Hot Tub on Wheels

Ma mõtlesin, et suvel jõuan vast siia tihedamini, sest aega iseenesest on, aga ma olen suurest puhkamisest nii väsinud, et ei jaksa mitte. 😀 No mõelge ise, kui raske on magada lõunani ja õhtuni pikutada. Õudne ju! Kellel hirmus igatsus peal on, siis instas ma olen päris aktiivne (merje910)
Ja no suvilaga käib ikka kaasas korralik võõrustamine ka. Mitte et kõik ukse taga reas seisaksid, aga ma ise ei viitsi sealt lihtsalt kuskile liikuda ja eelistan kui mind külastatakse. 😀 Sest no kamoon, seal on nii mõnus.

Mingi hetk tüütab tavaline grill-ja-saun rutiin ära ja tahaks midagi erilisemat teha. Mõeldud-tehtud: tellisime kümblustünni Hot Tub on Wheelsilt! Ma pole väga suur saunasõber (kui keegi teine kütab, siis võin käia), aga kümblustünnis istumine: vaat see on elu.

IMG_7678

Unistasin küll seal istudes, et võiks olla päris oma kümblustünni, aga siis reaalsus koputas õlale ja ütles, et mul on vaja esiteks köögimööblit, mitte kümblustünni… Aga mis sest ikka, sest rent ei ole eriti kallis (50 euri, mis kamba peale jaotades ei ole eriti suur summa), nii et telli või igaks nädalavahetuseks.

IMG_7687(2)

Kes ei tea, kuidas see imeriist toimib, siis… kõigepealt tuuakse see sulle hoovi peale ja pannakse paika. Siis pead aga ühendama vooliku ja tünni vett täis laskma. Siis tood sületäie puid ja hakkad aga kütma. Kui vesi on juba soojemapoolne, võib julgelt sisse ronida (meie tegime enne tavalist sauna ja kastsime end täitsa külma vette) ja siis rõõmsalt seal terve õhtu sees istuda. Meie kütsime kuni 40-kraadini, mis oli juba natuke liiga hull… mul oli tunne, et hommikuks on seal päris korralik puljong. 😀

Kui teie ka kümblustünni tahate, siis praegu on neil muide käimas loos, kus sama tünn terveks nädalavahetuseks välja loositakse ja osalejaid ei ole eriti palju, nii et võiduvõimalus on päris suur. Osaleda saab siin: https://www.facebook.com/MertabonOU/photos/rpp.294875074203551/454774214880302/?type=3&theater

IMG_7761

image

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu.

Nagu teate, siis ma saan vahepeal endale lugemiseks valida Varraku uusi raamatuid ja see on alati jube raske ülesanne, sest nii palju uusi lahedaid raamatuid tuleb, et tahaks neid kõiki. Kui ma esimest korda nimekirjas Louise O’Neilli “Igavesti vaid sinu” raamatut nägin, siis ma eeldasin millegipärast, et tegu on mingi sellise raamatuga, kus Samantha armub Charlesi ja Charles armastab Penelopet ja kirg lõõmab täiega.

Siis nägin Goodreadsis, et Marca arvustas seda ja… mul läks pirn peas põlema. Düstoopia, kus enam tüdrukuid ei sünni ja nad disainitakse laboris ning kasvatatakse ainsa eesmärgiga rahuldada mehi ja sünnitada poegi.

Oot-oot… kui ma koolist Lasnamäele sõidan, siis on pahatihti minu bussis onkel, kes TÄPSELT sama juttu üle bussi räägib! 😀 Ma ei tee nalja. Et varsti ei ole enam naisi ja naisi hakatakse laboris disainima. Ma ei tea, kas ta on päriselt selgeltnägija nagu ta väidab või on lihtsalt Louise O’Neilli lugenud…

Aga lugu räägibki 16aastasest neiust freidast (naiste eesnimed on väikeste tähtedega kirjutatud, et näidata nende tähtsust ühiskonnas), kes õpib koolis, kus õpivad kõik tüdrukud. Neiud disainitakse ideaalseteks ning järgnevad 16 aastat õpetatakse neile, kuidas olla võimalikult ilus ja meestele meeldida. Siis tulevad kooli noormehed, kes valivad endale kaaslase, kelle eesmärk on meestele poegi sünnitada ja abikaasa eest hoolitseda. Kuna ühe poisi kohta disainitakse kolm tüdrukut, siis ülejäänutest, keda ei valita, saavad kas konkubiinid, kes mehi seksuaalselt rahuldavad või siis õpetajad, kes uusi tüdrukuid õpetavad. Kui tüdrukud saavad 40aastaseks, siis nad likvideeritakse.

Kõlab nagu päris tore fantaasia, eks? Tegelikult oli see hämmastavalt tõepärane. Võtke või lahti suvaline naistefoorum. “Ma olen kole, ma olen vana, ma olen paks.” Nagu eesmärk keerleks ümber selle, et olla võimalikult ilus ja peenike naine.
Minu arvates väga mõtlemapanev raamat. Eriti naljakas on fakt, et kirjanik tuli sellele mõttele, kui vaatas kohvikus mingit tüdrukut, kes sõi muffinit ja mõtles, et tahaks ka, aga ei saa, muidu ta läheb liiga paksuks.

IMG_7624

image

Aqva spaa

Ma olen pikka aega juba tahtnud Aqva spaasse minna. Kõik aina räägivad, et siuke spaa, et parem kui nädalane päikesereis. Muidugi hind ka vastav, kuidagi käsi ei tõusnud sellist raha maksma. Parem seinavärve osta…

Aga kripeldas ikka, et tahaks minna. Õnneks aga jõudis kätte mu isa sünnipäev ja tema ütles, et läheks Aqva spaasse! Einoh, tavai. Mul olid sellised ootused, et oioioi…

IMG_7576

Jõudsime kohale, fuajee oli megailus. Teenindaja oli nagu mingi meeldiv robot, pole vist elusees nii meeldivat teenindust näinud. Kui tuppa kõndisime, siis kõik koristajad koridori peal teretasid nii laia naeratusega nagu nad oleks just sind terve elu oodanud.
IMG_7567

Toas ma kohe pettusin. No kuramus, alati üks ja sama jama igal pool! Meil oli palutud lapsele lisamajutus toas. Eeldasin, et eks ta seal tugitoolis peab magama, aga padjad-tekid? Sussid ja hommikumantel?
Läksime aga alla tagasi ja palusime, et ehk saaks Carmenile ka eluks vajalikud vahendid tuppa. Ja läksime Fresco sohvabaari sööma. Ma võtsin salati, veel telliti lõhesupp, mingi lihapraad, pelmeenid ja pasta. Salat oli nagu salat ikka, aga no lõhesupis ei olnud küll lõhest haisugi. 😀 Samas praad ja pasta olid hiiglaslikud.

Tuppa tagasi jõudes oli Carmenile tugitooli asetatud tema kraam ja läksimegi ujuma. Ma millegipärast kujutasin ette, et see on selline hubane spaa nagu näiteks Viimsi oma, aga oli suht tavaline veekeskus. Niimoodi peigmehega ma sinna küll ei eelistaks minna, aga lastega on vahva. Hulpisime mingis veekeerises ja lasime ainsast torust alla, ega muud seal väga teha olnudki.

IMG_7608

Kell viis oli meil juba kinni Rasulbadi hoolitsus ja Carmenil näohooldus. Rasulbad oli üks soodsamaid hoolitsusi seal, kahele mingi 38 euri – miks mitte? Tore tädi juhatas idamaises stiilis ruumi, kus pidi end mudaga määrima ja koorima ja värki – igatahes väga lõõgastav ja mõnna, ei ole ühtegi halba sõna öelda.

Siis oli tunnike pausi ja tsillisime natuke isa ja tema naise toas, neil oli broneeritud mingi uhkem sviit, mis oli poole suurem kui meie tuba.
Siis oli meil Hiloti massaazh. Mingid lõbusad väikesed Tai tsikid juhatas aga lauale ja siis mudisid nagu vanad mehed. Ma vahepeal isegi tõmblesin, sest nii valus oli. Ma tean ise ka, et mul on selg suht pekkis – vahepeal ma pärast raskemat tööd ei suuda püstigi seista, sest selg räigelt valutab. Massaazhis tundsin end nagu singitükk, mis hõõrumisega vähehaaval pehmemaks muutus.

IMG_7618

Pärast massaazhi oligi ainult 20 mintsa aega, et ennast õhtusöögiks valmis seada ja uuesti alla minna Fiore restorani. Ma võtsin puraviku orsoto ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Ma pean seda kodus ka järgi tegema!
Siis võtsime veel sohvabaaris ühed kokteilid (ma võtsin mingi lavendlikokteili, see oli niiiiii hea ja niii ilus lilla!) ja puhkesime põhku. Carmenist oli ainult natsa kahju, nad võiks lapsele magamiskohana mõeldud tugitoolile vähemalt mingi kattemadratsigi panna. Kuidagi ebamugav ja imelik on niimoodi niisama magada.

Hommikul ärkasime megavara üles, sest eelmine päev ei jõudnud veekeskuses eriti kaua olla ja Carmen juba sügeles, et temal on vaja ujuda. Hommikusöök oli vist üks parimaid hotellihommikusööke maailmas, eriti marineeritud seened!

Siis ujusime ja tegime nahad!
Nii mõnus oli, et tahaks kohe uuesti spaasse minna. Kuidas see uus V-spaa Tartus on? On keegi käinud? Laulasmaale oleks hea lähedal minna, aga ma iga kord sealt lahkudes vannun, et ma ei lähe sinna enam iial, nii et… 😀

image

Carmeni toake

Mu lemmikud asjad kodu sisustamises on ilmselt padjad. Esiteks on see soodne viis tuppa midagi lahedat ja omanäolist saada ja teiseks on patju lihtne vahetada, kui tahad tuppa värskust tuua.
Üks lahe pood, mis müüb ägedaid kvaliteetselt prinditud piltidega asju, on http://www.novemberchild.com/. Peale selle, et seal on igasugused ägedad pusad, telefonikorpused, bikiinid, kleidid, on seal ka dekoratiivpadjad.

Carmeni tuppa saime kingituseks igavesti kihvti ükssarvikuga padja, mis muidu halli tuppa värvi toob. 🙂

IMG_7509

IMG_7508

image

Toidumured

Ma olin kunagi aaaaaaastaid taimetoitlane (piimatooteid ma küll mingitel perioodidel tarbisin, aga vähe). Ja siis ma hakkasin liha sööma. Täiesti lambist. Ma isegi ei mäleta miks. Mulle meenub, et mu eksi isa tõi meile käntsaka suitsuliha ja see lõhnas nii võrratult ja ma võtsin väikese ampsu ja sellest hetkest ma hakkasin liha sööma.
Vist oli sellel ka mingi seos sellega, et ma õppisin parajasti kokaks ja ehkki ma tahtsin oma põhimõtetele kindlaks jääda, siis pidi ikkagi tehtud toite maitsema, midagi ei olnud parata.

Mu õde on tükk aega olnud vegan ja ehkki ta on selline tüütu vegan, kes nagu jehoova tunnistaja sulle tundidepikkuseid loenguid peab (sorry :D), siis ma ei allunud provokatsioonidele. Ütlesin, et ma tean jah ja sõin ikka liha edasi. Ja uskuge mind, MA TEAN. Mul pole olnud mingeid illusioone, et liha söömine on normaalne. Ma tean väga hästi, mis hind mu õhtusöögil on. Ja hommikusöögil… ja lõunasöögil.
Sest ma võin julgelt öelda, et mu terve ostukorv on loomne. Näiteks hommikuti on mul kombeks süüa muna ja peekonit. Lõunasöögiks mõnus kanasalatike. Õhtusöögiks chilli con carne.
Nimelt kui ma hakkasin kaalus juurde võtma, hakkasin ma ka kartma süsivesikuid. Mul oli tunne, et iga kord kui ma makaroni suhu pistan, võtan ma kaks kilo juurde.
See on naljakas, sest taimetoitlasena oli mu lemmiktoit koorene seenepasta, mida ma kahe suupoolega pistsin ja kaalusin 50 kilogrammi.

Kuna mu õde on lihtsalt veganina alla võtnud 10 kilo, siis ma hakkasin mõtlema ja… Ma tõepoolest hakkasin juurde võtma, kui ma liha sööma hakkasin. Ma kusjuures olen alati arvanud, et asi on selles, et ma olen vanem või stressis või… Aga ei, mul polnud taimetoitlasena vähimaidki kaaluprobleeme ja ma sõin kõike, aga nüüd ma ainult möödun kurva näoga süsivesikutest poeriiulil, kui välja arvata juurviljad. Isegi puuvilju ma naljalt ei söö.

Ja mul on oma kaaluprobleemidest nii kõrini. NIIIIIIII KÕRINI. Mul on nii kopp ees sellest, et ma pean oma toitu kaaluma ja kava järgima. Kõrini on, et mu kaal kõigub nii, et ma pidevalt saan märkusi, et oi sa oled jälle juurde võtnud. Kõrini on, et riided pitsitavad. No nii kõrini on.

Läksin õe juurest koju ja mõtlesin, et savi, ma ei söö enam liha ja vaatab, mis saab. Ma ei ole nagunii kunagi pidanud liha söömist õigeks. Või noh, kui hull isu tuleb, siis ikka võin süüa, aga üldiselt prooviks piirata.

Ostsin poest igasugust kraami, mis pähe tuli ja täitsa hea tunne oli. Ükspäev tegin kikerhernekarrit (kikerherned, sibul-küüslauk, kookospiim, purustatud tomatid, maitseained ja kõrvale riis). Nii imelik oli riisi süüa. Siis tegin tortillasid guacamole ja maisi, tomati, jalapeno, salatilehtede ja kurgiga. Eile tegin köögiviljapastat purustatud tomatite ja kookospiima kastmega. Ja täna teen riisi-seenepada. Hommikusöögiks võikusid taimse vorstiga ja kohvi sojapiimaga.
Tahaks selliseid sööke teha, kuhu saab liha juurde lisada, kui keegi seda tahtma peaks. Näiteks tortilladesse kana ja nii edasi.

Noh, praeguse seisuga on mu kaal 2 kilo suurem kui alustades, mis on muidugi megamasendav, aga peeglist minu meelest tundub küll kõht saledam ja palju kergem tunne on. Nii et äkki… võibolla…

Kas teie seas on mõni vegan? Mul hakkavad ideed otsa saama. Mis teie lemmikud taimsed toidud on? 

image

Koogile!

Ma enda tuttavate puhul olen tähele pannud sellist veidrat asja, et keegi kunagi ei taha magusat. Aga kui magusat ei ole, küsivad kõik, et kus kook on. 😀
Meil oli näiteks hiljuti suvilas väike peoke ja kui ma ütlesin, et grillime alles õhtupoole ja mul on hullult häid kooke pakkuda, siis kõik suhtusid üsna leigelt, et noh… ma ei tea, praegu pole kõht tühi.
Aga kui ma koogid lauale tõin, siis hakkas selline kühveldamine pihta, et hoia ja keela. Kõigil taldrikud koogist lookas ja keegi ei nurise.

IMG_7038

Mul on magustoitudega selline suhe, et mina neid kohe mitte teha ei oska. Olen üritanud, aga lõpuks läheb see maksma ikka sama palju kui kuskilt tellida pluss igavene vaev. Ja ma kipun olema selline kokkaja, et ma retseptis näpuga järge ei aja ja… mul tihtipeale ununeb mingi väike asi nagu küpsetuspulber või midagi muud sellist, tänu millele tulevad mul ahjust tavaliselt välja kivikõvad käkid.

Samas üritusele koogi või tordi tellimine eeldab seda, et sa pead selle ära tooma ikkagi samal päeval või päev enne, millega on ka paras keberniit.

Ma avastasin ükspäev MyChefi lehel kolades sellise koha nagu Smackers, kust saab sealtsamast lehelt endale tellida koju juustukooke ja küpsetisi (praegu kusjuures -25% soodukaga) ja marimelli koodiga peaks veel vist viimaseid päevi saama kojuveo 90 sendiga?

Vaatasin siis nende kodulehelt lähemalt, et mis värk see täpsemalt on. Tuli välja, et tegu on KÜLMUTATUD kookidega, mis üles sulatades maitsevad täpselt sama hästi kui värsked. Ühelt poolt ma natuke kahtlesin, et kas külmutatud kook võib tõesti hüva olla… ja teisalt on see ju igavesti hea mõte: kui külalised tulevad, võtad sügavkülmast varust mõned koogitükid sulama kohvi kõrvale ja olemas! Või kui endal õhtul hirmus koogiisu peale tuleb.

Kirjutasin neile ja nad olid lahkelt nõus meile andma kohe mitu kooki mekkimiseks, et ma järele prooviks ja sõna levitaks, et sellised koogid olemas on. Üks oli maasikatega juustukook, üks murakatega ning õuna- ja browniekook.
Minu lemmik oli murakatega. See nägi esiteks juba välja nagu ideaalne juustukook. Nimelt üks Smackersi plussidest on ka see, et nad viilutavad kooke spetsiaalse masinaga, mitte noaga, ja see jätab ideaalse tulemuse.
Ja noh, mis külmutamisesse puutub, siis ma ütlen käsi südamel, et need olid tõesti ühed parimad koogid, mida ma oma elus maitsnud olen. Brownie oli küll minu maitse jaoks natuke liiga kuiv, aga need juustukoogid…!

IMG_7039

image

Õhus on armastust!

Ma olen lootusetu romantik. Kuidas seda öeldigi… Behind every great man there’s a great woman? Ja vastupidi.
Ma olen selline veider inimene, et kui ma tahan mõne laulja, näitleja, seltskonnategelase, kirjaniku või kunstniku kohta midagi teada, siis esimese asjana ma uurin, milline on ta abikaasa või elukaaslane ja kas tal on lapsi. 😀 Näiteks ma sõidan varsti Riiga Foo Fightersit kuulama ja tean, et Dave Grohl on abielus ja tal on kolm tütart, kes fännavad Taylor Swifti.

kids

 

 

 

 

 

 

 

Peale armastuslugude meeldib mulle veel hullupööra Eesti. Ma lausa armastan Eestit. Eesti on parim koht siin maailmas. Ma võiks tunde rääkida sellest, kui tore on Eestis. Siin on nii mõnus kliima: talvel mõnus näpistav külm ja imeilus valge lumi, suvel jälle palav, aga mitte ülemäära. Meil on nii ilus loodus, nii palju metsa. Meil on igal pool internet. 😀 (ma just Bremenis imestasin, et kohvikutes ei ole wifit. Mitä helvettiä?? Mida ma seal kohvikus tegema peaks, kohvi jooma ja oma kaaslasega juttu rääkima või??)

Härra Mart Laar on kokku pannud kaks asja, mis mulle meeldivad: armastuse ja Eesti ja sündinud on raamat nimega “Eesti suured armastuslood”! Härra Laar on seal kirjutanud lahti üle 300 lehekülje Eesti kõige põnevamaid ja kaunimaid armastuslugusid. Jakob ja Eugenie Hurda, Carl Robert ja Julie Jakobsoni, Gustav ja Aino Suitsu, Artur Adsoni ja Marie Underi, Paul ja Maria Kerese, Ernst ja Claire Jaaksoni ja paljude teiste lood.

Kas te teadsite näiteks, et Friedrich Reinhold Kreutzwald abiellus pärast ülikooli oma majaperemehe tütre Marie Elisabethiga. Mariet eriti Kreutzwaldi kalevipojavärk ei huvitanud ja ta armastas rohkem majapidamises askeldada, süüa teha ja sokke kududa.
Küll aga vana Kreutzwald hakkas semmima kirja teel Lydia Koidulaga. Lydia sõitis isegi Kreutzwaldile külla (wut, talle koju??), aga proua Kreutzwald viskas Lydia välja.
Kuna nad sebimist ei jätnud, siis Kreutzwaldi naine kirjutas Lydia Koidula VANEMATELE 😀

Nii et jumala äge raamat, viis pluss! Mulle meeldib.

IMG_7370

*Raamat oli kingitus Varrakult

image

Nädalavahetus Bremenis

Need, kes kurdavad, et ma kirjutan alati hirmus lühikesi postitusi, võivad nüüd end mugavalt viieks tunniks sisse seada, sest see tuleb üks hirmus pikkkkkk postitus.
Kes juba instast pilte on näinud, sellel ilmselt väga huvitav ei ole, aga kirjutan piltidele mõned sõnad juttu ka juurde.

Lendasime me Ryanairiga, Tallinnast oli miski 50 eurot. Reede õhtul sinna ja esmaspäeva hommikul tagasi: hea nädalavahetuse tripp.

IMG_7070

Lend kestis sinna ainult kaks tundi, tagasi tund ja 40 minutit. Ilm oli ilus, üldse ei raputanud ja sujus mõnusalt. Carmen jonnis, et pidime 10 minutit kauem ootama ja minutipealt ei startinud. Oi, kallis laps, sa ei tea, mis lennujaamas ootamine ongi… 😀

Hotelliks ma valisin Best Western Bremen Easti. Miks, ma enam ei mäleta. Nägi okei välja ja maksis ka vist kahepeale mingi 50 euri öö, polnud vanalinnast väga kaugel ka.
Võtsime lennujaamast takso ja ma mõtlesin, et mis see ikka läheb, nii lühike sõit ju. Faking 27 eurot. 😀
Lisaks küsiti kohapeal veel 5 eurot mingit turismimaksu.

Jõudsime tuppa ja kell laual näitas, et kell on 21.30. Mina selle peale ütlesin, et veel on vara ja lähme tutvume natuke ümbruskonnaga, äkki pistame midagi hamba alla. Tänav oli kahtlaselt tühi, no mitte kedagi ei olnud ja kõik kohad olid kinni.
Siis vaatasin telefoni ja avastasin, et kell oli hoopis 23.00, mitte 21.30. Tunduski natuke kahtlane, et kuidas nii vara veel on… 😀

Võtsime siis hotellist väikesed krõpsupakid, vaatasime telkut ja kobisime tuttu. Hotelliga olin suhteliselt rahul, fuajee oli kena, tuba oli kaasaegne ja mugav. Teed ja kohvi ja keetja oli, vann oli. Ainult koridorid ja liftid olid väga väsinud olemisega ja kohvi juurde ei toodud karpi. All oli mingi restoran ja baar ka, aga seal me ei käinud, nii et ei oska selle kohta midagi öelda. Hotell oli küll vanalinnast eemal, bussiga kuskil 10-15 minutit ja buss läks otse hotelli eest, aga kui transpordikulud kokku lüüa, oleks võinud ikkagi lähemale hotelli võtta. Hotelli läheduses ka suurt midagi ei olnud, mingi pood, pitsakoht ja baar ainult, mis ei tundunud eriti mõnusad kohad lapsega õhtul istumiseks.

Hommikul mina ärkasin mingi kell 5, aga Carmenil lasin heldelt magada poole seitsmeni, mil serveeriti hommikusööki. Meil polnud seda muidu võetud koos ööbimisega, aga mõtlesin, et nii oleks kõige mugavam. 9.90 maksis näkku ja sai süüa palju jaksad.

IMG_7083

Siis sõitsime bussiga vanalinna (kahepeale üheotsapilet 4.50)
Kell oli nii varajane, et poekesed olid kõik kinni ja inimesi vähe, nii et läksime Starbucksi ja jõime ühed kohvid. Carmen jõi üsna vastumeelselt, sest talle ei maitse kohvi, aga… Starbucks. 😀

Esimesel päeval meil oligi plaanis tutvuda vanalinnaga. Käiisme vaatamas moosekante, jalutasime Schnoori tänaval. Nii ilus linn ikka, nagu oleks sattunud sinna Harry Potteri võlukülasse. Sõime seda spagetijäätist ja raekoja platsil lõunat.

IMG_7185
Imestasin hindade üle. Ma küll varem ei uurinud, aga olin lihtsalt kuulnud, et Saksamaa on hirmus kallis. Mis meil maksab raekoja platsil õlu mingi 8 euri? Seal olid kõige turistisemas turistikohas praad kuskil 13 ja klaas veini 4 eurot. Käisime toidupoest ka vett ostmas ja vaatasin pisut ringi: hinnad mingi 25% soodsamad kui meie toidupoodides. Ulme!
Pani ikka mõtlema küll natuke Eesti sissetulekutele ja hindadele.

Ega ega muud ei olnudki, jalutasime vanalinnas, astusime sisse katedraalidesse ja suveniiripoodidesse ja jälgisime mõnusalt õuekohvikutes istudes inimesi. Aa, paadireisil käisime ka mööda jõge. Ma millegipärast ekslikult arvasin, et see on ilus väike kruiis, kus paadist näeb vanalinna maju, aga tegelikult sõitis see kuskile jube koledasse tööstuslikku piirkonda, kus olid tehased. Seda ma eriti ei soovita, mina seal midagi ilusat ja põnevat ei näinud ega kuulnud.

IMG_7188

IMG_7187

IMG_7186
Kella seitsme ajal sõitsime tagasi hotelli, sest olime mõlemad rampväsinud.

Järgmisel hommikul olin mina jälle krapsti kell viis üleval, tegin kohvi ja vaatasin saksa telekanaleid, millest ma mitte kottigi aru ei saanud. Carmenil lasin lahkelt magada kella kümneni, sest ikkagi viimane päev ja ma lootsin, et jaksame siis natuke kauem linnas olla.
Seekord hotellis hommikust ei söönud, sest ma tahtsin bratwursti mekkida. 2.40 ja vorst naha vahel.

IMG_7233

Edasi läksime Paula Modersohn Beckeri näitusel, millest mina olin vaimustuses ja Carmen… kergelt öeldult tüdinenud. 😀 Kogu reisi point oligi talle pakkuda saksa keele praktikat ja näidata kunsti, sest ta õpib keelt ja joonistab. Saksa keeles lobises ta nagu vana kala, aga pärast näitust mul teda Kunsthallesse vedada ei õnnestunud… Aga pool võitu on ka võit.

IMG_7274

Siis võtsime ette teekonna tuulikusse, kus asub imeilus park ja kohvik.

IMG_7283

Vot seal tuulikus olid tõesti kallid hinnad, aga väikese jätsi saab ikke lubada. Väga mõnus oli seal istuda ja väsinud jalgu puhata.

Lõunat käisime söömas kohas nimega Kleiner Olymp. Mina võtsin shnitsli spargliga ja Carmen tomatisupi. See oli IMEEEEEELINE! Meil oli selline kokkulepe, et ühe söögikorra valin mina ja teise Carmen (eelmisel päeval oli tema valik mäkk… :D), siis tema tungival nõudmisel läksime me õhtul sinna veel korra sööma. Ta võttis ikka oma lemmiku tomatisupi, aga mina valisin seekord kala.

IMG_7301

Siis kebisime aga tagasi hotelli asju pakkima ja magama, sest kell viis hommikul pidi juba taksosse istuma ja lennujaama poole sõitma. Aga viimasel päeval sõitsime bussiga jänest ja lootsime, et vahele ei jää, sest no kamoon, meil oleks bussisõitude peale kulunud mingi rohkem kui 30 euri 😀

Sakslased mulle üldiselt väga meeldisid. Ma ei oska selgitadagi… nad nagu ei käinud sulle ajudele ja ei tülitanud sind. Näiteks poes ei tulnud keegi sulle midagi pähe määrima ega abi pakkuma, aga kui nende poole ise pöördusid, siis nad olid hästi sõbralikud, abivalmid ja soojad. Nad nagu… said aru, et igal inimesel on oma privaatne tsoon, kuhu ei tikuta, kui just ise ei kutsu või… ma ei tea. 😀

image

Kõrvaleriala?

Nagu ma aru saan, ma pean valima nüüd lisaks oma peaerialale (referent-toimetaja) ka kõrvaleriala. Ma alguses olin suht veendunud, et võiks vähe araabia keelt õppida, sest see tundus lahe, aga nüüd ma ei tea… Võibolla ma ei saa hakkama ja siis on kogu senine vaev vastu taevast.

Nüüd vaatasin neid valikuid ja silma jäi eesti keel ja kirjandus ehk siis saaks põhikoolis õpetada eesti keelt ja kirjandust. See tundub suht lihtne, aga kas ma tahan õpetajaks saada? Õpetaja rolliga kaasneb vast suht palju piiranguid – näiteks ei oleks enam ilmselt sobilik sellist blogi pidada.

Siis veel hispaania keel, itaalia keel, prantsuse keel, saksa keel, vene filoloogia… inglise keel tundub jälle suht lollikindel valik, et vast ikka saab läbi. Venekeelsete tekstide toimetamine?

Soovitage midagi! Ma tahaks hullult araabia keelt õppida, aga kuna ma sel aastal avastasin, et ma saan hädavaevu eesti keelegagi hakkama, siis ma kardan, et ma olen liiga stupid.

anigif_enhanced-5572-1405990661-2

image

Taskukoer ja purk lima

Kuna ma suhtlen rohkem ikka täiskasvanutega, siis ma kuulen viimasel ajal alatihti jorinat, et noortel on jälle mingi loll asi välja mõeldud: näpuvurr, mis kõigil tingimata olema peab. Ma ka alguses kergitasin ainult kulmu Carmeni soigumise peale, et tal on hädasti vaja näpuvurri ja kõigil tema sõpradel on see olemas ja see on elu ja surma küsimus, aga siis jõudsin järeldusele, et me oleme lihtsalt vanaks jäänud ja ei taju enam biiti.

Kui nüüd meenutada, siis meil olid ka ikka omal ajal mingid moeasjad, mis pidid kõigil olemas olema. Näiteks Tasod: mingid ümmargused jullad, mida vist krõpsupakkide? seest sai koguda (kes see lastele nii palju krõpse ostis??) Mäletan, kuidas koolis koridorides nendega mängiti ja kui sul Tasosid polnud, siis sind ei olnud olemas.

Ja siis veel need väikesed erinevate kujudega kaasaskantavad lemmikloomad: Tamagotchid. Mul oli neid oma kolm tükki, kandsin taskus ja hoolitsesin oma “lemmiklooma” eest. Kuigi mul oli kodus päris lihast ja luust loom.

Siis oli veel kõigil sõbrannadel väike purk mingit värvilist lima. Oi, kuidas ma tahtsin lima, see oli kõige tähtsam asi maailmas. Aga mu vanaema keeldus mulle seda ostmast, sest see oli… purk lima. Siis ma kogusin sente ja ostsin endale oma unistuste lima. See oli mingi selline asi, mida sai vastu seina visata ja see jäi sinna kinni.
Ostsin salaja ära ja loopisin oma toas vastu seina. Sellega ma muidugi ei arvestanud, et see lima tapeedi ära rikub ja pärast pidi kogu toa tapeedi ära vahetama. 😀

Ja usun, et paljude 90ndate laste vanemad ka ei mõistnud, milleks kogu seda jama vaja on ja mis tobe mood see on, nemad väidetavalt üldse mängisid puuokstega ja kõndisid -30kraadise külmaga 50 kilomeetrit iga päev kooli. 😀

272

image