õnneks minna ei saa. 😀 Me oleme ju vanad reisisellid. Vanaema tahtis, et me läheks Saksamaale, sest Carmen õpib saksa keelt, aga kuna me alles suvel käisime Bremenis, siis mõtlesime ja vaatasime lennupileteid sobivatel kuupäevadel ja leidsime ideka lennu Istanbuli. Reede õhtul sinna, esmaspäeva pärastlõunal tagasi. Mõnus nädalavahetusetripp.
Mul oli selline tunne, et hoopis minul on sünnipäev, sest ma olen nii ammu tahtnud Istanbuli minna. Mu kolm unistuste sihtkohta, kuhu ma lähiajal tahan minna on Istanbul, Marrakech ja Teheran. Ja nüüd ma saangi ühte neist minna!

Nüüd ma ikkagi vaatan oma reisijuhti lehitsedes, et ainult üks nädalavahetus on ikka mannetult vähe. Muidugi peab minema Hagia Sofiasse, Topkapi paleesse, turule… Süleymaniye mošeesse, Sinisesse mošeesse, islami kunstimuuseumisse, mis oli Ibrahimi palee, enne kui krdi Suleiman tal pea maha võttis nagu peaaegu kõigil teistel oma tuttavatel.
Igale poole ju kuidagi ei jõua. Kas Aasia poole üldse jõuab või tasub minna?

Hakkasin “Sajandi armastust” ka vaatama. Jeesus, kus on alles osi. Iga osa on poolteist tundi pikk ja neid on mingi kaks miljonit. Ma olen praegu üheksanda juures ja selline tunne on, et selle äravaatamine võtab mul mingi kümme aastat aega. Ja paralleelselt loen Suleimani elulugu, mis nagu tellitult raamatupoes allahinnatud oli.

Istanbul-pic

interiors-of-Blue-Mosque

istanbul-grand-bazaar-lambs

 

image

Varstolmuimeja: jah või ei?

Ma ei sallllliiiiiiiiii koristamist. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib puhas kodu ja ma üritan hoida korteri ikka nii puhtana, et päris häbisse ei sureks, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb. Tegelt ei saa isegi öelda, et ei salli. Pärast koristamist on alati mõnus kodus olla. Lihtsalt ei viitsi koristada. 😀
Mul on välja kujunenud, et koristuspäevad on kolmapäev ja laupäev. See tähendab siis seda, et muidugi nõud vms jooksvad asjad pestakse igapäevaselt, aga kolmapäeval ja laupäeval peab üle käima põrandad ja pinnad ja pesu pesema jne.

Noh, ütleme ausalt, et ma ei oota neid päevi väga. 😀 Põrandad on kõige tüütumad. Mul oli mingi tavaline vana tolmuimeja ja selle juhe muidugi kõikjale ei ulata, nii et iga jumala kolmapäev ja laupäev ma pidin sellega jamama ja… pealegi selle kott sai kogu aeg täis. See on mingi vana tolmuimeja, nii et sellele on vaja osta veel mingeid kümneeuroseid kotte sisse, mis lõppkokkuvõttes läks nii kalliks, et ma juba tükk aega mõtlesin, et võiks osta normaalse tolmuimeja, millel kotte vaja ei ole.

Kuna mul on kass ka ja ma teen iga päev süüa, siis vannituba (kus kassi tualett on) ja köök vajasid ikka igapäevast harjaga puhastamist nagunii. Selle väikse asja pärast ei viitsi küll tolmuimejat välja koukida.

Nii ma siis hakkasingi uurima, et milliseid võimalusi tänapäeva maailm pakub. Selge see, et sellist tolmuimejat, kuhu kotid käivad, mina enam ei taha.
Samuti see juhtmega jamamine… mul ei ole eriti suur korter, kuskil 50 ruutu ja et korter tolmuimejaga üle käia, pean ma juhet kolm korda erinevatesse pistikupesadesse toppima. See võtab üüratu aja ja on nii tüütu.

Vahepeal oli Prismas mingi soodukaga varstolmuimeja. Aga ka ma vaatasin, et sel mudelil on akutööaeg mingi 15 minutit. Sellega ei jõua ju midagi tehtud. Pole mõtet ju osta.

Olin juba loobumas vaikselt, et ahh, ostan tolmukotid ja lasen oma vana tolmuimejaga edasi… aga siis uurisin natuke netist rohkem ja jõudsin viva.ee kodulehele.

Tellisin ära sellise… keskmise hinnaklassiga varstolmuimeja. Kõige kallimat rahakott ei kannatanud. Üks põhjus, miks ma selle valisin, oli värv. Enamasti on mingid sinised või punased. Kuna mul ei ole erilisi peidupaiku tolmuimeja jaoks ja varstolmuimejat peab pistikupesa juures laadima, siis ma juba teadsin, et see hakkab enamasti kuskil nähtaval kohal toanurgas olema. Siis on parem juba võtta sellist värvi, mis silma ei riiva.
Minu tolmuimeja on šampanja-metallik värvi ja no minu arvates on see isegi üsna nägus.
Teine oluline asi oli tööaeg. 15 mintsaga ju suurt midagi ära ei tee ja pealegi võib aku ajaga vähem vastu pidada. Minu tolmuimejal on tööaeg kuni 36 minutit. Lisaks käib sealt lahti pisike tolmuimeja, millega on siis hea autot või diivanit üle teha. Või (varsti jõulud!) kuuseokkaid kuuse alt puhastada.

Kuigi räägitakse palju, et varstolmuimejad, eriti odavama hinnaklassi omad, ei ime väga hästi ja on pigem selle jaoks, et kui jahu maha läheb või midagi, see sisse imeda. Noh, mina ei tea küll, kes raatsib endale osta eraldi tolmuimeja juhuks kui tal jahu peaks maha minema, aga olgu. 😀
Mina igatahes üllatusin meeldivalt. Tõmbab kenasti kogu puru ja mustuse sisse nii et seda nägu.  Võibolla kui on maas rohkem vaipu kui Türgi sultanil, jääb see natuke lahjaks, aga tavalised põrandad tõmbab kenasti üle.

Veel üks pluss varstolmuimejale on see, et sa viitsid palju rohkem koristada. Ausalt. Nagu ma enne ka mainisin, siis ma ei viitsi seda juhtmega tolmuimejat välja tirida. Aga varstolmuimejaga ma viitsin pea iga päev põrandad üle teha. Kujutate ette, eelmisel kolmapäeval ma UNUSTASIN koristada. Lihtsalt põrandad olid nii puhtad, et ei tulnud meeldegi. 😀

Nii et kes levitab valejutte, et varstolmuimeja on ainult jahu koristamiseks, siis ei-ei-ei, see on vist mu aasta parim ost! 😀

1421C586-61C9-4B97-8544-F21DF9E4A556

 

91AB6CAF-3508-4032-8060-F56C9E3D0A30

image

Kerge lugemine: “Seitsme kuningriigi rüütel”

Tõstke käsi, kes on “Troonide mängu” fänn! Kui te ei tea, millest jutt käib, siis ma tõesti ei tea, mis inimesed te üldse olete. Olete te üldse inimesed? 😀

Ainus miinus “Troonide mängu” juures on see, et uut hooaega peab niiiiii-iiiii-iiiiiii kaua ootama. Õnneks on aga George R. R. Martin nii kerge sulega, et vähemalt lugemismaterjali jagub küllaga. Varrakul ilmus hiljuti eesti keeles tema “Seitsme kuningriigi rüütel”, mis toimub samas maailmas, ent sada aastat enne “Troonide mängu” sündmusi. Raudtroon on parajasti Targaryenide valduses ja mööda Seitset Kuningriiki rändavad kaks selli. Värskelt rändrüütliks saanud orb Dunk ja kiilakas poiss Muna, kelle päritolu teatud põhjustel varjata tuleb.
Ka pealoos endas on Dunki kohta mitmeid vihjeid. Nimelt oli ta väga kuulus sõdalane ja rüütel ning kuningas Aegon V Targaryeni hea sõber.

Raamatus meeldis mulle kõige enam, et see on kaunistatud illustratsioonidega. Polegi ammu lugenud raamatuid, kus pilte oleks. 😀
Aga üldiselt eriti muljetavaldav lugemine ei olnud. Ma ei oska selgitadagi… midagi nagu otseselt ei juhtunud. Tundsid nagu… et oled selles keskkonnas, kogu aeg ootad ja ootad, et midagi suurt juhtuks, et kelleltki võetaks vähemalt üksainus pea maha, aga suurt midagi ei juhtugi. Ju on kirjanik lihtsalt ootused nii kõrgeks kruvinud. Iseenesest ei saa ka öelda, et oleks igav. Lihtsalt rahulik.

Aga kes uue hooaja ootuses natuke mööda Seitset Kuningriiki seigelda tahab ja kerget lugemist otsib, siis miks mitte 🙂

46234EB3-97C6-4BED-9330-163611370775

image

Maailmapilti raputav šokk Pärnu turul: liha ostma läinud naine nägi letil elusat kala

Tunnistan, et ma ei ole kalade hingeeluga väga kursis… Kes räägib, et kalad ei tunne valu, kes räägib, et ikkagi tunnevad. Kaldutakse vist rohkem sinnapoole, et kalad tunnevad küll valu.

Olgu sellega, kuidas on, on minu jaoks igatahes kalad elusolendid. Samuti olen ma veendumusel, et kui tarbida liha või kala söögiks, peab selle ohvri vastu olema austus.

Täna ma vaatasin, et paljud mu tuttavad Facebookis jagavad seda artiklit, kuidas üks naine käis lapsega turul ja nägi letil õhku ahmivat kala. Ja no võite kaks korda arvata: muidugi olid need jagamised irvitavad, et oi loll lumehelbeke sai teada, et kalad ei kasvagi puu otsas, et nemad ikka vaatavad hommikusöögiks seatappu ja nii elu käibki.

Ma mäletan, kui ma käisin kunagi hästi ammu ühe kunagise peikaga kalal. Ta siis püüdis kala ja ma tsillisin niisama… Ja saate aru, kui ta kala kätte sai, siis ta lihtsalt viskas ta elusana kuskile ämbrisse lämbuma. Ma olin mingi… MIDA SA TEED. MIDA. SA. TEED. Sa kas kohe lööd selle kala maha või ma võtan su reidis vv-st maha.
Mis sellest parem on, et kala surnuks lämbub? Kui sa kala kätte saad, siis lööd ta maha nagu kord ja kohus, milleks lasta tal piinelda?

Ja no tõesti, võibolla ma olen siis ka loll lumehelbeke, aga lasta letil kalal lämbuda on ebainimlik. Selge see, et ehk püütakse neid kalu võrkudega ja mõni kala peab vastu kauem kui teine ja ilmselgelt neid ühekaupa üle ei vaadata, siis no letil ei ole õhku ahmiv kala minu jaoks küll mingi normaalne vaatepilt. No ei ole kohe üldse mitte.

Nii et ma ei tea, mul on kummaline näha inimesi, kelle jaoks on see jumala okei. Kui kedagi juba tappa, siis võiks seda vähemalt teha kiirelt ja valutult.

giphy

image

ema!

Ma käin kinos suht harva. Ma tahtsin juba kirjutada, et kinos käimine on liiga kallis, aga siis vaatasin kodulehelt, et pilet on 6.50… millegipärast ma hindasin kino hinnaklassi pisut üle, sest 6.50 ei ole tegelikult üüratult kallis 😀
Aga igatahes olen ma enamasti seda meelt, et mingeid suvalisi filme, a’la “Pahad emmed” saan ma hiljem piraadina ka alla tõmmata ja mugavalt kodus vaadata. Ei ole nagu otseselt selline film, mida peaks kindlasti ruttu ära nägema, sest kõik räägivad sellest.

Nüüd on aga järsku tulnud terve roduuuuu filme, mida tahaks hirmsasti näha. Näiteks “Keti lõpp”. No kui kõik räägivad, kuidas see film narkotsi promob, siis tahaks ka ju kaasa rääkida, aga ei saa, sest pole näinud.
Või “Matilda”, mis on Venemaal mingi megaskandaali tekitanud.
Vaat selliseid filme tahaks kinos ära vaadata.

Käisin eile Kreisil Teisipäeval ning ehkki “Matilda” oli mul järjekorras esimene film, mida ma näha tahtsin, tuli peale “ema!”, millest järsku kõik rääkisid kui kõige häirivamast ja aasta parimast filmist. Ma tahtsin ka näha, et mis värk sellega siis on ja ostsin piletid ära.

Ma teile muidugi spoilima ei hakka, aga mina läksin kinosaali täiesti valmistumata ja ei teadnud üldse, millest see film räägib. Mõtlesin, et no eks filmis kindlasti antakse mõista, mis asja iva on.

Noh… välja ma läksin nii, et mõtlesin, et whaaaaat, mis asi see oli?! 😀 Mida see tähendas?! Mis on elu?! Mis on meie eksistentsi mõte?!

Alles kodus googeldades selgitusi sain aru, et ema oli emake loodus ja mees oli jumal ja seal olid Aadam ja Eeva ja Kain ja Aabel ja Jeesus ja kogu see haige mürgeldamine ja tapmine ja lõhkumine oli seotud inimkonnaga ja…

Jenna-Mind_blown

 

 

 

 

 

 

 

Issand! Selline tunne oli, et omg, sellist asja ikka annab välja mõelda. Nüüd peaks veel ühe korra seda filmi vaatama minema.

Aasta parim film? Eee, JAA.

image

Aasia maitsed

Ma olen suur-suur Aasia toidu sõber. Ma pole küll kunagi Aasiasse reisinud, seega mul puudub otsene võrdlus, et milline on “ehtne” Aasia toit ja milline ei ole, aga noh… hea toidu ma tunnen alati ära. 😀

Ma olen paar korda Rotermannis Taste of Asias lõunat söömas käinud ja ehkki seal on päeval täitsa mõnus, siis pikk ja huvitav kokteilimenüü kohe meelitas mõnel kenal õhtupoolikul end mekkima.

B3F5F66D-511F-4B5C-8491-B3FA0177D510

Ja no reede õhtul oli restoran täiesti teistsugune. Külastajaid oli palju ja õhkkond oli mõnusalt sumisev. Nii et laud tasub vast õhtuti ette broneerida.

Palusime siis kohe soovitada mõnd mõnusat kokteili. Nii kui mainiti passionimojitot, siis ma olin küll müüdud. 😀 Samuti on üüratult pikk gin & tooniku menüü ginisõpradele.

DA809F79-1D5A-4FC8-9454-D92539C7003C

Eelroaks tellisime vürtsikad India pähklid tšillipipra ja laimilehtedega ja no kahe euro eest üks parimaid snäkke kokteili kõrvale. Kui kõht tühi ei oleks ja ainult koksi tahaks, siis võtakski sellise kombo.

Paaaaaaraku olid meil siiski kõhud tühjad. 😀
Kevadrullid on alati üks hea valik, TOA-s olid valikus sealiha ja tiigerkrevettidega, kanaga või tofu ja aedviljadega. Värskeid kevadrulle tiigerkreveti ja mangotäidisega pakuti ka. Sealiha ja tiigerkrevettidega tundus kuidagi põnevam ja nii need lauale saidki.
Ja kui juba tiigerkrevettidega kevadrulle võtta, siis teiseks eelroaks valisime kookose paneeringus tiigerkrevetid, kus oli kõrval passionikaste.

4A402A62-44C4-4E58-B472-F04E1124A227

Eelroad olid mõnusad ja väikesed isutekitajad. Mulle kohe üldse ei meeldi mõnedes kohtades, et võtad eelroad ja pärast ägised, et ei jõua pearooga süüagi. Eelroa mõte ongi selles, et saada kõht naaa-aatukene täis ja maitse suhu.
Eriti mulle meeldis see tšilliga salat seal kõrval, mis oli üks hea värske amps.

Ehkki menüüs oli palju erinevaid karrisid ja vokiroogi, olen ma juba ammu tahtnud väljas ramenisuppi proovida, need näevad piltidel alati nii head välja.
Mina valisin seakülje, sojakastmega marineeritud kanamuna, rohelise sibula ja idudega supi ja see oli täpselt nii hea kui ma ette kujutasin.
Lauale oli pandud veel mingit megateravat tšillit, juhuks kui vähe (või palju) teravamat maitseelamust otsid.

A7CFEB31-1909-4201-9C5D-EABB685F78C5

Vot selline käik oligi. 🙂 Pärast tegime veel väikese tiiru Rotermanni restoranitänaval, mis just TOA juurest algab ja tundub, et palju uusi ägedaid kohti seal vajab veel avastamist. Näiteks pärast kino. Te “Matildat” olete näinud juba?

 

image

Hiina mänguasi

Ma olen selline inimene, et ma ei armasta uusi asju. Vahepeal ma isegi imestan, kuidas ma nuppudeta mobiiltelefoniga nõustusin. Ma harjun ka uute asjadega hirmus aeglaselt, et Carmen pahatihti pööritab silmi, kui ma Telia TV terve menüü läbi kammin, et kanalit vahetada (issand jumal, vajuta lihtsalt vasakut nuppu! :D)

Toidu tellimise osas ma olen ka ikka vanakoolivend. Tahan inimese kombel helistada (või äärmisel juhul netis tellimuse esitada) ja kullerile sularahas maksta. Ma käisin hiljuti Kadrioru restoranis söömas ja sain pärast külastust kingituseks sooduskoodi, et telli Woltiga ja saad 7 eurot tellimuselt alla. Kuna marimell neid ka kogu aeg reklaamib, siis ju sealt ikka süüa saab.

Minu jaoks üldiselt on sellised lehed megakahtlased, kus sa pead oma krediitkaardiandmed panema ja kolm veretilka ristteel loovutama. Teate ju küll, paned kuskile imelikule lehele oma krediitkaardiandmed ja järgmisel päeval vaatad pangast, et oled tellinud surrogaatema Ecuadorist ja kaks elusat pingviini, hinnaga viis tonni per pingviin. Aga nagu öeldud, kuna juba teised reklaamivad, ju on siis õige asi. 😀

Igatahes läksin siis sinna lehele ja täitsin kõik vajalikud asjad ära. Tellisin toidu ära ja vaatan, et huvitav, ikkagi läheb ju täishinnaga. Millal see 7 euri maha läheb? Vaatasin AUSALT hoolega kõik lahtrid üle ja soodukast pole juttugi. Mõtlesin, et no okei, võibolla siis järgmisel lehel rakendub sooduskood, vajutasin järgmisele lehele ja tellimus oli esitatud! Täishinnaga. Isegi enne kinnitamist ei küsitud, et kas sa oled ikka täiesti kindel, et kana tikka masalat tellida tahad, äkki ikkagi lähed poodi ja ostad midagi?? Tavaliselt ju ikka küsitakse enne kinnitust, kas oled kindel.
Mingit tühistamisvalikut ka ei olnud.

All oli mingi number ja helistasin siis sinna, et uurida, miks soodukas maha ei läinud ja tuli välja, et see on hoopis restorani number, helistage Wolti. Ma vannun jumala nimel, et ma lugesin terve nende kodulehe läbi ja seal mitte kuskil ei olnud numbrit. Ma pidin isegi Mari-Leenult küsima, et mida värki, kas neil numbrit ei olegi?
Mari-Leen, vana kala, ütles kohe, et kirjuta äpis neile, nad kohe vastavad. Wtf, ma tellisin üldse kodulehelt, mul pole mingit äppi 😀

Kirjutasin siis neile meilile… igaks juhuks inglise keeles, sest see on mingi välismaa värk, kõik tekst ingliskeelne. Mingi Ivan vastas siis mulle suht minuti jooksul, et ma ei pannud mingit linnukest, et ma tahan oma 7 eurot krediiti kasutada. Et järgmine kord ma kindlasti tehku seda. Kle, Ivan, sorri, aga järgmist korda küll ei tule. Ma tulingi siia aint sooduka pärast ja seda ka ei saanud. 😀 Ma suht kindel, et siukest nuppu seal küll ei olnud, et kas ma tahan soodustust või ei taha. Loog ju, et tahan.

Mitte et ma nagu mingi rott oleks, et oma seitset euri igatseks, aga samas igatsen küll 😀

source

image

loomakaitsjad, mis me kisame? pandasid on niikuinii alles aint kaheksa ja kõik on isased

Ärge saage valesti aru, ma armastan väga loomi. Enda kassi ma lausa jumaldan. Mulle on juhuse tahtel sattunud lihtsalt maailma parim kass. See on uskumatu, milline erakordselt lahe loom ta on.
Ma pole küll mingi suurem asi loomakaitsja, aga olen pakkunud hoiukodu ja olen annetanud ja aidanud raha koguda loomade jaoks. Mitte väga palju, aga veits ikka.

Nii et kui keegi tahab mind nüüd loomade vihkamises süüdistada, siis ei, ma ei vihka loomi.

Aga ma tahan veits rääkida loomakaitsjatest. Noh, tegelikult see ei ole õige sõna, sest kindlasti on toredaid loomakaitsjaid, kes teevad loomade jaoks palju head. Ma tahan rääkida “loomakaitsjatest”, ehk internetisõdalastest, kes kodus oma tagumenti laiaks istuvad ja sõimavad igaühte, kes tahaks endale looma võtta, sest “muidu see loom lõpetab prügimäel või varjupaigas või…”

Ma näiteks suvel aitasin Carmeni sõbranna perekonnal otsida kassipoega. Postitasin aga soovi üles, et soovin kassipoega ja mulle hakati pinda käima, et ma pean võtma täiskasvanud kassi, sest neid on varjupaikades nii palju. Jep, aga ma tahan kassipoega. Ei, sa pead võtma täiskasvanud kassi, sest neid on varjupaikades nii palju. Aga… ma tahan kassipoega… 

Tagatipuks tuli veel mu oma grupikaaslane (meie naistegrupist), kes oli samuti loomagruppides see “loomakaitsja”, kes hüsteeriliselt küsitleb kõiki loomavõtjaid hullemini kui Kapo, et kas see perekond, kellel ma aitan kassi otsida, ikka saab aru, et loom on suur vastutus ja et looma ei võeta mitte lapsele, vaid täiskasvanud peavad teda hoidma.
Mis kuradi küsimus see on?! Kust selline küsimus üldse tuleb?!
On sul üldse kassipoega pakkuda? Ei ole? Novot, hoia oma prääks kinni siis.

Täna ma jälle suutsin end loomagrupis üles ärritada. Üks naine postitas üles kuulutuse, et ta on 60aastane ja otsib endale Pärnust väikest toakoera.
Siis mingi täpselt samasugune “loomakaitsja” tuli ja hakkas nagu mingi hull teda pommitama, et mis kutsikat tal vaja on, ta on 60aastane ja varsti sureb ära ja siis läheb koer tagasi varjupaika. Et võtku vähemalt 2aastane koer ja miks Pärnust, kas on nii laisk, et ei viitsi mujalt tuua? Ja hakkas toppima koerakuulutusi Tallinnast ja Valgast ja ma-ei-tea-kust, kuigi inimene selge sõnaga ütles, et tal puudub transport ja ta otsib koera Pärnust.

Mida?!! Esiteks ei olnud MITTE KUSKIL kirjas, et inimene otsib kutsikat. Mitte kuskil. Millest üldse eeldus, et ta kutsikat otsib, mitte täiskasvanud koera?
Teiseks… ma ei tea, mis maailmas ta elab, et 60aastane peaks juba oma matuseid korraldama, aga 60aastane on veel piisavalt noor, et käib veel tööl ja ei ole pensionilgi. Miks ta ei võiks endale koera võtta?
Ja isegi kui 60aastased muldvanad oleks, siis kust tuleb üldse eeldus, et koera võtja ei ole sellele mõelnud ja tal ei ole sugulasi/sõpru, kes pärast tema lahkumist koera enda hoole alla võtaks?

Ja tegu on täiesti asjasse mittepuutuva inimesega, kellel ei olnud endal pakkuda mitte ühtegi koera. Tal oli lihtsalt eeldus, et koeravõtja on mingi surev vanainimene, kes peaks Tallinnast endale koera tooma.

Lihtsalt suvaline näide postituse alt psühho-loomakaitsjast:

Unknown

image